Andke nõu ja jagage kogemusi. Lugu järgmine, mees sai tööalaselt nö palgakõrgenduse ja sellega seoses on muutumas ka tööülesanded, nii et varasema mõnepäevase komandeeringus viibimise asemel on tulevased komandeeringud pikemad, kord kuu, kord 2 võib juhtuda ka 4 kuud korraga. Mis tähendab aga seda, et kui mees võtab selle pakkumise vastu, pean mina jääma koduseks(ja tulema töölt ära), sest lapse tervislik seisund ei võimalda käia piisavalt tihti kollektiivis, et saaksin käia järjepidevalt tööl. Muidugi oleks ka variant võtta hoidja, aga sellisel juhul ei oleks minu töölkäimisest mingit mõtet, nimelt on mu palk samas suurusjärgus hoidja palgaga. Tugisüsteem meil puudub, ei ole ühtki sugulast/sõpra keda vajadusel appi paluda.
Seega tekkisid mul koheselt küsimused neile, kes on samas seisus.
Kuidas üksinda(meheta) hakkama saate?
Kuidas oma päevi sisustate? Just siis, kui laps peaks lasteaias käima?
Kuidas oma käigud organiseerite, nt trenni?
Kuidas emotsionaalne seisund puutumata jätta pidevalt lapsega ‘kodus istudes’?
Olen küll lapsega 2 esimest eluaastat kodus olnud,aga väikelapsega on ikka kordades rohkem tegevust kui 5-6aastasega. Ma lihtsalt hetkel ei oska üldse edasist elukorraldust ette kujutada, et saaksin täiel määral end koduse emana suure lasteaialapse kõrval rakendada. Mõtlesin ka, et oleks ju variant kooli minna või mingeid kursuseid võtta ja miks mitte mingit uut eriala õppida, aga sobivat veel leidnud ei olegi.
Tänud kõigile, kes mõistavad ja kaasa mõtlevad.
Teema: Kodused naised
Andke nõu ja jagage kogemusi. Lugu järgmine, mees sai tööalaselt nö palgakõrgenduse ja sellega seoses on muutumas ka tööülesanded, nii et varasema mõnepäevase komandeeringus viibimise asemel on tulevased komandeeringud pikemad, kord kuu, kord 2 võib juhtuda ka 4 kuud korraga. Mis tähendab aga seda, et kui mees võtab selle pakkumise vastu, pean mina jääma koduseks(ja tulema töölt ära), sest lapse tervislik seisund ei võimalda käia piisavalt tihti kollektiivis, et saaksin käia järjepidevalt tööl. Muidugi oleks ka variant võtta hoidja, aga sellisel juhul ei oleks minu töölkäimisest mingit mõtet, nimelt on mu palk samas suurusjärgus hoidja palgaga. Tugisüsteem meil puudub, ei ole ühtki sugulast/sõpra keda vajadusel appi paluda.
Seega tekkisid mul koheselt küsimused neile, kes on samas seisus.
Kuidas üksinda(meheta) hakkama saate?
Kuidas oma päevi sisustate? Just siis, kui laps peaks lasteaias käima?
Kuidas oma käigud organiseerite, nt trenni?
Kuidas emotsionaalne seisund puutumata jätta pidevalt lapsega ‘kodus istudes’?
Olen küll lapsega 2 esimest eluaastat kodus olnud,aga väikelapsega on ikka kordades rohkem tegevust kui 5-6aastasega. Ma lihtsalt hetkel ei oska üldse edasist elukorraldust ette kujutada, et saaksin täiel määral end koduse emana suure lasteaialapse kõrval rakendada. Mõtlesin ka, et oleks ju variant kooli minna või mingeid kursuseid võtta ja miks mitte mingit uut eriala õppida, aga sobivat veel leidnud ei olegi.
Tänud kõigile, kes mõistavad ja kaasa mõtlevad.
Kas nendest sajast teemast tõseti ei piisa, mis siin iga natukese aja tagant koduste naiste kohta tehakse, et igaüks peab ikka oma teema alustama, nagu oleks tema olukord eriti eriline?!
Kui tihti need komandeeringud olema hakkaksid siis? Arvesta ka sellega, et tõenäoliselt tihedamini, kui alguses lubatakse. Kas sellisel suhtel oleks mõtet, et sina passid kodus, mees mitu kuud kuskil ära ja mille nimel? Et suuremat palka saada? Eneseteostus? Njaa loomulikult võiksid mehele toetav naisuke olla ja tema karjääripüüdlusi aidata realiseerida, kuid kahe titega kodune ema, kes ennast niiöelda ohverdab ning mees kaugel ära… ei tõota head. Kas sul endal siis mingeid ambitsioone ei ole? Kas oleksid valmis selleks, et mees teie pereelus ei osale enam suurel määral?
isegi kui su palk on hoidjaga samaväärne jää tööle. ka sinu pealt makstud maksud ja sealt saadavad hüved on olulised. ja sul ei ka ära tööharjumus ja kompetents.
Teiste kogemus sind ei aita. Kas sina saad üksindusega hakkama?
