Kehalises on riiklik suund siiski sellele, et lapsed liiguks ja enda tulemusi parandaks, mitte ei pandaks 150 cm ja 180 cm last nö ühte patta. Normid peaks kehalises juba eilne päev olema. Mis meie koolis tähendas seda, et kehalise õpetaja hakkas lihtsalt norme eesmärkideks kutsuma, et siis on ikka tublisti uuendatud nagu riik ootab.
Olenemata tulemustest, oleme alati tähistanud kooliaasta lõppu ning poisid saavad ka kommikarbi ja rahalise panuse. Seda juba 15 aastat (vanim poeg kolmest lõpetab hetkel bakat)
Kooliaasta sees eraldi rahalisi ja/või esemelisi tunnustusi ei jaga.
Kuigi 1 poegadest, kes oli aastaid puhas viieline (ei pinguta selleks, lihtsalt on mõistust antud), ükskord mõtlikult märkis, et tal parim sõber saab iga viie eest preemiat. Äkki teeks ka sellise peretraditsiooni?
Muidugi oleks kiituskiri/medal ka meeldiv, kuid ei ole seadnud seda eesmärgiks.
Ükskord muidugi mees mul astus ämbrisse – 1 poistest on üsnagi võimekas, kuid kohutavalt laisk ja teeb absoluutselt kõike kõige vähesema vaevaga, mis võimalik. Isa siis vaatas poole kooliaasta pealt ta tunnistust ja lubas suure suuga, et kui ta kiituskirjaga lõpetab (7. klass), siis saab poiss Apple laptopi. Eeldades, et seda nagunii ei juhtu.
Poiss ei vastanud midagi, kuid kooliaasta lõppedes lõi kiituskirja letti.
Keerutas isa, mis ta keerutas, kuid laptop tuli tal poisile osta.
Ise olen seda meelt, et laulmises, kunstis ja spordis võiks hinnata püüdlikkust, kaasategemist ja eneseületust, mitte norme.
Väga nõus. Hinnata tuleks õpilase panust.
Kõiki kehalise alasid ei ei suuda isegi mu spordipoiss 5 peale teha, kuigi käib 4-5x nädalas trennis. Need alad, mis ta enda alaga ei haaku, on nõrgemad. Siis ongi nii, et kehalises satub sekka mõni 4, aga kokku tuleb ikka 5. Samamoodi kui muudki ained.
Ise olen seda meelt, et laulmises, kunstis ja spordis võiks hinnata püüdlikkust, kaasategemist ja eneseületust, mitte norme.
Miks? Miks muudes ainetes püüdlikkust ei hinnata?
Kehalises on riiklik suund siiski sellele, et lapsed liiguks ja enda tulemusi parandaks, mitte ei pandaks 150 cm ja 180 cm last nö ühte patta. Normid peaks kehalises juba eilne päev olema. Mis meie koolis tähendas seda, et kehalise õpetaja hakkas lihtsalt norme eesmärkideks kutsuma, et siis on ikka tublisti uuendatud nagu riik ootab.
aga matemaatikas või keeltes tohib erinevate eeldustega lapsed ühte patta panna? Miks?
Kõik kehalise ülesanded ei sõltu ju ometi lapse pikkusest.
Ega minuga pole vaielda vaja, et aga miks nii või naa. Iga laps, kes saab koolist kaasa vastumeelsuse spordi suhtes, on riigile nö miinus. Nt on võimalus, et kulud tema tervisele on tulevikus suuremad. Seega on mitmel põhjusel riigi huvi, et koolidest ei tuleks selliseid spordivihkajaid, nagu nõukaajal üsna tavaline oli.
Kõik kehalise ülesanded ei sõltu ju ometi lapse pikkusest.
