Teema: Kui hästi saate läbi oma täiskasvanud lastega ,kes elavad eraldi ?

Kägu kirjutas:

Ma ei arva sust halvasti, seda ära mõtle, ma räägin, mis mind riivas. Samas pole mul midagi paremat kah välja pakkuda. Lihtsalt kurb on kõigi nende pärast, kes ei saa täiel rinnal elust rõõmu tunda. Eks see on jälle minu kiiks.

Sa ei pea kurvastama 🙂 Mu ämm ei ole kindlasti majandusraskustes. Mu abikaasa ja tema õde toetavad oma ema hea meelega, maksavad elektriarve ja ülejäänuga saab ta ise hakkama. Sinna minnes viime head-paremat, mida ta ise ei raatsi osta ja sõidutame teatrisse-kontserditele.
Kunagi ühel jaanipäeval oli nii, et me läksime minu vanemate asemel ämma poole. Et oleks võrdsem värk, et oleksime vahel ka seal. Panime grilli üles, sussutasime natuke vorstikesi. Ämmal tuli seal veel paar naabrinaist ja nemad, vanemad ja kohalikumad, ajasid seal siis omi jutte. Me käisime pärast veel küla jaanitulelt läbi, aga ka seal polnud eriti mehel tuttavaid. Kuidagi selline imelik olemine oli, et nagu oleksime vales kohas. Ei tundnud ämm meist puudust, olid temal seal naabrinaised ju. Ja meie olime nagu omapäi üksi. Meist oleks tookord hoopis pidanud kahju olema 🙂 Nii et rohkem me pole jaanipäevi seal olnud. Jõulud oleme ikka võrdselt, tavaliselt küll 24.12 minu vanemate pool, kuid vahel ka teistpidi. Lihtsalt ämma pool ei ole nii suurt põnevust, jõuluvana ja teisi lapsi.
Tööde osas ämm ei ole kindlasti ebapraktiline. Pigem ta on selline ülemuretseja tüüp. Ja selline vanakooli perenaine, et kui õunad on puus, siis tuleb teha mahlaks! Kas keegi seda mahla ka joob hiljem, pole üldse oluline. Kas meile just septembri algul sobib maale sõita, teda ka väga ei huvita. Osa maatöid on seotud tähtajaga ja see on veidi probleeme tekitanud, kui mehe hobiüritused või ka tööreisid on just peenarde kaevamise või õunapressimise ajal.
Ei pea kurvastama ämma ega mu mehe pärast, nendega on tegelikult kõik päris hästi!

Mina olen see “laps”, kes hea meelega oma vanematega ei suhtlekski. Vanemad on nüüd küll lahutatud, kuid see lapsepõlv, mis mul oli… no ütleme nii, et polnud suurem asi. Eneselegi üllatavalt olen ma pigem suutnud andeks anda oma vägivaldsest joodikust isale, kellele tervisemuredega on nüüd palju halba tagasi tulnud. Pärast seda, kui ise emaks sain, siis seda vähem ma mõistan oma ema – võtnud oma laps kaasa ja läinud minema, sinu kohus oli oma last kaitsta ju. Nüüd nutab tagasi oma kaotatud aastaid isa kõrval, aga ikka veel ei saa aru, et minul läks terve normaalne lapsepõlv kaduma. Lisaks on ema labiilse närvikavaga, tõenäoliselt korralikus depressioonis ja on endale rahast teinud elu mõtte. No ei ole palju, mis seoks, ausalt. Oma teist last (õpib veel) peaks ta üleval pidama, aga sellessegi suhtub üsna hooletult – kui väga vaja on, eks küsi õe käest (ei, ma ei ole pank) – olen pidanud talle olema ema eest, sest päris ema oma rolli ei kanna. Oma emaga olen sunnitud rohkem kokku puutuma siis, kui mul on abi vaja laste hoidmisel. Jah, vahel on ta siis olnud üsna asendamatu, aga see pole kunagi olnud tasuta ja ausaltöeldes… püüan selletagi hakkama saada, sest pole ju suurem asi lapsehoidja ka, kui laps nutab toas, aga tema passib häirimatult silm punni arvutit.
Ma olen vanematele tänulik, et olen olemas, aga ma ei jõua neid kanda, poputada, nende eest asju teha. Pigem ma õpin saadud negatiivsetest eeskujudest ja proovin olla ise parem, natukenegi.

