Esileht Koolilaps Kiusamine

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 64 )

Teema: Kiusamine

Postitas:
Kägu

inu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas. Super, mis inimene sellest veel täiskasvanuna tuleb. Lahti temast lõpuks ikkagi saime, kuid aega ja närvirakke kulus nii mul kui lapsel. Just järjekindlus oli see, kuidas saime kiusajast lahti.

Meil oli ka sarnane psühhoterror koolis. Käis kannul, ootas vetsu ukse taga, helistas õhtuti ja kui vastu ei võtnud saatis massiliselt sõnumeid kõik võimalikest kanalitest. Kui mu laps sellele suhtlusele lõpu tegi, siis tembeldati ta koolikiusajaks.

Ja täpselt sama, nagu eelpool kõneljal, kõik jutt pöörati minu lapse vastu.

Kas tegu oli tõrjutud lapsega, kes arvas, et on sinu lapsel leidnud sõbranna? Selline klammerdumine on minu enda elus olnud. Kolisin majja elama, kus elas üks ilmselt tõrjutud tüdruk, kes kohe sõprust sobitas. Tekkiski sõprus, aga mis läks selliseks ahistamiseks üle – ta oli mul juba hommikul vara ukse taga, kui keegi tuli külla, siis keeldus ära minemast (näiteks sugulane). Lõpuks istusin toas pimedas, kardinad ees. Kui siis tegin temale selgeks, et ma ei soovi enam suhelda – läks emale kaebama. Õnneks mu ema teadis, kuna ma palusin ka temal valetada, et mind ei ole kodus või palusin abi, selle tüdruku koju saatmiseks (keeldus ära minemast).

Tagatjärgi saan aru, et ka tema otsis sõprust, aga ma ise ei osanud piire paika panna.

See ei pruukinud üldse see olla. Tundub pigem nagu kiusaja oli ohvri välja valinud ja piinas.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pigem jah valitakse üks lihtsalt välja ja hakatakse kiusama, kas üksi või siis mitmekesi. Pole siin küll pistmist sellega, et tõrjutud ollakse ja sõpra vajatakse või selles kiusatavas lapses sõpra otsitakse, vastupidi. Sõpru ju kiusajad ei kiusa, kiusaja teab ilusasti, keda kiusata, keda mitte.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koolil ei ole tegelikult mingeid õigusi  jah võib lõpmatult kokku kutsuda ümarlaudu, vestelda, aga näiteks psühholoogi juurde saab saata vanema loal.

Ka lapsel ega lapsevanemal ei ole tegelikult mingeid õigusi. Minu laps nuttis ükskord koolis vahetunni ajal, kuna oli sõbrannaga tülli pööranud. Õpetaja tuli ja viis mu lapse koolipsühholoogi juurde, küsimata selleks luba ei lapselt, ei vanematelt. Koolipsühholoog teatas, et laps peab nüüd hakkama tema juures käima ja see on sunduslik. Laps ei taha, mina olen kahevahel, sest niisugune autoritaarne suhtlemisstiil selle koolipsühholoogi poolt ei ärata usaldust. Aga lapselt ega vanematelt ei küsi tegelikult keegi ja see on kurb.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koolil ei ole tegelikult mingeid õigusi jah võib lõpmatult kokku kutsuda ümarlaudu, vestelda, aga näiteks psühholoogi juurde saab saata vanema loal.

Ka lapsel ega lapsevanemal ei ole tegelikult mingeid õigusi. Minu laps nuttis ükskord koolis vahetunni ajal, kuna oli sõbrannaga tülli pööranud. Õpetaja tuli ja viis mu lapse koolipsühholoogi juurde, küsimata selleks luba ei lapselt, ei vanematelt. Koolipsühholoog teatas, et laps peab nüüd hakkama tema juures käima ja see on sunduslik. Laps ei taha, mina olen kahevahel, sest niisugune autoritaarne suhtlemisstiil selle koolipsühholoogi poolt ei ärata usaldust. Aga lapselt ega vanematelt ei küsi tegelikult keegi ja see on kurb.

Kuidas saab koolipsühholoog olla sunduslik?

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas. Super, mis inimene sellest veel täiskasvanuna tuleb. Lahti temast lõpuks ikkagi saime, kuid aega ja närvirakke kulus nii mul kui lapsel. Just järjekindlus oli see, kuidas saime kiusajast lahti.

