Teema: Kes mäletab raamatut?

talent kirjutas:

Oo, tervist Nyah!

Kahjuks teemasse ei oska kaasa rääkida, aga kui juba lasteraamatutele jutt läks, siis mina palun ka mäluvärskendust. Raamat mingist 10+ lastest, kes uurisid välja, kes-mis kummitab lähedalasuvas lossis. Tegevus (ja autor) oli kas kuskil Tshehhis või Ungaris või hoopis Jugoslaavias (toonased riigid siis).
Mäletan, justkui see lastekamp oleks kuskil koolivaheaega veetnud ja igavuse peletamiseks seda kummitusteemat uurinud (meenub, et kollihäält tehti miski klaveripala tagurpidi mängimisega läbi võimenduse). “Kummitused” olid tegelikult kohalikud (?) täiskasvanud, aga miks nad seda tegid – ei meenu.
No ühesõnaga põnev lastekas, tahtsin 12-aastasele sugulasele soovitada.

Adam Bahdaj “Koolivaheaeg vaimudega”?
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?14812

Mul on veel ühest tolleaegsest, eesti kirjaniku jutust meeles episood, kus poiss läheb külla klassivennale, kes on ebapopulaarne, sest vaest päritolu ja ei käi koos teistega (pioneeri)üritustel. Ja peab siis kodus kartulid ära koorima (vist ka ära keetma). Peategelane õpib tema kõrvalt ka kartuleid koorima ja üllatab siis kodus oma oskusega ema. Mis jutt võis olla?
Sellest “Tütarlaps, kes mängis Robinsoni” on meeles hoopis see, et teravik oli seal sihitud “roiskunud kapitalismi” vastu – laps ei saa koolis käia, sest peab papakese eest hoolitsema, majapidamine on ju naiste värk, näed, papa ei saanud endale koduabilist ka lubada… Aga muidu oli minu jaoks põnev raamat. Ma ise fantaseerisin lapsena näiteks sellest, kuidas ma pean üksi oma kätega metsas endale maja ehitama. Oeh, kuidas küll ahju teha…
Muide, kartulikoorimist ma ise eriti ei harrasta. Ainult pudru jaoks. Muidu on koorega hulga maitsvam.

Leelo Tunglal oli väga lahe noorteraamat ka Neitsi Maarja neli päeva. Lahedalt kirjutatud lugemine tolle aja elust-olust. Noorena meeldis mulle väga.

Vana-Ann kirjutas:

Leelo Tunglal oli väga lahe noorteraamat ka Neitsi Maarja neli päeva. Lahedalt kirjutatud lugemine tolle aja elust-olust. Noorena meeldis mulle väga.

Oli küll, ma hakkasin ettevaatamatult seda koolist tulles bussis kojusõidul lugema. Jõudsin lauseni “armastan seapekki”…, näe siiamaani on meeles. Kui praegu ei kergita keegi kulmugi et hakkad omaette kõva häälega naerma, siis sel ajal oli see ikka ekstraimeliku inimese tunnus. Mida rohkem püüad seda naeru summutada seda hullemini ajab naerma. Toppisin hirmuga samamoodi jätkamise ees raamatu kähku kotti.
Väga lahe teismeliste raamat on ka Asta Kassi Pahupidi puhkus.

javine kirjutas:

Vana-Ann kirjutas:

Leelo Tunglal oli väga lahe noorteraamat ka Neitsi Maarja neli päeva. Lahedalt kirjutatud lugemine tolle aja elust-olust. Noorena meeldis mulle väga.

Oli küll, ma hakkasin ettevaatamatult seda koolist tulles bussis kojusõidul lugema. Jõudsin lauseni “armastan seapekki”…, näe siiamaani on meeles. Kui praegu ei kergita keegi kulmugi et hakkad omaette kõva häälega naerma, siis sel ajal oli see ikka ekstraimeliku inimese tunnus. Mida rohkem püüad seda naeru summutada seda hullemini ajab naerma. Toppisin hirmuga samamoodi jätkamise ees raamatu kähku kotti.
Väga lahe teismeliste raamat on ka Asta Kassi Pahupidi puhkus.

