Hakates võrdlema oma inglise keele õppimist, on see täiesti võrreldav eesti keele õppimisega venelastel. Alustasin u 25a tagasi. Iseseisvalt. Koolis olin õppinud saksa keelt. Siis olen võtnud mõne kursuse. Loen inglise keeles midagi peaaegu iga päev. Aga ikka ei oska midagi. Eriti, kui on vaja midagi öelda päris elus ei tule ükski sõna meelde. Midagi ma ehk saan aru küll, üldiselt. Aga ei pruugi. Mõtlen ka et kuidas me oleme kurjad venelaste peale, et nad eesti keelt ei räägi. Aga kui nad on samasugused, kui mina oma inglise keelega? Ma olen ka ju 25 aastat tegelenud kuidagi selle selgeks saamisega, ma tean küll rohkem sõnu, kui 20a tagasi. Aga ma ei suuda neist siiski lauset moodustada. Mõned sõnad mida tean laon ritta, aga ajavormi, he she vahe nuputagu inglane ise juurde. Masendav. Igapäevaselt ma ju ei kasutaks seda keelt. Vaid reisidel. Aga ma ei saa seal ka kõige lihtsamate lausetega hakkama ja palun meest tõlkida või öelda enda eest. Kuidas saaks inglise keel selgeks et rääkida. Mul pole vajadust kellegagi siin rääkida. No nagu narva venelased eesti keelega.
Teema: Kehv keeleoskus
Mõtlen ka et kuidas me oleme kurjad venelaste peale, et nad eesti keelt ei räägi. Aga kui nad on samasugused, kui mina oma inglise keelega?
Nad ei ei ole nagu sina, sest erinevalt sinust elavad nemad keelekeskkonnas, on igapäevaselt sellest keelest ümbritsetud. See on ikka suur vahe võrreldes sellega, et loen raamatut selles keeles vmt. Mul on kolleeg Ukrainast, kes tuli aasta tagasi siia ja räägib juba suhtlustasandil väga kenasti eesti keelt. Kõik asjad saab aetud.
Kuidas nad on keelekeskkonas kui nende naabrid on ka venelased. Poes saavad rääkida vene keeles, sest müüja on venelane. Telekast tuleks küll eesti keelt. Aga seda tuleb mul ka. Inglise keelseid saateid, subtiitritega.
Nad ei ei ole nagu sina, sest erinevalt sinust elavad nemad keelekeskkonnas, on igapäevaselt sellest keelest ümbritsetud.
See on sul küll meelevaldne eeldus. Väga suur osa neist venelastest elab justnimelt täiesti venekeelses keskonnas – elab nt. narvas või lasnamäel, kuulab venekeelset raadiot, vaatab vene telekanaleid, kõik tuttavad-sõbrad ja kogu suhtlusringkond on venelased (vahel ka enamus töökaaslasi), poes saab hakkama vene keelega, käib vene teatris ja kinos, kõigis asutustes saab vene keelega hakkama, lapsed käivad vene lasteaias-koolis jne. jne. jne.
Seega, teemaalgataja -jah, vabalt võib tõesti olla sinuga sarnane situatsioon.
Eks ikka praktika on see, mis keele rääkimise selgeks teeb.
Vanasti peeti kirjasõpru, et natukenegi keelt harjutada.
Samas võib olla ka see, et mõni inimene ongi võimekas kiirelt erinevaid keeli õppima. Osadel lihtsalt käib see kiirelt.
Soomes on samamoodi eesti keele kommuune, kes vaid eesti keelt räägivad ja ei vitsi ega tahagi elukoha keelt ära õppida. Neti vahendusel otsivad ka igasugu arste ja iluteenindajaid just eesti keelt rääkivaid.
No räägi omaette kodus.
