Teema: Kõik ajab närvi ja vihale

Ega lollidest ilmas tõesti puudus pole. 🙂 Lihtsalt varem, kui igasugune sotsiaalmeedia puudus, ei torganud see nii väga silma. Nüüd aga väljendavad paljud ennast ilma igasuguste filtriteta. Samas ärritumine on sinu enda valik. Teised inimesed ei ole süüdi, et nad sulle närvidele käivad. Paljud inimesed on ka kõvad peegeldajad, st et kui oled nendega teadlikult lahke, on nad sinu vastu samuti kenad, pruugib sul aga kellelegi kulmu kortsutada või mossis näoga reageerida ja ta kasutab sind kohe ära, et oma negatiivsust su peal välja elada.

Kui ütled, et tahad järjest vähem suhelda, siis teegi seda. Piira oma suhtlusringi. Tööl proovi teadlikult inimestega, kes sulle närvidele käivad, suhelda nii napisõnaliselt (samas sõbralikult) kui võimalik ja mitte nendega pikka juttu teha. Lülita oma ringist välja “sõbrannad”, kes sind oma lobaga tüütavad või negatiivsust võimendavad.

Sinu kirjelduse põhjal arvaksin, et mitte s… iseloom, vaid sa pole suutnud oma piire kehtestada ja lased teistel endale pisiasjadega sisse sõita, mis väsitab ja kurnab sind. Hakka teadlikult jälgima, mis sind tegelikult ärritab ja püüa neid olukordi sama teadlikult vältima õppida või siis ennast neis olukordades kehtestama hakata, näiteks “ei” ütlemisega. Ühe Ida mõtteviisis levinud soovituse kohaselt mõjub hästi, kui ütled endale, et sa järgmise 8 tunni jooksul mitte ühtegi inimest, looma, asja ega olukorda mõttes ei kritiseeri ja püüad siis selle järgi käituda. Proovi, huvitav kogemus!

#3992702:

Mida vanemaks saan, seda rohkem ajab. Olen 48 ja tunnen, et olengi teel kurja vanainimese poole. Ärritun väga kiiresti ja nii palju lolle inimesi tundub igal pool olevat, mis käib täiega närvidele. Tahaks järjest vähem suhelda. Sitt iseloom, mis aastatega süveneb?

Tere tulemast klubisse.

Ärritumine on vähemalt mingigi emotsioon, ma võiksin olla sinu nahas. Mina olen 38 ja ma olen kõige ja kõigi suhtes täiesti tuim, mitte ühtegi emotsiooni ei ole, ei kurbust, ei viha, lihtsalt eksisteerin siin maailmas. Ma ei taha enam elada kuna ma lihtsalt ei viitsi.  Sõna otseses mõttes ei huvita enam elamine, kõik on nähtud ja kogetud, mis võimalik. Mõistusega saan aru, et võiks olla vähemalt kurbus sellises olukorras. Midagi ei ole. Sinus vähemalt mingisugunegi särts säilinud.

#3993228:

Ärritumine on vähemalt mingigi emotsioon, ma võiksin olla sinu nahas. Mina olen 38 ja ma olen kõige ja kõigi suhtes täiesti tuim, mitte ühtegi emotsiooni ei ole, ei kurbust, ei viha, lihtsalt eksisteerin siin maailmas. Ma ei taha enam elada kuna ma lihtsalt ei viitsi.  Sõna otseses mõttes ei huvita enam elamine, kõik on nähtud ja kogetud, mis võimalik. Mõistusega saan aru, et võiks olla vähemalt kurbus sellises olukorras. Midagi ei ole. Sinus vähemalt mingisugunegi särts säilinud.

Apaatia on depreka tunnus.

Nagu minu mees – kõrvalt vaadates täitsa ulmeline enesehävituslik –  tööl on lollid, liikluses on lollid, naabrid on jobud, kõik on värdjad, keegi midagi õigesti ei tee, naaber pargib tema koha peale ja mingi auto keerab ette ja poes kõlarid lõugavad vene keelt jne jne. Poliitikud on nõmedad. elekter on kallis, vihkan lambipirne ja tikutopse. Kõik sugulased ja tuttavad ei taha enam temaga suheldagi.

