Teema: Kiusamine

#3894187:

#3874080:

#3873699:

inu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas. Super, mis inimene sellest veel täiskasvanuna tuleb. Lahti temast lõpuks ikkagi saime, kuid aega ja närvirakke kulus nii mul kui lapsel. Just järjekindlus oli see, kuidas saime kiusajast lahti.

Meil oli ka sarnane psühhoterror koolis. Käis kannul, ootas vetsu ukse taga, helistas õhtuti ja kui vastu ei võtnud saatis massiliselt sõnumeid kõik võimalikest kanalitest. Kui mu laps sellele suhtlusele lõpu tegi, siis tembeldati ta koolikiusajaks.

Ja täpselt sama, nagu eelpool kõneljal, kõik jutt pöörati minu lapse vastu.

Kas tegu oli tõrjutud lapsega, kes arvas, et on sinu lapsel leidnud sõbranna? Selline klammerdumine on minu enda elus olnud. Kolisin majja elama, kus elas üks ilmselt tõrjutud tüdruk, kes kohe sõprust sobitas. Tekkiski sõprus, aga mis läks selliseks ahistamiseks üle – ta oli mul juba hommikul vara ukse taga, kui keegi tuli külla, siis keeldus ära minemast (näiteks sugulane). Lõpuks istusin toas pimedas, kardinad ees. Kui siis tegin temale selgeks, et ma ei soovi enam suhelda – läks emale kaebama. Õnneks mu ema teadis, kuna ma palusin ka temal valetada, et mind ei ole kodus või palusin abi, selle tüdruku koju saatmiseks (keeldus ära minemast).

Tagatjärgi saan aru, et ka tema otsis sõprust, aga ma ise ei osanud piire paika panna.

See ei pruukinud üldse see olla. Tundub pigem nagu kiusaja oli ohvri välja valinud ja piinas.

#3873040:

Koolil ei ole tegelikult mingeid õigusi  jah võib lõpmatult kokku kutsuda ümarlaudu, vestelda, aga näiteks psühholoogi juurde saab saata vanema loal.

Ka lapsel ega lapsevanemal ei ole tegelikult mingeid õigusi. Minu laps nuttis ükskord koolis vahetunni ajal, kuna oli sõbrannaga tülli pööranud. Õpetaja tuli ja viis mu lapse koolipsühholoogi juurde, küsimata selleks luba ei lapselt, ei vanematelt. Koolipsühholoog teatas, et laps peab nüüd hakkama tema juures käima ja see on sunduslik. Laps ei taha, mina olen kahevahel, sest niisugune autoritaarne suhtlemisstiil selle koolipsühholoogi poolt ei ärata usaldust. Aga lapselt ega vanematelt ei küsi tegelikult keegi ja see on kurb.

#3873941:

#3873699:

Minu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas. Super, mis inimene sellest veel täiskasvanuna tuleb. Lahti temast lõpuks ikkagi saime, kuid aega ja närvirakke kulus nii mul kui lapsel. Just järjekindlus oli see, kuidas saime kiusajast lahti.

Sellel kiusajal oli ilmselt mingi autismi vorm (võimalik et ka diagnoosimata). Autistidele hästi tüüpiline käitumine

Keskmine autist on pigem ikka maru vilets valetaja… ei saa nad sageli aru ei sõnademängust ega huumorist

#3894947:

#3894555:

#3873040:

Koolil ei ole tegelikult mingeid õigusi jah võib lõpmatult kokku kutsuda ümarlaudu, vestelda, aga näiteks psühholoogi juurde saab saata vanema loal.

Ka lapsel ega lapsevanemal ei ole tegelikult mingeid õigusi. Minu laps nuttis ükskord koolis vahetunni ajal, kuna oli sõbrannaga tülli pööranud. Õpetaja tuli ja viis mu lapse koolipsühholoogi juurde, küsimata selleks luba ei lapselt, ei vanematelt. Koolipsühholoog teatas, et laps peab nüüd hakkama tema juures käima ja see on sunduslik. Laps ei taha, mina olen kahevahel, sest niisugune autoritaarne suhtlemisstiil selle koolipsühholoogi poolt ei ärata usaldust. Aga lapselt ega vanematelt ei küsi tegelikult keegi ja see on kurb.

