Teema: .
Pigem on asi siiski psühholoogias kui füsioloogias.
Ära nüüd palun üle mõtle! ????
Või kuidas on võimalik, et kui looduse poolt on kõik emasloomad loodud järglasi tahtma/saama, siis osad siiski tunnevad, et nad seda ei soovi?
Tead, ei saa eha taha ka “looduses” kõik emasloomad järglasi, nii et ära mõtle üle.
Kui naine miskipärast lapsi ei taha, siis kas tal on midagi nö viga? On tal näiteks madal naissuguhormoonide hulk või palju meessuguhormoone? Või kuidas on võimalik, et kui looduse poolt on kõik emasloomad loodud järglasi tahtma/saama, siis osad siiski tunnevad, et nad seda ei soovi?
Kas on siis midagi juba eos nendel naistel looduse poolt antud nö teistsugust?
Ja kui naine miskipärast lapsi ei saa, siis kas võib ka olla, et see on juba kuidagi looduse kohastumus? Et nt ta ei saaks lapsega hästi hakkama või et tal tuleks geneetiliselt kuidagi nõrgemad järglased ja sellepärast on loodus loonudki, et tema neid ei saa?
Lihtsalt mõtisklesin siin omaette, ei ole kellegi solvamiseks mõeldud.
teiste eest ei oska sõna võtta, aga mina ntx ei ole juba lapsest saadik lapsi tahtnud, ühest küljest tunnen jah, et ei oleks viitsimist ja kannatust nendega jännata ehk siis ei saaks hakkama ja teisest küljest ei ole ka huvi ega soovi
välimuselt olen naiselik, aga mõtlemise kohta on mulle küll tihti öeldud, et olen meheliku mõtlemisega, meeldib ntx sõjaväeelu ja olen bi
Kui naine lapsi ei taha, miks tal siis midagi viga peaks olema? Osad naised mõtlevad peaga ja otsustavad majanduslikel põhjustel lapsi mitte saada. Elu on niigi kallis ja osade naiste arvates on egoistlik sünnitada laps nii viletsasse keskkonda. See on ju praktiliselt sama kui mõelda, mitu last perekonda muretseda. Osade jaoks on juba 1 palju, teistele aga 3 täiesti ok.
Eks elus on sageli nii, et kes saaks, see ei taha ja kes ei saa, see tahab.
On erinevaid põhjusi, miks naine lapsi ei taha. Üks kindlasti see, et pole kõrval sellist meest, kellega koos tahaks lapsi saada/kasvatada.
Kui naine miskipärast lapsi ei taha, siis kas tal on midagi nö viga? On tal näiteks madal naissuguhormoonide hulk või palju meessuguhormoone? Või kuidas on võimalik, et kui looduse poolt on kõik emasloomad loodud järglasi tahtma/saama, siis osad siiski tunnevad, et nad seda ei soovi?
Kas on siis midagi juba eos nendel naistel looduse poolt antud nö teistsugust?
Ja kui naine miskipärast lapsi ei saa, siis kas võib ka olla, et see on juba kuidagi looduse kohastumus? Et nt ta ei saaks lapsega hästi hakkama või et tal tuleks geneetiliselt kuidagi nõrgemad järglased ja sellepärast on loodus loonudki, et tema neid ei saa?
Lihtsalt mõtisklesin siin omaette, ei ole kellegi solvamiseks mõeldud.
Kui vanast naisest jutt käib? On ikka vahe, kas last ei taha 20nene, 30 nene või lapsi ei tahtnud 45ne ja seda terve elu jooksul. Ma ei ole oma pika eluea jooksul näinud ühtegi 30 ndate teises pooles, kellel poleks seksuaalsus “lakke” hüpanud. Sellest ei ole sündinud küll lapsi igakord, aga seksuaalsus hüppab lakke. On ka lastega mindud teisele ringile, kuigi peale 1 lapse sündi olgi täiesti veendunud, mitte iial enam ja aitab küll. Nii, et mis aastates naisest jutt käib. Minu meelest osad 20 ndates on veel üsna ebaküpsed ja parem ka kui lapsi ei taha.
Naistele kättesaadavad tõhusad rasedusvastased vahendid on olnud nii 40 a ja enamasti läänemaailmas. Ja siis vaadake, kus sünduvus on drastiliselt vähenenud.
