Sama siin. Ma olen 42. Eriti, kui ma PK loen, siis on tunne, et ma olen täiesti teiselt planeedilt.
Ma olen 45. Paljugi sinu kommentaaris tekitas äratundmise – olen ka rangelt ja isegi kurjalt, st. hoopis teismoodi kasvatatud kui praegused lastepõlvkonnad. Mulle on niikaua, kui ma ennast mäletan, meeldinud ausus ning ei meeldi ebasiirus, teesklemine. Ma kipun ka (juba lapsest peale) unustama, mida ma teisest toast võtma tulin, kuhu ma mingi asja panin, kas ma ikka keerasin ukse lukku jne.
Siiski – mina olen leidnud enda jaoks veidi teistsuguse tee.
Lisaks tunnen ma põlvkondade erinevust ja igasugused lumehelbekesed ajavad närvi. Ninnu-nännutamine ja laste vatisees kasvatamine ajab närvi. Ma üldse enam ei räägi kuskil oma elust või millega lapsed tegelevad. Kohe ähvardatakse lastekaitsega, sest lapsed ei tohi ühegi vähegi ohtlikuma hobiga ju tegeleda. Koerte FB grupp ajab närvi, aga õnneks ei pea neid pilte vaatama ja küsimusi lugema, millises asendis sinu nunnuke magab. Kas ikka magab kaisus? Mis ma oma tibule sünnipäevaks kingin jne
Kui see, et tänapäeva lapsi ei hoita enam “lühikese keti otsas” , st. neil ei nõuta enam nii palju ülidistsilineeritud olekut, nii palju “tugev ja kangelaslik” olemist – st. lapsel peetakse lubatavaks näidata ka ennast nõrgana, kehvasti hakkamsaavana, virilana… Neid nunnutakse ka lihtsalt niisma – mitte ei teeni nad ära head sõna/pilku ainult “nõuetekohaselt” “tugev ja kangelaslik” olemise eest jne. , ajab kohutavalt närvi – siis tasuks järele mõelda, et äkki on selle taga alateadlik kadedus, et meil omal ajal jäi sellest vabamast/mõnusamast/ inimlikumast suhtumisest puudu?
Olles sellest aru saanud, et jah, mina oleks ka omal ajal rohkem tahtnud just seda sõbralikumat, vabamat, vähem “sa pead alati kangelaslik ja tubli olema, või muidu oled luuser ja keegi ei taha sellist”, rohmem emotsioone näidata lubavamat jne. suhtumist kogeda – mul jäi sellest puudu! – ei aja mind endam absoluutselt närvi, et tänapäeva lapsi kasvatatakse teistmoodi ja nunnutatakse rohkem.
Loomulikult, ma ika valin, millele kaasa arutleda või kaasa nunnutada – kui ma ei taha (ei pea teemat piisavalt haaravaks), siis ma ei arutle kaasa ega nunnuta kaasa. Või kui ma leian, et mingi kasvatusvõte on vale (näit. kinnistab halba käitumist) – siis ma võin ölda, et minu arvates on see vale (ja miks). Kuid ma ei leia, et tänapäeva kasvatus kogu täiega on vale – palju on selles ikka head.
Või siis aiandusgrupp. Panen pildid üles oma värvilistest autorehvidest lilledega. Kas pole armas? Küll mul on ikka kunstiannet? Kiitke nüüd? Oi, keegi julges öelda, et see on maitselage? Issand, kui õel inimene. Miks sa siin grupis sappi pritsid? Siin grupis pole ausus lubatud. Siin tuleb kõiki kiita taevani.
Kui inimene ise on ilmselgelt vaimustuses – siis las ta olla (mingi peenra tegemine oma aeda pole ju kuritegu) ja las kiidavad/laigivad need, kellel on temaga ühine maitse. Las nad omavahel kiidavad. Teine asi, kui on näha, et inimene tahab arutelu (öelge, kas teie arvates on nii ilus või on kole; kuidas teie…) , siis on nagu mõttekam midagi öelda.
Lihtsalt tuleb õppida keelt hammaste taga hoidma.
Ma seletan endale seda lihtsalt sellega, et: “Ma ei ole nii sotsiaalne kui mõned”. Seega – mul lihtsalt ei jätku sotsiaalsust, et alati kõiki vaidlusi kaasa vaielda jne. Loogiline ju. sega ma ei püüagi vaielda ja midagi öelda ja sekkuda alati ja igal pool. Kui agasisetunne ütleb, et “vaat siin pean küll arvamust avaldama” – siis olen valmis ka energiat kulutama oma arvamusele kaitsmisele.
Aga mul vanusega on kasvanud ka viha iseenda vastu. Ma kipun asju unustama ja see ajab täiega närvi. Just täna lendasid kõige ropemad sõnad. Õnneks ma olin üksi keset aeda. Lihtsalt midagi on käes ja lähed kuhugi. Ja järgmine hetk ei leia üles enam seda, mis käes just oli. Või pakid beebi sisse, ronid teiselt korruselt alla ja kui õues autoni jõuad avastad, et võtmed jäid korterisse. Niigi selg on haige, nahk märg ja jälle ronid oma asjadega üles tagasi võtmete järele. Muide, tigedaks muudab inimese ka valu. Mul seljavalud ja siis ma olen eriti ärrituv.
Mmm, ma saan aru,et tegelikult see viha enda vastu tuleneb ju ka osalt sellest, et oli väga range kasvatus ja õpetati endasse suhtuma karmilt.
Eks ägestumist ja kirumist tuleb ikka ette, kuid püüan ka teadlikult mitte liiga kaua enda peale vihane olla ja lõpetada vihane olemise õlale patsutamisega: “No pole viga – juhtus see unustamine, kuid sa teed selle heaks ja elu läheb edasi”, “”keegi pole ideaalne – igaühel on mõni puudus” jne. Sest ma tean, et krooniliselt ja pidevalt enda peale vihane olemine ei ole õige. Sellised inimesed muutuvad maailmale ja teistele ebameeldivaks. Kui ise endavastase viha mahavõtmisega hakkama ei saa – siis tuleb kuhugi teraapiasse minna, hakata alateadvusesse kogunenut lahti analüüsima jne.