Teema: Kui käitutakse ebaõiglaselt

Kui sa kirjeldada ei saa, siis ei saa sa ka asjalikke vastuseid. Natuke ikka erinevus on, kui otsid soovitusi selleks puhuks, kui ema jättis sinu meelest päranduse ebaõiglaselt või sel juhul, kui sinu meelest ebaõiglaselt sai uus töötaja parema istekoha kui sina. Ja hoopis teistsugused on vastused siis, kui su probleem oleks, et keegi su sinu arvates ebaõiglaselt jättis maha.

Valuga tegelemisest ei piisa, kui olukord ei muutu. Kiusajaga ei maksa võidelda, sest teadvustad isegi oma nõrka positsiooni. Aitab aeg koos olukorrast väljumisega.

#3936147:

Pööra oma enesehaletsus vihaks ja astu oma õiguste eest välja. Kui sa kodus üksi patja nutad ja ennast ohvriks kujutled, ei muutu miski. Tee suu lahti ja väljenda oma arvamust ja arusaamist õiglusest sellele, kes sind ebaõiglaselt kohtles.

Mis kasu sellest?

Jäi lisamata, et see toimib isegi töökiusamise puhul. Kiusaja valib neid, kes vastu ei hakka ja kõik vaikselt alla neelavad. Kui ta kogeb, et sa enda eest seisad, otsib ta järgmise ohvri ja jätab sinu rahule.

Ära muretse – võib võtta aega aga karma teeb oma halastamatu töö alati ära.

Selle kirjelduse baasil ei ole võimalik lahendusi leida ega isegi mitte kaasa tunda, sest pole objektiivselt selge, kas üldse on tegu ebaõiglusega.

#3936030:

Olen üle pika aja olukorras, kus minu suunas on käitutud äärmiselt ebaõiglaselt ja mulle liiga tehtud. Praegusel juhul on teine pool igati tugevam ja paremal positsioonil ning mul ei olegi mitte midagi teha asja parandamiseks. Ainus, mis saan teha, on tegeleda enda suhtumise ehk valuga. Täna on küll nii valus, et muudkui tuleb nutt ja enesehaletsus peale. Kuidas leida endas jõudu sellistest asjadest üle olla? Olen alati õigluse poolt ja elus palju aidanud neid, kellega ebaõiglaselt käitutakse, aga nüüd olen ise täitsa üksinda. Ei saa kirjeldada, mis juhtus, väga äratuntav juhtum.

Kui on seadust rikutud, siis tee politseisse avaldus. Meil on ühisest rahast tasutud organid, kes tegelevad seaduserikkumistega. Las teevad oma tööd. Üks osa valimatut teistest suhtes ülekohtust käitumist ongi võimalik, et keegi ei anna ametlikku käiku. Ei ole mõista aeg, kus sa oled teise omand ja sul pole õiguse. Tee oma õigused kindlaks, aja selg sirgeks ja pöördu organite poole, kelle töö on ebaõiglus inimeste vahel lõpetada. Sellistest asjadest ei pea üleolema. Vaid tuleb teha kõik, et õiglus saaks avalikult nähtavaks. Mis õigusega sina põed ja ei anna asjale ametlikku käiku. Kasvatad niimoodi veelgi suuremat ebaõiglus. Kui sa aga oled ise eksinud, siis peaksid mõtlema sellepeale, mida järgmine kord teistmoodi teha. Enda eksimust teise kaela ka pole mõtet laduda. Kui on tegemist tööga, siis tuleb arvestada, et kui lähed tööle vajadusega saada lähedust, saad ALATI haigeks. ALATI!. Töö on töökoht. On seni kuni lõpeb. Ja kui lõpeb pole see ebaõiglus, vaid näitab ,et sa üritad töö juures saada mingit väärtust, mida töö juures pole.

#3936049:

Kui sa kirjeldada ei saa, siis ei saa sa ka asjalikke vastuseid. Natuke ikka erinevus on, kui otsid soovitusi selleks puhuks, kui ema jättis sinu meelest päranduse ebaõiglaselt või sel juhul, kui sinu meelest ebaõiglaselt sai uus töötaja parema istekoha kui sina. Ja hoopis teistsugused on vastused siis, kui su probleem oleks, et keegi su sinu arvates ebaõiglaselt jättis maha.

Tegemist meeskonnatööga, kus enamik läks projektijuhiga riidu, aga mina jäin algusest lõpuni ning tegin kõvasti tööd. Projektijuhist minule isiklikult kasu ega abi ei olnud, ta ei süvenenud asjadesse ning peamiselt tülitses olemasolevate liikmetega või otsis järgmisi. Oli keerulisi aegu ja vahepeal tundus, et kõik läheb lörri, aga lõpuks olime väga edukad. Kokkuvõttes esitles ta omanikele tööd kui ainuomandit ja mind isegi ei mainitud.

