Teema: Kiituskiri ja tunnustused

Minu lastele on kiituskiri väga oluline. Aga see aasta jätab kool kõik lapsed sellest ilma! Sellest on küll kahju, sest varasemad hinded olid viied ja ka koduõppel on nad meeletult tublid olnud. Kodus ikka kiidan ja premeerin 🙂 Mulle endale on oluline, et laps annaks endast parima. Kiituskiri ja medal pole küll eesmärk.

Olen uhke, kui on kiituskiri, aga kui ei ole, siis ei nukrutse loomulikult, peaasi, et laps on pingutanud. Medali üle on põhjust muidugi igal juhul uhke olla, sel aastal ongi mul see võimalus – laps lõpetab kullaga.
Preemiasüsteemi pole, aga alati on tunnistusepäeval ikka midagi head söödud, mida lapsed parasjagu tahavad – mõnikord on selleks kook, mõnikord pizza, mõnikord jäätis. Kuna sel aastal saame vist ka preemiat just sel ajal, siis tõenäoliselt kannan lastele ka veidi preemiaraha, saavutustega proportsioonis.

Lõppes just kuues aasta järjest kiituskirjaga. Mingit erilist preemiat ei saa küll aga saavad lapsed ise sisustada ühe päeva just täpselt nii nagu nemad tahavad.

Oma lastele alati rõhutan, et oluline on oma võimete kohaselt õppida. Näiteks kui õpib ja saab kolme on see ok aga kui suhtub üleolevalt ja ei viitsi eelmisel päeval korrata ning saab kolme, siis on jama

Kiidan, räägin uhkusega vanavanematele. Eraldi premeerinud ei ole aga klassi lõpu puhul lastega koos midagi toredat ikka teeme.

#3464318:

Minu lapsed on kiituskirjast sageli ilma jäänud kehalise kasvatuse 4 pärast. On nad siis rumalamad, kui need, kes kiituskirja said? Olümpiaadidel esinevad küll hästi, aga üks veab kehalises seanahka ja teine lihtsalt ongi kehaliselt natuke vähemvõimekas.

Ise sain 12 kooliaasta jooksul 2 kiituskirja: 5. ja 9. klassis ja põhikoolis suutsin ühes aines ükskord veerandiks ka kolme saada. Nüüd on mul doktorikraad loodusteadustes. Olin kooliajal laisk ja lohakas, kodutöödega end ei vaevanud. Vanematele piisas minu neljadest-viitest täiesti ja ise ka tagantjärele ei kurvasta, et kiituskirju rohkem ei saanud. Oma lapsi samuti hinnetega ei survesta. Hinded peavad korras olema, aga mõni neli ja isegi kolm mõjuvad teinekord distsiplineerivalt ja omandatud teadmised on hinnetest palju olulisemad.

Kui laps on saanud aines või teema eest, mis talle raskusi valmistab, häid tulemusi, siis olen küll premeerinud. Kõigil on omad raskused, meil lihtsalt ei esine need põhiainetes.

Aga miks see laps, kes on matemaatikas vähevõimekas või veab seanahka, ei või kiituskirja saada?

Kui minu erivajadusega laps, kellel on väga raske saada normaalset käitumishinnet, seda lõpuks ikkagi suutis ja sai kiituskirja, siis ostsime talle tõesti nutitelefoni. Sest see oli tema jaoks tõsine eneseületus.

#3464662:

#3464318:

Minu lapsed on kiituskirjast sageli ilma jäänud kehalise kasvatuse 4 pärast. On nad siis rumalamad, kui need, kes kiituskirja said? Olümpiaadidel esinevad küll hästi, aga üks veab kehalises seanahka ja teine lihtsalt ongi kehaliselt natuke vähemvõimekas.

Ise sain 12 kooliaasta jooksul 2 kiituskirja: 5. ja 9. klassis ja põhikoolis suutsin ühes aines ükskord veerandiks ka kolme saada. Nüüd on mul doktorikraad loodusteadustes. Olin kooliajal laisk ja lohakas, kodutöödega end ei vaevanud. Vanematele piisas minu neljadest-viitest täiesti ja ise ka tagantjärele ei kurvasta, et kiituskirju rohkem ei saanud. Oma lapsi samuti hinnetega ei survesta. Hinded peavad korras olema, aga mõni neli ja isegi kolm mõjuvad teinekord distsiplineerivalt ja omandatud teadmised on hinnetest palju olulisemad.

