Minu laps käib lasteaias kõige väiksemate rühmas ja seal on üks tüdruk, kes kiusab minu last ja veel ühte last. Lükkab, viskab palliga pihta, sõidab autoga otsa jne. Minu laps pole veel 2, ning see tüdruk on 2,5. Mu laps tuli nuttes koju, et teda lükatakse lasteaias. Küsisin kasvatajalt järgi ja too kinnitas mu lapse juttu, et too tüdruk kiusab teda. Kohal oli ka selle tüdruku ema, kes ütles ainult et ta teab seda! Kasvataja omalt poolt ei tahtnud oma jutu kohaselt emadele rääkida. Samas- teised lapsed ju kannatavad rühmas. Kasvataja arvamus oli, et peaksin oma lapse enda eest seisma õpetama. Mis mõttes?! Mida nüüd siis ette võtta? Näha on, et minu laps ei taha enam aias käia ja kardab seda tüdrukut.. Kas dramatiseerin üle, kui võtan ühendust direktoriga vms? Tundub, et keegi ei saa aru, et nii väikese lapse jaoks on SUUR mure, kui teda kiusatakse. Kasvataja jutu järgi on see tüdruk sihikule võtnud nn letargilisemad lapsed, minu laps olla uje jne. Palun nõu.
Teema: Kiusamine lasteaias
Direktori jutule. Kasvataja peaks suutma nii pisikeste rühmas ikka ise vaadata ja õpetada, et väiksemaid ei kiusataks. Ja kui ta sellest ise aru ei saa, siis ehk direktor teeb talle selle asja selgeks.
Mina arvan, et sa pead väga selgelt ja rangelt õpetajale kõigepealt ütlema, et sinu arvates on see kiusamine ja sinu lapse jaoks on see probleem, ta ei tahagi enam lasteaeda tulla. Ja palu, et õpetaja tegeleks probleemiga. Ja kui sa selgesõnaliselt oled oma seisukohta väljendanud ja õpetaja midagi ette ei võta, siis kindlasti pöördu juhataja poole. Sest ilmselgelt on probleem selle ühe tüdrukuga, kes teised sihikule on võtnud ja teda peab kasvatama.
Kindlasti direktori jutule. Kui õpetaja lubab kiusamist, siis ei saa isegi kiusaja vanemad olukorda lahendada – kodu ja lasteaed peavad üksteist toetama, täiendama, mitte aga üksteisele vastupidiselt käituma.
Mind isegi häirib selline asi – 3a laps käib aias, hommikuti on mul 1,5a laps kaasas, kes siis rühmas mängib 5 min, kuni suuremaga toimetama. Ja vahel kuulen õpetajaid ütlemas teistele – teda (minu pisemat) ei tohi lüüa/talt ära võtta, sest vaata kui palju väiksem ta on! Et nagu – kui on sama suur, siis tohib? Ma lihtsalt loodan, et neil lihtsalt automaatne seletus viitega väiksemale ja omasuuruseid ka ei lubata lüüa ????
See on ka oluline, et sa ei arvaks, et see 2.5ne teadlikult ja pahatahtlikult sinu väiksemat last kiusab. See ei ole kindlasti “pahatahtlik” ja planeeritud kiusamine, vaid eakohane käitumine. Kasvataja asi oleks kindlasti teha rühmas tööd ja peaks oskama selliseid olukord lahendada vaat, et pareminigi kui lapsevanem (mina vähemalt eeldan küll seda). Nagu öeldud, kui kasvataja ei saa hakkama või tema vastused ei ole ammendavad, siis koos kasvatajaga direktori juurde asja lahendama, aga seda siis positiivses võtmes, et asi saaks hea tooni ja kõigil oleks parem olla, kui asi korda saab või areneb lahenduse suunas.
Olen ka nõus, et 2,5 a lapse kius ei ole otseselt teadlik. Samas on väga kummaline, et õpetaja eeldab, et kahesed peaksid enda eest seisma. Need on ju tited, kes vaba voli korral kõik üksteist kühvliga taguma kukuks. Selleks ta seal ongi, et kogu rühm tööle saada nagu väiksed õlitatud hammasrattad. 🙂
Kindlasti ei ole see ainult sinu probleem. Pakuks ka juhataja konsultatsiooni.
Oot, õpetaja sõnul peab kaheaastane suutma ise end kehtestada ja kiusajale vastu hakkama??
