Teema: Kui suhe enam ei toimi ja ei soovi enam koos olla

Ja sinu küsimus on?

Seda peaksid mehele rääkima, mitte meile.

#3491656:

Muredest, rõõmudest rääkida ei saa, meest see ei huvita.

Aga räägi siis konkreetselt ilma oma muresid ja rõõme mainimata, et homme on vaja poes käia, ülehomme õhtul laps hambaarsti juurde viia ja kuna järgmise kolmapäeva õhtul oled kaua tööl, siis peab mees lapsed ise juuksurisse viima.

#3491717:

#3491656:

Olen jõudnud otsusele, et ei soovi enam koos jätkata. Suhe ei toimi ühe poolselt. Enda hinges on lihtsalt tühjus. Kodus küll on mehe lõhn, aga armastavat meest mitte. Ei ole enam mingit normaalset suhtlust oma vahel. Muredest, rõõmudest rääkida ei saa, meest see ei huvita. Mees lastega tegeleda ei viitsi, koduste toimetustega mees ei aita. Käime mõlemad tööl, minul siis töö, lapsed, kodu. Mehel töö ja puhke aeg. Mees pole siiani aru saanud, et ma ei jõua kõiki üksi teha. Nüüd olengi seisus, kus väldin meest, sest lihtsalt ei suuda temaga enam koos olla.

Jah väga hea. Mine ela üksi ( ära mõtle sellepeale, et kusagil on üks Ideaalne Prints, kes loeb su soove silmadest ja teeb enne kui sa mõelda jõuad) ja saad väga kiirest aru, kui palju tegelikult mees sinu elus osaleb. Väga tihti arvatakse, et üksi on parem. Aga proovi järgi. See, et enda hinges on tühjus ei ole partneri lugu. See on sinu lugu. Üksi elades on see tühjus kordades suurem, kuna kaob ära see isik, keda ENDA hinge tühjuses hetkel süüdistad. Iga suhe on kõige pealt suhtlemine. Suhtlemine peab olema enne lapsi ja enne abielu. Abielus olles ja lastega tuleb toetuda VAREM loodud suhtlemisele ehk siis suhtele. Nii et sul ei ole hetkel muud teha kui rääkida ja rääkida ja rääkida. Sest üksi, päris üksi, on sul 10 korda raskem. Kui mitte 100. tahad järgiproovida, paki asjad ja mine. Mitte vanemate juurde vaid eraldi elama. Siis saad aru, et sa ei olnud üksi tegelikult, kui mees vaikis ja nn midagi ei teinud. Sa ei suuda endaga olla, asi pole mehes.

Vaidlen vastu. Üksi, päris üksi, on ikka kordades kergem. Kui ei ole vastutust kellelegi lükata, siis ei teki vajadustki lükata. Kui võtad kõige eest üksi vastutuse, kaob ära vajadus kedagi süüdistada ja leiad igale asjale lahenduse. Jääb ära palju tühje lootusi, ootusi ja purunenud illusioone. Paarisuhe on hea, kui see on suhe, mis põhineb suhtlemisel, armastusel, aususel ja koostööl. Kõikidest muudest variantidest on üksi kergem.

#3491717:

#3491656:

Olen jõudnud otsusele, et ei soovi enam koos jätkata. Suhe ei toimi ühe poolselt. Enda hinges on lihtsalt tühjus. Kodus küll on mehe lõhn, aga armastavat meest mitte. Ei ole enam mingit normaalset suhtlust oma vahel. Muredest, rõõmudest rääkida ei saa, meest see ei huvita. Mees lastega tegeleda ei viitsi, koduste toimetustega mees ei aita. Käime mõlemad tööl, minul siis töö, lapsed, kodu. Mehel töö ja puhke aeg. Mees pole siiani aru saanud, et ma ei jõua kõiki üksi teha. Nüüd olengi seisus, kus väldin meest, sest lihtsalt ei suuda temaga enam koos olla.

Jah väga hea. Mine ela üksi ( ära mõtle sellepeale, et kusagil on üks Ideaalne Prints, kes loeb su soove silmadest ja teeb enne kui sa mõelda jõuad) ja saad väga kiirest aru, kui palju tegelikult mees sinu elus osaleb. Väga tihti arvatakse, et üksi on parem. Aga proovi järgi. See, et enda hinges on tühjus ei ole partneri lugu. See on sinu lugu. Üksi elades on see tühjus kordades suurem, kuna kaob ära see isik, keda ENDA hinge tühjuses hetkel süüdistad. Iga suhe on kõige pealt suhtlemine. Suhtlemine peab olema enne lapsi ja enne abielu. Abielus olles ja lastega tuleb toetuda VAREM loodud suhtlemisele ehk siis suhtele. Nii et sul ei ole hetkel muud teha kui rääkida ja rääkida ja rääkida. Sest üksi, päris üksi, on sul 10 korda raskem. Kui mitte 100. tahad järgiproovida, paki asjad ja mine. Mitte vanemate juurde vaid eraldi elama. Siis saad aru, et sa ei olnud üksi tegelikult, kui mees vaikis ja nn midagi ei teinud. Sa ei suuda endaga olla, asi pole mehes.