Omaette rääkides tuleb välja küll. Esiteks pole hirmu midagi valesti öelda. On aega mõelda ja leida selle sõna asemele mida ma ei tea, mingi muu sõna. Aga kuna keegi ei paranda mind, siis teen nagunii samu vigu. Iga poole aasta tagant saadab keeltekool mulle jälle meeldetuletuse oma olemasolust. Olen kunagi seda testi teinud keeletaseme jaoks. Ikka A1. Kui testis ei saa juba ühest sõnast aru lauses, läheb asi rappa.
Kuidas saaks inglise keel selgeks et rääkida. Mul pole vajadust kellegagi siin rääkida.
Praktika ongi ainus, mis aitab. Kui ei ole võimalik keelekümblust teha nii, et lähed pikemaks ajaks kohalikku keskkonda ning lihtsalt pead seal hakkama saama, siis tuleb kodus rohkem pingutada. See, et loed on juba väga hea. Sealt jääb tegelikult väga palju külge – näed ju lauseehitust, proovi selle järgi ise lauseid moodustada. Uusi sõnu saad paralleelselt sõnaraamatust järele vaadata.
Loe palju raamatuid ja ka näiteks ajaleheartikleid, vaata rohkem ingliskeelseid filme ja sarju – ilma subtiitriteta arendad kuulmisoskust, koos ingliskeelsete subtiitritega lugemis- ja arusaamisoskust.
Proovi inglise keeles mõelda, oma sisekõnet inglise keeles pidada. Või võta päevas natuke aega, et omaette kõva häälega ingliskeelseid lauseid rääkida. See aitab kaasa sellele, et teistega rääkides ei lähe sa automaatselt lukku ja kõik ununeb.
Oluline on üle saada sellest valehäbist, et ei oska, ei saa, kõlan imelikult, hakatakse mu üle naerma. Keegi ei sünni perfektse keeleoskusega, kõik õpivad.
Näiteks Duolingo on tasuta telefonirakendus, millega saad igal vabal ajahetkel mänguliselt keelt õppida. See läheb järjest raskemaks. Seal õpid grammatikat ja lauseehitust ning kuulad kuidas ette öeldakse ja siis saad omaette seda järele teha. Järjepidevalt tehes lähebki kõik aina kergemaks.
Ka arvutis saad seda teha – https://www.duolingo.com/
Siin on tasuta leheküljed, kus saab kõike harjutada:
https://www.talkenglish.com/
https://test-english.com/
TA, mida sa inglise keeles loed? Ilmselt mitte mingeid väga keerulisi tekste, kui sa väidad, et inglise keel ikka nii kehvake on. Mina olen inglise keelt õppinud peaaegu sama kaua kui sina (mõned aastad vähem) ja ma küll ei saa öelda, et ma keelt ei oskaks, aga jah, ma olen õppinud seda koolis A võõrkeelena ja läbinud ülikoolides inglise keelseid aineid. Keeletestid ma võin C1 tasemele teha ja inglise keeles lugeda nii teadustekste kui koostada ametlikke dokumente, aga rääkides olen nõrk – samamoodi, mul puudub rääkimisel praktika. Sõnad ei tule meelde, pärast mõtlen küll, et issand ma ju teadsin neid sõnu.
Ise õppimine on kahtlemata üldjuhul tagasihoidlikum kui õppida keelt koolis ja ülikoolis aasta(kümneid), aga keelekeskkonnas viibides peaks keel kergemini külge hakkama. Kui sa koliksid riiki, kus riigikeeleks on inglise keel, siis saaksid võrrelda ennast meil elavate teiste rahvuste esindajatega. Küsimus on soovis keel ära õppida ja kahjuks olen kohanud ka neid, kes saavad tegelikult väga hästi eesti keelest aru, aga teevad näo, et nad ei mõika midagi.