Minu lapsed on kõik kolm lühimad oma klassis, aga sellele vaatamata sportlikelt tulemustelt esimeste seas kokkuvõttes. Kaugushüppes end jah Eesti tippudega võrrelda ei saa, aga viieväärse tulemuse saavutamisel küll pikkus ei loe. Minu meelest kehalise kasvatuse normid ei ole küll kuidagi üle mõistuse karmid. Ühe ala vilets hinne ei välista veel absoluutselt kokkuvõttes hinnet viis. Ma arvan, et see vastumeelsus spordi suhtes on kodus tekitatud, kui sind kodus ei ole harjutatud oma keha rõõmuga liigutama, siis nende paari kehalise tunniga seda kõike tagasi teha ei ole võimalik. Sellel va nõukaajal oli minul ka pallivise kogu aeg kaks, aga kokku sain ikka viie, sest isegi minusugune alla keskmise sportlik isik oli võimeline viie peale kehalise kasvatuse harjutused sooritama (kokkuvõttes, kõigi alade peale kokku).
Ega kehalise õpetajad ühesuguseid norme ju ei kasuta, et saaks öelda, et kui minu lapsed saavad, siis kõik saavad… Ja koduga seost luua on ka üsna suvaline järeldus. Ei ole ju nii keeruline aru saada, et kehalise õpetajad ei ole ühesugused. Ongi nt sellised, kes panevad nt spordipäeval kõikidele vabastatutele viletsa hinde kirja. Mina nt küll ei oleks vanasti oma õpetajalt viite saanud, kui üks asi oleks kaks olnud.
Minu lapse koolis on nii ranged ujumisõpetajad, et suudavad enamusele õpilastele ujumistunni täiesti vastumeelseks teha, kuigi see peaks olema tore ja enamikule sobiv ala. Koolis on ujula, kus on iganädalased ujumistunnid lausa 9.klassini välja ja kõik lapsed õpivad väga hästi ujuma, aga…
…kui midagi tehnika osas valesti teed, sunnitakse välja basseiniäärele külmetama ja vaatama kuidas teised teevad.
…Otseseid norme pole, kuid oma eelmisest sama distantsi ajast pead kindlasti kiiremini ujuma. Kui ujud aeglasemalt, sunnitakse uuesti tegema. Aga suudad sa siis näiteks 400m distantsil oma jõuvarusid nii täpselt planeerida? Sekund siia-sinna? Lapsed alati suht stressis enne aja peale ujumist…
See pole päris normaalne lähenemine, aga kool midagi ette ka ei võta.
Kehalisel ja kehalisel on vahe. Ühes koolis pannakse juba kaasategemise eest 5 ära, aga teises koolis ajab üks norm teist taga.
See on täiesti normaalne – igas aines on normid ja need pole kõigile jõukohased. Paljud saavad hakkama vaid konsultatsioonide, järeleaitamise, eraõpetajate toel. Miks kehaline peaks iseenesest tulema ja erand oema? Üheski aines ei tohiks niisama 5 panna, kõik ained on olulised.
Sellepärast, et kehalises näeks see järeleaitamine välja nii, et õpilane käiks mitmes väga erinevas trennis ja igaühes neist mitu korda nädalas. See pole ajaliselt üldse võrreldav mõne vaimse aine järeleaitamisega. Pealegi pole kehalise eesmärk niivõrd kindlate oskuste omanandamine vaid pigem eluaegse liikumisharjumuse kujundamine.
Mingit trenni pole vaja – õues ringijooksmine on täiesti tasuta ja sellest piisab täiesti. Normaalne oleks, et laps käiks toas vaid söömas ja magamas. Ja seda iga ilmaga ja igal aastaajal. Jooksu- ja pallimängud, luurekas, turnimine, onni ehitamine arendab suurepäraselt kõiki kehalises vajalikke oskusi.
Sellepärast ma oma kommentaari kirjutasingi, et minul ei arendanud. See, et ma suvel kõiki sinu mainitud tegevusi suurtes kogustes tegin, lisaks sõitsin palju rattaga, ujusin ja tegin aiatöid, talvel suusatasin palju ning käisin ka tantsu- ja aeroobika trennis, ei aidanud mul mitte kuidagi kaugust 4 m hüpata ega hüppenööri norme täita. Kaugushüpet käisin enne hindelist tööd isaga nädalavahetusel spordihallis harjutamas, et üldse 3 m välja venitada. Õnneks ta oskas mind natuke tehniliselt õpetada. Hüppenööri proovisin ka lisaks harjutada, aga see ei andnud häid tulemusi, sest mingid tehnilised nipid jäid omandamata.