Kuidas saab koolipsühholoog olla sunduslik?

Kahjuks jah. Tean juhuseid, kus koolipsühholoog on väga kõrge egoga ning solvub, kui laps ei pea vajalikuks tema juures käia, ning vanemad lapse soovi toetavad ja last vägisi koolipsühholoogi juurde ei tiri. Tallinnas on olnud viimasel ajal juhtumeid, kus selline koolipsühholoog teeb silmapilkselt kaebuse lastekaitsesse, liialdades tublisti. Pere peab siis hakkama ametnikele tõestama, et nad ei ole kaamelid. Nii et olge koolipsühholoogidega ettevaatlikud, nad ei ole alati lapse sõbrad ega ka mitte heatahtlikud.

#3895500:

#3873699: Minu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas. Issand, minu lapsega oli täpselt sama lugu. Käis järel ja kordas kõike, mida minu laps ütles. Ja kui mu laps läks ütlema õpetajale ja koolipsühholoogile, et see häirib teda,

Tuleb tuttav ette 🙁 Kahju, et koolipsühholoog probleemi läbi ei hammusta. Tegelikult võiks täiskasvanud probleemi pisendamise ja ohvri süüdistamise asemel mõelda end ise olukorda: mida teie teeksite, kui nt teie töökohal äkitselt hakkab keegi kolleeg teil järel käima ja kui kusagil kellelegi midagi ütlete, siis kordab ta kajana teie poolt öeldut, endal näol kummaline irve. Ja nii ta käib teil järel ja muudkui kordab, või pobiseb midagi enda ette.

Ja kestab selline olukord mitte päevi või kuid, vaid isegi aastaid. Mida rohkem te ignoreerite, seda hasartsemalt ta teil järel käib. Ja ennast kehtestada ka ei tohi, sest siis esitab ta hoopis teid kui suurt agressorit, kes on temale ohtlik. Kui püüate omakohtu asemel otsida olukorrale lahendust nn seaduslike meetoditega, öeldakse teile vaid: “Ahärateeväljagi.” Või: “Muuda oma suhtumist.” Ehk siis, hoopis ise oled oma “suhtumisega” põhjustanud selle  aastatepikkuse ahistava jälitamise. Miskipärast see, kes on teinud oma peas otsuse, hakata aastaid iga päev ühel kolleegil sabas käima ja tema sõnu järgi kordama nagu rikkis grammofon ning sellele oma tööaega raiskab, suhtumist muutma aga ei pea? Ent kolleeg, kes seda kõike taluma on sunnitud, peab küll oma suhtumist muutma…

#3895546:

#3895500:

#3873699: Minu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas. Issand, minu lapsega oli täpselt sama lugu. Käis järel ja kordas kõike, mida minu laps ütles. Ja kui mu laps läks ütlema õpetajale ja koolipsühholoogile, et see häirib teda,

Tuleb tuttav ette ???? Kahju, et koolipsühholoog probleemi läbi ei hammusta. Tegelikult võiks täiskasvanud probleemi pisendamise ja ohvri süüdistamise asemel mõelda end ise olukorda: mida teie teeksite, kui nt teie töökohal äkitselt hakkab keegi kolleeg teil järel käima ja kui kusagil kellelegi midagi ütlete, siis kordab ta kajana teie poolt öeldut, endal näol kummaline irve. Ja nii ta käib teil järel ja muudkui kordab, või pobiseb midagi enda ette.