Sellel kiusajal oli ilmselt mingi autismi vorm (võimalik et ka diagnoosimata). Autistidele hästi tüüpiline käitumine

Keskmine autist on pigem ikka maru vilets valetaja… ei saa nad sageli aru ei sõnademängust ega huumorist

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ikka veel ei taheta ega osata kiusamise probleemi lahendada. Pigem lastakse ennast mainipulaatoritel mõjutada ja jäetakse sinnapaika. Selle all mõtylen seda, et kool ja teised, kes saaksid sekkuda, kuulavad mingit kiusaja pere jura ja ei tee midagi. Ei saa ju lasta lastega nii teha. Kui tegemist oleks täiskasvanuga, keda töö juures nii kiusatakse, siis enamus seda asja ikka nii ei jätaks. Siis saab küll ette võtta. Lastega aga lastakse mängida psühhopaatidel.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koolil ei ole tegelikult mingeid õigusi jah võib lõpmatult kokku kutsuda ümarlaudu, vestelda, aga näiteks psühholoogi juurde saab saata vanema loal.

Ka lapsel ega lapsevanemal ei ole tegelikult mingeid õigusi. Minu laps nuttis ükskord koolis vahetunni ajal, kuna oli sõbrannaga tülli pööranud. Õpetaja tuli ja viis mu lapse koolipsühholoogi juurde, küsimata selleks luba ei lapselt, ei vanematelt. Koolipsühholoog teatas, et laps peab nüüd hakkama tema juures käima ja see on sunduslik. Laps ei taha, mina olen kahevahel, sest niisugune autoritaarne suhtlemisstiil selle koolipsühholoogi poolt ei ärata usaldust. Aga lapselt ega vanematelt ei küsi tegelikult keegi ja see on kurb.

Kuidas saab koolipsühholoog olla sunduslik?

Kahjuks jah. Tean juhuseid, kus koolipsühholoog on väga kõrge egoga ning solvub, kui laps ei pea vajalikuks tema juures käia, ning vanemad lapse soovi toetavad ja last vägisi koolipsühholoogi juurde ei tiri. Tallinnas on olnud viimasel ajal juhtumeid, kus selline koolipsühholoog teeb silmapilkselt kaebuse lastekaitsesse, liialdades tublisti. Pere peab siis hakkama ametnikele tõestama, et nad ei ole kaamelid. Nii et olge koolipsühholoogidega ettevaatlikud, nad ei ole alati lapse sõbrad ega ka mitte heatahtlikud.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas.

Issand, minu lapsega oli täpselt sama lugu. Käis järel ja kordas kõike, mida minu laps ütles. Ja kui mu laps läks ütlema õpetajale ja koolipsühholoogile, et see häirib teda, siis vestlusel rääkis see järelkäija laps, et hoopis minu laps kiusab teda. Kui klassijuhatajaga rääkisin, siis klassijuhataja ütles mulle, et see laps on veidi eriline ja otsib sõpru, tasub temasse leebemalt suhtuda. Jah, aga minu laps oli väga häiritud sellest järelkäimisest. See jant ja selle lahendamine kestis ikka aastaid. Üks sotsiaalpedagoog vestles mõlemaga, ei kuulanudki seda juttu ja siis ütles, et mõlemad olete süüdi, leppige ära. Minu laps tundis, et see on ebaõiglane, et teda süüdistama hakatakse ja usutakse selle teise lapse valesid. Ütles mulle, et tema enam kellelegi rääkima ei lähe, sest teda ei usuta ja kooli ka enam ei lähe, sest tema enam ei suuda.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

#3873699: Minu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas. Issand, minu lapsega oli täpselt sama lugu. Käis järel ja kordas kõike, mida minu laps ütles. Ja kui mu laps läks ütlema õpetajale ja koolipsühholoogile, et see häirib teda,

Tuleb tuttav ette 🙁 Kahju, et koolipsühholoog probleemi läbi ei hammusta. Tegelikult võiks täiskasvanud probleemi pisendamise ja ohvri süüdistamise asemel mõelda end ise olukorda: mida teie teeksite, kui nt teie töökohal äkitselt hakkab keegi kolleeg teil järel käima ja kui kusagil kellelegi midagi ütlete, siis kordab ta kajana teie poolt öeldut, endal näol kummaline irve. Ja nii ta käib teil järel ja muudkui kordab, või pobiseb midagi enda ette.

Ja kestab selline olukord mitte päevi või kuid, vaid isegi aastaid. Mida rohkem te ignoreerite, seda hasartsemalt ta teil järel käib. Ja ennast kehtestada ka ei tohi, sest siis esitab ta hoopis teid kui suurt agressorit, kes on temale ohtlik. Kui püüate omakohtu asemel otsida olukorrale lahendust nn seaduslike meetoditega, öeldakse teile vaid: “Ahärateeväljagi.” Või: “Muuda oma suhtumist.” Ehk siis, hoopis ise oled oma “suhtumisega” põhjustanud selle  aastatepikkuse ahistava jälitamise. Miskipärast see, kes on teinud oma peas otsuse, hakata aastaid iga päev ühel kolleegil sabas käima ja tema sõnu järgi kordama nagu rikkis grammofon ning sellele oma tööaega raiskab, suhtumist muutma aga ei pea? Ent kolleeg, kes seda kõike taluma on sunnitud, peab küll oma suhtumist muutma…

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

inu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas. Super, mis inimene sellest veel täiskasvanuna tuleb. Lahti temast lõpuks ikkagi saime, kuid aega ja närvirakke kulus nii mul kui lapsel. Just järjekindlus oli see, kuidas saime kiusajast lahti.