Sama siin. Ma olen 42. Eriti, kui ma PK loen, siis on tunne, et ma olen täiesti teiselt planeedilt. Lisaks tunnen ma põlvkondade erinevust ja igasugused lumehelbekesed ajavad närvi. Ninnu-nännutamine ja laste vatisees kasvatamine ajab närvi. Ma üldse enam ei räägi kuskil oma elust või millega lapsed tegelevad. Kohe ähvardatakse lastekaitsega, sest lapsed ei tohi ühegi vähegi ohtlikuma hobiga ju tegeleda. Koerte FB grupp ajab närvi, aga õnneks ei pea neid pilte vaatama ja küsimusi lugema, millises asendis sinu nunnuke magab. Kas ikka magab kaisus? Mis ma oma tibule sünnipäevaks kingin jne. Minu tupsu-nunnu lõhkus terve korteri ära. Kas pole armas? Kuidas sa sellise peale ikka vihastad?
Või siis aiandusgrupp. Panen pildid üles oma värvilistest autorehvidest lilledega. Kas pole armas? Küll mul on ikka kunstiannet? Kiitke nüüd? Oi, keegi julges öelda, et see on maitselage? Issand, kui õel inimene. Miks sa siin grupis sappi pritsid? Siin grupis pole ausus lubatud. Siin tuleb kõiki kiita taevani.
Ühesõnaga mulle ei meeldi kahepalgelisus, näiline sõbralikkus, ameerikalik keep smiling. Mulle meeldib ausus, otsekohesus. Mida vanemaks inimene saab, seda otsekohesemaks ta muutub ja see võrdsustataksegi õelusega. Lihtsalt tuleb õppida keelt hammaste taga hoidma.
Aga mul vanusega on kasvanud ka viha iseenda vastu. Ma kipun asju unustama ja see ajab täiega närvi. Just täna lendasid kõige ropemad sõnad. Õnneks ma olin üksi keset aeda. Lihtsalt midagi on käes ja lähed kuhugi. Ja järgmine hetk ei leia üles enam seda, mis käes just oli. Või pakid beebi sisse, ronid teiselt korruselt alla ja kui õues autoni jõuad avastad, et võtmed jäid korterisse. Niigi selg on haige, nahk märg ja jälle ronid oma asjadega üles tagasi võtmete järele.
Muide, tigedaks muudab inimese ka valu. Mul seljavalud ja siis ma olen eriti ärrituv.

Siin peaks endale kõige olulisema teabe selgeks tegema, kas see tunne  on tekkinud hiljuti, või on see alati olnud su alateadvuses kusagil olemas, aga sa oled selle maha surunud?

Kui see tundmus on alati, olnud su kaaslane, teadvusta, et oled introvert,  erak, üksildane, mis igane neist,

kui hiljuti  tekkinu- on kaks võimalust sa kas  lähened üleminekueale või on su hormoonid korrast ära, muide mõlemas staadiumis hormoonid möllavad nagu teismelisel, seega siin aitab vaid kas aeg, jah, see aitab, hormoonid vaibuvad alati! või kui see sind häirib aitab arst ja/või samuti hormoonpreparaadid-valik on sinu. Igaljuhul oled täiesti normaalne terve inimene!

#3994075:

Osta talle I.Villido loeng, seal on neid parandatud küll selliseid igasuguseid 😀

Meestekas – selline asi on ka meestele, kokkusaamised, väljasõidud, seda viib läbi Tiit Trofimov. No usun, et ta on neid kõiksuguseid “vihkajaid” ümber kasvatanud ja mitte vähe :))

Siit-sealt kuulda, et naised on öelnud a-la, mis sinuga seal tehti, täitsa teine mees

Ma ei kujuta, kui rumal peab olema, et oma raha sellistele inimestele viia? Sa ju ikka saad aru, et need on konkreetsed äriprojektid nende eestvedajatele? Kui sul on probleem või mure, siis aitavad sind ametlikult ja teaduslikult, vastava haridusega psühholoogid ja terapeudid, mitte gongi taguvad gurud.

#3994269:

Siin peaks endale kõige olulisema teabe selgeks tegema, kas see tunne on tekkinud hiljuti, või on see alati olnud su alateadvuses kusagil olemas, aga sa oled selle maha surunud?

Kui see tundmus on alati, olnud su kaaslane, teadvusta, et oled introvert, erak, üksildane, mis igane neist,

kui hiljuti tekkinu- on kaks võimalust sa kas lähened üleminekueale või on su hormoonid korrast ära, muide mõlemas staadiumis hormoonid möllavad nagu teismelisel, seega siin aitab vaid kas aeg, jah, see aitab, hormoonid vaibuvad alati! või kui see sind häirib aitab arst ja/või samuti hormoonpreparaadid-valik on sinu. Igaljuhul oled täiesti normaalne terve inimene!

Ilmselt ongi mul kahe kombinatisoon. Olen tõesti pigem introvert, meeldib küll sõpradega koos olla, aga palju võõraid inimesi korraga on mind alati väsitanud. Ja teisest küljest – jah, olen menopausi jõudmas: menstruatsioonid on väga harvaks jäänud, samas kuumahoogusid õnneks pole (veel) olnud. Aga jah, hormoonidest võib küll tuleneda, et ärritun veelgi kiiremini.

