Tere käod,
Olen tüüpiline kärgperes üles kasvanud laps. Vanemate lahkuminekut väga tōsiselt ei põdenud, küll aga seda, et hoobilt isast ilma jäin. Külas käisin, aga pidin terve aja lastetoas veetma, kui isalt midagi küsisin, vastas kasuema, kui palusin isaga kahekesi vahel miskit teha, sain kasuemalt sõimu, et kas ema manipuleeris mind jälle(ema, kusjuures, sellist asja ei teinud).
Isa vastu tekkis nii suur viha, mida kunagi tunnistada ei julenud. Kui koolis halva hinde sain / miskit valesti tegin, kutsuti isa külla, oodati, kuni ta a la poodi läks ja tehti peapesu, kuidas normaalsed lapsed ei saa halbu hinded ja kuidas ma oma isale nii halb laps olen.
Harv ei olnud ka teiste ees minu halvustamine. Ntks “temalt ei ole mōtet midagi küsida, ta ei saa kooliski hakkama” “ah, ta ei saagi aru, vaata kuidas teda kasvatatud on.”
Ma lihtsalt istusin kõik need aastat, vait, koju jõudes nutsin ja karjusin.
Nüüd peaksin nagu täiskasvanud inimene olema, 25 aastat vana, 2 last, õnnelikult abielus, laenuga seotatud kena maja, laste kõrvalt lõpetan see aasta magistri(no loodame), alati ka laste kõrvalt tööl käinud(muidugi poole kohaga ja lapsi kuhugi sokutamata). Enda meelest väga edukas ja normaalne. Kasuemaga olen alati väga püüdnud läbi saada, sest ega pidevast konfliktist poleks kasu ning isaga hakkasime väga palju ja normaalselt suhtlema, kui täiskasvanuks sain.
Aga ikka, oh ikka, kuulen iga kord, kuidas mu kasuōde on nii palju parem ema, kuidas tema lapsed on nii hästi kasvatatud, kuidas tema ikka on kindel, et ülikoolis ma hakkama ei saa jnejne. Iga aastaga kulub tal nagu põhjuseid vähemaks, sest kui varem sai ette heita, et nii noorelt sain lapse ja enam ma miskit ei saavuta, ülikooli sisse ei saa, bakat ära ei tee, kahe lapsega eales hakkama ei saa, siis elu näitab teisiti.
Suuresti ongi minu metsik saavutusvajadus ja kõige tegemine lapsepõlvest jäänud haava ravimine, et ma olen kõige halvem ja lollim. Hingehaavu on küll ja veel temast jäänud, kuid elus takistuseks saanud pole veel midagi.
No olgu, see selleks, aga kuidas ja kas ma temaga kuidagi suhted normaalseks saan?
Isaga olen proovinud sellest rääkida, kuid ta lihtsalt naerab ja ütleb, et naine ongi selline.
Seltskonnas olen proovinud asja naljaks keerata või vait olnud, vahel öelnud, et ma olen väga rahul sellega, milline ema olen / eks ma annan endast parima koolis, ega midagi ei juhtu, kui ma kõike ei peaks jaksama.
Olen kasuema isegi teatrisse jne kutsunud, kuid ühel või teisel põhjusel seda plaani ellu ei viida.
Vältida kah ei õnnestu, sest isa ja kasuõe perega saan väga normaalselt läbi ja tõesti armastan neid.
Aga iga jumala kord olen ma jälle tema seltskonnas 10 aastane, kes kardab nii kohutavalt midagi öelda, et ei julge wcssegi küsida.
Mõtteid?
Teema: Kuidas kasuemaga läbi saada?
Mõtteid?
Perekoolis võiks nagu Twitteris tähemärgipiirang olla.
No olgu, see selleks, aga kuidas ja kas ma temaga kuidagi suhted normaalseks saan?
Sa ei saagi, sest ta on vaimne vägivaldur ja ei muutu mitte iial. Seega minu soovitus on eemale hoida. Suhtle oma isa ja kasuõega neutraalsel pinnal ja juhul kui peadki samas ruumis olema, siis vaata mööda nagu õhust. Pole mõtet oma energiat haigete peale raisata, kas sul oli oma pekki keeratud lapsepõlvest vähe?