Meil oli ka sarnane psühhoterror koolis. Käis kannul, ootas vetsu ukse taga, helistas õhtuti ja kui vastu ei võtnud saatis massiliselt sõnumeid kõik võimalikest kanalitest. Kui mu laps sellele suhtlusele lõpu tegi, siis tembeldati ta koolikiusajaks.

Ja täpselt sama, nagu eelpool kõneljal, kõik jutt pöörati minu lapse vastu.

Kas tegu oli tõrjutud lapsega, kes arvas, et on sinu lapsel leidnud sõbranna? Selline klammerdumine on minu enda elus olnud. Kolisin majja elama, kus elas üks ilmselt tõrjutud tüdruk, kes kohe sõprust sobitas. Tekkiski sõprus, aga mis läks selliseks ahistamiseks üle – ta oli mul juba hommikul vara ukse taga, kui keegi tuli külla, siis keeldus ära minemast (näiteks sugulane). Lõpuks istusin toas pimedas, kardinad ees. Kui siis tegin temale selgeks, et ma ei soovi enam suhelda – läks emale kaebama. Õnneks mu ema teadis, kuna ma palusin ka temal valetada, et mind ei ole kodus või palusin abi, selle tüdruku koju saatmiseks (keeldus ära minemast).

Tagatjärgi saan aru, et ka tema otsis sõprust, aga ma ise ei osanud piire paika panna.

See ei pruukinud üldse see olla. Tundub pigem nagu kiusaja oli ohvri välja valinud ja piinas.

Ma ei öelnud seda sinu loo peale, vaid selle teise kohta, kellel ahistaja koolis järgi käib ja ahistab. Et temal on ahistaja ja et temal ei olnud see, mis sinul oli kunagi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

#3873699: Minu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas. Issand, minu lapsega oli täpselt sama lugu. Käis järel ja kordas kõike, mida minu laps ütles. Ja kui mu laps läks ütlema õpetajale ja koolipsühholoogile, et see häirib teda,

Tuleb tuttav ette 🙁 Kahju, et koolipsühholoog probleemi läbi ei hammusta. Tegelikult võiks täiskasvanud probleemi pisendamise ja ohvri süüdistamise asemel mõelda end ise olukorda: mida teie teeksite, kui nt teie töökohal äkitselt hakkab keegi kolleeg teil järel käima ja kui kusagil kellelegi midagi ütlete, siis kordab ta kajana teie poolt öeldut, endal näol kummaline irve. Ja nii ta käib teil järel ja muudkui kordab, või pobiseb midagi enda ette.

Ja kestab selline olukord mitte päevi või kuid, vaid isegi aastaid. Mida rohkem te ignoreerite, seda hasartsemalt ta teil järel käib. Ja ennast kehtestada ka ei tohi, sest siis esitab ta hoopis teid kui suurt agressorit, kes on temale ohtlik. Kui püüate omakohtu asemel otsida olukorrale lahendust nn seaduslike meetoditega, öeldakse teile vaid: “Ahärateeväljagi.” Või: “Muuda oma suhtumist.” Ehk siis, hoopis ise oled oma “suhtumisega” põhjustanud selle aastatepikkuse ahistava jälitamise. Miskipärast see, kes on teinud oma peas otsuse, hakata aastaid iga päev ühel kolleegil sabas käima ja tema sõnu järgi kordama nagu rikkis grammofon ning sellele oma tööaega raiskab, suhtumist muutma aga ei pea? Ent kolleeg, kes seda kõike taluma on sunnitud, peab küll oma suhtumist muutma…