Lastesaamine pole siiani olnud valik, vaid paratamatus. Anna valik ja naised ei saa lapsi.
Naistele kättesaadavad tõhusad rasedusvastased vahendid on olnud nii 40 a ja enamasti läänemaailmas. Ja siis vaadake, kus sünduvus on drastiliselt vähenenud.
Lastesaamine pole siiani olnud valik, vaid paratamatus. Anna valik ja naised ei saa lapsi.
Panebki imestama, et kõik on kättesaadav, aga ikka ostakse ups!-meetodil rasedaks jääda.
See on ju igati normaalne, et naistel on võimalus valida. Abortide arv paarikümne aasta taguse ajaga on ju kahanenud kordades.
Aga kas teile, et tundu, et teemaalgatajal on kuidagi looduse poolt antud teistsugune hormonaaltasakaal, et ta selliseid mõtteid üldse tõsise aruteluna pakub?
Soovitan, et loe natuke retoorika põhimõtete kohta. Osavad sofistikud oskavad tõesti hea argumendina ka ära kasutada inimese füsioloogilisi eripärasid, mis ei tee neid argumente aga siiski mitte tibakesegi eetilisemaks. Eriti naeruväärne on veel kõige lõpus teatada, et “ega ma kedagi solvata ei soovinud”
Teistsugune ja teistsugune. Emaks mitte olemise soovi ei kanna siiski mitte nii valdav hulk populatsioonist, et see populatsiooni ellujäämist võiks kahjustada ja peaks tõesti inimeste vaimuseisundit nii põhjalikult ja muuhulgas füsioloogiliselt analüüsima. Palju on ka neid, kes väga sooviksid oma enda väikest lapukest, aga see pole bioloogiliselt niisama lihtne. Samuti on ka emainstinktid paljuski kultuuriliselt õpitavad, mitte ainult füsiolooogiaga seotud – kui naistel need peaks kaduma, siis ehk võtavad mehed üle…. jne.
Muide. Me kõik oleme erilised. Teistsugused. Normaalsuse spekter on suur.
Ei taha looduses kõik emasloomad järglasi. Nt hundikarjas paljuneb ainult alfapaar.
välimuselt olen naiselik, aga mõtlemise kohta on mulle küll tihti öeldud, et olen meheliku mõtlemisega, meeldib ntx sõjaväeelu ja olen bi
Selle loogika järgi, et kui oled meheliku mõtlemisega, siis lapsi ei soovi, ei peaks mitte ükski mees ka lapsi soovima.
Ka meeste seas on selliseid, kes ei soovi lapsi ja selliseid, kes soovivad lapsi. Laste saamise või mittesaamise soov ei muuda neid seepärast rohkem või vähem mehelikuks.
Väga paljud ei soovi lapsi seepärast, et neil on mõni haigus, mida nad ei taha lastele edasi anda. Mõnedel on enda lapsepõlvest valusad kogemused, mõni tunneb, et ei taha või ei suuda lastega tegeleda, mõni mõtleb, et maailmas on inimesi niigi palju… Põhjusi on erinevaid.
enne kui järglased on sündidnud ei taha neid ka otseselt ükski emasloom, ja ka pärast sündi juhtub küllalt sageli et emasloom hülgab järglased. piisab sellest kui mõni järglasi saab, igaüks pole kunagi neid saanud ja ei hakka kunagi saama.
ja nüüd veel see kui kaugenenud on inimene loodusest. kui naine näeb millist koormat järglased tähendavad ja milliseid ohverdusi siis pole kuigi raske vastu võtta otsust et see pole tema jaoks. järglased n eneseväljenduseks ja eesmärgiks neile kel pole šansse muidu mingit saavutusetunnet kogeda, ülejäänute jaoks on see vaid üks osa elus saavutatust.
Ja kui naine miskipärast lapsi ei saa, siis kas võib ka olla, et see on juba kuidagi looduse kohastumus?
Looduse kohastumus võib tõesti olla. Sest järgmise partneriga võib juhtuda, et jääb kohe rasedaks.