Aga miks sa sellise inimesega peaks üldse läbi saama, ma küll ei saa aru? Mingi masohhism? Põrgusse saada selline nõid.
Paljud madalad naised hakkavadki eelmise abielu lapsi tõrjuma ja halvustama. Perekool kubiseb sellistest. Sellel pole sinuga mitte midagi pistmist.
Ega jah, teist inimest muuta ei saa, tema ennast küll muuta ei taha. See naine on sind kogu aeg rivaalina näinud, keda peab maha tampima, et su isa tähelepanu rohkem talle kuuluks. See ongi vaimne vägivald, mille tõttu on sulle tekitatud traumad ja madal enesehinnang.
Küsi endalt, miks sa tahad temaga üldse läbi saada ning kuidas sa seda läbisaamist ise ette kujutad? Temast ei saa iialgi sellist sooja ja toetavat kasuema, keda sul oleks lapsena vaja läinud. Ta toitub sinu ebakindlusest, see annab talle võimu juurde ning see on sinu suhtes ebaõiglane.
Sa võid tema suhtes neutraalselt käituda ja temast neutraalselt mõelda nii, et mingeid tülisid ei oleks ja et sul temaga kohtumiste tõttu meeleolu ei langeks. Selleks peaksid enda mõttemaailmaga natuke tööd tegema, lapsepõlve hirmudest vabaks saama ja tema juuresolekul end tugeva ja enesekindlana tundma. Sa oled tugev naine, kõik su saavutused kinnitavad seda. Hakka seda ka ise uskuma ning lase neist lapsepõlvehirmudest lahti. Nii võibki tekkida temaga selline läbisaamine, mis sind nii väga ei kurna ja vanu haavu pidevalt lahti ei rebi.
Mina olin n.ö. kasuema kahele toredale lapsele, pean seda boonuseks, et sain mehega kaasa endale kaks head sõpra (lasteks ei ole neid kunagi pidanud, neil on ema ja isa olemas). Seega ei mõista selliseid naisi ja ega peagi mõistma. Aga kui sinule elu nii kaardid kätte mängib, et saad teise ringi mehe – siis võtadki endale nii mehe, kui tema lapsed.
Praegu olen kahekordne kasuvanaema ja lapselapsed on ühed imevahvad tegelased. Ok, läksin teemat välja.
Ühesõnaga – sa ei pea tegema, püüdma ega üritama midagi, tema oli täiskasvanu ja tegi sellise valiku sinuga sutlemisel. Sinul on isa ja suhtled temaga.
Ega sa vist ei hakka talle kunagi meeldima. Sa pead tegelema hoopis oma hirmudega ja selle alandustundega. See on asi, mida tuleb muuta! Sellest tuleb lahti lasta! Ta on õnnetu, väiklane inimene, kes kardab sinust konkurenti oma pereõnnele ja selleks, et ennast paremini tunneks, peab ta sind alandama. Kiida kaasa, ütle, et tema mehe laps, kes on kasvanud sellise kasuemaga, ei saagi lapsi normaalseteks kasvatada ja tal on õigus, sa ei saagi koolis hakkama saada, sest muidu ta ei tunneks ennast ju enam nii palju paremana. Ole konkreetne ja ära lasku emotsioonidesse, lihtsalt nendi fakte.
Ma vist muidugi, oma närvide nimel, suhtleksin nendega võimalikult vähe.
Tere käod,
Olen tüüpiline kärgperes üles kasvanud laps. Vanemate lahkuminekut väga tōsiselt ei põdenud, küll aga seda, et hoobilt isast ilma jäin. Külas käisin, aga pidin terve aja lastetoas veetma, kui isalt midagi küsisin, vastas kasuema, kui palusin isaga kahekesi vahel miskit teha, sain kasuemalt sõimu, et kas ema manipuleeris mind jälle(ema, kusjuures, sellist asja ei teinud).
Isa vastu tekkis nii suur viha, mida kunagi tunnistada ei julenud. Kui koolis halva hinde sain / miskit valesti tegin, kutsuti isa külla, oodati, kuni ta a la poodi läks ja tehti peapesu, kuidas normaalsed lapsed ei saa halbu hinded ja kuidas ma oma isale nii halb laps olen.