On kaks varianti, kas selline luupainaja on haige inimene, kellele on või peaks olema diagnoos ja teraapia. Või on ta psühh kiusaja ja teab, mida ta teeb. Sellele juhul samuti midagi ette võtta, mida, seda peaksid spetsialistid ikka ise teadma. Igatahes ümarlaua ääres tulemusteta nämmutamine on asjatu. Ilmselt pole meil seadusi, aga eks sptsid teavad, midagi saaks ikka teha. Kui lastekaitseametnik ja noorsoopolitsei selle perega kontakteeruvad ja otse räägivad, siis isegi see peaks mõjuma.
Aastaid tagasi tean lugu, kus noorsoopolitsei kutstui välja, koolikoti sodimise pärast, mis ei olnud kius, lihtsalt lollitamine, kus kotile kirjutati jüri + mari = süda, nimed olid muidugi õiged. See oli u 20 a tagasi. Kotisodijale kutsuti politsei, mis läks nende koju, vanemad võeti ette, laps ka, põhikooli poiss oli. Ja oli pikk vestlus olnud, karistust ei mäleta, kas tean seda. Aga auto oli kortermaja ees ja kogu majarahvas nägi, kõik teadsid. Käitumishinnet oli alandatud nagunii.
Kas keegi on teadaolevalt üldse mingit predsedenti teinud kiusamisjuhtumites? Kui ei, siis võiks teha. Aga on midagi muuta, eestlased, ehk meie ise, on nii nõmedad, ohvrisüüdistajad, igas valdkonnas.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pretsedenti

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapsel oli ka kiusaja. Selline laps, kes käis mu lapsel kannul ja iga päev mitmeid kordi päevas soigas midagi vaikse häälega. Nagu vesi, mis uuristab pikapeale kivi sisse augu. Selline psühholoogiline kiusaja. Käisin mitmeid kordi kaebamas ja iga kord, kujutage ette, see kiusaja rääkis, et minu laps kiusab hoopis teda! Jutt oli täpselt ümberkeeratud minu lapse vastu, et mida tema tegi minu lapsele, ütles, et minu laps tegi hoopis talle. See laps oskas valetada nii, et silm ka ei pilkunud peas. Super, mis inimene sellest veel täiskasvanuna tuleb. Lahti temast lõpuks ikkagi saime, kuid aega ja närvirakke kulus nii mul kui lapsel. Just järjekindlus oli see, kuidas saime kiusajast lahti.

Sellel kiusajal oli ilmselt mingi autismi vorm (võimalik et ka diagnoosimata). Autistidele hästi tüüpiline käitumine

Enne “diagnoosimist tee endale selgeks, mis on mis.

Autismist: https://peaasi.ee/autismispektri-haired/

Aktiivsus- tähelepanuhäirest: https://peaasi.ee/mis-on-aktiivsus-ja-tahelepanuhaire/

Ja nende kahe diagnoosi vahele jääb väga palju diagnoose. Seega ole hea ja ära tembelda!

Ma olengi alati mõelnud, kust tulevad lapsed, kes teisi mõtlematult “daunideks” ja “autistideks” sõimlevad. Tuleb välja, et nelja sellise lapse vanema (kommenteerija ja 3 tema tagantkiitjat) oleme üles leidnud. Ära diagnoosi, kui sa asjadest midagi ei jaga!

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mida hekki saab teha kooli tugipersonal, kui lapsevanem õigustab ja kiidab takka?

Midagi saab teha ikka. Ja saab ka teha avalduse politseisse.

Aga kui õpilane pidevalt teist kiusab, saab selle kiusaja koolis eraldada. Võimalused selleks on muidugi piiratud, aga on võimalik. Kas kiusamine toimub tundides või vahetunnis?

Mu lapse klassis õpib üks väga probleemse käitumisega õpilane. Ta enamasti ei kiusanud oma klassi õpilasi ja tunnis oli enam-vähem, aga vahetunnis korraldas igasuguseid sigadusi. Kui märkustest, õpetajate jälgimisest, noomimistest jms polnud kasu, siis eemaldati ta õppetööst kaheks nädalaks. Vahepeal oli ta niimoodi päris sageli koolist eemaldatud. Lõpuks korraldati asi nii, et tema tundide ajad ei kattu teiste omadega.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loen siin seda teemat ja tuleb meelde meie pere juhtum, mis siiani kriibib, sest ma ei tea siiani, kes rääkis tõtt, kes mitte, mis oli õige, mis vale.