Ja mis on sinu tagala?
Võta hoidja, kui võimalik, tööta osalise koormusega, aga ära jää koduseks.
Muidugi oleks ka variant võtta hoidja, aga sellisel juhul ei oleks minu töölkäimisest mingit mõtet, nimelt on mu palk samas suurusjärgus hoidja palgaga.
Rumal mõtlemine.
Käid tööl, teostad end tööalaselt, suhtled inimestega, ei hakka mingid koduperenaise lolli juttu ajama, mees on samuti sinuga rohkem rahul.
Ok, kui tööl oled maxima kassapidaja, siis vblla tõesti ei ole mõtet.
Mis selle lapse tervisliku seisundiga siis on, et ema ei saa tööl käia?
Kui varem saite mehega kahepeale hakkama ja sina ka tööl käisid, siis sisuliselt pead nüüd asendama mehe panust. Kui suur see siis olla sai, et nüüd pead hoobilt koju jääma?
Minu meelest komandeeringud suurusjärgus 1-4 kuud ja lisaks teadmatus, et kuna ja kui pikalt, ei ole väärt mingit palgakõrgendust. Kuna kirjutad “kui mees võtab selle pakkumise vastu” siis järelikult veel pole võtnud ja parim lahendus on siin, et mees ei võta seda vastu. Kui tal hirmus iha teha sellist tööd kus peab kuude kaupa kodust ermal viibima, siis palun väga, aga oodaku kuniks lapsed suuremad. Temal on võrdselt sinuga kohustus laste heaolu eest hoolitseda. Kui tõenäoline oleks, et sina kaaluks tõsiselt selliste tingimustega tööpakkumist ja mees kaaluks seetõttu koduseks jäämist? Kuidas mees end tunneks kui teda sellise valiku ette pannakse?
Lisaks lapse tervise küsimusele on siin veel ka see tahk, et sedasi lahus elades pole mingi õige pereelu, ma ise nii ei suudaks.
Soovitaks mingit osalist tööd. Mida tahes.
Ükskõik, mida teed või otsustad, kunagi ei maksa oma elust isegi oma sugulastele täit ülevaadet anda, enamus ei saa midagi aru.
Tunnen kaasa. Pikemas perspektiivis ei tule sellisest suhtest midagi välja. Tekib kaugenemine ja eemaldumine, lõpuks juba huvipuudus. Emotsionaalne seisund võib päris kehvaks minna. See raha pole seda kindlasti väärt. Soovitan üldse mitte mehel minna, aga kui ikkagi läheb, siis vähemalt poole kohaga käi ikka tööl. Vastasel juhul võib tõesti segi keerata.
Ma võin olla üledramaatiline, aga kui mees on 4 kuud kodust ära, siis peaksid kümne küünega töökohast kinni hoidma, kuna nii suureneb võimalus, et mees leiab endale uue silmarõõmu ja sel juhul võib juhtuda, et pole sul enam ei majanduslikku toimetulekut ega abikaasat. Kui muidugi oled niisama ka kindlustatud ja sul on muud mehest sõltumatud sissetulekud, siis on teine asi.
Mu mehel ka ärakäimised ja vahest päris pikad ja see periood on samuti kestnud väga pikalt. Vahepeal olid meil mõlemal komandeeringud ja siis pereelu nägigi välja nii, et üks tuli ja teine läks. Peale kolmanda lapse sündi jätsin enda töö (ettevõtluse) tahaplaanile, tegin vaid nii palju kui hädasti vaja ja aastas ehk kord-paar käisin ära ja siis ka mitte rohkem kui nädal korraga. Minu arust ei ole midagi hullu, kui üks osapoolest tihti lähetuses viibib, eriti kui väga pisikesi lapsi enam pole. Eks mehel ka nüüd palk suurem ja las palkab sulle abilise.
Kui mees käib Eestis tööl, siis on ka päeval ju lapsele hoidjat vaja, kuna temal on tervise probleemid (olite siis vaheldumisi kodus lapsega?). Saan aru, et laps 5-6 aastane, seega juba suur. Kuna ta käib lasteaias, siis on probleem, et õhtul, nädalavahetusel ei pääse kuhugi.
mind paneb väga imestama järjekordne näide, kus öeldakse, et tugisüsteem puudub, sugulasi/sõpru ühtegi pole. kuidas pole? sõpru pole siis, kui sa ise ei ole sõber. sinu lapsi ei hoia keegi, kui sa ise ei hoia oma sõprade lapsi jne. tugisüsteem tuleb ise tekitada endale, vastuteenete alusel muidugi. mitte elada illusioonis, et keegi kolmas soovib sinu lapsi hoida lihtsalt niisama aitamise eesmärgil, kui sa ise mitte midagi vastu ei anna. mitte ühtegi sugulast pole? või sa pigem oled ise elanud mugavalt end kaugeks? kui sõbrad/sugulased külla kutsusid, seadsid oma mehe esikohale?