Tuletasid mulle minu lapsepõlve meelde. Ma olin koba, polnud võhma ja koordinatsioon kehv. Käisin õhtuti kooli staadionil jooksmas, palli viskamas, kaugushüpet harjutamas. Kodus hüppasin hüppenööriga ja suviti veetsin terve valge aja õues ringi jalutades, luurekaid mängides, rattaga sõites, puudel turnides (sinna juurde sai ka raamatuid loetud). Lisaks mängisin klaverit, mis oleks ometi pidanud käeosavust arendama. Aga mina neid kehalise norme täita ei suutnudki. Hetkejõudu mul oli, 60 ja 100 m jooksu eest sain viie, samuti kätekõverduste eest, aga muud olid kolmed-neljad. Keskkoolis, kui õpetaja esimest korda nägi kuidas ma palli viskan, tuli juurde ja küsis, kas mulle pole seda kunagi õpetatud. Tuli välja, et tehnikat tõesti ei õpetatud ja mitte vaid palliviskes. Põhikooliaegne kehalise õpetaja vaatas, et trennilapsed oskavad, järelikult pole vaja õpetada… Keskkoolis käisin tihti kehalises järeleaitamistundides, kus õpetaja õpetaski erinevaid tehnikaid jms. Tulemused läksid palju paremaks küll, aga õige mitmete alade heade hinnete norme ei suutnud ka keskkoolis täita.
Ometi pole ma iial paks olnud ja liikumist olen alati armastanud. Ka nüüd tegelen tervsespordiga.
Seepärast ma tõesti ei muretsegi laste kehalise hinnete pärast. Sest sellest ei olene tulevikus mitte midagi. Mina näiteks olen nö järele arenenud ja praegu keskmisest omaealisest palju paremas vormis. Ka võhma on aastatega rohkem tekkinud. Aga kui õpilasel põhiainetes tõsiseid raskusi esineb, pingutagu ta palju tahab, siis kahjuks paljud huvitavad, prestiižsed ja hea palgaga ametikohad jäävadki kättesaamatuks. Elu ongi ebaõiglane ja mul on tegelikult kahju neist lastest, kes hirmsasti pingutama peavad, et matemaatikas, eesti keeles jne kolme kätte saada. Aga kui täiskasvanud inimesi vaadata, kel omal ajal akadeemiliste teadmiste omandamine raskusi valmistas, siis ega nemad ise polegi eriti õnnetud, et neil kõrget haridust ja sellist haridust nõudvat tööd pole. Teinekord on selline lihtsakoelisem inimene rõõmsamgi kui mõni kõrgelt haritu ja ka sissetulek võib parem olla.
Ega kehalise õpetajad ühesuguseid norme ju ei kasuta, et saaks öelda, et kui minu lapsed saavad, siis kõik saavad… Ja koduga seost luua on ka üsna suvaline järeldus. Ei ole ju nii keeruline aru saada, et kehalise õpetajad ei ole ühesugused. Ongi nt sellised, kes panevad nt spordipäeval kõikidele vabastatutele viletsa hinde kirja. Mina nt küll ei oleks vanasti oma õpetajalt viite saanud, kui üks asi oleks kaks olnud.
Normid peaksid ikka olema minu teada üle Eestiliselt õppekavaga sätestatud, mitte ühe õpetaja suva.
Hea meel on ikka aga kiituskiri kui selline suur eesmärk nüüd pole küll olnud. Rahaliselt ei panusta, kinke pole ka teinud, kooliaasta lõpus oleme ikka lastega söömas käinud. Meie koolis lubati kiituskirjad septembris kätte anda.
Õppekavas ei ole sellises stiilis norme, et 100 m jooksu 12 sek, kõrgushüpe 1.50 jms. Seal on sellised, et-võimeline uisutama x minutit, ujuma x meetrit jne. Lisaks see, et hindama peab ka õpilase arengut.