Kohati on ikka väga kurb seda teemat lugeda.
Meie perekonnas ei ole vist ühtegi liiget, kes suhtleks lähisugulasega harvem kui vähemalt kord nädalas.

Mina suhtlen oma isa ja kasuemaga iganädalaselt, näeme kuus korra-paar. Meie vahemaa on 200km.

Minu õde elab Soomes, näeme kuus korra, helistame pea iga päev.

Oma vanaema-vanaisa-tädi näen ma nädalas paar-kolm korda, elavad meist kilomeetri kaugusel.

Teine vanaema käib mul iga päev külas, sest jalutab kodust-poodi minnes minu majast mööda. Vanaisaga näeme harvem aga helistame igal nädalal.

Ämmaga suhtleme samuti nädalas mitu korda, hüppab kasvõi 10 minutiks läbi, et lapselast näha.

Abikaasa suhtleb nii oma ema, isa, venna kui ka vanavanematega väga tihedalt.

Mu lapsed on nii oma vanavanemate kui vanavanavanematega väga lähedased ja meie perekonnas on probleemiks pigem see, et kellele lapsed seekord hoida anda, et keegi end halvasti ei tunneks ning vähem võimalusi ei saaks…

Jõulupidusid on meil sel aastal 3 – minu suguvõsaga, abikaasa isapoolse suguvõsaga ning abikaasa emapoolse suguvõsaga. Olenemata sellest, et lahku on läinud ämm-äi ning minu vanavanemad istuvad nad alati rõõmsalt meie või meie laste sünnipäevadel-lõpetamistel-pühadel.

Ma loodan, et meie perekonna dünaamika saadab ka meie lastele signaali, et lähedased peresuhted on elus kõige olulisemad.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina suhtlen oma isa ja kasuemaga iganädalaselt, näeme kuus korra-paar.
Minu õde elab Soomes, näeme kuus korra, helistame pea iga päev.
Oma vanaema-vanaisa-tädi näen ma nädalas paar-kolm korda.
Teine vanaema käib mul iga päev külas.
Vanaisaga helistame igal nädalal.
Ämmaga suhtleme samuti nädalas mitu korda, hüppab kasvõi 10 minutiks läbi.

Kas sul millekski muuks ka aega jääb, kui sugulastega suhtlemiseks? Vanaema ja ämm käivad igapäevaselt külas? Mul näiteks lõpeb kell 17 töö, kella 18 paiku jõuame kõik perega koju (mina, mees ja 2 last), 3-4 tundi jääb päevas omavahelist aega – ma ei kujuta ette, et ma seda niigi nappi aega iga päev veel ämma ja vanaemaga kohtumisega sisustaks, iga päev terve hulga sugulastega telefoniga räägiks (millest?). Kas teile millegi muuga tegelemiseks ka aega üle jääb?

Selle kõrvalt teen kodus tööd ja õpin ülikoolis magistris. Oman väikeettevõtet. Sealhulgas on mul kaks väikelast ja olen uue lapse ootel. 🙂

Ämm ei käi iga päev külas, nädalas paar korda. Vanaema astub tõesti iga päev mõneks minutiks läbi. Tore on 🙂

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina suhtlen oma isa ja kasuemaga iganädalaselt, näeme kuus korra-paar.
Minu õde elab Soomes, näeme kuus korra, helistame pea iga päev.
Oma vanaema-vanaisa-tädi näen ma nädalas paar-kolm korda.
Teine vanaema käib mul iga päev külas.
Vanaisaga helistame igal nädalal.
Ämmaga suhtleme samuti nädalas mitu korda, hüppab kasvõi 10 minutiks läbi.

Kas sul millekski muuks ka aega jääb, kui sugulastega suhtlemiseks? Vanaema ja ämm käivad igapäevaselt külas? Mul näiteks lõpeb kell 17 töö, kella 18 paiku jõuame kõik perega koju (mina, mees ja 2 last), 3-4 tundi jääb päevas omavahelist aega – ma ei kujuta ette, et ma seda niigi nappi aega iga päev veel ämma ja vanaemaga kohtumisega sisustaks, iga päev terve hulga sugulastega telefoniga räägiks (millest?). Kas teile millegi muuga tegelemiseks ka aega üle jääb?