Poja klassi toodi väikeklassist üle poiss, lapsed olid 5. klassis. Umbes kuu peale kooli algust oli vist esimene kord, kus mu poeg ütles, et uus poiss on natuke ärritav – et kui nemad sõpradega räägivad rahulikult juttu, siis tuleb uus nende juurde ja püüab müksamisega või mingi solvanguga tüli norida. Mina siis, et esiteks kas ikka asi nii hull on ja küllap ta tahab kuidagi teie tähelepanu saada, aga ei oska. Asi läks aga hullemaks. Väidetavalt oligi norm see, et vahetunni ajal uus muudkui kõmpis neil järel ja hüüdis mingeid oma arust naljakaid asju neile. Lisaks segas tundi pidevalt. Mäletan hästi seda päeva, kui poeg tuli koju pisarad silmis, et jälle oli nii hull päev, et uus ei jäta neid rahule. Mingi hetk valiski ta just minu poja välja ja püüdis teda provotseerida, mille peale minu poeg püüdis lihtsalt eest ära minna. Küll käskisin teda ignoreerida või õpetajale rääkida, aga väidetavalt polnud ei ühest ega teisest abi. Mu pojal pole siiani ühtegi märkust mingisuguse vägivaldse konflikti kohta ja ta on muidu suhteliselt rahulik ja vaikne poiss, et mul polnud mingit põhjust tema sõnades kahelda. Midagi ma tol ajal ettevaatlikult mainisin õpetajale, aga otseselt mingit kaebust ei esitanud, sest vahepeal justkui vaibus kõik. Aga oi kuidas ma seda hiljem kahetsesin. Sest nagu välk selgest taevast tuli kutse kooli, ümarlauda, süüdistusega, et minu poeg kiusab seda uut! “Õnneks” polnud minu poeg küll ainus süüdistatav (ses mõttes, et ma ei pidanud nö üksi selle komisjoniga silmitsi seisma), aga uue lapse isa oli VÄGA vihane ja raius kui rauda, et tema laps pole midagi valesti teinud, on algusest peale ohver olnud ja muudkui luges süüdistusi ette. Ka uus poiss rääkis väga veenvalt, mis kõik temaga olla tehtud.. EELDUSEL, et mu poeg ja tema sõbrad tõtt rääkisid, oli siis juhtunud järgmine: kuna klassi poistel sai uue terrorist lõpuks villand, hakati talle ühel hetkel vastu, mis lõpuks kulmineerus sellega, et nad ka meelega teda kiusama hakkasid (provotseerisid kuidagi sõnadega, et too endast välja läks ja kellegile kallale läks ja mis teistele nalja tegi). Too hetk sain väga hästi aru, et see, mis see poistekamp tegi, oli väga vale ja paha, aga ka minu laps oli kannatanud ja ei tahtnud mingi aeg kooligi minna. Aga koosolekul mulle tundus, et kui ma seda räägin, siis nagunii keegi ei usu. Et kus sa enne olid?!? Ja et mis see on mingi eneseõigustus v? Mind häiriski, et kui mina olin valmis oma pojale moraali lugema, et nii ei tehta, siis uue isa arvas, et tema laps pole midagi valesti teinud.

Meil need ümarlauad aitasid vaid mõneks nädalaks niimoodi, et poisid hoidsid uuest eemale ja püüdsid teda ignoreerida. (nii oli otsustatud ühiselt) Kuni järgmise konfliktini… Lõpuks laheneski nii, et see uus vahetas kooli.

Asja püant on veel selles, et hiljem sain teada, et sellest väikeklassist oli see uus ära tõstetud samade probleemide pärast.

Kuid ma lisaks siia lõppu, et iga vanem vähemal või suuremal määral usub just oma last. Ka see isa on ilmselt siiani veendunud, et ta pojale tehti kohutavalt liiga. Ja minul pole ka põhjust oma poega mitte usaldada. Kuidas tõde sõna-sõna vastu olukorras välja selgitada, ei tea, aga õudne aeg oli.

Lisan veel ühe asja mõtteaineks – mul on 1 tuttav, kes täiskasvanuna tunnistas, et oli oma klassikaaslast kiusanud, päris räigelt kusjuures, aga kuna ta “oskas” nii veenvalt kodustele ja  õpetajatele teistsuguse mulje jätta, siis lõpuks jäi vaat et kiusatav süüdi. Ta ema oli teda jäägitult uskunud!

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu teada on kaks mõjutusvahendit veel: käskkiri ja mitterahuldav käitumishinne, kui on mingi tõestatav karm kiusamisjuhtum esinenud, ja koolist mõneks ajaks kõrvaldamine. Need ei pruugi ka muidugi mõjuda, aga tasub vähemalt proovida ju.

Neist pole ju mingit kasu. Kahe esimesega on olnud isegi uhkustamist ja kümneks päevaks koju logelema jääda on ju lausa lõbus.

No siis järelikult ei õpi sinu lapsed õppimiskallakuga koolis.

Meil kiusamisjuhtumi eest käskkiri ja kolmanda käskkirjaga heidetakse laps koolist välja.

Mõjub. Ja kuidas mõjub. Ei räuska kolmanda käskkirja ja asjade pakkimise ajal enam ykski lapsevanem.

Kiusatud jäävad kooli alles, loomulikult. Ja pärast kiusaja näidispoomist lõppeb kiusamine, juhtumist õpivad kõik osapooled.

Ma tegelikult ka ei saa aru, mis urgastes te kõik koolis käite, et nii kurvad lood. Et pigem lahkub kiusatav. Või keegi ei tee midagi.