Harv ei olnud ka teiste ees minu halvustamine. Ntks “temalt ei ole mōtet midagi küsida, ta ei saa kooliski hakkama” “ah, ta ei saagi aru, vaata kuidas teda kasvatatud on.”
Ma lihtsalt istusin kõik need aastat, vait, koju jõudes nutsin ja karjusin.
Nüüd peaksin nagu täiskasvanud inimene olema, 25 aastat vana, 2 last, õnnelikult abielus, laenuga seotatud kena maja, laste kõrvalt lõpetan see aasta magistri(no loodame), alati ka laste kõrvalt tööl käinud(muidugi poole kohaga ja lapsi kuhugi sokutamata). Enda meelest väga edukas ja normaalne. Kasuemaga olen alati väga püüdnud läbi saada, sest ega pidevast konfliktist poleks kasu ning isaga hakkasime väga palju ja normaalselt suhtlema, kui täiskasvanuks sain.
Aga ikka, oh ikka, kuulen iga kord, kuidas mu kasuōde on nii palju parem ema, kuidas tema lapsed on nii hästi kasvatatud, kuidas tema ikka on kindel, et ülikoolis ma hakkama ei saa jnejne. Iga aastaga kulub tal nagu põhjuseid vähemaks, sest kui varem sai ette heita, et nii noorelt sain lapse ja enam ma miskit ei saavuta, ülikooli sisse ei saa, bakat ära ei tee, kahe lapsega eales hakkama ei saa, siis elu näitab teisiti.
Suuresti ongi minu metsik saavutusvajadus ja kõige tegemine lapsepõlvest jäänud haava ravimine, et ma olen kõige halvem ja lollim. Hingehaavu on küll ja veel temast jäänud, kuid elus takistuseks saanud pole veel midagi.
No olgu, see selleks, aga kuidas ja kas ma temaga kuidagi suhted normaalseks saan?
Isaga olen proovinud sellest rääkida, kuid ta lihtsalt naerab ja ütleb, et naine ongi selline.
Seltskonnas olen proovinud asja naljaks keerata või vait olnud, vahel öelnud, et ma olen väga rahul sellega, milline ema olen / eks ma annan endast parima koolis, ega midagi ei juhtu, kui ma kõike ei peaks jaksama.
Olen kasuema isegi teatrisse jne kutsunud, kuid ühel või teisel põhjusel seda plaani ellu ei viida.
Vältida kah ei õnnestu, sest isa ja kasuõe perega saan väga normaalselt läbi ja tõesti armastan neid.
Aga iga jumala kord olen ma jälle tema seltskonnas 10 aastane, kes kardab nii kohutavalt midagi öelda, et ei julge wcssegi küsida.
Mõtteid?
Libameister jälle uue jutuga valmis saanud? Naisterahvas on 25aastane, tal on 2 last, kaitseb kohe magistrit ja on õppimise ja 2 lapse kõrvalt kogu aeg ka tööl käinud?! Ning hoolimata sellisest tihedast graafikust käib ta kasuema juures istumas ning tema halvustamist kuulamas ning soovib teda nii väga teatrisse kutsuda.
Noh oletame, et see kasuema osa loost ei olegi liba, siis miks üks 25aastane täiskasvanud ootab heakskiitu inimeselt, kes temasse on alati halvasti suhtunud? Panusta oma energia oma ema ja isaga suhtlemisele. Nii noorel inimesel on arvatavasti mõni vanavanemgi veel elus. Käi nendega läbi. Suhtle oma sõbrannadega.
Mispärast su ema sundis sind kogu aeg sinna minema?
Ei saa aru, et miks sa seda inimest p…e ei saada ????♀️
Ei saa aru, et miks sa seda inimest p…e ei saada ????♀️
Isegi kui saadaks, siis kas see ei mõjutaks negatiivselt ka isaga suhtlemist? Jääb mulje, et isa on selline allaheitlik vennike, kes laseb naisel sekkumata teha, mida see tahab. Kodurahu nimel?
Ei saa aru, et miks sa seda inimest p…e ei saada ????♀️
Isegi kui saadaks, siis kas see ei mõjutaks negatiivselt ka isaga suhtlemist? Jääb mulje, et isa on selline allaheitlik vennike, kes laseb naisel sekkumata teha, mida see tahab. Kodurahu nimel?