Sul nagu oleks kahju, et teisel on lähedased peresuhted. Miks on sugulastega suhtlemine halvem elu sisustamine, kui sõbrannadega jututamine või teleka vaatamine või kosmeetikus käimine või tühišoppamine. Mis on see eluliselt olulisem tegevus siis sinu elus, mis lähedastega suhtlemiseks enam aega ei jäta. Räägi meile oma proriteetidest. Vaatame, kui palju mõtekamalt sa kasutad sugulastega suhtlemise vältimisest säästetud aega.

Mina isiklikult kulutaksin ka oma päevast pool tunnikest vanaemaga jutustamisele kui nõude pesemisele. Ega nõud jänes ole, et kraanikausist plehku paneb. Kui vaid oleks selline vanaema, kellega mõnus jututada. Elu teeb elamisväärseks ikkagi toredad inimesed, kellega koos olla kui et üksi porgandeid rohida või tube kraamida või mööda poode allahindlusi taga ajada. Või mis on see eluliselt oluline ja tunduvalt huvitavam pooltunnikest päevast, millele vanaemaga suhtlemise asemel aega kulutada. Eriti, kui tegu on toreda vanaemaga, mitte mingi kibestunud kiusupunniga. Miks ei või vanaema või ämm olla loomulik osa perekonna omavahelisest suhtlemisest? Miks peaks perekond kitsalt piirduma vaid mehe ja lastega? A mis sa siis teed, kui mees ära läheb ja lapsed suureks kasvavad? Kui sina kord oled vanaema või ämm ja enam ei ühegi pere osa.

Kägu kirjutas:

Mis jõuludesse ja jaanipäeva puutub, siis eks seal mängib rolli see, kus peres neid tähistatakse ja kus mitte. Nt minu vanemad elavad maakohas omaette talus. Ema ja isa on mõlemad elus. Mul on mitu õde-venda, kel ka lapsed. Jõulude ajal tuuakse alati kuusk tuppa. Üks naabrionu mängis jõuluvana. Kui lapsed juba suuremaks said, siis vahepeal olid lumiste talvedega kingikotid peidetud õue suure kuuse alla ja küünaldest rada viis sinnani. Minu vanemad on viitsinud selliseid asju korraldada. No muidugi me siis oleme jõulude ajal pigem seal, kui lesest ämma juures, kus sellist trilli-tralli ei toimu. Sama jaanipäeval. Ämma juures istuksime oma perega ümber ufogrilli. Minu vanemate poole tulevad kokku pool suguvõsa, naabrid ja peretuttavad. Oleme sinna ka omi sõpru kaasa võtnud tõelisele maajaanitulele.
Mis võib lapsi eemale peletada, on ka see, kui neid võetakse tasuta tööorjadena. Ämma meelest on tema poeg vist loodusvara, kelle sealviibimist ei tohi raisku lasta. Vahel nagu polegi midagi teha, aga ämm lausa mõtleb töid välja. Peaasi, et pojake niisama ei passiks. Ükskord, kui me alles hakkasime koos elama, läksime sinna läbisõidul paariks tunniks. Ämm oli täiesti vapustatud, et me ilusal suvepäeval, kui võiks ometi trimmerdada või puid lõhkuda, tuleme rannast ja sõidame sõprade poole edasi.
Aga vastuseks teemaalgataja küsimusele, siis minu vanim laps elab ka juba teist aastat eraldi. Osa asju on tal veel siin ka ja vahel ta tuleb läbi midagi võtma. Kui nädalavahetusel midagi erilist süüa teen, kutsun teda ka sööma. Kui ta saab, kui tööl pole, siis tuleb. Kuna me nüüd igapäev ei näe, siis on rohkemgi rääkida, kui oli siis, kui ta kodus elas. Nüüd, kui laps tuleb, võtan endale ka aega, istun ja ajame juttu. Kui ta kodus elas, siis polnudki sellist jutuajamise aega, kuigi muidugi vahel kujunes ka jutuajamisi. Aga ma arvan, et saame ehk pareminigi läbi, kui tema siin elades.