Nii mulle kasvataja ütles. Selgituseks see, et praegu on vähe lapsi, aga sügisel läheb suuremasse rühma, kus on kuni 20 last. Ja nimetas mu last ujedaks. Ma küll ei kujuta ette, kuidas mina küll kodus saaksin nii pisikesele õpetada kuidas enda eest seista?! Ta on meil ainuke laps ja lasteaias käib alles veebruarist. See kiusaja on käinud alates septembrist.
Ei ole küll teemasse, aga minul ka esimene laps oli uje. Praegu on mul kolmas lasteaeda minemas ja tema oskab igati seista enda eest. Kodus peab lihtsalt ellu jääma, et vanemad lapsed temast üle ei sõidaks.
Oot, õpetaja sõnul peab kaheaastane suutma ise end kehtestada ja kiusajale vastu hakkama??
Nii mulle kasvataja ütles. Selgituseks see, et praegu on vähe lapsi, aga sügisel läheb suuremasse rühma, kus on kuni 20 last. Ja nimetas mu last ujedaks. Ma küll ei kujuta ette, kuidas mina küll kodus saaksin nii pisikesele õpetada kuidas enda eest seista?! Ta on meil ainuke laps ja lasteaias käib alles veebruarist. See kiusaja on käinud alates septembrist.
Ei ole küll teemasse, aga minul ka esimene laps oli uje. Praegu on mul kolmas lasteaeda minemas ja tema oskab igati seista enda eest. Kodus peab lihtsalt ellu jääma, et vanemad lapsed temast üle ei sõidaks.
ja kuidas siis 2aastasel see enda eest seismine välja näeb, kui vanemad õed-vennad üritavad liiga teha? ilmselt kätega, eks?
Mina soovitan teemaalgatajal lisaks õpetada oma lapsele, et kui keegi lööb, siis tuleb kõvasti öelda “EI LÖÖ MIND!” (kui kõne areng võimaldab) , “MINE ÄRA!” vmt MIna ikak oma lapsele olen seda õpetanud. Kahjuks pean möönbnma, et nüüd kui laps juba 3a5k, siis sellele lausele on üha sagedamini hakanud juurde tulema ka lükkav käsi (kui noorem vend üritab haiget teha). No mõnes mõttes on tegelikult isegi ju õige, et lükkab vägivallatseja endst eemale, aga lihtsalt praegu nad ei oska veel oma jõudu kontrollida…
Mis mõttes, kiusaja ema kinnitas, et ta teab, aga mida ta ette on võtnud? Kindlasti pead sina oma lapse eest seisma, kahe aastane seda kahjuks ei suuda, lähed direktori jutule, kui rühmas kasvataja probleemi lahendada ei suuda, teed kirjaliku avalduse direktorile, suhtled ja tõsiselt suhtled antud lapse vanematega. Kui muidu ei saa, siis teed avalduse omavalitsuses, haridusasutuses, aga last aitama sa pead. Võib olla saadakse kiusaja laps juba aia rühma üle viia.
Ma hästi ei usu, et alla kahese lapse kõne areng on niivõrd heal tasemel, et tema suudab kodus emale kurta, et teda lasteaias kiusatakse. See on nii tüüpiline, et laps ütleb üksikuid sõnu või fraase ühe kindla episoodi kirjeldamiseks ja ema mõtleb ülejäänu juurde. Nt ütleb laps, et “Mati lükkas mind”, aga sa ju ei tea, mis sellele lükkamisele eelnes. Koheselt arvatakse, et oma laps on ohver ja Mati kiusaja.
Kasvataja roll on muidugi põhiline konfliktide lahendamisel.
Mis mõttes, kiusaja ema kinnitas, et ta teab, aga mida ta ette on võtnud? Kindlasti pead sina oma lapse eest seisma, kahe aastane seda kahjuks ei suuda, lähed direktori jutule, kui rühmas kasvataja probleemi lahendada ei suuda, teed kirjaliku avalduse direktorile, suhtled ja tõsiselt suhtled antud lapse vanematega. Kui muidu ei saa, siis teed avalduse omavalitsuses, haridusasutuses, aga last aitama sa pead. Võib olla saadakse kiusaja laps juba aia rühma üle viia.