Väga suur osa neist venelastest elab justnimelt täiesti venekeelses keskonnas – elab nt. narvas või lasnamäel,
Ah, lõpetage see müüdi loomine. Ma elan ka Lasnamäel, kõik meie maja venelased räägivad vajadusel eesti keeles, vähemalt palju, kui seda suhtlemiseks vaja on. Ega venelased ka lollid pole, saavad suurepäraselt aru, et kui tahad normaalset haridust ja töökohta, siis on riigikeel vaja ära õppida.
Ah, lõpetage see müüdi loomine. Ma elan ka Lasnamäel, kõik meie maja venelased räägivad vajadusel eesti keeles, vähemalt palju, kui seda suhtlemiseks vaja on
Et kui sinu naabritega on lugu teistsugune, siis teiste kogemused ja statistika on lihtsalt müüdi loomine? Sulle võib tunduda uskumatuna aga Lasnamäel saab vabalt elada ja ka elatakse täiesti oma venekeelses mullis. Narvast-Jõhvist-Sillamäest rääkimata ja neid piirkondi on veel. See on fakt.
Suur osa filmidest-meelelahutusest-sarjadest-muusikast on ju inglise keeles. Ikka jääb ju külge?!
Vaatad filme, tekst inglise keeles, subtiitrid eesti keeles, juba hakkab tulema.
Mina kasvasin üles vaadates Soome tv-d. Sarjad inglise keeles, subtiitrid soome keeles, mõlemad said suurepäraselt selgeks. Ei olnud luksustki, et paremaid asju oma emakeeles kogeks.
Inglise keel on igal pool, tõeline kunst on sellest puutumata jääda. Kuidas see õnnestub?
Hästi õnnestub inglise keelest puutumata jääda. Nt hakkan vaatama subtiitritega filmi. Esimesed 5min püüan kuulata mida räägitakse keeleõppe eesmärgil. Edasi on film huvitav ja ma unustan oma eesmärgi. Kui ma vaatan subtiitrita saadet, siis püüan vaid tuttavaid sõnu sealt aga sisust aru ei saa. Lugedes läheb paremini. Tõlgin kohe võõrad sõnad, telefonis lugedes. Aga nad ei jää meelde. Nt loen bbc. Sealt neid lugusid, mitte poliitikat. Vahepeal oli mul perekool inglise keelne, aga uue telefoniga kadus see ära. Tegelikult ei tea ma isegi seda, kuidas ta inglise keelseks sai. Ta lihtsalt oli. See oli hea seetõttu, et oli nagu selline keel,mida inimesed päriselt räägivad. Ja inimesed ei kasuta rääkides väga laia sõnavara.
Väga suur osa neist venelastest elab justnimelt täiesti venekeelses keskonnas – elab nt. narvas või lasnamäel,
Ah, lõpetage see müüdi loomine. Ma elan ka Lasnamäel, kõik meie maja venelased räägivad vajadusel eesti keeles, vähemalt palju, kui seda suhtlemiseks vaja on. Ega venelased ka lollid pole, saavad suurepäraselt aru, et kui tahad normaalset haridust ja töökohta, siis on riigikeel vaja ära õppida.
Mul sõbranna elab Lasnamäel ja ühistu koosolekud toimuvad vene k, kuigi ta on palunud, et need toimuks eesti k.
