Tere.
Ma olen meesterahvas kes on varsti 32 aastat vana ning kellel ei ole üldse õnne kaaslase leidmisega. Ma küll ei pea ennast perfektseks ning arvan et olen tavaline ja tean keda ma vajan ning alati annan võimalust, et avastada mida naisterahvas endast sisaldab, selle asemel, et mingeid eelarvamusi luua.
Muidugi kohtingud on puhas loterii minu arust ja mul õnne üldse ei ole. Mul on inimlikud vaated sellest keda ma otsin, ei ole väga nõudlik, püüan alati võimalikult positiivselt suhtuda kõigesse ja olen avatud mõttemaailmaga.
Aga siin on siis minu probleem – ma ei leia kedagi stabiilset ning ma ei tea mida teha enam.
Üks praegune / hilisem nn silmapiirne – dating kaaslane keda kohtasin läbi tinderi on arenenud sellisele tasemele, kus samahästi suhtest ei jää üldse paljugi puudu. Olen üsnagi normaalselt aega veetnud temaga, et avastada mida ta sisaldab, mida ta tahab ja vajab, mida ta arvab kõigest ning jaganud ka väga südamlikke ja ilusaid hetki. Samuti oleme ka mõlemad voodielu avastanud üksteisega kui ka tundeid, mis on näidanud vastastikust huvi üksteise vastu ülesse. Ma muidugi olen armunud temasse ja ausalt öeldes, üldse ei jäänud palju puudu et öelda seda et ma armastan teda. Tal polnud mingeid punaseid lippe mis ma leidsin tema juures ja tundus täiesti usaldusväärne, hooliv, aus ja humoorikas naisterahvas olevat kes andis ka vihjeid, et asjad viivad suhteni välja minuga.
Milles siis mure? Noh pm kui vabad päevad olid, siis ta tahtis minna kaugele oma kodulinna, et aega veeta oma perega ning ka sõpradega mis on täiesti ok minu arust.
Ja siis tuleb välja see hetk mida ta rääkis mulle – ta sõbrad tahtsid kuhugile klubisse minna ja siis ta kohtas mingit võhivõõrast meest, kes lihtsalt võlus ära teda sellisel tasemel, et kõik need hetked mis ma temaga jaganud olen, on olnud lihtsalt puhas võlts, kuigi tema jutu järgi ei ole nii. Ehk tsiteerides mida ta kirjutas “meil käis mingi klõps läbi ja ma tunnen, et ta on minule mõeldud”. Nisiis ta on otsustanud avada mitu nn kohtingu rinnet, sest tema loogika järgi ta pole veel suhtes ning seetõttu pole kellegil õigus midagi kobiseda. Kuigi noh, olles aus – see ei ole normaalne käitumine kui sul väidetavalt keegi on juba silmapiiril, ning kellega on juba midagi jagatud. Imelik osa on see, et ta ütles ja teab see mis ta teeb on väga nõme ja vale.
Nii et on ilmselge, et kui ta on valmis midagi sellist tegema, siis tal on täiesti ükskõik minust ja muud ei jää üle kui edasi liikuda.
See on ainult 1 näide minu paljudest kogemustest seoses datingu – suhete maailmaga. Veits kurvalt naljakas on ka see, et esmastel kohtumistel, see näitena välja toodud naisterahvas kellest kirjutasin, küsis kogemusi seoses mu eraelust teiste naisterahvaste kohta kellega mul minevikus pistmist oli. Kui hakkasin rääkima ja jagama, siis küsis kust ma nii sittasi naisi leidsin? Ma ei tea kas naerda või nutta selle peale – liiga tobedalt irooniline.
Niisiis teema mõte – kuidas te leiate seda jõudu, et alustada uuesti kogu seda teekonda nullist? Et sisestada uuesti oma tunded kellegi uute, võimalusega, et kõik võib jälle lihtsalt tuulde minna?
Ma ise lihtsalt ei jaksa enam ja tunnen, et alati kui ma olen andnud endale aega üle saamiseks pärast eelmist katastroofi, siis järgnev tuulde läinud suhe on aina rohkem vähendanud igasugust elujõudu uskuda seda, et järgmisel korral leian selle kes on mulle mõeldud.
Ma olen väsinud sellistest lollidest mängudest. Tekib selline tunne nagu keegi on mulle needuse peale pannud noorest saadik.