Siis võib see isa ka sinna pimedasse kohta ju minna. Oma viga siis ju, kui selline rumal ja pime ludri on. Miks peaks sellist isagi enda ligi hoidma, kes nunnutab naist ja laseb rahumeeli tümitada tütart. Milleks sellist vaja omale? On miljonär ja suur kasu või milles asi, et suisa kohustuslik suhelda või neelaks kõik alla enda huvides.
Arvan samamoodi nagu eelmised vastajad, et see on koht, kus distantseeruda. Mis iganes põhjusel tal need vastumeelsed tunded sinu suhtes on (kõik isiksused ei sobigi paratamatult kokku nt), oled piisavalt võimalust andnud ja saad suure kergenduse, kui otsustad sellest suhtest loobuda, vastasel juhul hävitad vaid ennast edasi. Soovitan ka isaga ja teiste seotud sugulastega kuskil mujal pinnal ja eraldi suhelda, mitte nende kodus. Isale võid ausalt öelda, et naise kommentaarid teevad haiget vm, seepärast ei tule sellele või teisele üritusele. Enda eest tuleb seista, sest keegi teine seda nagunii ei tee.
Oled armas ja hooliv inimene. Edu!
Mul on sarnane kogemus, aga olen sinust dekaadi võrra vanem.
Ta on nartsissist. Ennast ta ei paranda, sest arvab, et tema on kõige-kõige. Vii suhtlemine minimaalseks ja loe loe loe loe loe nartsissismi kohta. Sinus ei ole viga, temas on. Kui vaja, mine teraapiasse.
Kui hakkad eemale hoidma ja saad aru, miks ta nii käitub (lapsepõlvest saadud trauma, tal on olematu enesehinnang), siis hakkad tasapisi paranema. Soovitan suhelda enda sõbrannade-sõprade vanematega, et Sa saaksid aru, kuidas tegelikult vanemad enda lapsega suhtlevad.
Suhtlemine vii minimaalseks, kui võimalik, ära suhtle üldse. Kui seda teed, siis hakkab sind kohe manipuleerima, pead olema tugev ja mitte alluma, sest oi krt, kui hästi nad oskavad ära panna! Imetlusväärne.
Asi läheb ajaga ainult hullemaks. Mind peedistas aastaid ja ma jooksin nagu kutsa. Kui enda arvamuse julgesin ütleda, siis materdas korralikult. Siiamaani mäletab kõiki mu ämbreid ja siiamaani tuletab neid meelde. Noorena tänitas, mõnitas ja halvustas. Siis kui eemale tõmbusin täiskasvanuna, siis hakkas nõudma, et tema on kasvatanud ja mina pean aitama (ei pea, ei ole mina palunud ennast kasvatada, mul polnud selles asjas mittemingisugust sõnaõigust). Kui see ei mõjunud, siis hakkas rääkima, kuidas tema on nii vilets ja kõik on ikka nii paha ja lootis, et ma hakkan teda haletsema. Ei hakanud. Nüüd oleme staadiumis, kus nutetakse ja ähvardatakse enesetapuga. Lasku käia. Perekondliku sündmuse tõttu olin hiljuti sunnitud tema juures olema paar tundi ja selle aja jooksul tambiti mind mutta niiet mul silmad ka välja ei paistnud. Aga ma suudan üle olla, irvitasin näkku ja tulin tulema.
Ole tugev!
Kui oskad inglise keelt siis sinu olukorra kohta on palju materjali: https://www.daughtersofnarcissisticmothers.com/
See võiks olla ka minu elust.
Sama vaikne halvustamine, vahettegemine, susimine, pidev vaikne alandamine. Mõnivõrra varjatumana, aga kui keegi ei nänud, sain turmtuld.
Mul oli nimelt pea täpselt samasugune kasuema, ainult selle vahega, et nad nüüdseks on isaga lahku läinud ja nüüd surub provva mulle end sõbraks. Yeah right.
Ma suhtlen neutraalselt.
Juba täiskasvanuks saanuna katkestasin temaga suhted, st lihtsalt ei suhelnud. Ei läinud tema juurde jõululõunale, ei helistanud kunagi ise.
Küsisin isalt, miks ta seda ei näinud. Ta ei osanud midagi tarka vastata. Ütles, et sel naisel oli tema üle jõud.