Ja kestab selline olukord mitte päevi või kuid, vaid isegi aastaid. Mida rohkem te ignoreerite, seda hasartsemalt ta teil järel käib. Ja ennast kehtestada ka ei tohi, sest siis esitab ta hoopis teid kui suurt agressorit, kes on temale ohtlik. Kui püüate omakohtu asemel otsida olukorrale lahendust nn seaduslike meetoditega, öeldakse teile vaid: “Ahärateeväljagi.” Või: “Muuda oma suhtumist.” Ehk siis, hoopis ise oled oma “suhtumisega” põhjustanud selle aastatepikkuse ahistava jälitamise. Miskipärast see, kes on teinud oma peas otsuse, hakata aastaid iga päev ühel kolleegil sabas käima ja tema sõnu järgi kordama nagu rikkis grammofon ning sellele oma tööaega raiskab, suhtumist muutma aga ei pea? Ent kolleeg, kes seda kõike taluma on sunnitud, peab küll oma suhtumist muutma…

On kaks varianti, kas selline luupainaja on haige inimene, kellele on või peaks olema diagnoos ja teraapia. Või on ta psühh kiusaja ja teab, mida ta teeb. Sellele juhul samuti midagi ette võtta, mida, seda peaksid spetsialistid ikka ise teadma. Igatahes ümarlaua ääres tulemusteta nämmutamine on asjatu. Ilmselt pole meil seadusi, aga eks sptsid teavad, midagi saaks ikka teha. Kui lastekaitseametnik ja noorsoopolitsei selle perega kontakteeruvad ja otse räägivad, siis isegi see peaks mõjuma.
Aastaid tagasi tean lugu, kus noorsoopolitsei kutstui välja, koolikoti sodimise pärast, mis ei olnud kius, lihtsalt lollitamine, kus kotile kirjutati jüri + mari = süda, nimed olid muidugi õiged. See oli u 20 a tagasi. Kotisodijale kutsuti politsei, mis läks nende koju, vanemad võeti ette, laps ka, põhikooli poiss oli. Ja oli pikk vestlus olnud, karistust ei mäleta, kas tean seda. Aga auto oli kortermaja ees ja kogu majarahvas nägi, kõik teadsid. Käitumishinnet oli alandatud nagunii.
Kas keegi on teadaolevalt üldse mingit predsedenti teinud kiusamisjuhtumites? Kui ei, siis võiks teha. Aga on midagi muuta, eestlased, ehk meie ise, on nii nõmedad, ohvrisüüdistajad, igas valdkonnas.

#3873941:

#3873699:

Minu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas. Super, mis inimene sellest veel täiskasvanuna tuleb. Lahti temast lõpuks ikkagi saime, kuid aega ja närvirakke kulus nii mul kui lapsel. Just järjekindlus oli see, kuidas saime kiusajast lahti.

Sellel kiusajal oli ilmselt mingi autismi vorm (võimalik et ka diagnoosimata). Autistidele hästi tüüpiline käitumine

Enne “diagnoosimist tee endale selgeks, mis on mis.

Autismist: https://peaasi.ee/autismispektri-haired/

Aktiivsus- tähelepanuhäirest: https://peaasi.ee/mis-on-aktiivsus-ja-tahelepanuhaire/

Ja nende kahe diagnoosi vahele jääb väga palju diagnoose. Seega ole hea ja ära tembelda!

Ma olengi alati mõelnud, kust tulevad lapsed, kes teisi mõtlematult “daunideks” ja “autistideks” sõimlevad. Tuleb välja, et nelja sellise lapse vanema (kommenteerija ja 3 tema tagantkiitjat) oleme üles leidnud. Ära diagnoosi, kui sa asjadest midagi ei jaga!

Loen siin seda teemat ja tuleb meelde meie pere juhtum, mis siiani kriibib, sest ma ei tea siiani, kes rääkis tõtt, kes mitte, mis oli õige, mis vale.