#3994138:

Sama siin. Ma olen 42. Eriti, kui ma PK loen, siis on tunne, et ma olen täiesti teiselt planeedilt.

Ma olen 45.  Paljugi sinu kommentaaris tekitas äratundmise – olen ka rangelt ja isegi kurjalt, st. hoopis teismoodi kasvatatud kui praegused lastepõlvkonnad. Mulle on niikaua, kui ma ennast mäletan, meeldinud ausus ning ei meeldi ebasiirus, teesklemine. Ma kipun ka (juba lapsest peale) unustama, mida ma teisest toast võtma tulin, kuhu ma mingi asja panin, kas ma ikka keerasin ukse lukku jne.

Siiski – mina olen leidnud enda jaoks veidi teistsuguse tee.

#3994138:

Lisaks tunnen ma põlvkondade erinevust ja igasugused lumehelbekesed ajavad närvi. Ninnu-nännutamine ja laste vatisees kasvatamine ajab närvi. Ma üldse enam ei räägi kuskil oma elust või millega lapsed tegelevad. Kohe ähvardatakse lastekaitsega, sest lapsed ei tohi ühegi vähegi ohtlikuma hobiga ju tegeleda. Koerte FB grupp ajab närvi, aga õnneks ei pea neid pilte vaatama ja küsimusi lugema, millises asendis sinu nunnuke magab. Kas ikka magab kaisus? Mis ma oma tibule sünnipäevaks kingin jne

Kui see, et tänapäeva lapsi ei hoita enam  “lühikese keti otsas” , st. neil ei nõuta enam nii palju ülidistsilineeritud olekut, nii palju “tugev ja kangelaslik” olemist – st. lapsel peetakse lubatavaks näidata ka ennast nõrgana, kehvasti hakkamsaavana, virilana… Neid nunnutakse ka lihtsalt niisma – mitte ei teeni nad ära head sõna/pilku ainult “nõuetekohaselt” “tugev ja kangelaslik” olemise eest jne. , ajab kohutavalt närvi – siis tasuks järele mõelda, et äkki on selle taga alateadlik kadedus, et meil omal ajal jäi sellest vabamast/mõnusamast/ inimlikumast suhtumisest puudu?

Olles sellest aru saanud, et jah, mina oleks ka omal ajal rohkem tahtnud just seda sõbralikumat, vabamat, vähem “sa pead alati kangelaslik ja tubli olema, või muidu oled luuser ja keegi ei taha sellist”, rohmem emotsioone näidata lubavamat jne. suhtumist kogeda – mul jäi sellest puudu! – ei aja mind endam absoluutselt närvi, et tänapäeva lapsi kasvatatakse teistmoodi  ja nunnutatakse rohkem.

Loomulikult, ma ika valin, millele kaasa arutleda või kaasa nunnutada – kui ma ei taha (ei pea teemat piisavalt haaravaks), siis ma ei arutle kaasa ega nunnuta kaasa. Või kui ma leian, et mingi kasvatusvõte on vale (näit. kinnistab halba käitumist) – siis ma võin ölda, et minu arvates on see vale (ja miks). Kuid ma ei leia, et tänapäeva kasvatus kogu täiega on vale – palju on selles ikka head.

#3994138:

Või siis aiandusgrupp. Panen pildid üles oma värvilistest autorehvidest lilledega. Kas pole armas? Küll mul on ikka kunstiannet? Kiitke nüüd? Oi, keegi julges öelda, et see on maitselage? Issand, kui õel inimene. Miks sa siin grupis sappi pritsid? Siin grupis pole ausus lubatud. Siin tuleb kõiki kiita taevani.

Kui inimene ise on ilmselgelt vaimustuses – siis las ta olla (mingi peenra tegemine oma aeda pole ju kuritegu) ja las kiidavad/laigivad need, kellel on temaga ühine maitse. Las nad omavahel kiidavad. Teine asi, kui on näha, et inimene tahab arutelu (öelge, kas teie arvates on nii ilus või on kole; kuidas teie…) , siis on nagu mõttekam midagi öelda.

#3994138:

Lihtsalt tuleb õppida keelt hammaste taga hoidma.

Ma seletan endale seda lihtsalt sellega, et:  “Ma ei ole nii sotsiaalne kui mõned”. Seega – mul lihtsalt ei jätku sotsiaalsust, et alati kõiki vaidlusi kaasa vaielda jne. Loogiline ju.  sega ma ei püüagi vaielda ja midagi öelda ja sekkuda alati ja igal pool. Kui agasisetunne ütleb, et “vaat siin pean küll arvamust avaldama” – siis olen valmis ka energiat kulutama oma arvamusele kaitsmisele.