Ajaviite juttudes on sarnane teema. Räägi vene keeles. Olles ise selles olukorras, mõistan ma seda pahameelt. Ma kardan ka et kui ma midagi ütlen inglise keeles kõlab see ülbelt, ebaviisakalt teisele. Nagu nõue või käsk. Tõesti ma ei taha olla ülbe, aga mu keeleoskus on nii halb, et need should, would, can you, speak! Lähevad mul segi ja ei meenu inimestega rääkides. Või nagu ühistu koosolek peaks olema eesti keeles venelastel. Ok üldist juttu eesti keeles oleks neil ka kasulik kuulata. Aga kui hakatakse midagi otsustama, ei pruugi arugi saada, kas olla poolt või vastu. Ja piinlik ka küsida. Sest 30 aastat on aega olnud!! Tegelikult pole olnud seda 30 aastat. See on alles sõjaga muutunud ja nüüd visatakse seda nina peale igas olukorras. Ka mina ei taha vene keelt enam kasutada ja olen intensiivistanud oma inglise keelt seetõttu. Seni ma selle 25 aasta jooksul vahel õppisin, siis lasin minna. Aga igatahes olen ma selline, et külge ei hakka iseenesest midagi. Ma pean teadlikult õppima. Kui ma suudangi kuidagi küsida välismaal, et show the dress, pleace. Siis kui müüja ütleb veel midagi mulle, siis on kõik. Ma olen lukus. Ma ei saa midagi aru. Aga müüja järeldab et kui ma juba midagi inglise keeles ütlesin, siis ma ju oskan. Ma tahaks aga öelda nagu venelased-räägi vene keeles. Ja seda ütlevad nad seepärast, et nad teavad et koolis ollakse siin vene keelt õppinud. Mul pole aga välismaal sedagi lootust.
Ma võiks veel selgitada, miks on nii õudne rääkida: ). Hakkasin koristama. Räägin endaga. Hakkan ütlema-mul on liiga palju riideid. Aga ma ei tea kas ma ütlen et on riideid või pilvi. Teisele tundub see ilmselt naljana. Aga mulle enam mitte. Piinlik on. Tahaks oma väärikust ka säilitada.
Julgus rääkida on v6ti! Tean, et see on raske, aga see t6esti aitab. Vahet pole, kui läheb valesti v6i keegi vaatab viltu.. Kui ei saada aru, siis kordad, proovid teiste s6nadega, käte ja jalgadega, küll aru saavad l6puks. Reisil olles on inimesed s6bralikud ka. Ma pole veel kohanud välismaal inimest, kes minu peale viltu vaataks, kui ma midagi valesti ütlen, pigem parandatakse s6bralikult ja jutt läheb edasi. Eesti on muidugi selles m6ttes teine koht, katsu siin midagi valesti öelda v6i hääldada, kui m6ni wannabe silmi pööritab. Aga keda huvitab tegelikult?!
Kes siin kohalikke venelasi kaitses. Keegi ei keela neil eesti kanaleid vaadata, eestlastega eesti keelt purssida, lapsi eesti lasteaeda panna. K6ik tingimused keelekümbluseks on tegelikult olemas. Asi ikka tahtmises kinni.
Hangi endale mõni siin elav välismaalasest sõber. Saad sina olla abiks talle eesti keele õppimisel ja tema sulle inglise keelega. Siis olete mõlemad oma mugavustsoonist väljas, tema räägib valesti eesti keelt, sina inglise keelt, pole kummalgi seda jubedat häbenemist. Nägin ise, kuidas täiesti puu-inglisekeelne eestlane pärast pool aastat siinse välismaalasega pidevat suhtlemist hakkas juba täiesti ladusalt rääkima. Ja tänu sellele, et tema inglise keelt ei osanud, oli ta palju rohkem motiveeritud seda inimest õpetama kui näiteks mina, kes ma inglise keelt vabalt valdan ja lihtsuse huvides automaatselt inglise keelele ümber lülitun.
Väga suur osa neist venelastest elab justnimelt täiesti venekeelses keskonnas – elab nt. narvas või lasnamäel,
Ah, lõpetage see müüdi loomine. Ma elan ka Lasnamäel, kõik meie maja venelased räägivad vajadusel eesti keeles, vähemalt palju, kui seda suhtlemiseks vaja on. Ega venelased ka lollid pole, saavad suurepäraselt aru, et kui tahad normaalset haridust ja töökohta, siis on riigikeel vaja ära õppida.
Mul sõbranna elab Lasnamäel ja ühistu koosolekud toimuvad vene k, kuigi ta on palunud, et need toimuks eesti k.
Mul sama olukord. Kõik toimub vene keeles.