Mina näiteks olin 12 aastane, kui väike õde oli 4 aastane. Ema oli päevad läbi tööl(kahel kohal, üks vist oli 0.25 äkki, et teenida lisaraha ja teine täiskoht). Kasvatasingi õde põhimõtteliselt üksi nii lasteaeda viies-tuues, kui ka koolis esimesed aastad, tegon nt süüa jne, kuni ta siis ise ca 9-10 sai ja oli iseseisvam.
Ei soovi ise vähemalt lähima 10 aasta jooksul küll lapsi saada kui üldse tahan.
Saingi just mõned päevad tagasi teada, et mees just mõtles, et 5 aasta jookul võiks juba saada esimese jõnglase,aga minu poolt on kindel ei.
Mulle ei meeldi lihtsalt, nad on tüütud, tüütavad oma asjadega kogu aeg. Raha pead nende peale kulutama. Ei saa põhimõtteliselt esimesed 12-13 aastat kuskil käia ja olla millal tahad. Ning vastutad kokku 18 aastat. Mulle väga meeldib teiste lastega olla või neid vaadata. Aga seda vaid maksimum mõned tunnid, siis on hea jälle ära anda ja ise rahulikult edasi olla.
Ainus võimalus kui ma oleks nõus saama lapsi pragu oleks ilmatuma suure raha kaela sadamine.
Ostaks uue maja laenuta, endale meelepärase auto liisinguta, saaks hoidja võtta lapsele kui vaja, saaks käia igal pool temaga kus tahan(spad, kohvikud, mängutoad). Shopata, nautida, trenni teha, enese eest hoolitseda, ei peaks muretsema raha pärast. Saaksin olla kodune ja töö peale mitte mõtlemagi.
Enda juures praegu ei näe küll mingit elu sellel kui pere sissetulek 2000-3000€ ja siis üritad lihtsalt elust läbi veereda kuidagigi. Eluaseme laen kaelas, autolaen kaelas(linnast elame kaugel, autot on vaja), osta siis endale, mehele ja titele ka veel asju, midagi säästa ei saa.
Alati imestan neid, kes elavad miinimumpalgaga või alla 1000€ palgaga ja kasvatavad lapsi….või veel üksikvanemad :O
Pühendun karjäärile. Kui ka juba 40 peaks kukkuma tähelepanematult ja lastesaamis võimalus möödub arvan, et pole hullu. Olen liiga egoistlik, et lapsi igatseda.
Loomulikilt ei sunniks ma oma meest, kui talle ei sobi annan vabaduse ikkagi astuda meie suhtest välja ja teostada oma unistused lapsi saada.
Selle loogika järgi peaks ka ühe lapsega naised olema vähem naiselikud looduse poolest kui näiteks kolme lapsega naised. Kuidas kommenteerite? Ise pole küll tutvusringkonnast seda täheldanud.
Pigem juhtub nii, et kui naisel on tõesti üüratult palju lapsi, siis väheneb emainstinkt ja need lapsed jäetakse omapäid kasvama, naine on pigem narkomaan või alkohoolik, ning lapsed satuvad ükshaaval ja vaheldumisi turvakodusse.
Pikas perspektiivis surevad muidugi need geenid välja, mis lapsi ei taha. Ka selle emaslooma geenid ei kandu edasi, kes oma poegadel kõri läbi närib, on ju küll selliseid ka loomade seas. Loomadel see “ei taha” enamasti toimib läbi poegade eest mitte hoolitsemise või agressiivsuse, nad rasestusvastaseid vahendeid ei kasuta.
Kui naine miskipärast lapsi ei taha, siis kas tal on midagi nö viga? On tal näiteks madal naissuguhormoonide hulk või palju meessuguhormoone? Või kuidas on võimalik, et kui looduse poolt on kõik emasloomad loodud järglasi tahtma/saama, siis osad siiski tunnevad, et nad seda ei soovi?
Kas on siis midagi juba eos nendel naistel looduse poolt antud nö teistsugust?
Ja kui naine miskipärast lapsi ei saa, siis kas võib ka olla, et see on juba kuidagi looduse kohastumus? Et nt ta ei saaks lapsega hästi hakkama või et tal tuleks geneetiliselt kuidagi nõrgemad järglased ja sellepärast on loodus loonudki, et tema neid ei saa?
Lihtsalt mõtisklesin siin omaette, ei ole kellegi solvamiseks mõeldud.