Ka mul tuli sellst meeletu suhtlusvajadus. Minu akademilises võimekuses ei kaheldud, aga muus osas küll. Noh, ka mina olenkõiges osas näidanud, et eelarvamused ei vastanud tõele.
Jõudu. Selle ratta me murrame.
Kui kellestki hästi räägitakse Sinu kuuldes kas sa tunned, et sind halvustakse. Ehk siis kas kasuõe kiitmine tähendab, et sind on halvustatud ? Kui vastus on jah, otsi kiiresti abi. Selline maailmataju rikub kogu su elu ära.
See naine on aastaid su kallal vaimset vägivalda kasutanud ja sa oled kannatanud. Tead, mida Einstein ütles:”Hullumeelsus on oodata muutuseid, kui midagi kogu aeg samamoodi teha.” Sõnastus võis teine olla, aga saad aru küll. Tema ei muutu, muuda sina oma käitumist. Ma annaks sama mõõduga vastu või suhtuks ülikülmalt. Sama soovitan sulle.
Alates tänasest võtad kätte ja hakkad tegelema endasse uskumisega. See tähendab seda, et edaspidi saavad haiget teha ainult nende inimeste sõnad ja teod, kes on sulle ülikallid. Ei ole sul vaja kasuema heakskiitu. Milleks!? Ütle sellele inimesele otse, tore kuulda, aga sa ei suuda mulle haiget teha.
Kes sinu eest siis seisab kui mitte sina ise!
Kes teab, mida kasuemagi on pidanud läbi elama. Isa ainult naerab ja teeb nagu ei saaks asjadest üldse aru. Ohjah, kui saaks aja ainult tagasi keerata, mida kõike teeks teisiti.
Heh, oleks vaid liba. Ma õpin sessioonõppes eriala ühiskonnateadustes, väikeste laste kõrvalt pole see kunagi mingi eriline pingutus olnud. 5 päeva kuus kohal, see aeg lapsed mehe/ minu emaga olnud. Hiljem lasteaias. Õppimiseks on alati aega olnud, mees osaleb aktiivselt kasvatamises.
Muidugi puutun kasuemaga kokku, nad käivad ikka kord kuus külas ja mõnikord meie seal.
Aga nojah, tõesti, inimest ma ei muuda. See ongi see väike laps minus, kes loodab, et äkki saab selle ka korda ja saame rahus õnnelik pere olla. Täiesti tobe ratsionaalselt vaadates, eks mul seda vaja kuulda oligi.
Aitäh teile!
Ema ja mees sul tööl ei käi, et imikud oled saanud päevadeks nende hoida jätta, kuniks käid tööl ja õppimas? Rinda lastele ei andnud, sest see oleks seganud sinu tööd ja õppimist? Ma päris tõsiselt ei kujuta ette, kuidas saab imiku kõrvalt käia tööl ja ülikoolis ka veel. Rääkimata siis 2 väikesest lapsest.
Samas peab su mehel ikka väga kõva palk olema, et pank on andnud teile majaostuks laenu. Aga tööd tegema ta ei pea, saab tittedega kodus olla?
Miks su ema sind kogu aeg sinna isa juurde saatis, kuigi teadis, et võõrasema on selline nõid?
Ema ja mees sul tööl ei käi, et imikud oled saanud päevadeks nende hoida jätta, kuniks käid tööl ja õppimas? Rinda lastele ei andnud, sest see oleks seganud sinu tööd ja õppimist?
See kasuema oled või? Mida see näägutamine nüüd teemasse puutub? Mis see sinu asi on, kas anti rinda või millise graafikuga tööl käiakse.
Teemaalgataja saab ainult kasuema vältida. Ta pole isegi su veri ja liha, et peaksid tema suhtes mingit kohusetunnet omama.
Heh, oleks vaid liba. Ma õpin sessioonõppes eriala ühiskonnateadustes, väikeste laste kõrvalt pole see kunagi mingi eriline pingutus olnud. 5 päeva kuus kohal, see aeg lapsed mehe/ minu emaga olnud. Hiljem lasteaias. Õppimiseks on alati aega olnud, mees osaleb aktiivselt kasvatamises.
Ema ja mees sul tööl ei käi, et imikud oled saanud päevadeks nende hoida jätta, kuniks käid tööl ja õppimas?
