Minule kirjutati ka ärevushäire raviks esimese ravimina escitalopraam ja tõstis ärevust kohutavalt palju ning söögiisu puudumine ja iiveldus, mis on mu ärevuse ühed sümptomid, läksid talumatuks… üle 3 nädala kahjuks ei suutnud vastu pidadada.
Aga nüüd seda eelmist postitust lugedes mõtlen, et kas oleks pidanud veel ühe nädala kannatama ja lootma, et hakkab mõjuma. Samas jaa, ma ei võtnud originaali – kui retsepti välja ostma läksin ütles apteeker, et ei ole mingit vahet, milline võtta ja võtsin TEVA oma. Äkki oleks ikka pidanud originaali võtma.
Toimeaine on küll nii TEVAl kui ka Cipralexil sama, escitalopram (müügil on ka citalopram aga see on ikkagi erinev lisaks keemilisele koostisele just kõrvaltoimete tõttu – näiteks ei tohi tarvitada koos omeprasooliga, mis on populaarne maohappesust reguleeriv rohi) aga paraku on tulemused originaaliga ligi 70% paremad. Seda räägin oma 10. aastase töö kogemusena ja ka kollegidelt on sarnast tagasisidet tulnud. Loomulikult on hinnavahe väga suur ja parem proovida soodsamat kui üldse mitte proovida.
Minul endal olid ka Cipralexiga alustades umbes 3 nädalat tugevad peavalud ja pidev iiveldus, aga kuna ärevus oli veel hullem, kannatasin ära ja tasus ära. Ma arvan, et tagasivaadates saavutas ravim oma täispotentsiaali kusagil neljanda kuu paiku, nii et kahelt nädalalt midagi oodata on utoopiline. Kahju, et meie perearstidel veel teadmised selles vallas kesisemad on.
Samuti peab AD nii alustama kui ka lõpetama (eriti lõpetama`) väga vaikselt kogustega mängides. Mina võõrutasin ennast 10 mg Ciprelexist 4,5 kuud. Iga kuu 1/4 maha ja läks sujuvalt, ilma kõrvaltoimeteta või esialgse probleemi taastumiseta. Kui mõelda AD ravist loobumisele, siis peaks olema vähemalt kaks kuud enne seda stabiilne olukord, ehk siis ei ole esinenud seda, mille tõttu ravi sai määratud. AD ei ole plaastermeetod ja tuleb arvestada, et vahel tuleb seda võtta pool aastat, vahel aastaid, vahel periooditi ja vahel elu lõpuni, olenevalt inimesest ja haigusest. Samas võetakse ju vererõhuravimeid, astma ravimeid, diabeetikud süstivad insuliini – neid ei stigmatiseeri keegi. Kui inimene vajab elukvaliteedi säilitamiseks ravimeid, siis nii ongi.
Samas ainult ravimid ei aita. Kindlasti peab juurde tulema teraapia /tasuta uurige perearstide teraapiafondide kohta, paljudes kohtades on haigekassa ka taastusravil mille hulka psühholoogi teenus kuulub. Alati ei pea selle eest hingehinda maksma. Lisaks on kindlasti asju elus, mida tuleb tervenemiseks muuta., sellesosas oskabki psühholoog suunata.
Jaa! Sellega täiesti nõus, et kindlasti tuleb muuta elukorraldust ning ka teraapias käia – ma ise olen ka nüüd alustanud psühhoteraapiaga. Maksan küll ise, sest perearsti suunamisele oli mitmes kohas, kust küsida jõudsin, järjekorrad väga pikad ja kuna seis oli/on ärevusega päris hull, siis olen nõus maksma, et paremaks läheks.
Mina ei suutnud escitaloprami kannatada vist kõige rohkem selle iivelduse ja söögiisu puuduse tõttu – olen niigi alakaaluline ja see, et kaal mühinal veelgi langes, tegi ärevuse ainult suuremaks, sest olin juba päris mures kaalu pärast niigi. Nüüd olen olnud veidi aega mirtasapiini peal. Kõigepealt 2 nädalat 7.5 mg, siis 3 nädalat 15 mg (teisel nädalal 15 mg peal olles tundsin ennast juba päris hästi, aga siis tuli tagasilangus ja järgmine nädal oli jälle ärevus laes ja magamise-söömisega kehvasti) ja nüüd mõned päevad olen 22.5 mg võtnud – eks näis, kuidas sellega läheb. Mirtasapiini kohta olen kuulnud, et see on väga kiiresti mõjuv ravim, aga ma enda kogemuse pealt küll seda ei ütleks… Võib-olla muidugi asi sobiva doosi leidmises ka. Loodan, et ikka hakkab mõjuma…