#3936350:

Tegemist meeskonnatööga, kus enamik läks projektijuhiga riidu, aga mina jäin algusest lõpuni ning tegin kõvasti tööd. Projektijuhist minule isiklikult kasu ega abi ei olnud, ta ei süvenenud asjadesse ning peamiselt tülitses olemasolevate liikmetega või otsis järgmisi. Oli keerulisi aegu ja vahepeal tundus, et kõik läheb lörri, aga lõpuks olime väga edukad. Kokkuvõttes esitles ta omanikele tööd kui ainuomandit ja mind isegi ei mainitud.

Sellise tööandja juurest lase peagi jalga. Muidugi mitte enne, kui uus tööleping on taskus. Ja kindlasti anna enne lahkumist ka teada, miks lahkud.

#3936350:

Tegemist meeskonnatööga, kus enamik läks projektijuhiga riidu, aga mina jäin algusest lõpuni ning tegin kõvasti tööd. Projektijuhist minule isiklikult kasu ega abi ei olnud, ta ei süvenenud asjadesse ning peamiselt tülitses olemasolevate liikmetega või otsis järgmisi. Oli keerulisi aegu ja vahepeal tundus, et kõik läheb lörri, aga lõpuks olime väga edukad. Kokkuvõttes esitles ta omanikele tööd kui ainuomandit ja mind isegi ei mainitud.

See nüüd küll unikaalne juhtum ei ole 🙂

Kui selline olukord oli esmakordne, soovitaks pettumuse lihtsalt alla neelata ja vaadata, mis edaspidi juhtuma hakkab. Kui aga korduv, siis kaaluks töökoha vahetust. Su kirjeldusest jääb mulje, et tegemist on küllaltki suure organisatsiooniga, milles omanikel pole igapäevatöödest aimugi. Ning töötajad ka omavahel vaenujalal.

Kas antud juhul ei saaks oma õiguse eest seista nii, et rääkida projektiga seotud inimestega. Minu meelest on lausa mitu erinevat võimalust.

1. Võib rääkida kogu projektimeeskonnaga, kes projektijuhiga tülitses ja teha juhtkonnale mingi ühispöördumine selgitamaks, kuidas asjad tegelikult olid.

2. Võid ka üksi ja otse omanike poole pöörduda ja öelda, milline oli sinu panus ja et sulle ei sobi selline kõrvalejätmine.

3. Pöördud projektijuhi poole ja ütled, et selline ülesõitmine sulle ei sobi ja tahad, et ta sinu panust avalikult tunnustaks.

Meil on 21. sajand. Olemas meilid, skaibid, videokõned. Omanikud kõik paari kliki kaugusel. Muidugi kui nad on tõesti nii rumalad, et jäävad uskuma, et projektijuht tegi üksi 10 inimese töö ära, siis pole tõesti muud kui lahkuda.

Ja veel – kas sinu panuse eraldi rõhutamine on kuidagi oluline? Jäid sa mingist lisatasust ilma või tahtsid näiteks ametikõrgenduse jaoks silma paista? Kui see ongi sinu igapäevane töö ja otseselt sellest midagi ei sõltu, palju sina tegid, siis pead ise vaatama, kas lihtsalt kiituse pärast viitsid õigluse jaluleseadmisega jamada.

#3936350:

Tegemist meeskonnatööga, kus enamik läks projektijuhiga riidu, aga mina jäin algusest lõpuni ning tegin kõvasti tööd. Projektijuhist minule isiklikult kasu ega abi ei olnud, ta ei süvenenud asjadesse ning peamiselt tülitses olemasolevate liikmetega või otsis järgmisi. Oli keerulisi aegu ja vahepeal tundus, et kõik läheb lörri, aga lõpuks olime väga edukad. Kokkuvõttes esitles ta omanikele tööd kui ainuomandit ja mind isegi ei mainitud.

No see pole ju midagi nii erilist. Paljud ülemused teevadki nii, et õnnestumiste eest võtavad au endale ja ebaõnnestumiste eest ajavad süü alluva kaela. Tundub, et sul on elukogemust vähevõitu. Aga sellistele ülemustele hakkavad alluvad varem või hiljem käru vaikselt keerama ja tulemused halvenema. Seega on see suhteliselt rumal ülemus, kes nii teeb, teist korda see sama ärakasutatu ju talle appi enam ei tule. Palju lihtsam oleks alluvat kiita, väike preemia määrata jne, küll ta siis rabab teine kord ka.

Isegi tühise panuse korral on korrektne seda mainida. Vaadake filmide lõputiitreid – iga viimase kui inimese ja organisatsiooni panus on ära toodud, kuigi mõnikord on see olnud üsna väike. Aga tunnustad.

#3936610:

Isegi tühise panuse korral on korrektne seda mainida. Vaadake filmide lõputiitreid – iga viimase kui inimese ja organisatsiooni panus on ära toodud, kuigi mõnikord on see olnud üsna väike. Aga tunnustad.

Rumalus. Võrdled võrreldamatut. Sa siis tahaksid, et su nimi oleks mõnes teadustöös või projekti kokkuvõttes, kui sa korra neile kohvi lauale kandsid, klambriraua tõid või näitasid külalisprofessorile, kus on tualett? Mis probleem sul selle haiglase tunnustusvajadusega mitte millegi eest on ka?

Oluline on enesele teadvustada mida sellest shitast kogemusest õppisid, et sama ei korduks.