Väga suur osa neist venelastest elab justnimelt täiesti venekeelses keskonnas – elab nt. narvas või lasnamäel,
Ah, lõpetage see müüdi loomine. Ma elan ka Lasnamäel, kõik meie maja venelased räägivad vajadusel eesti keeles, vähemalt palju, kui seda suhtlemiseks vaja on. Ega venelased ka lollid pole, saavad suurepäraselt aru, et kui tahad normaalset haridust ja töökohta, siis on riigikeel vaja ära õppida.
Mul sõbranna elab Lasnamäel ja ühistu koosolekud toimuvad vene k, kuigi ta on palunud, et need toimuks eesti k.
Mul sama olukord. Kõik toimub vene keeles.
Kas sellest kuskile teavitada ei saaks? Keeleinspektsioon vist ei tegele?
Tõesti ma ei taha olla ülbe, aga mu keeleoskus on nii halb, et need should, would, can you, speak!
No kedagi ei huvita, kas sa grammatiliselt õigesti räägid, enamasti ikka saavad aru. Mu vene keele grammatika oli koolis hädine kolma, aga saan kõik vajalikud asjad räägitud (juhul kui ma ise soovin vene keelt kasutada mingil põhjusel, viimasel ajal eriti ei soovi). Soversennõist ja nesoversennõist ei saanud iialgi aru. Aga kohalikud venelased saavad enamasti aru, isegi kui mõned mulle tundmatud sõnad eesti keeles ütlen.
Ega inglise keelega ka parem pole, kirjutada veel mingeid lihsamaid asju mõistaks, aga hääldus on üsna suvaline, lihtsalt siis kui mina koolis käisin polnud keelt praktiseerida võimalik. Sellegipoolest pole ma välismaal kunagi hätta jäänud, kõik vajalik saab küsitud ja lihtlausetaga small talk ka peetud. Mõnikord ei tule õige sõna meelde, kasutan siis seda mis meelde tuleb, on see siis slängisõna või mingi krõbedam väljend (viimast on küll vaid paar korda juhtunud ja siis olen ise ka vabandanud, et sorry, I didnt know how to say it või midagi taolist).
Viimastel aastatel pole mingeid vestmikke kasutanud, aga kui piirid lahti läksid ja reisimine võimalikuks sai, ostsime ikka sihtkohariigi vestmiku ja õppisime mõned lihsamad sõnad ja väljendid ära. Prantsuse keelt isegi ei üritanud, aga ka näiteks Portugalis ei saadud meie hääldusest üldse aru, siis sai vestmikus õiget lauset näidatud. Nüüd on juba hääldusega google transalte, ma üldse ei põeks. Ja grammatika on viimane asi. Kui sinu poole pöörduks mõni turist eestikeelse lausega “mina ei raakima eesti keel” siis sa ju saaksid aru, mida ta öelda tahtis?
Ma mõtlen, et kas see kognitiivne puudujääk keele omandamises on teil eluaegne või pigem vanusega kaasnev kognitsiooni langus? Inglise keel on küll üks lihtsamaid keeli, mida omandada ja olles ise 40+ inimene ei õppinud ka mina seda nagu praegused noored veebi vahendusel, aga seda oli ikka ülilihtne omal ajal omandada
Venelastega on nii ja naa. Meil on sõbranna ühine tuttav, kes räägib väga hästi eesti keelt, meie sõbrannaga räägime väga hästi vene keelt. Ma ei räägi kunagi venelannaga vene keeles v.a. mingid käibefraasid (u privet kotlet), aga olen mitu korda märganud et teine sõbranna hakkab vene keelt kasutama oma vahel rääkides. Venelanna alati veel palub, et parandagu ma tema eesti keelt.
Venelased pelgavad eesti keeles rääkimist, aga nüüd üha julgemini ütlevad, et rääkige eesti keeles, kui ei saa aru, me küsime. Muide just Ida-Virumaa venelased.