mina saan aru, et teemaalgatajal on vaid üks laps. seda enam paneb mind hämmastuma ühe inimese organiseerimisvõimetus. mida üksikemad siis peaksid tegema? kõik kodus istuma?
aitab irooniast. kui te pole abielus ja/või pole poolt kinnisvara sinu nimel, siis mina sinu asemel enda tulevikku ära ei nulliks lihtsalt mehe karjääri huvides. kui mees planeerib enda karjääri sinu arvelt, siis peaks mees väga korraliku motivatsioonipaketi sulle kodus istumiseks pakkuma. näiteks kindlasummaline rahaülekanne iga kuu, mitte et sa pead raha kerjama iga ostusoovi alusel või kommunaalarve alusel. kui te pole abielus ja sa oled seaduse silmis lihtsalt seksisõber oma “mehele” või “lapse isale”, siis osa kinnisvara sinu nimele (x arv kaotatud aastate või protsendi ulatuses vms).
see on üks naiste üleüldise vaesumise põhjuseid. naised loobuvad tihti haridusest laste heaks, tööst mehe heaks või pere (eriti mõtlematu kui mehepoolsete) vanurite hooldamiseks, ei nõua abielu ega garantiisid mehelt = vanaduses ei ole seega ei normaalset pensioni ega kinnisvara, mida vajadusel rahaks teha.
kuidas sisustada päevi ja kuidas trenni minna, on su väikseimad murekohad. praegune mugavus võib sulle väga valustalt hiljem kätte maksta, kui sa ette mõelda ei suuda.
mind paneb väga imestama järjekordne näide, kus öeldakse, et tugisüsteem puudub, sugulasi/sõpru ühtegi pole. kuidas pole? sõpru pole siis, kui sa ise ei ole sõber. sinu lapsi ei hoia keegi, kui sa ise ei hoia oma sõprade lapsi jne. tugisüsteem tuleb ise tekitada endale, vastuteenete alusel muidugi. mitte elada illusioonis, et keegi kolmas soovib sinu lapsi hoida lihtsalt niisama aitamise eesmärgil, kui sa ise mitte midagi vastu ei anna. mitte ühtegi sugulast pole? või sa pigem oled ise elanud mugavalt end kaugeks? kui sõbrad/sugulased külla kutsusid, seadsid oma mehe esikohale?
mina saan aru, et teemaalgatajal on vaid üks laps. seda enam paneb mind hämmastuma ühe inimese organiseerimisvõimetus. mida üksikemad siis peaksid tegema? kõik kodus istuma?
aitab irooniast. kui te pole abielus ja/või pole poolt kinnisvara sinu nimel, siis mina sinu asemel enda tulevikku ära ei nulliks lihtsalt mehe karjääri huvides. kui mees planeerib enda karjääri sinu arvelt, siis peaks mees väga korraliku motivatsioonipaketi sulle kodus istumiseks pakkuma. näiteks kindlasummaline rahaülekanne iga kuu, mitte et sa pead raha kerjama iga ostusoovi alusel või kommunaalarve alusel. kui te pole abielus ja sa oled seaduse silmis lihtsalt seksisõber oma “mehele” või “lapse isale”, siis osa kinnisvara sinu nimele (x arv kaotatud aastate või protsendi ulatuses vms).
see on üks naiste üleüldise vaesumise põhjuseid. naised loobuvad tihti haridusest laste heaks, tööst mehe heaks või pere (eriti mõtlematu kui mehepoolsete) vanurite hooldamiseks, ei nõua abielu ega garantiisid mehelt = vanaduses ei ole seega ei normaalset pensioni ega kinnisvara, mida vajadusel rahaks teha.
kuidas sisustada päevi ja kuidas trenni minna, on su väikseimad murekohad. praegune mugavus võib sulle väga valustalt hiljem kätte maksta, kui sa ette mõelda ei suuda.
Mis siin imestada on, mul ka pole ja neid ikka leidub veel. Vanaema on invaliid, hea kui ise endaga hakkama veel saab. Emal on pidev töö, kuigi lubas enne lapse sündi suisa koos kasvatada ja ei ela ka kiviviske kaugusel. Ämm elab välismaal. Üks potentsiaalne hoidja elab 200 km kaugusel. Lihtsalt ei olegi! Sa võiksid hoopis õnnelik olla, et sul on, mitte ninatarka mängida.
töölt ära tulla on (vabandust!) viimane lollus, mida teha.
paari aasta pärast võib siit lugeda kurba lugu, kuidas mees leidis teise ja naisel, kes seni elas mehe rahakoti peal, puudub igasugune sissetulek.
mis vahet seal rahaliselt, kas istud kodus mehe rahakoti peal või maksad enda palga hoidjale ja istud ikka mehe rahakoti peal?