Poja klassi toodi väikeklassist üle poiss, lapsed olid 5. klassis. Umbes kuu peale kooli algust oli vist esimene kord, kus mu poeg ütles, et uus poiss on natuke ärritav – et kui nemad sõpradega räägivad rahulikult juttu, siis tuleb uus nende juurde ja püüab müksamisega või mingi solvanguga tüli norida. Mina siis, et esiteks kas ikka asi nii hull on ja küllap ta tahab kuidagi teie tähelepanu saada, aga ei oska. Asi läks aga hullemaks. Väidetavalt oligi norm see, et vahetunni ajal uus muudkui kõmpis neil järel ja hüüdis mingeid oma arust naljakaid asju neile. Lisaks segas tundi pidevalt. Mäletan hästi seda päeva, kui poeg tuli koju pisarad silmis, et jälle oli nii hull päev, et uus ei jäta neid rahule. Mingi hetk valiski ta just minu poja välja ja püüdis teda provotseerida, mille peale minu poeg püüdis lihtsalt eest ära minna. Küll käskisin teda ignoreerida või õpetajale rääkida, aga väidetavalt polnud ei ühest ega teisest abi. Mu pojal pole siiani ühtegi märkust mingisuguse vägivaldse konflikti kohta ja ta on muidu suhteliselt rahulik ja vaikne poiss, et mul polnud mingit põhjust tema sõnades kahelda. Midagi ma tol ajal ettevaatlikult mainisin õpetajale, aga otseselt mingit kaebust ei esitanud, sest vahepeal justkui vaibus kõik. Aga oi kuidas ma seda hiljem kahetsesin. Sest nagu välk selgest taevast tuli kutse kooli, ümarlauda, süüdistusega, et minu poeg kiusab seda uut! “Õnneks” polnud minu poeg küll ainus süüdistatav (ses mõttes, et ma ei pidanud nö üksi selle komisjoniga silmitsi seisma), aga uue lapse isa oli VÄGA vihane ja raius kui rauda, et tema laps pole midagi valesti teinud, on algusest peale ohver olnud ja muudkui luges süüdistusi ette. Ka uus poiss rääkis väga veenvalt, mis kõik temaga olla tehtud.. EELDUSEL, et mu poeg ja tema sõbrad tõtt rääkisid, oli siis juhtunud järgmine: kuna klassi poistel sai uue terrorist lõpuks villand, hakati talle ühel hetkel vastu, mis lõpuks kulmineerus sellega, et nad ka meelega teda kiusama hakkasid (provotseerisid kuidagi sõnadega, et too endast välja läks ja kellegile kallale läks ja mis teistele nalja tegi). Too hetk sain väga hästi aru, et see, mis see poistekamp tegi, oli väga vale ja paha, aga ka minu laps oli kannatanud ja ei tahtnud mingi aeg kooligi minna. Aga koosolekul mulle tundus, et kui ma seda räägin, siis nagunii keegi ei usu. Et kus sa enne olid?!? Ja et mis see on mingi eneseõigustus v? Mind häiriski, et kui mina olin valmis oma pojale moraali lugema, et nii ei tehta, siis uue isa arvas, et tema laps pole midagi valesti teinud.

Meil need ümarlauad aitasid vaid mõneks nädalaks niimoodi, et poisid hoidsid uuest eemale ja püüdsid teda ignoreerida. (nii oli otsustatud ühiselt) Kuni järgmise konfliktini… Lõpuks laheneski nii, et see uus vahetas kooli.

Asja püant on veel selles, et hiljem sain teada, et sellest väikeklassist oli see uus ära tõstetud samade probleemide pärast.

Kuid ma lisaks siia lõppu, et iga vanem vähemal või suuremal määral usub just oma last. Ka see isa on ilmselt siiani veendunud, et ta pojale tehti kohutavalt liiga. Ja minul pole ka põhjust oma poega mitte usaldada. Kuidas tõde sõna-sõna vastu olukorras välja selgitada, ei tea, aga õudne aeg oli.