Jah saab venelane kõiki asju meil vene keeles ajada, aga erinevalt inglise keelest saad sa absoluutselt igal pool ju ikkagi eesti keelt praktiseerida, kui vähegi tahtmist. Isegi Lasnamäel ja Narvas elades. Tahtmise ja viitsimise asi. Kes keelab, räägi ka poes selle venelasest müüjaga eesti keeles. Vahel seda isegi nö kogemata juhtub, et müüja ja ostja vastastikku pursivad eesti keelt, kuigi mõlemad venekeelsed.
Kui kasutad iseteenindust, pangaautomaati, siis vali eestikeelne menüü. Kõigil neil on mõni naaber eestlane, mine ja sobita tutvust ja avalda soovi keelt praktiseerida. Vaata iga päev eestikeelset aktuaalset kaamerat Kõigil neil on mõni eestlaseset töökaaslane, mina ja lobise temaga. Paraku hoitakse ikka omaette kampa, eestlast kolleegi teietatakse ka mitu aastat hiljem ja hoitaks distantsi.
Mul on tööl vaja igapäevaselt teiste rahvuste esindajatega suhelda. Kuna see ainus nö ühine keel. Nii õpingi. Tekstide lugemine tuleb muidugi paremini välja ja Netflixis panen inglisekeelsed subtiitrid peale. Ning pausitan kui üldse aru ei saa ja tõlgin googlega.
Seega aitab vaid rääkimine. Tuleb leida võimalus. Nt mõni keelekohvik vms kui tööalaselt pole võimalik.
Isegi kui on valdavalt eesti kollektiiv, siis joostakse igal vabal momendil selle teise venekeelse juurde sõbrannatama. No milleks, kasuta igat momenti oma eesti keele arendamiseks isegi kui sul juba on hea tase ja loo omale eestlastest sõprade võrgustik. Mina isiklikult olen avatud misiganes rahvusest tutvustele. Saab palju uut ja huvitavat kõrva taha panna.
Mina sain ühe eksootilise keele selgeks (täiesti teistsugune kirjasüsteem, mitte midagi ühist euroopa keeltega). Käisin aastaid usinalt keelekursustel, läbisin kesktaseme eksamid. Mingeid kirjasõpru ega eraõpetajaid mul ei olnud. Igal õhtul tegin kodus õpikust-töövihikust ülesandeid, eriti just kuulamise ja rääkimise harjutusi. Töövihikuid oli mul mitmeid, täitsin kõik kaanest kaaneni ära. Pean tunnistama, et grammatikat ma väga ei poleerinud, seal tuleb lihtsalt tunnetus kätte saada. Eesmärgiks oli võimalikult suure sõnavara omandamine – üle kesktaseme sõnavara ja kehva kesktaseme grammatikaga saab paremini hakkama kui perfektse algtaseme sõnavara ja perfektse algtaseme grammatikaga. Kuulamist harjutasin ka nii, et kui ülesandeks oli täida lüngad, siis mina panin lindilt terve teksti kirja, korrates ise kaasa ja siis võrdlesin õpikuga. Kui oskad teraselt kuulata, saad aru ja kordad järele, siis oskad ka rääkida. Mingeid sarju ma ka natuke vaatasin, et kuulda igapäevast spontaanset kõnet, aga eelistasin aktiivsemat õpet töövihikuga.
Nüüd kui seda riiki külastan, siis saan kõik igapäevased asjad räägitud. Mul on ka hobi, mis on seotud selle riigi kultuuriga, millest saigi kõik alguse. Nii mõnus on käia hobiga seotud kursustel seal riigis, lugeda vastavaid raamatuid ja vaadata dokufilme ning ma saan peaaegu kõigest aru. Inglise keeles on seda materiali vähe, eesti keeles täiesti null. See on siis viimane point – leia mingi kirg või hobi, mida keeleõpe toetama hakkab.