ära jää koduseks!
mind paneb väga imestama järjekordne näide, kus öeldakse, et tugisüsteem puudub, sugulasi/sõpru ühtegi pole. kuidas pole? sõpru pole siis, kui sa ise ei ole sõber. sinu lapsi ei hoia keegi, kui sa ise ei hoia oma sõprade lapsi jne. tugisüsteem tuleb ise tekitada endale, vastuteenete alusel muidugi. mitte elada illusioonis, et keegi kolmas soovib sinu lapsi hoida lihtsalt niisama aitamise eesmärgil, kui sa ise mitte midagi vastu ei anna. mitte ühtegi sugulast pole? või sa pigem oled ise elanud mugavalt end kaugeks? kui sõbrad/sugulased külla kutsusid, seadsid oma mehe esikohale?
mina saan aru, et teemaalgatajal on vaid üks laps. seda enam paneb mind hämmastuma ühe inimese organiseerimisvõimetus. mida üksikemad siis peaksid tegema? kõik kodus istuma?
aitab irooniast. kui te pole abielus ja/või pole poolt kinnisvara sinu nimel, siis mina sinu asemel enda tulevikku ära ei nulliks lihtsalt mehe karjääri huvides. kui mees planeerib enda karjääri sinu arvelt, siis peaks mees väga korraliku motivatsioonipaketi sulle kodus istumiseks pakkuma. näiteks kindlasummaline rahaülekanne iga kuu, mitte et sa pead raha kerjama iga ostusoovi alusel või kommunaalarve alusel. kui te pole abielus ja sa oled seaduse silmis lihtsalt seksisõber oma “mehele” või “lapse isale”, siis osa kinnisvara sinu nimele (x arv kaotatud aastate või protsendi ulatuses vms).
see on üks naiste üleüldise vaesumise põhjuseid. naised loobuvad tihti haridusest laste heaks, tööst mehe heaks või pere (eriti mõtlematu kui mehepoolsete) vanurite hooldamiseks, ei nõua abielu ega garantiisid mehelt = vanaduses ei ole seega ei normaalset pensioni ega kinnisvara, mida vajadusel rahaks teha.
kuidas sisustada päevi ja kuidas trenni minna, on su väikseimad murekohad. praegune mugavus võib sulle väga valustalt hiljem kätte maksta, kui sa ette mõelda ei suuda.
Mis siin imestada on, mul ka pole ja neid ikka leidub veel. Vanaema on invaliid, hea kui ise endaga hakkama veel saab. Emal on pidev töö, kuigi lubas enne lapse sündi suisa koos kasvatada ja ei ela ka kiviviske kaugusel. Ämm elab välismaal. Üks potentsiaalne hoidja elab 200 km kaugusel. Lihtsalt ei olegi! Sa võiksid hoopis õnnelik olla, et sul on, mitte ninatarka mängida.
minu jaoks ka imestusväärne et kuidas mõnel nii palju hoidjaid on jalaga segada. vanemad käivad veel ise tööl, hea kui samas linnaski. minu omad elavad otepääl, mina elan tallinnas. vanavanemad on surnud. õdesid-vendasid kõigil pole. sõbrannade heatahtlikkust võib ainult teatud piirini ära kasutada ja nii palju kui ise tagasi suudad tasuda. mina ei jaksa ega taha võõraid lapsi hoida eriti palju ja sõbrannadele maksta on ka imelik. sõbrannatame küll aga omad lapsed hoiab enamasti ikka iga pere ise.
ära muretse, ei ole see lapsi hoidev tugigrupp nii tavaline ühtegi.
Mis siin imestada on, mul ka pole ja neid ikka leidub veel. Vanaema on invaliid, hea kui ise endaga hakkama veel saab. Emal on pidev töö, kuigi lubas enne lapse sündi suisa koos kasvatada ja ei ela ka kiviviske kaugusel. Ämm elab välismaal. Üks potentsiaalne hoidja elab 200 km kaugusel. Lihtsalt ei olegi! Sa võiksid hoopis õnnelik olla, et sul on, mitte ninatarka mängida.
Mul on vanemad teises riigis, ämm surnud, teised mehe sugulased lähevad kategooriasse “hea, et endaga ise hakkama saavad”. Sellegipoolest, kui mu palgaline lapsehoidja pidi arstile sõitma, leidsin ma lapsehoidmiseks mitte ainult variandi B, vaid isegi C. Ja nagu sa ehk märkasid, ma olen pidanud neid suhteid tekitama võõrkeeles (mis pole mingi üldlevinud koolisõpetatav keel).
mind paneb väga imestama järjekordne näide, kus öeldakse, et tugisüsteem puudub, sugulasi/sõpru ühtegi pole. kuidas pole? sõpru pole siis, kui sa ise ei ole sõber. sinu lapsi ei hoia keegi, kui sa ise ei hoia oma sõprade lapsi jne. tugisüsteem tuleb ise tekitada endale, vastuteenete alusel muidugi. mitte elada illusioonis, et keegi kolmas soovib sinu lapsi hoida lihtsalt niisama aitamise eesmärgil, kui sa ise mitte midagi vastu ei anna. mitte ühtegi sugulast pole? või sa pigem oled ise elanud mugavalt end kaugeks? kui sõbrad/sugulased külla kutsusid, seadsid oma mehe esikohale?