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Raiu endale pea sisse – koolil ega eriti klassijuhatajal või tugipersonalil pole mingeid õigusi. Ongi vaid üks mõjutusvahend – pedagoogiline vestlus ja kui see ei aita, siis nii ongi. Võib kaasata ka noorsoopolitsei. Too ka vestleb.

Ei vasta tõele. Tegelikult on koolil õigusi küllalt ja neid lisatakse kogu aeg juurde. Paraku kipub aga kool oma suuri õigusi ja üha kasvavat võimu kasutama valedel inimestel – ehk siis ohvri peal.

Mures ja segaduses ohvri ning tema perega suheldes on koolitöötajad ikka vägagi võimu täis ja teavad täpselt, mis ohver kõik peab tegema ja kuidas istuma ja astuma. Ohver sunnitakse minema psühholoogi või koguni psühhiaatri juurde ja kui ta sinna ei lähe, siis ähvardatakse silmapilk kutsuda ohvri perele kaela lastekaitse, ja tean juhtumeid, kus kool ongi seda teinud. Süüdistuseks esitatakse, et ohver keelduvat psühhiaatrilisest “abist”.

Julgeb aga keegi pärida, et miks siis kiusajaga mitte midagi ette ei võeta, on koolitöötajatel kohe suud vett täis ja laiutavad vaid hirmunult käsi, et “mis meie teha saame!” Sellepärast kiusamine ei lõppegi.

Ohver vajabki ju abi, miks teda siis sinna suunama ei peaks?

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Psühholoogilise abi vastuvõtt ju on vabatahtlik asi. Kuidas on sellest keeldumine alus lastekaitsesse pöördumiseks?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps nuttis ükskord koolis vahetunni ajal, kuna oli sõbrannaga tülli pööranud. Õpetaja tuli ja viis mu lapse koolipsühholoogi juurde,

Oled sa kindel, et see oli ühekordne nutmine? Et õpetaja viib iga nutva lapse kohe psühholoogi juurde? Kuidagi kahtlane. Äkki su tütar on õpetajale juba korduvalt silma jäänud natuke õnnetu või muu teistsuguse olekuga ja õpetaja arvas, et see laps vajaks abi. Ühekordne nutmine pole ju mingi põhjus, et sundida last pidevalt psühholoogi juures käima. Midagi tundub nagu valesti selle olukorra juures.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps nuttis ükskord koolis vahetunni ajal, kuna oli sõbrannaga tülli pööranud. Õpetaja tuli ja viis mu lapse koolipsühholoogi juurde,

Oled sa kindel, et see oli ühekordne nutmine? Et õpetaja viib iga nutva lapse kohe psühholoogi juurde? Kuidagi kahtlane. Äkki su tütar on õpetajale juba korduvalt silma jäänud natuke õnnetu või muu teistsuguse olekuga ja õpetaja arvas, et see laps vajaks abi. Ühekordne nutmine pole ju mingi põhjus, et sundida last pidevalt psühholoogi juures käima. Midagi tundub nagu valesti selle olukorra juures.

Jah, see oli ühekordne nutmine. Õpetaja viis lapse ilma lapse ja vanema loata koolipsühholoogi juurde ja rääkis koolipsühholoogile liialdatud jutte, mis hiljem kinnitust ei leidnud. Põhjuseks ilmselt see, et olin paar nädalat tagasi lastevanemate koosolekul teinud suu lahti ja rääkinud ühest murest, mis mulle tundide korralduses peavalu tegi. Minuga nõustusid ka enamik lapsevanematest.

Imestasin väga, kui tuli kutse lastekaitse ümarlauale. Sest lapsevanematega see õpetaja polnud ühendust võtnud mitte kordagi ja lapsega oli koolis kõik hästi. Seda kinnitas see õpetaja minule selgesõnaliselt ka siis, kui ma pärast lastekaitse kaasamist ise kiiresti õpetajaga ühendust võtsin ja palusin luba temaga rääkida, et välja selgitada, mis siis ometi toimub! Väga ehmatav ja vastik kogemus selline, kus kool silmapilkselt, ilma ainsagi hoiatuseta, viskab juhtumi koolimajast välja, kaasab võõrad spetsialistid ja ootab siis… mida täpsemalt? Kus on kooli ja kodu koostöö?! Kui mulle oleks normaalselt helistatud ja teavitatud, et teie laps nuttis täna ühe korra vahetunnis, lohutage teda õhtul kodus vms, siis oleks minu lugupidamine selle õpetaja ja kooli suhtes tõusnud taevasse. Ent niisugune seljataga susserdamine ja perele õnnetuse põhjustamine ei teeninud mitte kellegi huve. Lastekaitseuurimine selle ühekordse nutmise pärast koolis kestis ligi pool aastat ja mitte keegi midagi halba ei leidnud. Lõpuks siis lõpetati, aga pere pole pärast seda enam endine.