Ma mäletan ka seda naermist koolitüdrukuna bussi koju sõites #neitsi Maarjat# lugedes. Oli üsna teisttmoodi raamat kui tollased laste/noorteraamatud. Teismelise emana tunduks üsna võimatu üks teismeline niimoodi mööda Eestit hääletamas.

talent kirjutas:

Oo, tervist Nyah!

Kahjuks teemasse ei oska kaasa rääkida, aga kui juba lasteraamatutele jutt läks, siis mina palun ka mäluvärskendust. Raamat mingist 10+ lastest, kes uurisid välja, kes-mis kummitab lähedalasuvas lossis. Tegevus (ja autor) oli kas kuskil Tshehhis või Ungaris või hoopis Jugoslaavias (toonased riigid siis).
Mäletan, justkui see lastekamp oleks kuskil koolivaheaega veetnud ja igavuse peletamiseks seda kummitusteemat uurinud (meenub, et kollihäält tehti miski klaveripala tagurpidi mängimisega läbi võimenduse). “Kummitused” olid tegelikult kohalikud (?) täiskasvanud, aga miks nad seda tegid – ei meenu.
No ühesõnaga põnev lastekas, tahtsin 12-aastasele sugulasele soovitada.

Kolm poissi – Paragon, Perelka ja Mandžro – kutsutakse koolivaheajaks metsnikust onu juurde.
Poisid moodustavad Noorte Detektiivide Klubi ning satuvad lähedal asuva lossivaremetega seotud seikluste keerisesse:
*lossi vasakut tiiba soovitakse lammutada ning kunstiajaloo tudengid soovivad seda takistada. Lossivalvuri kaasabil luuakse kummitus, mis ehmatab lammutusmehed minema. Ajapikendusega saavutavad nad seda, et professor tuleb mõne päeva pärast teatega, et lossi ei lammutata. Noored detektiivid muuseas aitavad ühel korral koguni ise kummitused olla.
*metsniku juurde on saabunud kummaline üüriline, kes oma välimuse tõttu saab nimeks Marsielanik ja kes köidab poiste tähelepanu, kuid lõpuks selgb, et tegemist on erakordselt kuulsa zooloogiga, kes uurib lossialustes koobastes nahkhiiri ja muud leiduvat faunat.
*lisaks saabb kiriklasse puhkama veider bande, kes osutub kunstivaraste jõuguks, kes proovivad lossivaremetesse peita viite haruldast flaami koolkonna tööd.
Lisaks on poistega koos ka üks tegelane nimega Saladuslik, kes osutub hoopiski varguste uurijaks.
Poistega lisandub klubile Jola, neiu, kellest saab täieõiguslik liige.
Poisid seiklevad koos ja eraldi ning satuvad päris ohtlikesse olukordadesse, kuid õnneks lõppeb kõik hästi.

Kägu kirjutas:

Nuudleid tegi seal raamatus ikka mitte klimpe ???? Lugesin seda lapsena korduvalt ja mina ei teadnud käsitsi pastatoodete valmistamisest midagi ???? Sellepärast ka elavalt meeles.

Okei, ikka oli mingi supi sisse käiv taignatoode. 🙂

amatöör kirjutas:

üks väga tore lasteraamat on “Sinustki võib saada indiaanlane”, ka samast ajastust. mäletan kodanik Kaela, kellest sai seal aus inimene.

Vene ajal ilmus üsna palju toredaid lasteraamatuid. Sinumainitu on lahe lugemine, aga see on suunatud rohkem poistele. Ise küll ei mäleta, et oleks olnud tüdrukuid kes oleksid tahtnud indiaanlaseks saada ja tomahooki keerutada.

javine kirjutas:

amatöör kirjutas:

üks väga tore lasteraamat on “Sinustki võib saada indiaanlane”, ka samast ajastust. mäletan kodanik Kaela, kellest sai seal aus inimene.

Vene ajal ilmus üsna palju toredaid lasteraamatuid. Sinumainitu on lahe lugemine, aga see on suunatud rohkem poistele. Ise küll ei mäleta, et oleks olnud tüdrukuid kes oleksid tahtnud indiaanlaseks saada ja tomahooki keerutada.