mina saan aru, et teemaalgatajal on vaid üks laps. seda enam paneb mind hämmastuma ühe inimese organiseerimisvõimetus. mida üksikemad siis peaksid tegema? kõik kodus istuma?
aitab irooniast. kui te pole abielus ja/või pole poolt kinnisvara sinu nimel, siis mina sinu asemel enda tulevikku ära ei nulliks lihtsalt mehe karjääri huvides. kui mees planeerib enda karjääri sinu arvelt, siis peaks mees väga korraliku motivatsioonipaketi sulle kodus istumiseks pakkuma. näiteks kindlasummaline rahaülekanne iga kuu, mitte et sa pead raha kerjama iga ostusoovi alusel või kommunaalarve alusel. kui te pole abielus ja sa oled seaduse silmis lihtsalt seksisõber oma “mehele” või “lapse isale”, siis osa kinnisvara sinu nimele (x arv kaotatud aastate või protsendi ulatuses vms).
see on üks naiste üleüldise vaesumise põhjuseid. naised loobuvad tihti haridusest laste heaks, tööst mehe heaks või pere (eriti mõtlematu kui mehepoolsete) vanurite hooldamiseks, ei nõua abielu ega garantiisid mehelt = vanaduses ei ole seega ei normaalset pensioni ega kinnisvara, mida vajadusel rahaks teha.
kuidas sisustada päevi ja kuidas trenni minna, on su väikseimad murekohad. praegune mugavus võib sulle väga valustalt hiljem kätte maksta, kui sa ette mõelda ei suuda.
Just nimelt. Tugivõrgustik ei teki kellelegi iseenesest, see on ikka oma rajada ja hoida.
mind paneb väga imestama järjekordne näide, kus öeldakse, et tugisüsteem puudub, sugulasi/sõpru ühtegi pole. kuidas pole? sõpru pole siis, kui sa ise ei ole sõber. sinu lapsi ei hoia keegi, kui sa ise ei hoia oma sõprade lapsi jne. tugisüsteem tuleb ise tekitada endale, vastuteenete alusel muidugi. mitte elada illusioonis, et keegi kolmas soovib sinu lapsi hoida lihtsalt niisama aitamise eesmärgil, kui sa ise mitte midagi vastu ei anna. mitte ühtegi sugulast pole? või sa pigem oled ise elanud mugavalt end kaugeks? kui sõbrad/sugulased külla kutsusid, seadsid oma mehe esikohale?
mina saan aru, et teemaalgatajal on vaid üks laps. seda enam paneb mind hämmastuma ühe inimese organiseerimisvõimetus. mida üksikemad siis peaksid tegema? kõik kodus istuma?
aitab irooniast. kui te pole abielus ja/või pole poolt kinnisvara sinu nimel, siis mina sinu asemel enda tulevikku ära ei nulliks lihtsalt mehe karjääri huvides. kui mees planeerib enda karjääri sinu arvelt, siis peaks mees väga korraliku motivatsioonipaketi sulle kodus istumiseks pakkuma. näiteks kindlasummaline rahaülekanne iga kuu, mitte et sa pead raha kerjama iga ostusoovi alusel või kommunaalarve alusel. kui te pole abielus ja sa oled seaduse silmis lihtsalt seksisõber oma “mehele” või “lapse isale”, siis osa kinnisvara sinu nimele (x arv kaotatud aastate või protsendi ulatuses vms).
see on üks naiste üleüldise vaesumise põhjuseid. naised loobuvad tihti haridusest laste heaks, tööst mehe heaks või pere (eriti mõtlematu kui mehepoolsete) vanurite hooldamiseks, ei nõua abielu ega garantiisid mehelt = vanaduses ei ole seega ei normaalset pensioni ega kinnisvara, mida vajadusel rahaks teha.
kuidas sisustada päevi ja kuidas trenni minna, on su väikseimad murekohad. praegune mugavus võib sulle väga valustalt hiljem kätte maksta, kui sa ette mõelda ei suuda.
Just nimelt. Tugivõrgustik ei teki kellelegi iseenesest, see on ikka oma rajada ja hoida.
Kui näiteks vanaemadel lihtsalt polegi isu ja aega lapselapsi hoida , kuidas see oma teha olema peaks. Miljoneid välja käima või, aga kust neid võtta veel.
Sellised mitmekuised järjestikused komandeerinud lõpevad teada küll millega- armukesega????!
Ei ohverdaks enda iseseisvust ja karjääri mehe karjääri nimel. Kui haige see laps siis on, et kohe töölt ära peab tulema?
Läksin tööle osakoormusega, sest ei jaksanud täiskohaga tööl käia ja nö üksikema olla. Olen otsusega rahul. Nüüd on aega ka iseendale ja laps ei pea 5 päeva nädalas aias käima.
Minu abikaasa ilmselt sellist pakkumist vastu ei võtaks, sest ta teaks, kui raskeks mul üksi läheks. Meil on lapsed vanuses 4 ja 6, mõlemad käime täiskohaga tööl. Ta on küll käinud komandeeringutes pikkusega 3-14 päeva, aga mitte ükski summa poleks tema arvates väärt seda, et jääda ilma oma laste kasvamisest kuude ja kuude kaupa. Ehk tuleb ka sinu mehel uusi võimalusi palgakõrgenduseks ilma pikkade komandeeringuteta? Sinu töölt ära tulemist soovitaks ma ainult ajutise lahendusena, sest sina ja sinu karjäär on ka olulised!