#3994138:

Aga mul vanusega on kasvanud ka viha iseenda vastu. Ma kipun asju unustama ja see ajab täiega närvi. Just täna lendasid kõige ropemad sõnad. Õnneks ma olin üksi keset aeda. Lihtsalt midagi on käes ja lähed kuhugi. Ja järgmine hetk ei leia üles enam seda, mis käes just oli. Või pakid beebi sisse, ronid teiselt korruselt alla ja kui õues autoni jõuad avastad, et võtmed jäid korterisse. Niigi selg on haige, nahk märg ja jälle ronid oma asjadega üles tagasi võtmete järele. Muide, tigedaks muudab inimese ka valu. Mul seljavalud ja siis ma olen eriti ärrituv.

Mmm, ma saan aru,et tegelikult see viha enda vastu tuleneb ju ka osalt sellest, et oli väga range kasvatus ja õpetati endasse suhtuma karmilt.

Eks ägestumist ja kirumist tuleb ikka ette, kuid püüan ka teadlikult mitte liiga kaua enda peale vihane olla ja lõpetada vihane olemise õlale patsutamisega: “No pole viga – juhtus see unustamine, kuid sa teed selle heaks ja elu läheb edasi”, “”keegi pole ideaalne – igaühel on mõni puudus”  jne. Sest ma tean, et krooniliselt ja pidevalt enda peale vihane olemine ei ole õige. Sellised inimesed muutuvad maailmale ja teistele ebameeldivaks.  Kui ise endavastase viha mahavõtmisega hakkama ei saa – siis tuleb kuhugi teraapiasse minna, hakata alateadvusesse kogunenut lahti analüüsima jne.

#3994394:

Ilmselt ongi mul kahe kombinatisoon. Olen tõesti pigem introvert, meeldib küll sõpradega koos olla, aga palju võõraid inimesi korraga on mind alati väsitanud. Ja teisest küljest – jah, olen menopausi jõudmas: menstruatsioonid on väga harvaks jäänud, samas kuumahoogusid õnneks pole (veel) olnud. Aga jah, hormoonidest võib küll tuleneda, et ärritun veelgi kiiremini.

Introverdi tunnus on jah, see, et peale suuremat suhtlemist peab saama ennast välja puhata. Kui on saanud vahepeal rahulikumalt olla, siis võib jälle rohkem suhelda (et igav ei hakkas) jne. Rohkem suhtlust/vähem suhtlust vaheldamine vähendab tõenäosust, et väljapuhkamatus ilmneb kergema ärritumisena.

#3995300:

Miks sa koos asjadega votmete järele pead ronima, asjad jatad ju juba auto juurde. Ei?

Ju ta elab kuskil getos, kus ei saa asju ripakile jätta, ära varastatakse.

#3992946:

Sain alles paar päeva tagasi pooltuttavalt tagasiside viimase 3aasta kohta, et olen jäänud meelde rõõmsameelse oleku ja laia naeratusega. Võõras seltskonnas on lihtsam  ja rõõmsam olla kui oma sõpradega või perega, mis on minu meelest täiesti ebanormaalne olukord.

Aga kuidas sinu sõbrad või pere sind kirjeldaks/kirjeldavad?

#3994482:

#3994284:

#3994075:

Osta talle I.Villido loeng, seal on neid parandatud küll selliseid igasuguseid 😀

Meestekas – selline asi on ka meestele, kokkusaamised, väljasõidud, seda viib läbi Tiit Trofimov. No usun, et ta on neid kõiksuguseid “vihkajaid” ümber kasvatanud ja mitte vähe :))

Siit-sealt kuulda, et naised on öelnud a-la, mis sinuga seal tehti, täitsa teine mees

Ma ei kujuta, kui rumal peab olema, et oma raha sellistele inimestele viia? Sa ju ikka saad aru, et need on konkreetsed äriprojektid nende eestvedajatele? Kui sul on probleem või mure, siis aitavad sind ametlikult ja teaduslikult, vastava haridusega psühholoogid ja terapeudid, mitte gongi taguvad gurud.

igaüks ei suudagi süveneda, pole midagi teha. Villido juures õpivadki muide isegi psühhiaatrid. Ka psühholoogid on ennast täiendamas usun. Kui enda teadlikkusesse ja sellesse, millest sul need halvad mõtted peas üldse tulevad, süveneda ei soovi, enda viga

mina see, kelle mees kõike vihkab. Ma ei kujuta ettegi, mis nipiga ma ta sinna loengule saaks. Sest loengud on nõmedad, uhuutajad on nõmedad, V-tähega mehed on nõmedad