Kallid pedagoogid! Jumala eest, palun tehke ometi koduga koostööd ka, no kasvõi õige natukenegi! Ärge visake iga pisiasja silmapilkselt koolimajast välja, võõraste ametnike “lahendada” – nad ei lahenda midagi, paraku.

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

ulgeb aga keegi pärida, et miks siis kiusajaga mitte midagi ette ei võeta, on koolitöötajatel kohe suud vett täis ja laiutavad vaid hirmunult käsi, et “mis meie teha saame!” Sellepärast kiusamine ei lõppegi. Ohver vajabki ju abi, miks teda siis sinna suunama ei peaks?

Ohver ei vaja mitte niivõrd jutuabi, vaid päris abi – ehk siis kiusamise lõpetamist kiusaja poolt. See on sama, nagu näiteks perevägivalla all kannatav naine pöördub abi saamiseks, ja ta suunatakse psühholoogi juurde, kes hakkab talle analüüsi tegema stiilis: kirjelda oma tänast meeleolu. Samal ajal aga igapäine peks kestab ikka edasi ja selles osas abi ei saa. Selle asemel see naine vajaks hoopis seda, et politsei kehtestaks vägivallatsejale lähenemiskeelu ja sotsiaaltöötajad aitaksid naisel koos lastega kodust põgeneda, võimaldades neile nt sotsiaalpinnal uue elamise ja aitaks jalad alla saada. See oleks päris abi. Ja samamoodi koolikiusamise puhul oleks päris abi mitte psühholoogil jutulobistamine, vaid hoopiski kiusamise lõpetamine kiusaja poolt.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koolil ei ole tegelikult mingeid õigusi jah võib lõpmatult kokku kutsuda ümarlaudu, vestelda, aga näiteks psühholoogi juurde saab saata vanema loal. Mina pöörduks kohaliku omavalitsuse poole ja taotleks lapsele erieestkostja määrast, kuna lapse vanem ei tule lapse kasvatamisega toime – kui laps veel eputab kahelise käitumisega, siis on see ehe näide.

Olen aastaid töötanud hoolekogus, isegi hoolekogu pädevuses ei ole selliste probleemidega tegelemine.

On ikka küll koolil õigusi.

Meie koolis saadeti laps mõneks ajaks koju, seejärel aga kiusatud lapse vanemad oli resoluutsed ja kiusaja pandi teise kooli.

Hoolekogu on VANEMATE KOGU ja nende ülesanne on lapsi kaitsta. Olen kahes kooli hoolekogus ja üldjuhul on vanemad mugavad ja ei viitsita/julgeta midagi öelda.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen vägivalla vastu, kuid ma jälitaks seda last peale kooli koduni ning suruks mingis kohas ta nurka ning ütleks selgelt, et lõpetaks igasuguse kiusamise. Ma lihtsalt ei laseks oma lapsel tunda, et kooli on ühe lapse pärast jube koht. Ei tea, kas seda teeks või ei…

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen vägivalla vastu, kuid ma jälitaks seda last peale kooli koduni ning suruks mingis kohas ta nurka ning ütleks selgelt, et lõpetaks igasuguse kiusamise. Ma lihtsalt ei laseks oma lapsel tunda, et kooli on ühe lapse pärast jube koht. Ei tea, kas seda teeks või ei…

Nõustun sellega. Kui juba tead, siis mitte ÜHTE päeva enam. Ja soovitan seda teha, mitte kahelda.  (see pole siin mu esimene vastus) . Muidugi peaks seda tegev lapsevanem olema lahtiste silmadega ka oma lapse suhtes. Ta peaks suutma aru saada, kes on süüdi. Seda saab natuke kontrollida ka. Iseenda ja lapse pealt, eelnevate juhtumitega või asjadega, mis kunagi on olnud. Et mis tahes olukorras, kui laps on midagi näiteks kodus teinud, kas pahandust või ülekohut, ja kas on olnud olukordi, kui te tunnistate lapsele ja iseendale, et jah, mu laps oli süüdi ja tegi valesti. Kes pole seda kunagi tunnistanud, sellel on natuke teisiti need  teemad.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen vägivalla vastu, kuid ma jälitaks seda last peale kooli koduni ning suruks mingis kohas ta nurka ning ütleks selgelt, et lõpetaks igasuguse kiusamise. Ma lihtsalt ei laseks oma lapsel tunda, et kooli on ühe lapse pärast jube koht. Ei tea, kas seda teeks või ei…