Tere!
Vot ma ei lähekski tööle. Mul on enne lapse sündi niimoodi olnud, et mees on välismaal tööl, ta muidugi on kodus ka ja önneks oma erafirma rajanud, et jagab ise oma tööaega. Vahel on 2 nädalat kodus, vahel nädala, vahel vaid 4 päeva, kuidas kunagi. Aga ma tunnen alati et ta on toeks. Helistan tihti ja lihtsalt nutan end tühjaks kui vaja. Meil on keevaline laps ka ning ma ei suuda selle pöhjust tuvastada, me ise oleme ääretult rahulikud, aga see selleks.
Ma olin lapsega 3 aastat kodune ning siis läksin tööle ning kodus oldud aja jooksul käisin ülikooliski, mees sel ajal oli kodus ning tegeles lapsega. Aga tööl käimine on öudneeeeeee. Täiesti löpp kui väsind ma olen kui koju jöuan. Midagi ei taha kuulda, näha ega teha. Jöuan kell 18.30 koju ja siis kiire toit ja magama sest hommikul vaja taasvara ärgata ja tööle minna. Lapsega nädala sees väga aega pole☹️???? Meil plaan soetada suurem oma elamine ja praegu töötame selle nimel, aga sügisel on plaanis uuesti rasestuda ning siis veelgi kauem kodune olla. Mulle üleeee köige maailmas meeldis olla lapsega kodune. Magasime löunaund koos kui ma väsinud ja köik oli vägaaa rahulik. Praegu on nagu tornaafo E-R???? Trennis ma ei käi, kuigi tahaks, pole lihtsalt sega leidnud, vöi no kui mul lühem päev tööl siis alati vötan lapse lasteaiast varem ära, ma ei taha teda seal niikaua hoida. Eks kui läheb kooli siis saan trenni???? Praegu töö körvalt ma ei jaksakski, sest nii kui pea patja puutub siis magan.
Sulle aga, kui vôimalus, jää koju, elu on paljuuuu stressivabam.
Ma võin olla üledramaatiline, aga kui mees on 4 kuud kodust ära, siis peaksid kümne küünega töökohast kinni hoidma, kuna nii suureneb võimalus, et mees leiab endale uue silmarõõmu ja sel juhul võib juhtuda, et pole sul enam ei majanduslikku toimetulekut ega abikaasat. Kui muidugi oled niisama ka kindlustatud ja sul on muud mehest sõltumatud sissetulekud, siis on teine asi.
Ei ole üledraamatiline. Nii enamasti lähebki. 4 kuud pikad komandeeringud, mitu korda aastas siis? Selge on see, et kui mees hakkab olema rohkem komandeeringud kui kodus aasta lõikes, siis varem või hiljem loob ta teisele poole ka, kui mitte uue pere, siis vähemalt mingi armukese. Ja ära kujuta ette, et ei loo.
Sina aga jääd ilma töökohast, aastateks koju, tööandja silmis oled sa lõpuks töökogemuseta kodus istunud keskealine mutt, kellel on kodus väike laps ja tugivõrgustikku pole.
Usu – kui mees sind maha peaks jätma, siis oledki sa tänaval oma lapse ja kahe kohvriga.
Ära tee seda viga, et töökohast loobud.
Tegelikult ma ei saa ka aru miks ohverdatakse raha nimel pereelu. Jutt pole ju nädalatest, vaid eelam oldud kuudest.
nii pikk lahusolek tähendab sisuliselt külastusabielu. ei ole kõigil armukesed sellistes suhetes, aga alati on eraldi seisvad elud ja hobid ja huvid ja elustiiid.
ära loobu oma elust mehe töö nimel. kui mees hakkab palju ära olema, siis on tema asi maksta lapse hoidmise tasud sest ise ta last ei hoia ja lapse elus tema roll väheneb. sina võid käia edasi tööl, võid tegeleda hobidega, mis sest et rahaliselt oled omadega nullis.
mees teeb oma elus muudatuse, mitte sina.
Enne pakkumise vastuvõtmist meõlge, kas see on seda väärt? Et teenite hiigelpapi, aga naudite seda raha millal? sina koos lastega ja mees üksi kuskil eemal? Milleks see raha, kui te ei saa seda koos nautida?
Mul oli mehel vahepeal väga hea pakkumine, aga see oleks tähendanud iga päev 1,5 h tööle sõitu ja sama pikalt tagasi. Ehk et lahkub 6 hommikul ja koju jõuab 19 paiku alles. Ja sisi ju väsinud. Muidugi oleks olndu variant ka kolida töökohale lähemale, aga siis oleksin mina jäänud oma tööst väga kaugele ja pidanud hakkama ka uut otsima….ja lõpuks iga töökoha järel ei jõua kolida ka. Tõstsime pereelu esiplaanile – ei ole ma neid lapsi ainutl endale teinud, et üksi muudkui toimetan nendega ja mees on koguaeg kuskil ära või väsinud. Ikka koos teguime, koos kasvatame ja üritame oma elu elada nii, et me oleksime võrdselt lapsevanemad.