Lisan veel ühe asja mõtteaineks – mul on 1 tuttav, kes täiskasvanuna tunnistas, et oli oma klassikaaslast kiusanud, päris räigelt kusjuures, aga kuna ta “oskas” nii veenvalt kodustele ja  õpetajatele teistsuguse mulje jätta, siis lõpuks jäi vaat et kiusatav süüdi. Ta ema oli teda jäägitult uskunud!

#3872978:

#3872866:

Raiu endale pea sisse – koolil ega eriti klassijuhatajal või tugipersonalil pole mingeid õigusi. Ongi vaid üks mõjutusvahend – pedagoogiline vestlus ja kui see ei aita, siis nii ongi. Võib kaasata ka noorsoopolitsei. Too ka vestleb.

Ei vasta tõele. Tegelikult on koolil õigusi küllalt ja neid lisatakse kogu aeg juurde. Paraku kipub aga kool oma suuri õigusi ja üha kasvavat võimu kasutama valedel inimestel – ehk siis ohvri peal.

Mures ja segaduses ohvri ning tema perega suheldes on koolitöötajad ikka vägagi võimu täis ja teavad täpselt, mis ohver kõik peab tegema ja kuidas istuma ja astuma. Ohver sunnitakse minema psühholoogi või koguni psühhiaatri juurde ja kui ta sinna ei lähe, siis ähvardatakse silmapilk kutsuda ohvri perele kaela lastekaitse, ja tean juhtumeid, kus kool ongi seda teinud. Süüdistuseks esitatakse, et ohver keelduvat psühhiaatrilisest “abist”.

Julgeb aga keegi pärida, et miks siis kiusajaga mitte midagi ette ei võeta, on koolitöötajatel kohe suud vett täis ja laiutavad vaid hirmunult käsi, et “mis meie teha saame!” Sellepärast kiusamine ei lõppegi.

Ohver vajabki ju abi, miks teda siis sinna suunama ei peaks?

#3894555:

Minu laps nuttis ükskord koolis vahetunni ajal, kuna oli sõbrannaga tülli pööranud. Õpetaja tuli ja viis mu lapse koolipsühholoogi juurde,

Oled sa kindel, et see oli ühekordne nutmine? Et õpetaja viib iga nutva lapse kohe psühholoogi juurde? Kuidagi kahtlane. Äkki su tütar on õpetajale juba korduvalt silma jäänud natuke õnnetu või muu teistsuguse olekuga ja õpetaja arvas, et see laps vajaks abi. Ühekordne nutmine pole ju mingi põhjus, et sundida last pidevalt psühholoogi juures käima. Midagi tundub nagu valesti selle olukorra juures.

#3896680:

ulgeb aga keegi pärida, et miks siis kiusajaga mitte midagi ette ei võeta, on koolitöötajatel kohe suud vett täis ja laiutavad vaid hirmunult käsi, et “mis meie teha saame!” Sellepärast kiusamine ei lõppegi. Ohver vajabki ju abi, miks teda siis sinna suunama ei peaks?

Ohver ei vaja mitte niivõrd jutuabi, vaid päris abi – ehk siis kiusamise lõpetamist kiusaja poolt. See on sama, nagu näiteks perevägivalla all kannatav naine pöördub abi saamiseks, ja ta suunatakse psühholoogi juurde, kes hakkab talle analüüsi tegema stiilis: kirjelda oma tänast meeleolu. Samal ajal aga igapäine peks kestab ikka edasi ja selles osas abi ei saa. Selle asemel see naine vajaks hoopis seda, et politsei kehtestaks vägivallatsejale lähenemiskeelu ja sotsiaaltöötajad aitaksid naisel koos lastega kodust põgeneda, võimaldades neile nt sotsiaalpinnal uue elamise ja aitaks jalad alla saada. See oleks päris abi. Ja samamoodi koolikiusamise puhul oleks päris abi mitte psühholoogil jutulobistamine, vaid hoopiski kiusamise lõpetamine kiusaja poolt.