Kui kindel asustustihedus on ületatud, siis võib ollagi nii, et kõik ei taha. Efektiivsem on sugulaste laste eest hoolitseda, sest ka nendega kanduvad sinu geenid edagi, aga kui kõik kogu aeg paljuneks, siis ei jätku enam süüa.
Selle loogika järgi, et kui oled meheliku mõtlemisega, siis lapsi ei soovi, ei peaks mitte ükski mees ka lapsi soovima.
Ei, minu näide ka seda ei kinnita, et kui oled nn. meheliku mõtlemisega, siis lapsi ei tahagi.
Mina olin tüdrukuna selline, kellel olid enamasti riided määrdunud, sest ma ronisin kuskil või ehitasin midagi. Sellistest tüdrukutest, kes tahtsid lihtsalt olla kenas kleidikeses, olla printsessid, ei saanud ma aru, kuna minu meelest polnud see kenitlemine üldse huvitav. Täiskasvanuna ma samuti ei armasta kõrgeid kontsi, meiki ja paljusid asju, mille ümber paljude naiste elu keerleb. Füüsilisse vormi suhtun nii, et tahan olla tugev ja üldjoontes sale – samas kui naiselik mõtlemine, nagu olen aru saanud, on hoopis see, et olen kasvõi füüsiliselt nõrk, aga võimalikult sale (mingi kindel kaalunumber/ümbermõõt). Sellest mõtteviisist: “Naine peabki olema või vähemalt tunduma natuke rumal, muidu ei meeldi meestele,” pole ma aru saanud. Enamasti inimene lihtsalt ei jõua olla võrdselt kompetentne kõikvõimalikes valdkondades, aga miinus minu jaoks millegi teadmine/oskamine kindlasti pole, ikka pluss. Olen selle “kuidas meestele meeldida” asemel idealistlikult lootnud, et ju on olemas ka selline mees, kellele mina tükkis oma veidrustega lihtsalt sobin.
Samas pole ma kunagi mõelnud nii, et mina lapsi ei tahagi. Kuni takistavaks teguriks oli mehe puudumine, käisin tööl ja tegin karjääri. Mõtlesin,et kõike muud olen ma nüüd teinud – õppinud, erialast tööd teinud, tööalase tubliduse eest kiita saanud jne., aga laste saamisega pole ma veel tegelenud ja kui nüüd leiduks sobiv mees, siis saaks ikka lapsed ka. Kui isiksuse poolest sobiva mehe puudumine enam takistav tegur polnud, panin karjääri pausile ja saime 3 last.
Mulle ei meeldi üldse selline kasti paigutamine, et sina oled nüüd naiselik ja saad lapsi, aga sina oled mehelik või “liiga tark” ning sinu imagoga lapsed nagu ei sobigi – minu meelest võib olla, nagu oled, ja teha elus (vaheldumisi) kõike!
Kui naine miskipärast lapsi ei taha, siis kas tal on midagi nö viga? On tal näiteks madal naissuguhormoonide hulk või palju meessuguhormoone? Või kuidas on võimalik, et kui looduse poolt on kõik emasloomad loodud järglasi tahtma/saama, siis osad siiski tunnevad, et nad seda ei soovi?
Kas on siis midagi juba eos nendel naistel looduse poolt antud nö teistsugust?
Ja kui naine miskipärast lapsi ei saa, siis kas võib ka olla, et see on juba kuidagi looduse kohastumus? Et nt ta ei saaks lapsega hästi hakkama või et tal tuleks geneetiliselt kuidagi nõrgemad järglased ja sellepärast on loodus loonudki, et tema neid ei saa?
Lihtsalt mõtisklesin siin omaette, ei ole kellegi solvamiseks mõeldud.
Looduses ei tahagi paljud loomad lapsi, see lihtsalt juhtub. On loomi, kes seksivad, sest isasel on jooksuaeg ja ta vägistab ning emased pigem väldivad seda.