Tere. Mina olen selle tee läbi käinud, et jäin koduseks, kui mees sai sellise töö, mille tõttu ta tihti ära oli. No nelja kuud ei ole küll ta ära olnud järjest, kõige pikemalt kaks kuud üks Aasia lähetus.
Mina ei ütleks, et olen pidanud kahetsema seda. Omad hirmud, kõhklused ja kahtlused olid küll alguses, enne koduseks jäämist. Kartsin kõige rohkem, et ise ma mandun ning et mehe pidev eemalolek lõhub pere. Seda ei ole juhtunud. Ok – erialaselt olen ma kindlasti mandunud ja selles valdkonnas ma päeva pealt taas tööle asuda ei saaks. See valdkond on mõne aastaga nii palju arenenud ja mina pole käinud ei täiendkursustel ega isegi mitte omal käel hoidnud kätt pulsil. Ja kui aus olla, siis see tuim eriala mind enam ei köida ka. Ei kujutaks end hetkel enam ettegi sellel alal tööl.
Muus mõttes mandumisest aitas hoiduda see, et läksin kursustele – õppisin õmblejaks. Kursusel oli tore punt ja mulle hakkas meeldima igasugune käsitöö. Praeguseks tilgub sellest hobist täitsa viisakas taskuraha. Seda tööd teen nii palju, kui parasjagu viitsin. Tuhin käib hooti. Kui oleks eluliselt vajalik, võiks isegi ära elada õmblemisega, sest tellimusi tuleb rohkem, kui minul viitsimist vastu võtta.
Mis ma siis tegin, kui nö kodus passisin? Aeg läheb iseenesest nii kiiresti, et mingit lakke vahtimist või igavlemist pole olnudki. Kogu aeg on midagi teha. Ei pea silmas ainult koduga seonduvat. Hakkasin tegelema kõikide selliste asjadega, mida pikalt juba olin soovinud, aga polnud varem aega. Või viitsimist pere ja töö kõrvalt.
Lapsega üksi toimetada, kui mees ära, ei ole olnud keeruline. Hakkas olema rohkem kodus lasteaiast ja tõin tihti poolest päevast koju. Nüüd koolilaps ja temaga on eriti kerge. Läheb ja tuleb ise. Trenni samamoodi. Haigusteperioodil on nagu ta on. Oleme kodused.
Suhe mehega ei ole muutunud. Või noh – kui siis ehk paremaks. Sellist tühist nääklemist pole enam, mis varem argirutiinis iga päev ninapidi koos olles tekkis ja mõttetute tülideni viis. Kodus oleval ajal on parem mees ja isa. Kui pikalt ära olnud, siis ikka tulles poputab meid kõvasti.
Leia mingi lisahobi ja kõik okei. Mõnus on kodus.
mind paneb väga imestama järjekordne näide, kus öeldakse, et tugisüsteem puudub, sugulasi/sõpru ühtegi pole. kuidas pole? sõpru pole siis, kui sa ise ei ole sõber. sinu lapsi ei hoia keegi, kui sa ise ei hoia oma sõprade lapsi jne. tugisüsteem tuleb ise tekitada endale, vastuteenete alusel muidugi. mitte elada illusioonis, et keegi kolmas soovib sinu lapsi hoida lihtsalt niisama aitamise eesmärgil, kui sa ise mitte midagi vastu ei anna. mitte ühtegi sugulast pole? või sa pigem oled ise elanud mugavalt end kaugeks? kui sõbrad/sugulased külla kutsusid, seadsid oma mehe esikohale?
mina saan aru, et teemaalgatajal on vaid üks laps. seda enam paneb mind hämmastuma ühe inimese organiseerimisvõimetus. mida üksikemad siis peaksid tegema? kõik kodus istuma?
aitab irooniast. kui te pole abielus ja/või pole poolt kinnisvara sinu nimel, siis mina sinu asemel enda tulevikku ära ei nulliks lihtsalt mehe karjääri huvides. kui mees planeerib enda karjääri sinu arvelt, siis peaks mees väga korraliku motivatsioonipaketi sulle kodus istumiseks pakkuma. näiteks kindlasummaline rahaülekanne iga kuu, mitte et sa pead raha kerjama iga ostusoovi alusel või kommunaalarve alusel. kui te pole abielus ja sa oled seaduse silmis lihtsalt seksisõber oma “mehele” või “lapse isale”, siis osa kinnisvara sinu nimele (x arv kaotatud aastate või protsendi ulatuses vms).
see on üks naiste üleüldise vaesumise põhjuseid. naised loobuvad tihti haridusest laste heaks, tööst mehe heaks või pere (eriti mõtlematu kui mehepoolsete) vanurite hooldamiseks, ei nõua abielu ega garantiisid mehelt = vanaduses ei ole seega ei normaalset pensioni ega kinnisvara, mida vajadusel rahaks teha.
kuidas sisustada päevi ja kuidas trenni minna, on su väikseimad murekohad. praegune mugavus võib sulle väga valustalt hiljem kätte maksta, kui sa ette mõelda ei suuda.