Samas peab su mehel ikka väga kõva palk olema, et pank on andnud teile majaostuks laenu. Aga tööd tegema ta ei pea, saab tittedega kodus olla?
Jajaa, selleks, et KAKS inimest kokku VIIS päeva kuus saaksid lapsi hoida, peavad need kaks kindlapeale töötud olema. Et mõni kõrgepalgaline mees võiks vahel, näiteks kord nädalas, saada kodust töötada, on ju võimatu. Et mõnel erialal võiks olla graafikuga töö, on samuti ennekuulmatu.
Napakate inimestega ei olegi vaja väga hästi läbi saada. Lihtsalt katsu teda eirata ja mõtle, et kahju küll, et isa elab vaimselt kerge peetusega inimesega koos, aga sellise valiku ta on teinud ja noh, kui isaga tahan suhelda, kannatan ära. Kirjeldatud persooni väiteid ja mõnitusi tulebki võtta kui haige inimese juttu, mille lased ühest kõrvast sisse, teisest välja. Sellise suud ei ole võimalik sulgeda.
Võid muidugi isale öelda, et sul on sellest pidevast mõnitusterahest küllalt ja kui ta sinu ja sinu lastega kohtuda soovib, peab see toimuma eraldi kasuemast. Aga noh, selle sammuga kaasneb oht, et isa vaikselt jälle ära kaob.
Heh, oleks vaid liba. Ma õpin sessioonõppes eriala ühiskonnateadustes, väikeste laste kõrvalt pole see kunagi mingi eriline pingutus olnud. 5 päeva kuus kohal, see aeg lapsed mehe/ minu emaga olnud. Hiljem lasteaias. Õppimiseks on alati aega olnud, mees osaleb aktiivselt kasvatamises.
Ema ja mees sul tööl ei käi, et imikud oled saanud päevadeks nende hoida jätta, kuniks käid tööl ja õppimas?
Samas peab su mehel ikka väga kõva palk olema, et pank on andnud teile majaostuks laenu. Aga tööd tegema ta ei pea, saab tittedega kodus olla?
Jajaa, selleks, et KAKS inimest kokku VIIS päeva kuus saaksid lapsi hoida, peavad need kaks kindlapeale töötud olema. Et mõni kõrgepalgaline mees võiks vahel, näiteks kord nädalas, saada kodust töötada, on ju võimatu. Et mõnel erialal võiks olla graafikuga töö, on samuti ennekuulmatu.
Loe tähelepanelikult. Teemaalgataja ütleb, et ta on “alati ka laste kõrvalt tööl käinud (muidugi poole kohaga ja lapsi kuhugi sokutamata).” Ehk siis on ta iga nädal käinud tööl 2-3 päeva, kuna iga nelja nädala tagant on ta 5 päeva ära, siis tuleb ju need 2-3 tööpäeva teha ära muudel nädalatel, ehk siis on ta käinud tööl 3-4 päeva nädalas ja iga nelja nädala tagant olnud 5 päeva koolis. Nüüd ma küsingi, et kas mees ja ema on töötud, et nad iga nädal saavad 3-4 päeva lapsi hoida? Imikuga kodus olemine pole ju päris nii, et istun ja teen tööd, vaid tema päevarütm on selline, et tegeled temaga pidevalt. Aga samas on mees nii kõrgepalgaline, et majaostuks pank raha andis. 25aatase inimese ema pole ehk ka veel nii vana, et juba pensionil olla, vabalt võib tegu olla 40ndate eluaastate lõpus oleva naisega.
Nüüd ma küsingi, et kas mees ja ema on töötud, et nad iga nädal saavad 3-4 päeva lapsi hoida?
Ja ma küsin ka uuesti, mis see teemasse puutub?
Mul oma peres samasuguseid, suhtlen minimaalselt.
Olen õppinud ühte asja – vastan halvustavale kommentaarile alati omapoolse kommentaariga – “issand kui sõbralik sinust” “oi kui viisakas Sa mu vastu oled”, “kui hooliv sa oled” , küsin mõne kommentaari või üleoleva märkuse peale naeratades ” miks nii õel mu vastu?” – iga kord.
Vahest kommenteerin õelutseva märkusele vastu, et ma ei lootnudki SINULT sõbralikumat kommentaari…Ja küsin veel lisaks, et mis sa sööd, et nii õel oled.