Mina! Mina!
Kahjuks seda raamatut mul ei olnud, ma isegi ei teadnud sellest. Võibolla vanemad ei ostnud, sest ma olin tüdruk… Või ka et ei sattunud poes peale – kuigi lasteraamatute trükiarvud olid tollal
suured. Ma lugesin Nahksuka jutte ja olin täiesti sillas.
Oma lapse vanaema juures ükskord sattus kätte üks raamat ka indiaanlaseks “hakkamisest”, aga see oli Ameerika oma, pigem suurematele lastele, nii et esialgu ainult lehitsesime ja siit-sealt pisut lugesime. Pealkirja ei mäleta. Autor oli Seton-Thompson – ahhaa, leidsin, “Väikesed metslased”.

Oi, mina mäletan lapsepõlvest nii “sinust võib saada indiaanlast” kui ka “väikesi metslasi”. Aga kui niimoodi raamatute järgi võtta, siis tahtsin ma lapsepõlves vist hoopis hundiks saada – kõik need neli korda aastas, mis ühtede sugulaste pool külas käisime, lugesin “Valgekihva” ja pärast hilisõhtul kodu poole minnes nuuskisin (täiesti alateadlikult) hoolega Lasnamäe õhku, et märgata võimalikke saakloomi või siis vastupidi, suuremaid kiskjaid.

Klara Jarunkova “Ainuke”; Peter Härtling “Vanaema ja teisi jutte”; Colette Vivier “Maja Nelja Tuule tänavas”; Sergei “Golitsõn “Võrukaelte linnake”; Wiktor Woroszylski “Sinustki võib saada indiaanlane”; enamik Eno Raua asju olid mu lemmikud.
Eriti “Ainuke” ning “Maja Nelja Tuule tänavas” olid need, mille tegelaste kaasa elasin.

Kas keegi suudab tuvastada sellise nõukaaegse raamatu, kus oli juttu prantsuse keelest või suisa prantslannast guvernandist ja koduõppest vms? Peategelaseks (vist) oli teismeline tütarlaps. Info napp ja võib-olla ajan üldse mingit jama praegu, aga äkki läheb kellelgi lambike põlema.

Kägu kirjutas:

Kas keegi suudab tuvastada sellise nõukaaegse raamatu, kus oli juttu prantsuse keelest või suisa prantslannast guvernandist ja koduõppest vms? Peategelaseks (vist) oli teismeline tütarlaps. Info napp ja võib-olla ajan üldse mingit jama praegu, aga äkki läheb kellelgi lambike põlema.

Aleksandra Bruštein «Tee viib kaugusse» ja «Kevad». Saša on intelligendi tütreke. Peres on majapidajanna ja koduõpetajad.

talent kirjutas:

javine kirjutas:

amatöör kirjutas:

üks väga tore lasteraamat on “Sinustki võib saada indiaanlane”, ka samast ajastust. mäletan kodanik Kaela, kellest sai seal aus inimene.

Vene ajal ilmus üsna palju toredaid lasteraamatuid. Sinumainitu on lahe lugemine, aga see on suunatud rohkem poistele. Ise küll ei mäleta, et oleks olnud tüdrukuid kes oleksid tahtnud indiaanlaseks saada ja tomahooki keerutada.

No ma olin Winnetousse lausa armunud ja lisaks raamatutele viitsisin kõiki tema filme vaatamas käia. Mängis vist mingi sakslane? Imeilus mees mu meelest. Gojko Mitić oli tihedasti kannul????????

See pole päris see, kordamööda mõlemasse armusin minagi. Aga kui need näitlejad oleksid mänginud suuri politseinikke kes hirmsaid kurikaelu taga ajavad oleksime tahtnud politseinikuks või noh sel ajal miilitsaks hakata on ju?

ei usu, et “Tee viib kaugusesse”. Selles ju enamik tegevust toimub justnimelt koolis. Saša, arsti tütar läheb sinna esimesse klassi – tüdrukutekool, erinevad head ja halvad õpetajad, sõbrannad. Tüdrukud ise aitavad mahajäävaid klassiõdesid. Tegevus muide peaks kuskil Leedus toimuma.