Mida see ema ette võtta saab? Lapsega koos lasteaias käia? Ema teab ja ilmselt kodus lapsele seletatakse ka, et nii ei käituta, aga reaalselt aitab ikka konkreetsele situatsioonile reageerimine. See 2,5-aastane on ka väike ja mitte suur ning selline käitumine on eakohane. Kas see 2,5-aastane räägib ilusti? Tavaliselt tekivad sellised tõukamised/hammustamised kui laps ei suuda end veel korralikult väljendada. Kasvataja selleks ju ongi rühmas, et selliseid “kiusamise” olukordi ennetada ja vältida.
Ma hästi ei usu, et alla kahese lapse kõne areng on niivõrd heal tasemel, et tema suudab kodus emale kurta, et teda lasteaias kiusatakse. See on nii tüüpiline, et laps ütleb üksikuid sõnu või fraase ühe kindla episoodi kirjeldamiseks ja ema mõtleb ülejäänu juurde. Nt ütleb laps, et “Mati lükkas mind”, aga sa ju ei tea, mis sellele lükkamisele eelnes. Koheselt arvatakse, et oma laps on ohver ja Mati kiusaja.
Lapsed arenevad väga erinevalt ja mina olen isiklikult näinud napilt üle aasta vanust last, kes lausetega rääkis.
Mäletan, et sellises 2-3-aastaste rühmas meil tegi õpetaja kokkuleppe, et kui kui keegi rühmakaaslastest teeb midagi, mis ei meeldi, siis tuleb öelda kõva häälega “stopp” ning see on siis märguanne, et kaaslase tegevus ei ole sobiv, ma ei taha, et sa minule nii teed vms. Meil hästi paljud lapsed selles vanuses olid vähese kõnega ning see oli üks peamiseid põhjuseid, miks mängus iga väiksemgi arusaamatus füüsiliseks kippus minema. See “Stopp” aga töötas väga hästi – oli jõukohane ka vähese kõnega lapsele, samas selge kindla tähendusega märguanne, mida iga laps sai ise kohe kasutada.
Mida see ema ette võtta saab? Lapsega koos lasteaias käia?
Ma hästi ei usu, et alla kahese lapse kõne areng on niivõrd heal tasemel, et tema suudab kodus emale kurta, et teda lasteaias kiusatakse. See on nii tüüpiline, et laps ütleb üksikuid sõnu või fraase ühe kindla episoodi kirjeldamiseks ja ema mõtleb ülejäänu juurde. Nt ütleb laps, et “Mati lükkas mind”, aga sa ju ei tea, mis sellele lükkamisele eelnes. Koheselt arvatakse, et oma laps on ohver ja Mati kiusaja.
Lapsed arenevad väga erinevalt ja mina olen isiklikult näinud napilt üle aasta vanust last, kes lausetega rääkis.
Mida see ema ette võtta saab? Lapsega koos lasteaias käia?
Kiusaja ema hakkab ikka koos lapsega lasteaias käima, aga mitte teemaalgataja.
Kes seda väikest last, kelle koht on ikka alles veel kodus emmega olla, kaitsma siis peaks?
No ausalt, see on ikka päris veider, et õpetaja sedasi ütles… Ma õpetan praegu oma 6 aastast, et ennast ei tohi lasta lüüa ja peab õppima ennast kaitsma. Samas on meil ka 2, 2 a kodus ja ausalt ei kujuta ette, kuidas ma talle selgeks teeksin,et ta peab ennast kaitsma. Jah ta saab aru, et on midagi valesti teinud, kui hakkan venna löömise peale tõrelema, aga see ka kõik.
Teemaalgataja! Kui ikka õpetajatelt abi ei saa, siis mina pöörduksin küll juhataja poole.
Kuulge, arusaadav on see, et mingi lahendus tuleks leida ja õpetaja väidetav reaktsioon ei ole adekvaatne, aga no 2-aastast last kiusajaks nimetada ja ei tea mis nõiajahti talle või lapsevanematele korraldada ei ole nüüd küll ühtki pidi adekvaatne. Tegu on peaaegu beebidega, ehkki mõni kuu noorema lapse vanemale võib too teine kaheaastane ju tunduda õudne suur volaskist tulevane kriminaal, aga ilmselgelt see nii ei ole. Ta on ka alles väga väike laps, kelle arusaamine oma tegudest ja nende tagajärgedest on alles väga poolik ja udune. Ning tema vanemad pole ka suure tõenäosusega milleski süüdi — sellises olukorras on muidugi täiskasvanu ülesanne sekkuda ja last keelata-takistada, aga lasteaias ei ole ju vanemaid kõrval ning olukorrad peaks siiski jooksvalt lahendama õpetaja. (Selge, et õhtul räägitakse suuremad probleemid ka läbi ja vanemad kodus jätkavad samuti kannatlikult selgitustööd.) Süstemaatilisest kiusamisest saab rääkima hakata ikka mitu aastat suuremate laste puhul.