Normid peaksid ikka olema minu teada üle Eestiliselt õppekavaga sätestatud, mitte ühe õpetaja suva.
kuidas saaksid normid olla ainekavaga paika pandud, kui ametlikult norme ei ole? loomulikult on see õpetaja suva.
minu laste koolis on suur osa kehalise õpetajaid normaalsed, aga üks, kes on pikalt treenerina töötanud, võtab kõiki õpilasi nagu oma treeninggrupi lapsi, kes on tulnud tippsportlaseks saama.
Ega minuga pole vaielda vaja, et aga miks nii või naa. Iga laps, kes saab koolist kaasa vastumeelsuse spordi suhtes, on riigile nö miinus. Nt on võimalus, et kulud tema tervisele on tulevikus suuremad. Seega on mitmel põhjusel riigi huvi, et koolidest ei tuleks selliseid spordivihkajaid, nagu nõukaajal üsna tavaline oli.
Matemaatikavihkajad probleeme ei tekita?
Lapsed, kellele liikuda meeldib, kehalise tunde ei vihka.
Matemaatikas nt on kitsas ja lai matemaatika täiesti olemas.
Ja on ikka täiesti piisavalt neid, kes liikuda armastavad, aga kooli kehalist ei armasta.
Minu lapse koolis on paljud kehalises hidelised asjad klassi keskmise tulemuse järgi paika pandud. Tänu sellele pole kõigil kunagi võimalik viite saada, isegi kui terve klass 101% pingutaks ja “tavalise” normi ära täidaks.
Minu lapsel on kõik viied, aga hoolsuse eest paneb õpetaja alati hea, sest käekiri on tal jube. Kiituskirja ei saa. Aga noh, ise ma seda väga üle ei tähtsusta, kuna endal olid alati kiituskirjad ja lõpetasin gümnaasiumi kuldmedaliga, aga sellegipoolest pole ma tööelus sugugi nii edukas olnud. Mul on palju sugulasi, kes on väga tuntud ettevõtete omanikud, üks on tunnustatud arst jne, jne, aga neil oli koolis kolmepuru. Ma loodan, et minu poeg on pigem nendesse, et jätkub ettevõtlikust ja enesekindlust, need kiituskirjad ei loe hiljem mitte midagi.
Minu lapsel on kõik viied, aga hoolsuse eest paneb õpetaja alati hea, sest käekiri on tal jube.
Kas ta kirjutab meelega lohakalt ja kas käekiri on nii kole, et ta ise ka hiljem sealt välja ei loe? Ilmselt õpetaja loodab teda nii motiveerida end kokku võtma, mida vanemaks laps saab, seda rohkem ta käekiri kinnistub, aga loetav käekiri on nt ka hea riigieksamitulemuse saamiseks päris oluline. Samas muidugi ei ole kiituskiri midagi üliolulist ega määra lapse tulevikku, käekiri võib ka kole olla, aga loetav käekiri on siiski kasulik ja mõnes olukorras väga tähtis.
Kas ta kirjutab meelega lohakalt ja kas käekiri on nii kole, et ta ise ka hiljem sealt välja ei loe? Ilmselt õpetaja loodab teda nii motiveerida end kokku võtma, mida vanemaks laps saab, seda rohkem ta käekiri kinnistub, aga loetav käekiri on nt ka hea riigieksamitulemuse saamiseks päris oluline. Samas muidugi ei ole kiituskiri midagi üliolulist ega määra lapse tulevikku, käekiri võib ka kole olla, aga loetav käekiri on siiski kasulik ja mõnes olukorras väga tähtis.
Ei kirjuta meelega lohakalt, aga kole on see käekiri tõesti ja ma ei imesta, et õpetaja sellepärast hinnet mõnikord alla võtab ja ka hoolsuse eest hinnet alandab. Sest räägi palju räägid, ikka jätab suure tähega lause alustamata ja mõnikord pole punkti lause lõpus. Kui oli distantsõppel ja sai arvutis kirjutada, siis jätsid tema tööd palju parema mulje ja sai ka hoolsuse eest eeskujuliku. Aga midagi pole teha, kui juba vaatad sellist kontrolltööd, mis on tema jubeda käekirjaga kirjutatud, tekib juba eelarvamus. Käekiri on enam-vähem loetav, aga väga kole. Tema isal oli koolis samasugune probleem.