Üldiselt ei ole emasel loomal liigi säilimiseks vaja lapsi tahta, kui isase jõud ja seksuaaltung üle käivad, nii ka inimeste puhul. Kui mõelda, siis evolutsiooni käigus on tekkinud esimene kord, kus naised saavad täielikult otsustada, kas, kellega ja kuidas nad seksivad ja kas üldse. Varem seda ju polnud. Laste saamine võis põhineda täiesti vabalt mitte naise soovil lapsi saada, vaid mehe tahtel naisega seksida. Selleks tuli aga enne abielluda ja hiljem lapsi kasvatada. Kusjuures, naistel võis nn emainstinkt olla pärast lapse sündi, aga enne seda polnud üldse evolutsiooniliselt vajalik, et naised lapsi tahaksid. Kuigi sünnitusjärgne depressioon on tavaline, nii et kõik pole sugugi nii lihtne, et kõik naised omavad mingit instinkti ja eerandeid pole.
Samuti on looduses tavaline, et teatud asustustiheduse puhul enam ei seksita. Kui rottidel pole piisavalt ruumi, et omaette olla, siis kaob neil ka sugutung. See polegi evolutsiooniliselt loogiline, et paljunetakse üleliia. Äärmuslikud paljunejad võivad olla juba varem välja surnud, sest tarvitatakse ära kogu piirkonna söök ja kõik surevad ära.
Homoseksuaalsus on näiteks sagedasem meeste puhul, kellel on juba mitu vanemat venda, sest vendade laste eest hoolitsemine suurendab nende ellujäämise tõenäosust. 2 vennalast on sama, mis oma laps geneetilises mõttes. Eks loodusel olegi omad mehhanismid, millega piiri tõmmata.
Ei taha looduses kõik emasloomad järglasi. Nt hundikarjas paljuneb ainult alfapaar.
Loomad EI TAHA järglasi, nii nagu inimesed tahavad. Loomad indlevad, järglased on selle tagajärg.
Aga naistel tuleb küll titeisu peale. Ja selles ei ole tihtilugu üldse midagi ratsionaalset. Kes on tundnud, see teab. Nii et minu meelest on see küll puhtbioloogiline asi. Ehk siis kui titeisu üldse mitte kunagi ei tule, ju on need naised kuidagi teistmoodi kui need, kellel tuleb.
Kuid see, kas inimesel on lapsi või mitte, ei pruugi olla üldse näitaja. Mõni teeb kohusetundlikult kaks last valmis ja kasvatab üles ka, aga tegelikult pole ta neid kunagi eriti tahtnud, lihtsalt nii on kombeks.
Kui naine miskipärast lapsi ei taha, siis kas tal on midagi nö viga? On tal näiteks madal naissuguhormoonide hulk või palju meessuguhormoone? Või kuidas on võimalik, et kui looduse poolt on kõik emasloomad loodud järglasi tahtma/saama, siis osad siiski tunnevad, et nad seda ei soovi?
Kas on siis midagi juba eos nendel naistel looduse poolt antud nö teistsugust?
Ja kui naine miskipärast lapsi ei saa, siis kas võib ka olla, et see on juba kuidagi looduse kohastumus? Et nt ta ei saaks lapsega hästi hakkama või et tal tuleks geneetiliselt kuidagi nõrgemad järglased ja sellepärast on loodus loonudki, et tema neid ei saa?
Lihtsalt mõtisklesin siin omaette, ei ole kellegi solvamiseks mõeldud.
Looduses ei tahagi paljud loomad lapsi, see lihtsalt juhtub. On loomi, kes seksivad, sest isasel on jooksuaeg ja ta vägistab ning emased pigem väldivad seda.
Üldiselt ei ole emasel loomal liigi säilimiseks vaja lapsi tahta, kui isase jõud ja seksuaaltung üle käivad, nii ka inimeste puhul. Kui mõelda, siis evolutsiooni käigus on tekkinud esimene kord, kus naised saavad täielikult otsustada, kas, kellega ja kuidas nad seksivad ja kas üldse. Varem seda ju polnud. Laste saamine võis põhineda täiesti vabalt mitte naise soovil lapsi saada, vaid mehe tahtel naisega seksida. Selleks tuli aga enne abielluda ja hiljem lapsi kasvatada. Kusjuures, naistel võis nn emainstinkt olla pärast lapse sündi, aga enne seda polnud üldse evolutsiooniliselt vajalik, et naised lapsi tahaksid. Kuigi sünnitusjärgne depressioon on tavaline, nii et kõik pole sugugi nii lihtne, et kõik naised omavad mingit instinkti ja eerandeid pole.