Bingo! Olen ise selline kutsikas, kes käib vanemate juures harvemini kui kuuvarjutus. Ja just täpselt seetõttu, et ma olen tasuta tööjõud. Kunagi viisakusest ikka tegin, nüüd ma julmalt ignoreerin ja olen isegi paar kord pikalt saatnud — 70 aastased, ise hakkama ei saa, aga soovid on sellised, et anna minna. Kui ca 15 aastat tagasi kodust ära läksin, noore ja lollina laulsin ette enda puhkused ja vabad ajad, siis oli emal alati minu puhkused ja vabad ajad planeeritud — küll oli vaja katust parandada, maja värvida, kõnniteekive paigaldada, lillepeenraid laiendada jne jne jne. Alguses jooksin nagu sõnakuulelik kutsikas, lõpuks ütlesin ei. Siis olid suured pisarad. Üritasin selgitada, et neil on elu korras — maja olemas, maad olemas, masinad olemas, minul seevastu on kõikm see vaja ise teenida-teha ja sinna kuulub ka minu energia ja tähelepanu. Sellest aru ei saadud. Kui oma firma tegin, käskis ema selle “jama” ära lõpetada, sest ettevõtlusega tegelevad vaid pätid ja kaabakad. Saatsin vanemad sõna otseses mõttes per**e ja nüüd käin vaid viisakuse tõttu seal. Kutsuvad jõuludeks, kustuvad jaanideks, kutsuvad sünnipäevadeks, aga ei. Kui niimoodi käitutakse, siis kindel ei. Nüüdki, kui lähen sinna mõneks tunniks, hakkab emapoolne psühholoogiline manipuleerimine peale — “oioi, räästakast nii lõgiseb tuulega, kui see lahti tuleb ja aknasse lendab, siis ei tea kuidas edasi olla”. Kiitsin takka, et kui lendama peab, ju siis lendab ja ei teinud väljagi.

Ja siis räägitakse seljataga, kuidas minia on tema illikukust pojakesest kutsika teinud.

Kägu kirjutas:

keksik kirjutas:

Ma ämm veel küll ei ole aga võin kommenteerida seda – naine mõjutas teemat. Minu mees oli meie kooselu alguses väga lähedane oma emaga. Kooselu edenedes ta natuke hakkas ise temast kaugenema, nii et paari aasta pärast leidsin end tihti talle ütlemas – helista oma emale, saame temaga kokku jne. Nii et tema laps ise kaugenes, mina pigem nägin vaeva, et ta oma emaga ikka suhtleks. Ühel hetkel, peale suurt konflikti, ma seda utsitamist ja meeldetuletamist lihtsal enam ei teinud. Ma võin mürki võtta, et kui nüüd minna ja minu ämma käest küsida, siis ta arvab, et suhtluse raugemise taga olen mina. Et mina ei luba, takistan jms.

Ega siis ei ole alati või koguni enamasti mängus mingid keelud ja käsud. Sellest saad ju isegi aru. Mees tajub, kui naine ta ema põlgab, ja hoiab oma naise poole. Sa võisid utsitada, aga see oli selleks, et iseendagi ees puhtaks jääda – näed, mina teen kõik, et suhtes oleks head. Aga sul tuligi see “suur konflikt”, pärast mida sa ei pruugigi enam silmakirjatseda.
Ma ei tea, mismoodi mul võiks selle teise miniaga tulla mingi suur konflikt. Tegelikult ma ei tea, mismoodi mul peaks see isegi selle esimese miniaga tulema, kuivõrd näost näkku on ta alati lausa sulavõi.

Konflikt tuli sellest, et lapsele valitud kool vanaemale üldse ei sobinud. Asi läks ikka väga inetuks kätte ära, sõimu ja ähvardusteni.

Kägu kirjutas:

Ligemale viiekümneaastase inimesena ja majaomanikuna (kust lapsed on pesast välja lennanud) olen ma selle peale mõelnud, et oma majapidamist saab siiski inimene harrastada seni, kuni endal jõud üle käib. Ja kui enam ei jaksa, siis tuleb see maha müüa ja korter osta, kus elada, mitte jääda surmatunnini lapsi kohustama sinu aias niitmas ja kaevamas käima või katust või aknaid vahetamas ja nii edasi. Neil on omad kodud ja oma aeg, mille nad peaksid pühendama enda lastele heaks ja elu edasiviimiseks, mitte vanemate elu äraelamisele.

Ei pruugi ka see olla hea variant. Lapsed tihtipeale ei tahagi, et nende lapsepõlvekodu (ja loodetav pärandus) maha müüdaks. Ja sel juhul ei ole see aitamine ka enam vanemate elu elamine vaid kinnisvara eest hoolitsemine.