Kui laps on saanud aines või teema eest, mis talle raskusi valmistab, häid tulemusi, siis olen küll premeerinud. Kõigil on omad raskused, meil lihtsalt ei esine need põhiainetes.

Seanaha vedaja ju ei olegi kiituskirja väärt.

Aga ta ei saanud ju ka. Kehalises kaasa tegemisest oleme väga palju rääkinud ja viimasel aastal on asi paranenud. Kirjutasin ju, et temal on raskused mujal kui põhiainetes. Minu jaoks on olulisem, et tal teadmised olemas on, kui et ta kiituskirja saab.

#3464525:

Aga miks see laps, kes on matemaatikas vähevõimekas või veab seanahka, ei või kiituskirja saada?

Ma polegi ju protestinud korra vastu, et kõik hinded, sh kehaline, peavad olema viied kiituskirja saamiseks. Lihtsalt, kehalise hinne ei näita kellegi omandatud teadmiste-oskuste hulka, vaid käitumist ja võimekust kehalises. Teisest lapsest, kes ongi vähemvõimekas kehalises, on natuke kahju, kui ta on spordipäeval jälle kuskil viimaste hulgas (ei ole paks), aga õnneks ta ise eriti ei kurvasta.

#3465215:

Kehalise neljaga saab kiituskirja. See pole jutt ega midagi, et ei saa. Kunst, musa ja keka ei mõjusta kiituskirja. Kui üks neist on neli. Seda võiks ikka teada.

Sul on valeinfo. Minu lapsel olid tunnistusel kõik viied, käitumine ning hoolsus eeskujulikud, ainukene neli oli kunstiõpetuses. Kiituskirja ei saanud.

#3465113:

#3464662:

#3464318:

Minu lapsed on kiituskirjast sageli ilma jäänud kehalise kasvatuse 4 pärast. On nad siis rumalamad, kui need, kes kiituskirja said? Olümpiaadidel esinevad küll hästi, aga üks veab kehalises seanahka ja teine lihtsalt ongi kehaliselt natuke vähemvõimekas.

Ise sain 12 kooliaasta jooksul 2 kiituskirja: 5. ja 9. klassis ja põhikoolis suutsin ühes aines ükskord veerandiks ka kolme saada. Nüüd on mul doktorikraad loodusteadustes. Olin kooliajal laisk ja lohakas, kodutöödega end ei vaevanud. Vanematele piisas minu neljadest-viitest täiesti ja ise ka tagantjärele ei kurvasta, et kiituskirju rohkem ei saanud. Oma lapsi samuti hinnetega ei survesta. Hinded peavad korras olema, aga mõni neli ja isegi kolm mõjuvad teinekord distsiplineerivalt ja omandatud teadmised on hinnetest palju olulisemad.

Kui laps on saanud aines või teema eest, mis talle raskusi valmistab, häid tulemusi, siis olen küll premeerinud. Kõigil on omad raskused, meil lihtsalt ei esine need põhiainetes.

Seanaha vedaja ju ei olegi kiituskirja väärt.

Aga ta ei saanud ju ka. Kehalises kaasa tegemisest oleme väga palju rääkinud ja viimasel aastal on asi paranenud. Kirjutasin ju, et temal on raskused mujal kui põhiainetes. Minu jaoks on olulisem, et tal teadmised olemas on, kui et ta kiituskirja saab.

#3464525:

Aga miks see laps, kes on matemaatikas vähevõimekas või veab seanahka, ei või kiituskirja saada?

Ma polegi ju protestinud korra vastu, et kõik hinded, sh kehaline, peavad olema viied kiituskirja saamiseks. Lihtsalt, kehalise hinne ei näita kellegi omandatud teadmiste-oskuste hulka, vaid käitumist ja võimekust kehalises. Teisest lapsest, kes ongi vähemvõimekas kehalises, on natuke kahju, kui ta on spordipäeval jälle kuskil viimaste hulgas (ei ole paks), aga õnneks ta ise eriti ei kurvasta.

Kõigi ainete hinded näitavad kaasasündinud eeldusi, järjepidevust, pingutust, hoolsust.
Isegi viisipidamine on õpitav, lihtsalt tuleb kõvasti vaeva näha. Enamasti seda ei tehta.
Ma ei pea õigeks, et mõnes koolis saab nn oskusainete neljadega kiituskirja, kuigi mul endal olid ja kunst ja muusika ainukesed neljad. Kiituskirja on väärt igakülgselt tubli laps.