Mul küll lastega ja ilma mehega palju mõnusam. Vahel lähevad lapsed kas isa või vanavanemate juurde, siis eriti super. Oma aeg, teed mis tahad. Enne oli mees peres nagu imik, nõudis ainult tähelepanu.

Olen täpselt samas seisus ja ütlesin mehele ka juba, et vot nüüd aitab, me läheme eraldi elama. Mees oli nõus. Kahjuks ta vist IKKA veel, peale aastaid rääkimist ja isegi nõustamises käimist jms ei adu, mida ma temalt ootan. Küllalt on seletatud, tülitsetud, õiendatud- ei midagi. Kahju on, aga veel enam oleks mul endast kahju, kui ma sellesse suhtesse kodumasinaks jään. Sest juba ammu ei tunne ma ennast naise ja partnerina, vaid teenindava personali ja lapsehoidjana. Plaan oli küll mõned aastad veel vastu pidada, kui lapsed veel suuremad on (põhikoolis), aga sain aru, et ma hindasin oma vastupidavust üle, must oleks nende aastate järel selline kest järgi, millega poleks enam midagi peale hakata, milleks olla õnnetu ja kannatada, keegi mulle pärast selle eest aitäh ütlema ei tule.
Mina jään oma koju lastega, mees leiab omale väiksema korteri lähedusse, et lastel oleks mugav käia, niikaua kui kokkulepped töötavad, ei pea notarileppe või kohtuga asju ajama, aga eks näis. Ehk saab mees aru, et kui ta lastega suhte hoides niisama vähe pingutab kui abielu hoidmisega, siis pole tal elu lõpuks õieti kedagi.

Mingit ideaalset printsi ma ei oota, mul oli juba üks, keda 10+a abielu järel enam ära ei tunne. Mingit meest ma ei otsiks, oleks rahulikult niisama, õige vaja seda kärgperejama edendada. Lapsi ma nagunii rohkem ei taha.

Vaidlen sellele käole vastu, just on üksi lihtsam, kui ei pea oma kodus elades pidevalt ärrituma “miks ta ei tee/näe/arvesta” jne, kui peaks nagu olema tiim, aga üks osapool ei täida oma osa ja paarisuhe lonkab, seega peresuhted lonkavad ja lapsed ei näe mingit armastust vanemate vahel, ainult “miks sa piima ei toonud?” jms. Ei hoia midagi kinni ainult “pole kuhugi minna” ega raha, hoiab kinni ka ühine elu, ühised lapsed (kes tavaliselt ikkagi armastavad mõlemat vanemat) jms.
Kui mees on mõistlik, on ta lastele isa edasi, kui pole mõistlik, siis sellisega koos elada ammugi ei ole mõtet, läbi elu perekonda mängida, võeh.

Kaua teemaalgatajal selle otsuseni jõudmine võttis? Mul ikka mõni aasta, sest eks vahepeal on toredamaid aegu, kus mõtled, et pole väga vigagi, nt koroonakriisi aeg oli meil peres hoopis tore ja ühtehoidlik aeg. Pere sai küllalt tähelepanu isalt, sest muud targemat polnud eriti teha ka. Niikui taastud tavaline elu, taastus ka endine s*tt olukord ja ma näen, et midagi pole muutunud ega ei usu, et muutub.
Kas teemaalgataja mees ka sellest otsusest juba teavitatud on?

#3491863:

#3491656:

Mees pole siiani aru saanud, et ma ei jõua kõiki üksi teha. Nüüd olengi seisus, kus väldin meest, sest lihtsalt ei suuda temaga enam koos olla.

Teemaalgataja on klassikaline perekoolikas.

Kes arvab, et mees on samasugune selgeltnägija nagu perekoolikad, käod tavaliselt on.

Mehega RÄÄKIDA ta ei oska, mees eesti keelt ei oska, mees on suisa debiil, mis iganes.

Aga teematada ta oskab.

Muidugi, ma ei usu, et sellel mitte eriti arenenud teemaalgatajal nüüd väga arenenud mees oleks, kes kõigest aru saaks, aga ikkagi.