Nõustun sellega. Kui juba tead, siis mitte ÜHTE päeva enam. Ja soovitan seda teha, mitte kahelda. (see pole siin mu esimene vastus) . Muidugi peaks seda tegev lapsevanem olema lahtiste silmadega ka oma lapse suhtes. Ta peaks suutma aru saada, kes on süüdi. Seda saab natuke kontrollida ka. Iseenda ja lapse pealt, eelnevate juhtumitega või asjadega, mis kunagi on olnud. Et mis tahes olukorras, kui laps on midagi näiteks kodus teinud, kas pahandust või ülekohut, ja kas on olnud olukordi, kui te tunnistate lapsele ja iseendale, et jah, mu laps oli süüdi ja tegi valesti. Kes pole seda kunagi tunnistanud, sellel on natuke teisiti need teemad.

Unustasin lisada, et eelnevate asjade puhul, mis on olnud, kas konfliktid teistega või muud  asjad, et ja kas laps on ka ise tunnistanud, kui ta oli süüdi. Milles tahes. Et saada aru oma ja lapse suhtumistest sellistesse asjadesse ja manipuleerimisest.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Millest te ometi räägite kägu, kes on kirjutanud need 3 viimast kommentaari?

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Millest te ometi räägite kägu, kes on kirjutanud need 3 viimast kommentaari?

Sellest, et  kui tead kindlalt, et kes kiusab(kiusavad) sinu last, siis lähed ja ütled neile konkreetselt ja kurjalt, et – sellel olgu nüüd ja kohe lõpp.Et kas said aru.  Kõik.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Millest te ometi räägite kägu, kes on kirjutanud need 3 viimast kommentaari?

Sellest, et kui tead kindlalt, et kes kiusab(kiusavad) sinu last, siis lähed ja ütled neile konkreetselt ja kurjalt, et – sellel olgu nüüd ja kohe lõpp.Et kas said aru. Kõik.

Sa imestad selle üle pahaselt, kuna pead seda valeks, et kellegi teise lapsele midagi kurjalt öelda või keelata. Mina ei pea.  Oleks soovinud, et ka minu vanemad oleks minu piinajatele seda teinud. Oleks korra keegi neil rinnust kinni võtnud ja käskinud jalamid lõpetada. Sest see oleks olnud väike asi – lihtsalt rangelt käsk anda, et neid peatada. seksuaalne ahistamine aastaid.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koolil ei ole tegelikult mingeid õigusi jah võib lõpmatult kokku kutsuda ümarlaudu, vestelda, aga näiteks psühholoogi juurde saab saata vanema loal. Mina pöörduks kohaliku omavalitsuse poole ja taotleks lapsele erieestkostja määrast, kuna lapse vanem ei tule lapse kasvatamisega toime – kui laps veel eputab kahelise käitumisega, siis on see ehe näide.

Olen aastaid töötanud hoolekogus, isegi hoolekogu pädevuses ei ole selliste probleemidega tegelemine.

On ikka küll koolil õigusi.

Meie koolis saadeti laps mõneks ajaks koju, seejärel aga kiusatud lapse vanemad oli resoluutsed ja kiusaja pandi teise kooli.

Hoolekogu on VANEMATE KOGU ja nende ülesanne on lapsi kaitsta. Olen kahes kooli hoolekogus ja üldjuhul on vanemad mugavad ja ei viitsita/julgeta midagi öelda.

Hoolekogu ei ole vanemate kogu, väga vale arusaam. Hoolekogusse kuuluvad erinevad esindajad – volikogu, linnavalitsuse, õpilaste, õpetajate ja lastevanemate. Tegelikult hoolekogu tegevus on väga piiratud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega. Olen aastaid olnud HK liige, alguses jah sai kaasaräägitud ja mõeldud erinevatel teemadel, aga siis tehti seaduses muudatus ja pandi täpselt paika, mis on HK pädevus.   HK ei ole õigust kiusajat või tema vanemat sinna kutsuda ega mingeid nõudeid esitada. Muidugi arutame ka kiusamisprobleeme, aga seda üldisemalt.

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kas see probleem meil

Kusjuures lapsed ise on ka täiesti hämmingus sellest, kuidas neile inimeseõpetuse tunnis õpetatakse, et kui keegi kiusab, siis öelge talle, et mulle ei meedi see ja mul on valus jne. Et mingi nali või, selle peale hakatakse veel hullemini kiusama!

Kool peaks kuidagi resoluutsemalt käituma, õpetajad võiksid rohkem märgata ja kiusajale peaks ikka käskkirja tegema ja kolmega koolist välja. Niigi lapsel raske seda tunnistada, pärast tembeldatakse nagunii kitukaks tükk aeg veel ka.

+1
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 64 )


Esileht Koolilaps Kiusamine