Olgu ennetavalt lisatud, et ma ei tundnud end isiklikult puudutatuna. Mul on kaks last ja mul on nii hästi vedanud, et kummagagi pole seni üheski vanuses agressiivsuse probleemi olnud. Ja sõimerühmades oli samuti ikka vahel olukord, et üks või teine “füüsilisem” laps kippus minu omadele üsna tihti haiget tegema ja teistele lastele ka. Õpetajad reageerisid adekvaatselt ja mul endal jätkus ka tasakaalu ja kainust neid lapsi mitte mingiteks noorteks pättideks tembeldada, vaid saada aru, et lapsed on erinevad ja mõne lapse kasvatamine ongi keerukam kui minu omade puhul. Ma olen VÄGA vastu igasugusele sihilikule kiusamisele, aga 2-aastast kiusajaks tembeldada on siiski liig!
Samas saan teema autori murest täiesti aru ses mõttes, et kui õpetajatest pole niisuguses küsimuses lapsele ega vanemale mingit tuge ega abi, kuidas siis üldse saavutada lapse elementaarset turvatunnet lasteaias?! Kas rühmas teist õpetajat ei ole, kellega tekkinud olukorda arutada? Ehk leiaks tema poolt suuremat mõistmist ja asjalikumat tegutsemist?
Mind isegi häirib selline asi – 3a laps käib aias, hommikuti on mul 1,5a laps kaasas, kes siis rühmas mängib 5 min, kuni suuremaga toimetama. Ja vahel kuulen õpetajaid ütlemas teistele – teda (minu pisemat) ei tohi lüüa/talt ära võtta, sest vaata kui palju väiksem ta on! Et nagu – kui on sama suur, siis tohib? Ma lihtsalt loodan, et neil lihtsalt automaatne seletus viitega väiksemale ja omasuuruseid ka ei lubata lüüa ????
Loomulikult ei lubata ka ühevanustel lastel üksteist lüüa ega lükata. Ma arvan, et erikohtlemine sinu noorema lapse suhtes on tingitud vanuse- ja kasvuvahest. 3-aastased on ju ise ka veel suhteliselt titekad ega oska hinnata, et pooleaastased neist siiski tunduvalt väiksemad ja nõrgemad on ning võivad mänguhoos neile tahtmatult haiget teha. Midagi häirivat õpetaja sellises selgituses kindlasti ei ole, ära mõtle üle:)
minu lapsel oli lasteaias tõeline kakukull, õpetajad pidid teda jälgima kullipilgul, et see laps ei lööks teisi, aga ikka suutis halvasti käituda. lapsed olid siis alla 3a. Lõppeks võtsid mudilased oma jõu kokku ja tegid talle kambaka – see nägi rohkem sellise külakuhja moodi välja, aga kõige alla oli see poiss ning ausalt nii vanemad, kui õpetajad vaatasid seda pealt. Mingi aeg hoidis see poiss ennast tagasi, aga siis läks teise lasteaeda ning hiljem kuulsin, et oli ikka samasugune.
Minu laps on lihtsalt hea laps ja ta ei ole mittekedagi löönud, füüsiline vägivald ei käi temaga kokku (poiss). Kui tekkisid koolis probleem ühe poisiga, siis mina küll ei hakanud oma lapse loomust muutma ja teda vägivallale vägivallaga vastama, vaid võtsin selle teema ülesse ning saavutasin selle, et see löömine lõppes.
Kahju lugeda nii negatiivsest hoiakust ühe lapse suhtes ja jäärapäist seisukohta, et nimetan jah kiusajaks! Kiusamine see siiski ei ole, ka siis, kui sa seda väga usud.
Mõistan su muret, teemaalgataja, oma lapse pärast, tõesti mõistan. Laps tegutseb aga nii, et saab soovitud reaktsiooni. Kui saab sellest lükkamisest tähelepanu, siis see saabki tema stiimuliks ka edaspidi nii käituda. See võib olla täiesti juhuslikult avastatud seos, isegi mitte kellegi eeskuju. Tõenäoliselt aitaks see, kui lükkamissituatsioonidest võimalikult vähe välja teeks (st vajadusel ühekordne selgitus, et nii ei sobi) ja kõike positiivset, mis laps teeb, hästi palju kiita, et ta saaks aru, et saab rohkem tähelepanu just häid asju tehes. Olen hoius töötanud ja näinud neid lükkajaid küll – ei ole neil mingit halvategemise soovi, 2,5 ei mõista seda asja niimoodi, küll aga võib olla tähelepanu soov. Meil said asjad üsna kiirelt lahendatud, kui selle ära tabasime.