Mingi etapp on vahelt neil puudu. Ilmselt pole isegi proovitud mitte.

P.S. Sellist hala toodavad tavaliselt naised, kes elavad mehe pinnal.

OMA pinnal elavad kägud oleks selle mehe juba ammu minema saatnud, mitte teematama kukkunud.

Ehk siis teema küsimus kristallpalli pealt oleks: KUHU MA VAESEKE ELAMA LÄHEN?

Eesti meeste hulgas on isendeid, kellega EI SAA RÄÄKIDA. Mul oli kunagi suhe sellisega. Meie rääkimised olid minu monoloogid, kuna mees lihtsalt vaikis või viis jutu olmeteemadele. Mida sa sellisega teed?

#3491869:

Eesti meeste hulgas on isendeid, kellega EI SAA RÄÄKIDA.

Mitte ainult EESTI meeste hulgas, ka mujal. Mõni keeldub rääkimast, mõni vihastab kui räägid, mõnega rääkimine viib kindlasti tülini… Ja see ei pruugi kohe olla nii, vaid hakkab ilmnema armumisfaasi üle minnes. Kui elu “normaliseerub” ning ei viitsita enam pingutada.

Ma laste isast lahku läksin, läks elu ikka palju kergemaks.
Kolisin teise linna üürikasse.
Eks oli selline, et ta küll tegi asju(vajadusel remonti näiteks) aga lapsed ja majapidamistööd olid 100% minu õlul. Käisin ka täiskohaga tööl ja teenisin samas suurusjärgus palka eksiga.
Tundsin ennast terve kooselu üksikemana. Lapsed olid 5a ja 6a, kui lahku kolisin.
Nüüd sellest juba 15a möödas ja uut meest pole majja võtnudki.

#3491869:

Eesti meeste hulgas on isendeid, kellega EI SAA RÄÄKIDA. Mul oli kunagi suhe sellisega. Meie rääkimised olid minu monoloogid, kuna mees lihtsalt vaikis või viis jutu olmeteemadele. Mida sa sellisega teed?

Amen selle peale. Mul samasugune isend kodus. Ma muud ei teegi kui üritan rääkida. See on võimatu. Ilmselt mingi hetk lihtsalt pakin kotid ja nägemist. Siis kindlasti ei jõua ära imestada mis juhtus. Kõik oli nii hästi ju. 15 aastat ja tõesti mitte midagi asjalikku rääkida ei saa. Lihtsalt inimene on vait. ALATI!

Ja ometi said sa sellise mehega mitu last?

#3492241:

Ja ometi said sa sellise mehega mitu last? … kuidas küll selle peale enne ei tulda?!

Sest inimesed ei ole kohtudes ja ehk isegi ühe lapsega sellised, nagu nad on 10 aastat hiljem. Mõned muutuvad hoolitsevamaks, võtavad rääkimatagi osa koormast enda peale, teised muutuvad veel mugavamaks. Ja kui just pole pikal mägimatkal koos olnud, ei teagi, milline inimene kriisiolukordades on.
On ütlus: selle inimesega võib luurele minna. See tähendab, et mõni inimene veab su alati raskest olukorrast välja, isegi kui ta ei pruugi olla kõige toredam sell muidu. Ja on neid, kes keerulisemates olukordades alla annavad – aga seda ei tea ette. Kui teaks, siis ilmselt ei oleks paljudel selliseid peresid, nii palju lapsi jms.

#3491841:

Olen täpselt samas seisus ja ütlesin mehele ka juba, et vot nüüd aitab, me läheme eraldi elama. Mees oli nõus. Kahjuks ta vist IKKA veel, peale aastaid rääkimist ja isegi nõustamises käimist jms ei adu, mida ma temalt ootan. Küllalt on seletatud, tülitsetud, õiendatud- ei midagi. Kahju on, aga veel enam oleks mul endast kahju, kui ma sellesse suhtesse kodumasinaks jään. Sest juba ammu ei tunne ma ennast naise ja partnerina, vaid teenindava personali ja lapsehoidjana. Plaan oli küll mõned aastad veel vastu pidada, kui lapsed veel suuremad on (põhikoolis), aga sain aru, et ma hindasin oma vastupidavust üle, must oleks nende aastate järel selline kest järgi, millega poleks enam midagi peale hakata, milleks olla õnnetu ja kannatada, keegi mulle pärast selle eest aitäh ütlema ei tule.

