Kusjuures lapsed ise on ka täiesti hämmingus sellest, kuidas neile inimeseõpetuse tunnis õpetatakse, et kui keegi kiusab, siis öelge talle, et mulle ei meedi see ja mul on valus jne. Et mingi nali või, selle peale hakatakse veel hullemini kiusama!
Kool peaks kuidagi resoluutsemalt käituma, õpetajad võiksid rohkem märgata ja kiusajale peaks ikka käskkirja tegema ja kolmega koolist välja. Niigi lapsel raske seda tunnistada, pärast tembeldatakse nagunii kitukaks tükk aeg veel ka.
Meil on koolikohustus. Kui laps ei ole veel 17, ei viska põhikoolist teda keegi väja vaid koolil tuleb leida muud lahendused õppimiseks.
Kusjuures lapsed ise on ka täiesti hämmingus sellest, kuidas neile inimeseõpetuse tunnis õpetatakse, et kui keegi kiusab, siis öelge talle, et mulle ei meedi see ja mul on valus jne. Et mingi nali või, selle peale hakatakse veel hullemini kiusama!
Ma pole ka sellest loogikast kunagi aru saanud. Kiusaja sellepärast kiusabki, et teisel halb oleks, see ongi kiusamise olemus. Ei saa ju olla nii naiivne ja arvata, et inimesed teevad halba ainult siirast teadmatusest. Selline nõuanne sobib olukorda, kus haiget tehakse kogemata, näiteks läheb mingi mäng ülekäte vms. Kiusajale annab see pigem tagasisidet, et tema meetodid toimivad.
Mingitel puhkudel muidugi piisab sellest, kui situatsioonist välja astuda ja öelda ka, miks – no nagu õpetatakse. Aga räige koolikiusamise puhul tuleb see “situatsioon” järele ju.
Kahjuks on kiusamist tänapäeval kõikjal, alustame riigikogust, valitsusest, kommetaariumites ja lõpetame koolikiusamisega. Miks ei tohi üks laps koolis teist kiusata, kui igapäev loeme ja näeme räiget kiusu riigiisade tasemel ja täiskasvanute poolt?
Alustaks kõigepealt igaüks iseenda paremaks muutmisest ja mõtleks kuidas mõjub teisele inimesele tema välja pritsitud sopp. Vanemad ise on kodus kiusajad, mida me noortest siis ootame.
