Kas keegi on puutunud kokku olukorraga, kus lähedane inimene kogub asju/kola sellises mastaabis, et see häirib igapäevast elu ja suhteid? Või muutub lausa ohtlikuks? Häbi kirjutada, aga minu ema puhul on see nii läinud, tema pool tubades pole enam üldse ruumi, ei taha sinna lapsigi hoiule anda, lisaks on elektri- ja tuleohutuse poole pealt sügavaid puudujääke, aga inimene keeldub midagi muutmast
Minu arust oli ta tavapärane inimene kuni abikaasa surmani. Kaaslase surma elas ta raskelt üle ja jättis kõik tema asjad nostalgia mõttes alles. Lisaks tuli palju asju tema ema-isa käest ja paari sugulase käest. Ta pole oma 15 aastat midagi ära visanud, hoiab kõik alles, sealhulgas vanad katkised riided, kulunud raamatud, katkise mööbli jne. Teisalt meeldib talle kõiksugu kraami juurde osta, alustades köögi tarvikutest (odavam tehnika, serviisid) lõpetades riiete ja mööbliga.
Ema on jäänud üksi maale suurde majja elama, mis on oma 200 ruutmeetrit, lisaks mitu abihoonet. Ja kujutage ette, ruumi on väga vähe. Kõik toad on vana tehnikat, riideid, kappe, mööblit ja kõike muud kola täis. Midagi ära ei või visata, aga juurde talle meeldib kõike osta.
Muidugi võib küsida, et mis see minu asi on? Siiski ma olen tema tütar ja suhted on kolakogumise pärast tugevalt kannatanud. Mul on kaks õde ja viimase aastaga on asi jõudnud sinnamaale, et enam lapsi talle valvata ei saa viia. Korra oleks ületäitunud pisike raamaturiiul peaaegu 4-aastasele peale kukkunud. Tubades on vaba pinda 10-25%, kohati on kitsad teerajad, kus saab käia, sõna otseses mõttes on toolid toolide ja lauad laudade otsas.
See ei ole enam normaalne. Ema armastab vanu asju (tegelikult ka uusi) rohkem kui oma lapsi või lapselapsi. Hämmastav, aga enam pole sisuliselt 200 m2 majas niipalju ruumi, et saaks ise seal normaalselt olla või lapsi jätta. Kolakogumine on meie omavahelised suhted väga pingeliseks muutnud. Lisaks on juhtmed seinas mitmed korrad kärssama läinud, elektrisüsteem on väga sügavalt nõukogude aegne. Ometigi elektrikut kutsuda ei tohi, kuna see eeldaks seinapindade vabastamist ja massiivsetes kogustes kola likvideerimist.
Kas kellelgi on veel kolakogujatest sugulastega? Kas minu poolt kirjeldatud olukord läheb diagnoosi alla? Kas on üldse võimalusi midagi teha, et olukorda parandada, kui inimene kategooriliselt probleemi eitab?