Samuti on looduses tavaline, et teatud asustustiheduse puhul enam ei seksita. Kui rottidel pole piisavalt ruumi, et omaette olla, siis kaob neil ka sugutung. See polegi evolutsiooniliselt loogiline, et paljunetakse üleliia. Äärmuslikud paljunejad võivad olla juba varem välja surnud, sest tarvitatakse ära kogu piirkonna söök ja kõik surevad ära.
Homoseksuaalsus on näiteks sagedasem meeste puhul, kellel on juba mitu vanemat venda, sest vendade laste eest hoolitsemine suurendab nende ellujäämise tõenäosust. 2 vennalast on sama, mis oma laps geneetilises mõttes. Eks loodusel olegi omad mehhanismid, millega piiri tõmmata.
Kui naine miskipärast lapsi ei taha, siis kas tal on midagi nö viga? On tal näiteks madal naissuguhormoonide hulk või palju meessuguhormoone? Või kuidas on võimalik, et kui looduse poolt on kõik emasloomad loodud järglasi tahtma/saama, siis osad siiski tunnevad, et nad seda ei soovi?
Kas on siis midagi juba eos nendel naistel looduse poolt antud nö teistsugust?
Ja kui naine miskipärast lapsi ei saa, siis kas võib ka olla, et see on juba kuidagi looduse kohastumus? Et nt ta ei saaks lapsega hästi hakkama või et tal tuleks geneetiliselt kuidagi nõrgemad järglased ja sellepärast on loodus loonudki, et tema neid ei saa?
Lihtsalt mõtisklesin siin omaette, ei ole kellegi solvamiseks mõeldud.
Looduses ei tahagi paljud loomad lapsi, see lihtsalt juhtub. On loomi, kes seksivad, sest isasel on jooksuaeg ja ta vägistab ning emased pigem väldivad seda.
Isastel ei ole jooksuaega. Jooksuaeg on emastel ja isased lähevad sellest pöördesse. Ei ole nii, et emane parasjagu ei indle, aga isased tulevad ja vägistavad. Kui välja arvata šimpansid.
Kui naine miskipärast lapsi ei taha, siis kas tal on midagi nö viga? On tal näiteks madal naissuguhormoonide hulk või palju meessuguhormoone? Või kuidas on võimalik, et kui looduse poolt on kõik emasloomad loodud järglasi tahtma/saama, siis osad siiski tunnevad, et nad seda ei soovi?
Kas on siis midagi juba eos nendel naistel looduse poolt antud nö teistsugust?
Ja kui naine miskipärast lapsi ei saa, siis kas võib ka olla, et see on juba kuidagi looduse kohastumus? Et nt ta ei saaks lapsega hästi hakkama või et tal tuleks geneetiliselt kuidagi nõrgemad järglased ja sellepärast on loodus loonudki, et tema neid ei saa?
Lihtsalt mõtisklesin siin omaette, ei ole kellegi solvamiseks mõeldud.
Looduses ei tahagi paljud loomad lapsi, see lihtsalt juhtub. On loomi, kes seksivad, sest isasel on jooksuaeg ja ta vägistab ning emased pigem väldivad seda.
Üldiselt ei ole emasel loomal liigi säilimiseks vaja lapsi tahta, kui isase jõud ja seksuaaltung üle käivad, nii ka inimeste puhul. Kui mõelda, siis evolutsiooni käigus on tekkinud esimene kord, kus naised saavad täielikult otsustada, kas, kellega ja kuidas nad seksivad ja kas üldse. Varem seda ju polnud. Laste saamine võis põhineda täiesti vabalt mitte naise soovil lapsi saada, vaid mehe tahtel naisega seksida. Selleks tuli aga enne abielluda ja hiljem lapsi kasvatada. Kusjuures, naistel võis nn emainstinkt olla pärast lapse sündi, aga enne seda polnud üldse evolutsiooniliselt vajalik, et naised lapsi tahaksid. Kuigi sünnitusjärgne depressioon on tavaline, nii et kõik pole sugugi nii lihtne, et kõik naised omavad mingit instinkti ja eerandeid pole.