Ma olen vägivalla vastu, kuid ma jälitaks seda last peale kooli koduni ning suruks mingis kohas ta nurka ning ütleks selgelt, et lõpetaks igasuguse kiusamise. Ma lihtsalt ei laseks oma lapsel tunda, et kooli on ühe lapse pärast jube koht. Ei tea, kas seda teeks või ei…

#3898255:

#3898181:

Ma olen vägivalla vastu, kuid ma jälitaks seda last peale kooli koduni ning suruks mingis kohas ta nurka ning ütleks selgelt, et lõpetaks igasuguse kiusamise. Ma lihtsalt ei laseks oma lapsel tunda, et kooli on ühe lapse pärast jube koht. Ei tea, kas seda teeks või ei…

Nõustun sellega. Kui juba tead, siis mitte ÜHTE päeva enam. Ja soovitan seda teha, mitte kahelda. (see pole siin mu esimene vastus) . Muidugi peaks seda tegev lapsevanem olema lahtiste silmadega ka oma lapse suhtes. Ta peaks suutma aru saada, kes on süüdi. Seda saab natuke kontrollida ka. Iseenda ja lapse pealt, eelnevate juhtumitega või asjadega, mis kunagi on olnud. Et mis tahes olukorras, kui laps on midagi näiteks kodus teinud, kas pahandust või ülekohut, ja kas on olnud olukordi, kui te tunnistate lapsele ja iseendale, et jah, mu laps oli süüdi ja tegi valesti. Kes pole seda kunagi tunnistanud, sellel on natuke teisiti need teemad.

Unustasin lisada, et eelnevate asjade puhul, mis on olnud, kas konfliktid teistega või muud  asjad, et ja kas laps on ka ise tunnistanud, kui ta oli süüdi. Milles tahes. Et saada aru oma ja lapse suhtumistest sellistesse asjadesse ja manipuleerimisest.

#3898361:

Millest te ometi räägite kägu, kes on kirjutanud need 3 viimast kommentaari?

Sellest, et  kui tead kindlalt, et kes kiusab(kiusavad) sinu last, siis lähed ja ütled neile konkreetselt ja kurjalt, et – sellel olgu nüüd ja kohe lõpp.Et kas said aru.  Kõik.

#3897714:

#3873040:

Koolil ei ole tegelikult mingeid õigusi jah võib lõpmatult kokku kutsuda ümarlaudu, vestelda, aga näiteks psühholoogi juurde saab saata vanema loal. Mina pöörduks kohaliku omavalitsuse poole ja taotleks lapsele erieestkostja määrast, kuna lapse vanem ei tule lapse kasvatamisega toime – kui laps veel eputab kahelise käitumisega, siis on see ehe näide.

Olen aastaid töötanud hoolekogus, isegi hoolekogu pädevuses ei ole selliste probleemidega tegelemine.

On ikka küll koolil õigusi.

Meie koolis saadeti laps mõneks ajaks koju, seejärel aga kiusatud lapse vanemad oli resoluutsed ja kiusaja pandi teise kooli.

Hoolekogu on VANEMATE KOGU ja nende ülesanne on lapsi kaitsta. Olen kahes kooli hoolekogus ja üldjuhul on vanemad mugavad ja ei viitsita/julgeta midagi öelda.

Hoolekogu ei ole vanemate kogu, väga vale arusaam. Hoolekogusse kuuluvad erinevad esindajad – volikogu, linnavalitsuse, õpilaste, õpetajate ja lastevanemate. Tegelikult hoolekogu tegevus on väga piiratud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega. Olen aastaid olnud HK liige, alguses jah sai kaasaräägitud ja mõeldud erinevatel teemadel, aga siis tehti seaduses muudatus ja pandi täpselt paika, mis on HK pädevus.   HK ei ole õigust kiusajat või tema vanemat sinna kutsuda ega mingeid nõudeid esitada. Muidugi arutame ka kiusamisprobleeme, aga seda üldisemalt.