Su teksti rahalise poole jutuga olen vägagi nõus. Kui naine peab mehe sammude pärast koduseks jääma, siis tuleb tagalat kindlustada. Seda enam, et kodukanastunud naised ei pruugi mehele enam nii põnevad olla võrreldes tegusate suguõdedega. Olen ise mõnda aega kodune olnud ja kuigi mulle väga meeldib, siis vahel tunnen küll, et mandun. Väline elu libiseb minust mööda.
Mis viib ühtlasi selle punktini, mis mind tsiteeritavas jutus puudutas. Tugisüsteemi puudumine.
Jah, loetud aastad tagasi ei saanud minagi sellest aru. Ikka on keegi ju. Kas või sõbranna, kui suguseltsist puudu jääb. Isegi sõbranna õde saab tund-paar last hoitud, kui vaja. Esimese lapsega mul nii oligi. Teine laps on mul autismispektri häirega. Tugisüsteem vajus kolinal kokku. Lapsega saame probleemiteta hakkama ainult meie abikaasaga. Vanem laps samuti, aga tema pole tugivõrgustik, ta on ise veel laps. Vanavanemad ei ole silmnähtavalt valmis last hoidma, sest nad ei tea, mida ette võtta, kui lapse eripärad välja löövad. Ka üle poolte kordade laps nendega üldse ei lepigi. Sõbrad-tuttavad on täielikult välistatud ja ega keegi neist ei oleks nõus kah. Puudega lapse vanem on nagu kivine saar suures tühjas ookeanis – vahel mõni lind maandub, mõni neist s…b sulle hinge ja lendab edasi. Puudega lapse vanemad jäetakse oma muredega üksi ja sama tihti nad jätavad ise ka end elust kõrvale. Sest ei ole jaksu. Proovid igapäevaselt eluga toime tulla, võimalikult väikese närvikuluga, võimalikult heatujulise ja terve lapsega. Eladki mingis rutiinis, mille oled ise tekitanud, lapse ja pere parimaks toimimiseks. Sõbrad mahuvad sinna harva. Minu kunagine parim sõbranna vaatas mu last ilmega, millega vaadatakse habemega naist või kedagi, kellel kasvab kuklast kolmas käsi välja. Olgugi, et mu lapse veidrused on muidu oluliselt väiksemad. Ilmselgelt ei palu ma kunagi sõbrannalt abi, ei sellelt parimalt ega ka mitte teistelt. Nad ei olekski nõus. Ja kui ma isegi leiaks kellegi, kes oleks, siis on suur tõenäosus, et laps ei lepiks temaga. Mine siis mehega kuskile sööma, teatrisse, massaaži või ujuma (ehk lõõgastuma), kui sa üsna kindlalt tead, et su laps läheb endast välja ja et poolvõõras ei suuda ega oska teda rahustada, et nii hoidjal kui hoitaval on raske ja paha. No see mõte juba tõmbab krampi. Ja seepärast ongi raskete laste vanemad tihtilugu ilma tugivõrgustikuta. Minu tugi ongi mees ja mehe tugi mina. Kahekesi koos pole me teise lapse sünnist kusagil käia saanud, aga eraldi käike ikka saame lubada. Ja ka need käigud ei sisalda väga sõpru, sest meil on ju ka vanem laps, kes vajab emma-kumma vanemaga üks-ühele aega ja puhkust kodustest oludest.
Meil on veel isegi hästi, areng toimub ja ajaga läheb lihtsamaks. Ja meil mehega kummalgi on oma hobi ka, mis ei lase päris ära manduda. Mehele pakuti aasta tagasi ööd kodust kaugemal, rahanumber oli vägagi ahvatlev, töö oli sama. Mees pole isegi minuga arutanud, ütles kohe ära ja alles hiljem rääkis mulle. Tema arust pole normaalne, et mina ja vanem laps hakkaksime kodus kui vangis olema.
Teemaalgataja puhul ma mõtleks väga hoolega, kas on ikka hea mõte päris koduseks jääda. Mingi kohustus võiks olla. Osaline töö, vabatahtlik töö, kool, kursus, hobi. Selleks ajaks peab muidugi kedagi lapse juurde leidma või siis kasutadagi seda hoiuvarianti, mis praegu on. Parim variant oleks muidugi kui su mees seda konkreetset pakkumist vastu ei võtaks. Ta ei ole ju üksi, et ainult enda suva järgi otsustada. Oleks veel mõeldav, kui komandeeringud ja nende pikkused oleks rohkem paigas (ühtlasi ka koduse elu paratamatud kohustused), vastasel juhul jääbki nii, et temal on ainult töö (ja tööväline hõlpelu)ja sinul ainult kodu ja laps.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