Spetsialistil ei ole siin küll minu meelest midagi teha. Psühholoogid, logopeedid (näide) jm spetsialistid ei võtagi üldjuhul nii väikest last jutule, sest selline käitumine on normaalne arengu osa ja üldjuhul läheb ise üle.
Õpetaja vastuseid ei mõista ma küll. Ehk ei olnud ta veel korralikult selle asja üle järele mõelnud ja ütles lihtsalt midagi, mis pähe tuli? Jah, paljud õpetajad ei oska väikeste lastega neid toetades toimetada, paratamatult satub selliseid ka sõimerühma tööle. Ka ise olen sõimerühmades kahjuks palju halbu näiteid näinud, kuid usun, et ka nendega on võimalik koostööd teha, kui ise võimalikult rahulikuks jääda. Kui teist inimest rünnata, võtab ta ka ise kaitsepositsiooni, ja siis muutub asi võimuvõitluseks, inimene ei ole enam rahulikule vestlusele avatud, see ei ole enam võimalik, et asi rahuliku aruteluni läheb. Proovi, teemaalgataja, kui räägid õpetajaga rahulikult.. et mida me kõik KOOS saaksime teha, et kõigil lastel siin parem oleks?
Praegu on asjade seis selline, et kiusaja kiusab edasi. Mu laps tuli eile ka koju jutuga, kuidas tüdruk oli teda pähe, jala ja selja pihta löönud. Kasvataja ütles “lapsed maadlesid” ja minu oma oli palju naernud. Ehk siis rühmas ei suudeta korda tagada. Ka juhataja on kursis ja kiusaja lapsevanemat suunati edasi spetsialistide poole lapsega. Kahjuks ei ole asi paranenud, kuna minu soovi last mitte lubada tolle kiusajaga kokku lasteaias ei arvestata. Esmaspäeval on plaanis minna haridus nõuniku jutule ja kui saab, siis asi kas ära lahendada või lapsele uus lasteaiakoht leida, sest see lasteaed ei tee küll midagi.
Möödas on 3 (KOLM!) päeva sellest, kui sa esimese postituse tegid! Millist asjade arengut sa sellise ajaga loodad näha? Kas sa tõesti arvad, et kui vanemad ja õpetaja tegelevad asjaga 3 päeva, siis on kohe kõik korras? Tegemist on 2-aastaste lastega! Laste areng on väga erinev selles vanuses.
Ma arvan jah, et mine pane oma laps kuhugi mujale lasteaeda. Saab see praegune rühm rasus edasi töötada ja areneda. Kiusaja tundud praegusel hetkel hoopis sina olema.
2-aastane laps ei kiusa. Täpselt samamoodi ei jonni 2-kuune beebi. Nende areng ei võimalda neil veel selliseid tegevusi teha. Nende käitumisel on põhjus.
minu nn “uje” laps sattus ka sellise kiusliku plika küüsi.
Sõna otseses mõttes ta kriimustas teda ja lükkas, võttis asju ära jm.
Vaatasin, et midagi ei muutu ja ei muudeta, lasteaed oli mulle asukohalt parim.
Ei jäänudki muud üle kui lapsele veidi karmust õpetada: lükkad vastu, ei anna asja ära jmt.
Nüüd on aasta möödas, praktiliselt parimad sõbrad selle kiusajaga. Plika mul lihtsalt seisab enda eest, samas on väga sõbralik kõigi vastu.
Kas sa, teemaalgataja, oled reaalselt näinud oma lapsel vigastusi: hambajäljed, sinikad, kriimustused jne? Või oled sa neid “kiusamise” olukordi ise pealt näinud? Kui mitte, siis lapse jutt “X lõi mind” võib olla liialdatud ja löömine võib tähendada lihtsalt füüsilist kontakti mängu või koostegutsemise käigus.
Kahju lugeda nii negatiivsest hoiakust ühe lapse suhtes ja jäärapäist seisukohta, et nimetan jah kiusajaks! Kiusamine see siiski ei ole, ka siis, kui sa seda väga usud.