#3465307:

Kehalisel ja kehalisel on vahe. Ühes koolis pannakse juba kaasategemise eest 5 ära, aga teises koolis ajab üks norm teist taga.

See on täiesti normaalne – igas aines on normid ja need pole kõigile jõukohased. Paljud saavad hakkama vaid konsultatsioonide, järeleaitamise, eraõpetajate toel. Miks kehaline peaks iseenesest tulema ja erand olema? Üheski aines ei tohiks niisama 5 panna, kõik ained on olulised.

#3465348:

#3465307:

Kehalisel ja kehalisel on vahe. Ühes koolis pannakse juba kaasategemise eest 5 ära, aga teises koolis ajab üks norm teist taga.

See on täiesti normaalne – igas aines on normid ja need pole kõigile jõukohased. Paljud saavad hakkama vaid konsultatsioonide, järeleaitamise, eraõpetajate toel. Miks kehaline peaks iseenesest tulema ja erand oema? Üheski aines ei tohiks niisama 5 panna, kõik ained on olulised.

Sellepärast, et kehalises näeks see järeleaitamine välja nii, et õpilane käiks mitmes väga erinevas trennis ja igaühes neist mitu korda nädalas. See pole ajaliselt üldse võrreldav mõne vaimse aine järeleaitamisega. Pealegi pole kehalise eesmärk niivõrd kindlate oskuste omanandamine vaid pigem eluaegse liikumisharjumuse kujundamine.

#3465356:

#3465348:

#3465307:

Kehalisel ja kehalisel on vahe. Ühes koolis pannakse juba kaasategemise eest 5 ära, aga teises koolis ajab üks norm teist taga.

See on täiesti normaalne – igas aines on normid ja need pole kõigile jõukohased. Paljud saavad hakkama vaid konsultatsioonide, järeleaitamise, eraõpetajate toel. Miks kehaline peaks iseenesest tulema ja erand oema? Üheski aines ei tohiks niisama 5 panna, kõik ained on olulised.

Sellepärast, et kehalises näeks see järeleaitamine välja nii, et õpilane käiks mitmes väga erinevas trennis ja igaühes neist mitu korda nädalas. See pole ajaliselt üldse võrreldav mõne vaimse aine järeleaitamisega. Pealegi pole kehalise eesmärk niivõrd kindlate oskuste omanandamine vaid pigem eluaegse liikumisharjumuse kujundamine.

Mingit trenni pole vaja – õues ringijooksmine on täiesti tasuta ja sellest piisab täiesti. Normaalne oleks, et laps käiks toas vaid söömas ja magamas. Ja seda iga ilmaga ja igal aastaajal. Jooksu- ja pallimängud, luurekas, turnimine, onni ehitamine arendab suurepäraselt kõiki kehalises vajalikke oskusi.
Ühegi aine eesmärk ei ole kindlate oskuste omandamine, vaid loogilise mõtlemise, mälu, seoste loomise oskuse, koostöö, peenmotoorika, tähelepanu jne harjutamine.
Täpselt nii ka kehalises – asi pole ainult liikumisharjumuses, vaid ka tervises, distsipliinis, tähelepanus. Erinevate harjutuste tegemine aitab pärast igapäevaelus ja ekstreemsetes situatsioonides näiteks vigastusi ära hoida – üle kraavi hüppamine, libedal kõndimine, raskuste tassimine, sundasendis vastupidamine jms.

Ei piisa sellest õues ringijooksmisest midagi. Ei aita see kõrgust hüpata (kus norm on selline, et 180 cm pikk sisuliselt astub sellest üle ja 150 cm laps hüppab ja hüppab ja jääbki hüppama), ei aita see kitse hüpates. Mul lapsel algklassides oli normaalne kehalise õpetaja, aga siis tuli selline tõsine “nõukastiilis” kehalise õpetaja ja oi, kuidas ta vähemalt mind on suutnud kehalist vihkama panna. Iial ei tea, kust üllatus võib tulla. Nt otsustab oma peaga, et teda arstitõend ei huvita.

Mul on kehalise ja kunstiõpetuse õpetajatest kahju, sest kui nende aine on ainsana 4, siis üldine suhtumine on selline, nagu oleks tegemist tõelise lapsevihkaja ja õeluskotiga, kes oiviku tunnistuse “ära rikub”. Vähemalt enda kooliskäimise ajast mäletan küll seda. Emad käisid koolis, klassijuhatajad käisid kehalise ja kunstiõpetajaid veenmas. Tegelikult paljudel juhtudel oli see 4 isegi halastusest pandud ja ülehinnatud.