Ma mõtlen, et kas see kognitiivne puudujääk keele omandamises on teil eluaegne või pigem vanusega kaasnev kognitsiooni langus? Inglise keel on küll üks lihtsamaid keeli, mida omandada ja olles ise 40+ inimene ei õppinud ka mina seda nagu praegused noored veebi vahendusel, aga seda oli ikka ülilihtne omal ajal omandada
Kognitiivne puudujääk keele omandamises? Mis asja? Kas sa ei ole kunagi tähele pannud, et inimesed on erinevad? Kindlasi on sinul ka kognitiivseid puudujääke. Võibolla ei ole sa absoluutse musikaalse kuulmisega, aga näed leidub inimesi, kes on. Võibolla ei suuda sa ilusaid pilte joonistadq, aga leidub inimesi, kellele anna aga pliiats või pintsel kätte ja nad teevad imeilusiad pilte. Võibolla oled sa käeliselt kohmakas ja ei oska nt heegeldada või ei saa hakkama puutöö või jootmisega. Aga leidub inimei, kes seda väga hästi oskavad. Võibolla ei ole sa matemaatiliselt tubli, pidid omal ajal lihtsalt tuimalt valemeid pähe tuupia ja neid kasutma ilma sisuliselt ajadest aru samata. Aga leidub inimesi, kes tabavad üldist loogikat ja oskavad matemaatikat täitsa ilma tuupimata, sest nad saava aru, mis ja miks. Jne jne.
Nii nagu on inimesi, kes ei saaks iial hakkama operiaaria laulmisega, kõrgel tasemel joonistamisega või matemaatika loogikat lõpuni aduda, on ka inimesi, kes ei ole iial võimeline võõrkeelt korralikul tasemel selgeks saada. Mingiks kognitiivseks puudujäägiks seda nimetada on küll imelik.
Ma ise olen üks neist, kel võõrkeele hästi selgeks üppimine on väga vaevaline. Vanust mul mõneda aastad üle 50, nii et koolis oli rõhk vene keelel. Samuti elasin ma piirkonnas, kus tuli vene keelt linnas rääkida, meil olid umbes pooled elanikud venekeelsed ja kui nt poest ikka midagi saada tahtsid ja müüja oli venekeelne, pidi ka vene keelt rääkima. Muidu ta lihtalt igoreeris seda last, kes ka midagi tahtis. Selle vaatamate ei suunud ma vene keelt hästi rääkima õppida. Vaevu sain poes hakkama ning kui mu 20+ vanuses vene keel tagaplaanile vajus, siis unustasin selle vähesegi, mida oskasin. Nüüd olen töötanud pea 20 aastat ettevõttes, kui töökeeleks on inglise keel. Tööl saan sellega hakkama. Aga teen vaatamata pidevale praktikale siiani ikka vigu ja vahel pean sõnu otsima. Eriti siis, kui olen väsinud või tähelepanu hajub. Ning kui mingitel vaba aja üritustel kolleegidega suhelda, jääb kohe sõnvarast puudu, sest enamvähem korralikult oskan ikkagi ainult tööga seotud terminoloogiat. Kui jutt tuleb millestki muust, on juba raskem sõnu leida. Ja ma ei ole veel meil kõige kehvema inglise keele oskusega. Mul on minust veidi vanem kolleeg, kes ikka väga sõnu otsib. Iga päev räägime inglise keeles ja talle on see nähtavalt raske. Samamoodi on ta pidanud inglise keeles suhtlema aastakümneid juba, aga no näed, lihtsalt ei ole ses osas andekas. Sams nii tema, kui mina oleme väga tugevad reaalainetes, matemaatikas, loogikas. Sinule on ehk jälle neis kognitiivseid puudujääke?