Kuna olete üsna lähedalt seotud- käib sul kodus – saad sisenedes ka naeratuse saatel küsida, et tegin toitu…Sulle raudselt ei meeldi. Või räägid et said koolis eksami tehtud, ei tea küll kuidas see õnnestus…
Ehk peegeldan ja toon lausa välja tema ebaviisakust, halvakspanu, alandamist vms…. Et ta saaks tagasiside ja et oleks vormistarud – TEMA suhtumine on sitt…tema kommentaarid nõmedad.
Sinu tegemistel või tegematajätmistel puudub sellega seos. Pead aru saama, et ta on kõrvaline isik, ja tema arvamus pole kõige tähtsam. Ja tunne rõõmu, et see pole su oma ema/isa.
See oli vist nagu vägivallaga, et kuni aktsepteeeid vaikides ja püüdled tema heakskiidu poole…annad ainult kütet juurde..(võin ka eksida).
Võid ka selle läbi rääkimise osas psühholoogilt nõu küsida, saad rahu enda sees ja ei lase end morjendada tulevikus…selliseid suhteid tuleb mujal ka ette…kus pead hakkama saama sarnaselt…(kui tunned, et mõjutab liigselt oma siseelu ja enesetunnet siis tasub rääkida).
Mõned suhted pole loodud paranema. Sina jääd kasuemale alatiseks selleks lapseks, kes talle vastu astuda ei tohi, tema sulle autoroteediks, kellele sa midagi öelda ei julge.
Oled täiskasvanu ning ei pea lubama teistel enda suhtes lugupidamatult käituda. Siiski saad end kaitsta üksnes läbi enda muutmise. Teist inimest muuta pole võimalik – ta kas tuleb ise muutustega kaasa või siis mitte.
Kui sa laps olid, siis sa pidid. Isa ja tema naisega suhtlema, sellisel moel, mis oli vale. Nüüd oled sa täiskasvanud inimene. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks sa nendega veel suhtlema peaksid? Ma imestan, et sa seda teed. Ja veel soosingut soovid sa? Hoia nendest eemale. Ja su elu muutub paremaks. Kui nemad oma vigu kunagi tunnistavad, siis leiavad ise tee sinu juurde, et kord sinu soosingut leida.
See on siis ringist väljas arvamus.
Isaga olen proovinud sellest rääkida, kuid ta lihtsalt naerab ja ütleb, et naine ongi selline.
Aga kuula oma isa ja lase olla. Teist inimest ei muuda, muuta saab ainult oma suhtumist temasse.
Ma lihtsalt elaks oma elu, väldiks kasuema ka siis, kui ta sulle külla tuleb ja kõik. Sellise inimese arvamus on 0. Kuigi samas tundub, et ta on sind palju “aidanud”, kui su saavutused on tingitud sellest, et talle midagi tõestada. Kuigi, tõepoolest, milleks? Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.
Sa polnud nende juurde oodatud, lihtne. Neil kahel oli oma elu, oma laps, sina olid võõras. Isegi kui seda sulle isa ees näkku ei öeldud, pidid sa isa naise suhtumisest ju ometi aru saama, et sina sinna perre ei kuulu. Miks sa sinna üldse minna tahtsid? Isa pärast? Kindlasti tekitas see uues naises viha sinu vastu, miks sa aru ei saa, et pole vaja nende juurde tulla.
Tõestamisvajadus. Ok, nimetad seda nii. Samas on hea, et oled selline nagu sa oled. Püüdlik, kohusetundlik, edukas. Ainult rõõm selle üle. Jäta see tõestamisvajadus eemale, mõtle, et teed seda kõike oma pere ja laste pärast. Mida tublim oled sina, seda parem elu on sinu lastel. Oma kodu on ju suur asi, sinu vanuses.
Kuidas vanemad lahku läksid? Miks? Kas isa kolis teie juurest ära või teie isa juurest? Kui vana sa siis olid?
Nüüd ma küsingi, et kas mees ja ema on töötud, et nad iga nädal saavad 3-4 päeva lapsi hoida?
Ja ma küsin ka uuesti, mis see teemasse puutub?
Kui tegemist on libaga, siis polegi ju teemat.