Samuti on looduses tavaline, et teatud asustustiheduse puhul enam ei seksita. Kui rottidel pole piisavalt ruumi, et omaette olla, siis kaob neil ka sugutung. See polegi evolutsiooniliselt loogiline, et paljunetakse üleliia. Äärmuslikud paljunejad võivad olla juba varem välja surnud, sest tarvitatakse ära kogu piirkonna söök ja kõik surevad ära.
Homoseksuaalsus on näiteks sagedasem meeste puhul, kellel on juba mitu vanemat venda, sest vendade laste eest hoolitsemine suurendab nende ellujäämise tõenäosust. 2 vennalast on sama, mis oma laps geneetilises mõttes. Eks loodusel olegi omad mehhanismid, millega piiri tõmmata.
Kui naine miskipärast lapsi ei taha, siis kas tal on midagi nö viga? On tal näiteks madal naissuguhormoonide hulk või palju meessuguhormoone? Või kuidas on võimalik, et kui looduse poolt on kõik emasloomad loodud järglasi tahtma/saama, siis osad siiski tunnevad, et nad seda ei soovi?
Kas on siis midagi juba eos nendel naistel looduse poolt antud nö teistsugust?
Ja kui naine miskipärast lapsi ei saa, siis kas võib ka olla, et see on juba kuidagi looduse kohastumus? Et nt ta ei saaks lapsega hästi hakkama või et tal tuleks geneetiliselt kuidagi nõrgemad järglased ja sellepärast on loodus loonudki, et tema neid ei saa?
Lihtsalt mõtisklesin siin omaette, ei ole kellegi solvamiseks mõeldud.
Looduses ei tahagi paljud loomad lapsi, see lihtsalt juhtub. On loomi, kes seksivad, sest isasel on jooksuaeg ja ta vägistab ning emased pigem väldivad seda.
Isastel ei ole jooksuaega. Jooksuaeg on emastel ja isased lähevad sellest pöördesse. Ei ole nii, et emane parasjagu ei indle, aga isased tulevad ja vägistavad. Kui välja arvata šimpansid.
No väljaspool jooksuaega olevat emast jah ei vägistata, sest ta ei paljune sel ajal. Sellegipoolest ei naudi paljud emased seksi, näiteks lõvid jm kaslased ajavad isast ära, kuni jaksavad. Kui see toimuks inimesete vahel, peetaks seda vägistamiseks. Isase kassi peenis on ogaline ja emasele valus. Inimene on üks väheseid loomi, kus emane saab orgasmi. Paljunemise seisukohalt pole üldse oluline, et nii emane kui ka isane tahavad seksida, piisab, kui üks tahab ja ta on teisest nii palju tugevam, et teda sundida. Selles mõttes ei olegi vaja, et kõik emased kangesti paljuneda tahavad, inimestel ka isane ikka võttis, naitus, vägistas. Paljunesid ka need naised, kes lapsi ei tahtnud.
Ma hoopis kipun arvama, et suur hulk(kindlasti mitte kõik) neid, kes “lapsi ei taha”, võib-olla see, et nad lihtsalt ei ole võimelised rasestuma. See on niivõrd delikaatne ja valus teema, et selle asemel, et öelda tõeline põhjus, on lihtsam öelda, et ei tahagi lapsi.
Ei taha looduses kõik emasloomad järglasi. Nt hundikarjas paljuneb ainult alfapaar.
Elagu looduspimedus ja poolikud faktid!
“Huntidel on jooksuaeg meie laiuskraadil tavaliselt jaanuari lõpus-veebruaris. Sel ajal laguneb hundikari tihtipeale koost, kuid seda ajutiselt. Hundikarjas kehtib selline reegel, et järglasi annab ainult alfapaar, kes on karja hierarhiaredeli kõrgeimal positsioonil. Ülejäänud karja kuuluvad loomad paaritumisel ei osale ning põhimõtteliselt ei olegi karjas teisi suguküpseid isendeid, nemad on suguküpsuse saavutamise ajaks juba karjast lahkunud. Emasloomad saavad suguküpseks keskmiselt teisel eluaastal, isasloomad aga enamasti kolmandal eluaastal. Talvine kari ehk siis möödunudsuvine pesakond püsib koos hiljemalt aprilli alguseni. Seejärel lahkub enamik noori hunte karjast ning ka oma seniselt territooriumilt uut eluala otsima. Eelisjärjekorras lahkuvad karjast kõigepealt noored emasloomad, seejärel ka isasloomad.”