Mõistan su muret, teemaalgataja, oma lapse pärast, tõesti mõistan. Laps tegutseb aga nii, et saab soovitud reaktsiooni. Kui saab sellest lükkamisest tähelepanu, siis see saabki tema stiimuliks ka edaspidi nii käituda. See võib olla täiesti juhuslikult avastatud seos, isegi mitte kellegi eeskuju. Tõenäoliselt aitaks see, kui lükkamissituatsioonidest võimalikult vähe välja teeks (st vajadusel ühekordne selgitus, et nii ei sobi) ja kõike positiivset, mis laps teeb, hästi palju kiita, et ta saaks aru, et saab rohkem tähelepanu just häid asju tehes. Olen hoius töötanud ja näinud neid lükkajaid küll – ei ole neil mingit halvategemise soovi, 2,5 ei mõista seda asja niimoodi, küll aga võib olla tähelepanu soov. Meil said asjad üsna kiirelt lahendatud, kui selle ära tabasime.
Spetsialistil ei ole siin küll minu meelest midagi teha. Psühholoogid, logopeedid (näide) jm spetsialistid ei võtagi üldjuhul nii väikest last jutule, sest selline käitumine on normaalne arengu osa ja üldjuhul läheb ise üle.
Kui minu laps hakkas aastaselt lasteaias käima (ei ela Eestis), siis harjutamisperioodil nägin, et vanemas rühmas oli üks 2,5-3-aastane poiss, kes õues konkreetselt käis ja hiilis nende alles alustanud pisikeste selja taha, ja lükkas neid ninali. Enamus neis lastest olid äsja kõndima õppinud ja niigi ei püsinud kuigi häst püst, polnudki vaja kõvasti lükata. Esimene päev nägin 1 korra, teine päev peale kolmandat intsidenti läksin tolle poisi rühma kasvatajalt küsima, et kas ta näeb ka, mida see poiss teeb. Vastus oli, et ta ongi meil selline. Ma saan aru, et see poiss oli oma rühmas üks noorimaid, kasvultkonkurentsitult kõige pisem ja kohalikku keelt ka ei rääkinud, aga see ei muuda fakti, et ta endast pisemaid kiusas. Jah, kiusas. Täiesti tahtlikult ja teadlikult kiusas. Ha ei ole vahet, kas kukkunud laps sai lihtsalt mustaks, sai natuke haiget või kukkus kulmu rulli. Selline käitumine on lubamatu. Ning kuni selle lapse probleemi põhjuseid alles üritatakse lahendada, ei tohi teda endast väiksematega kokku lasta või seisabki üks õpetaja selle poisi kõrval ja valvab, et ta teisi ei kiusaks.
See, et õpetame väiksemad vastu tõukama ei ole lahendus. Ega nad seda suurt kiusikut tõukama ei lähe, nad elavad ennast ikka endast pisemate peal välja ja tsükkel ei lõppegi mitte kunagi.
Oot, õpetaja sõnul peab kaheaastane suutma ise end kehtestada ja kiusajale vastu hakkama??
2-aastasele tee selgeks, kuidas, kuhu ja kui kõvasti kiusajat lüüa. Sest 2-aastane muudmoodi vaevalt ennast kehtestada suudaks. Kui pärast õpetajal sellega probleem on, siis ütledki, et laps kehtestas ennast.
Kaheaastase ja veelgi noorema lapse koht ei ole tegelikult lasteaias. Aastane laps ei saa üldse aru miks ema ta äkitsi sellisse hullumajja viib ja jätab.
Nujah. Lääneriikides on normaalne, et meie mõistes juba imikud pannakse hoidu. Traditsioonilisemates kultuurides jällegi ei olegi mingeid lasteaedu, kõik lapsed on (suur)perede hoole all. Ilmselt see meil juba üsna sagedane variant, et umbes kahene läheb lasteaeda, ongi kõige halvem – need, kes varem lähevad, harjuvad kergemini. Minu laps läks 2 a 9 kuu vanuselt ja oli selgelt näha, et esimene aasta oli talle tõsiselt vastik. Kuigi personal oli väga professionaalne ja mingit kiusamist polnud. Kui ikka teine laps kiusab ja õpetajad-juhtkond ei suuda asja lahendada, võtaks lapse päevapealt sealt lasteaiast ära. Lastehoidude valik on meil ju juba üsna suur (oleneb vist küll linnast ka, aga siiski).
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