Mina jään oma koju lastega, mees leiab omale väiksema korteri lähedusse, et lastel oleks mugav käia, niikaua kui kokkulepped töötavad, ei pea notarileppe või kohtuga asju ajama, aga eks näis. Ehk saab mees aru, et kui ta lastega suhte hoides niisama vähe pingutab kui abielu hoidmisega, siis pole tal elu lõpuks õieti kedagi.

Mingit ideaalset printsi ma ei oota, mul oli juba üks, keda 10+a abielu järel enam ära ei tunne. Mingit meest ma ei otsiks, oleks rahulikult niisama, õige vaja seda kärgperejama edendada. Lapsi ma nagunii rohkem ei taha.

Vaidlen sellele käole vastu, just on üksi lihtsam, kui ei pea oma kodus elades pidevalt ärrituma “miks ta ei tee/näe/arvesta” jne, kui peaks nagu olema tiim, aga üks osapool ei täida oma osa ja paarisuhe lonkab, seega peresuhted lonkavad ja lapsed ei näe mingit armastust vanemate vahel, ainult “miks sa piima ei toonud?” jms. Ei hoia midagi kinni ainult “pole kuhugi minna” ega raha, hoiab kinni ka ühine elu, ühised lapsed (kes tavaliselt ikkagi armastavad mõlemat vanemat) jms.

Kui mees on mõistlik, on ta lastele isa edasi, kui pole mõistlik, siis sellisega koos elada ammugi ei ole mõtet, läbi elu perekonda mängida, võeh.

Kaua teemaalgatajal selle otsuseni jõudmine võttis? Mul ikka mõni aasta, sest eks vahepeal on toredamaid aegu, kus mõtled, et pole väga vigagi, nt koroonakriisi aeg oli meil peres hoopis tore ja ühtehoidlik aeg. Pere sai küllalt tähelepanu isalt, sest muud targemat polnud eriti teha ka. Niikui taastud tavaline elu, taastus ka endine s*tt olukord ja ma näen, et midagi pole muutunud ega ei usu, et muutub.

Kas teemaalgataja mees ka sellest otsusest juba teavitatud on?

Milleks üldse teemaalgatajale vastata ja soovitada tal lahku minna kui ise juba mitu aastat tuntakse, et olkakse kodumasin ja kooselu mehega enam midagi ei paku, ometi hoitakse kümne küünega kinni ja räägitakse veel mingitest aastatest kui lapsed suuremad. Võin juba praegu öelda, et ei lähe see paar elusees lahku, sest naine kardab üksinda elamist. Vastasel juhul oleks ammu juba lahutanud. Sa oled ammu juba kodumasin, tiimitööd ei ole teil sinu jutu järgi samuti ja tunned lapsehoidjana. Ja siis väidad, kuidas üksinda on parem elada, sa pole seda kogenudki. Eks on ka see kartus, et mees leiab kellegi toreda, kellega ongi sobivus suurem ja lõbusam.
Teemaalgatajale: need lahkumineku teemad tuleb väga põhjalikult läbi kaaluda ja mõelda. Ja esimese asjana arvestadagi, et sina võidki jääda üksinda lapsi kasvatama, mees aga võib leida enda kõrvale uue naise. Kui sa seda suudad aktsepteerida ja see sind ei häiri ega kahetsema ei pane, siis on järelikult õige otsus. Aga kui tekib sellest kurbus hinge ja kahetsus, siis ikkagi võiks mehega kokku jääda, ideaalseid inimesi ei ole, vaevalt sa isegi ideaalne oled, seega pead mõned asjad läbi kaaluma.

#3492587:

Võin juba praegu öelda, et ei lähe see paar elusees lahku, sest naine kardab üksinda elamist. Vastasel juhul oleks ammu juba lahutanud.

Sa võtad vähe palju arvata võhivõõra inimese kohta, niiet tõmba tagasi. Minul lihtsalt võtab lõpliku otsuse tegemine palju aega, aga on siis ka kindlalt nii ja tagasivõtmist ega mingit kahevahel kehklemist ei toimu. Ma pean teadma, et ma olen asjas kindel, kui tegutsema hakata. Nüüd on see tehtud ja välja öeldud. Pealegi pole nagunii lastega pere laialiminek mingi uiu ja tuju või paari tüli peale tark mõte. Olen enne üksinda elanud 10a ja midagi karta seal pole, ära poogi mingeid imelikke ideid teistele külge. Ka lastega olen ma üksi elanud mõne kuu.

Mina ütlen ju teemaalgatajale täpselt sama mis sinagi- see otsus tuleb igatepidi läbi kaaluda, ei tehta seda uisapäisa ja esimese soojaga. Et pärast ei kahetseks.