Elame väiksemas kohas, kus koole valida pole, on vaid üks piirkonnakool. Mul on riburada lapsed põhikooliklassides.
Kui nad haigeks jäävad, hakkab pihta mure: ma ei tohi haige olla, ma pean kohe terveks saama, mul on nii palju muidu järgi vastata. Ja on ka!
Keeleõpetajad panevad igas tunnis 1-3 hinnet kokku (??), nii et juba ühe päevaga (!) tekib kuni 3 keelehinde võlgnevust. Päriselt ka. Sest need peab järele vastama.
Kunstitööd järele vastata. Igas muusikatunnis toimub miski hindeline asi (müstika!), järele vastata!
Lapsed on käinud nüüd mingitel kooli poolt saadetud võistlustel, olümpiaadide piirkonnavoorudel, seetõttu puudunud tundidest ja mida nad nüüd, pärast tänast aktust teevad hetkel koolimajas? Vastavad järele neid ainetunde, kust nad kooli esindades puudusid.
Ma olen pettunud, et koroona ajastu ei andnud uut ajastut koolis: nt leidlikum ja paindlikum järelevastamine, võib kodus midagi teha, saata foto sellest vms.
Minu omad varjavad mu eest, et haiged on, sest tempo on meeletu: iga luuletus, iga TVharjutus, iga tunnikontroll, etteütlus on vaja õpetajaga eraldi kokku leppida, leida see aeg (ärme üldse räägi, et need järelevastamised jooksevad tihti huviringidesse sisse), kohale minna füüsiliselt ja vastata, ja nad ei taha puududa. Niigi on päris tundides olnud juba uued tööd ja eelmisel õhtul juba uued õppimised.
Palun rohkem paindlikkust ja vähem hinnete panekut!