Ma hoopis kipun arvama, et suur hulk(kindlasti mitte kõik) neid, kes “lapsi ei taha”, võib-olla see, et nad lihtsalt ei ole võimelised rasestuma. See on niivõrd delikaatne ja valus teema, et selle asemel, et öelda tõeline põhjus, on lihtsam öelda, et ei tahagi lapsi.
Oh ei, need inimesed ütlevad ikka muud, et küll tuleb ja ega tulemata jää ja aega veel on, ootame majaehituse ära vms. Nad eu ütle, et nad lapsi ei taha. Sest sellele järgneb ALTATI mingi jutlus või diskussioon või soovitatakse Söritsa juurde minna.
Mulle on jäänud pigem mulje, et paljud naised tahaksid küll lapsi aga ei tunne end turvaliselt – majanduslikult, partneriga, tervisega, kliimamuutustega jne. jne.
Siis võetakse endale koer või kass, võimalik, et isegi mitu ning pühendutakse ennast nendele, nemad on justkui lapsed, kelle eest hoolitsetakse ja keda nunnutatakse. Loomad on ülimalt sõnakuulelikud ja mugavad võrreldes lastega, nad ei räägi vastu neil ei ole oluliselt oma tahtmisi niikaua kuni kõht on täis ja kõik liigiomased instinktid rahuldatud.
Iivet see ei tõsta, kuid emainstinkt on rahuldavalt rahuldatud.
Mina ei soovi lapsi ja pole neid ilmselt kunagi tahtnud. Ei arva, et minus midagi teistmoodi on, või noh – kui, siis positiivset ikka.
Olen pikaaegses suhtes, vanus 30ndate lõpus, ümber kindlasti midagi ei mõtle.
Kui mõtlema hakkan, siis väiksena oli mu emal hulk sõbrannasid, kellel kõigil olid minust nooremad lapsed. Ei tundnud ma kunagi nende titade vastu huvi, ei kippunud katsuma ega patsutama.
Nukke oli mul küll meeeeletu hulk, nukumaja jne. Palju sai ise meisterdatud. Aga mulle meeldisid ikka sellised daam-nukud, pikkade juustega, osasid meikisin. Mu sugulasel oli pehme kiilakas beebinukk – no erakordselt kole ja näotu oli see.
Minu meelest on lapse mittetahtmine ja vahendite kasutamine väga normaalne. Imestama paneb, et nii paljud siin foorumis mingeid terviseprobleeme kahtlustavad. Muidugi neid on, aga väga suur hulk on teinud teadliku otsuse. Meil on võimalik see, millest meie esiesiemad võisid vaid unistada.
Tänapäeval on hulk naisi, kes soovivad elada iseendale, nautida elu, reisida, särada lavadel jne.. Samas vaadates, kuulates mõnda kuulsust, siis ühel hetkel kui nad sellest tüdinenud on ja juba vanaks saanud on, on tõdenud, et nad kahetsevad, et nad sellise valiku on teinud.
Mõned, kes lapsesaamise teadlikult 30-ndatesse on lükanud on, saavad heal juhul 40-selt “suure vaevaga” lapse ja siis on juba tõestatud, et sünnitusjärgne depressioon on raskem. Meditsiiniliselt on öeldud, et enne 25-t eluaastat on esimese lapsesaamine kõige kergem. Kindlasti on igaühe valik kas saada lapsi või mitte. Enamus sihtrühmi on mingil kujul ühiskonna kriitika all. Need kellel palju või siis liiga vähe ja kellel pole üldse.
Või siis on ühest soost 🙂
Samas teemaalgataja hüpoteesi ei oskaks kommenteerida. Kas need, kes seda üldse pole soovinud, et neil mingi instinkt on puudu või mitte. Enamusel on siiski mingid erinevad argumendid, miks nad neid ei soovi.
Isiklikult võiks öelda, et mulle ei meeldinud kunagi võõraid lapsi nunnutada ehk jätsid suht külmaks, enne kui omad lapsed sündisid. Samas oli olemas beebi saamise soov.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