Ma pole elus päevagi ega minutitki saksa keelt õppinud ja ometigi saan Saksamaal oma olmeasjad hotellis, restoranis, lennujaamas, poes, tänaval jne vabalt aetud ning infosildid, menüüd, poodide akendel rekaamkirjad, peamised uudised, infovoldikud loetud. Saan kenasti aru, kui küsitakse teed või midagi tavainimese asju. Die, der, das on null. Kirjutada ei oska. Põhimõtteliselt räägin stiilis “Tere. Palun üks pilet Tallinn. Homme. Homme ei? Pilet Tallinn ülehomme? Palju euro? Koht aken, ei vahekäik. Lennuk läheb kell? Suur tänu”. Kõik saavad aru.
Kuidas see juhtus…olin esimese lapsega kodus ja kuidagi sattus nii, et telekas oli ühel päeval miskipärast saksakeelsel kanalil. Parasjagu tuli sealt see mäng, mille eestikeelne nimi oli Hind on Kuum. Ega teda saanud kogu aeg vaadata, aga noh mõne minuti tagant sekundiks pilk ikka peale. Iga päev sama kell, tund aega, reklaamipausidega. Oh, paremat keeleõpet pole olemas. Seal ju saate sisu see, et näidatakse eset, korrutatakse selle nime ja siis korrutatakse numbreid. Umbes nagu: “Tere. Kuidas on teie nimi? Tere tulemast, Paulina. Järgmiseks on teil võimalik võita riidekapp. Vaadake, ilus puidust riidekapp. Kas sooviksite võitta seda tumedat puidust riidekappi. Kas see maksab 100, 120 või 220 eurot? 100? 120? 220? Jaa, see riidekapp maksab 120 eurot. Nii, järgmiseks on meil kaunis kaelakee. Vaadake seda kaelakeed, kas pole kaunis? Kas see kaelakee maksab 23, 123 või 319 eurot? Õige vastus on 123 eurot”.
Ühesõnaga, nimisõnad ja numbrid. Nädalapäevadest ja kuudest pole vähimatki aimu. Esimene päev ei saa midagi aru, aga kui mängujuht korrutab saksa keeles sõna sõrmus ja kaadris on sõrmus, siis mällu see sõna jääb vähemalt viiendal korral, sest kapid, autod, keed, sõrmused olid pea igas mängus. Numbrid samamoodi, all ekraanil ja õige number lõpuks lõi särama. Numbreid ja nimisõnu tean eksimatult, palju ka omadussõnu (eriti just neid a la moodne, ilus, kena, tume, hele, pehme jne positiivsed sõnad). Ja vahele reklaamid….need ju korduvad. Pikapeale lihtsalt hakkad aru saama, mida see sõnamulin üldjoontes tähendab, kui näiteks pitsat näidatakse ja seda, kuidas see aurab.
Pikk jutt lühidalt. Pane mingi ingliskeelne kanal tuimalt jooksma ja tee oma tegevusi. Soovitaksin pandikunne, loodusdokke või sarnast, kus näidatakse sama asja, millest jutt käib. Filmid nii ei tööta, kui olla suht algtasemel. Nii pool aastat. Tunnike-kaks päevas.
Mul sõbranna elab Lasnamäel ja ühistu koosolekud toimuvad vene k, kuigi ta on palunud, et need toimuks eesti k.
Kui elasin Lasnamäel, rääkisin tuimalt eesti keeles vastu, kuigi vene keelt oskan ja aru sain. Vene keelt kasutasin vaid mõnes lühilauses, kui soovisin, et see tõesti neile ajudesse jõuaks. Näiteks mäletan, ütlesin vene keeles, et protokoll palun korrektses eesti keeles. Veel mäletan, et ütlesin vene keeles, et kui kojamees Eesti lippu välja ei pane lipupäevadel, siis see kojamees tuleb lahti lasta. Soovijaid oli küll ja veel. Jätkasin eesti keeles. A muide selle paari aastaga mitmedki hakkasid täitsa aru saama ja eesti keeles vastama.
