Teema: Kuidas leppida lastetusega? (Hoiatus: pikk lugemine)

#3619300:

Doonormunarakud on väga kallid ja kuna tehnoloogia suudab külmutada küll spermatosoide ja embrüosid, aga mitte munarakke

Mis jutt see on?

Esimene suvaline link: “Munarakkude külmutamine võeti kasutusele 1990. aastate teises pooles”.

Nova Vita lehel, Elite´i lehel, ITK lehel jne jne jne.

#3619503:

Mis jutt see on? Esimene suvaline link: “Munarakkude külmutamine võeti kasutusele 1990. aastate teises pooles”. Nova Vita lehel, Elite´i lehel, ITK lehel jne jne jne.

Miks siis ei kasutata laialdaselt külmutatud doonormunarakke, vaid otsitakse ja palgatakse kalli raha eest doonoreid, et teha “värske” viljastamine, milleks see ajastamise jama, kui võiks võtta “sügavkülmast”, oskad öelda?

Kopin sulle sealtsamast Elite lehelt: Kuidas munarakke külmutatakse?
Erinevalt spermast ja embrüodest, mida on lihtne külmutada, on munarakk suurim rakk naise kehas ja sisaldab palju vett. Külmutades võivad tekkivad jääkristallid raku hävitada. Munarakk tuleb kuivatada ja vesi enne külmutamist asendada antifriisiga, et vältida jääkristallide moodustumist. Kuna munaraku kest muutub külmutades kõvemaks, peab munaraku viljastamiseks peale munaraku sulatamist sperma nõelaga munaraku sisse süstima (standardne ICSI protseduur).

See, mida sina linkisid, on OMA munarakkude külmutamine tulevikuks, millel pole midagi pistmist olukorraga, kus naise oma munarakud ei kõlba ja kasutatakse doonorit.

Ka ei rääkinud ma tema OMA munarakkude kvaliteedi parandamisest, vaid sellest, et ivf ravimid on erinevad, skeemid on erinevad, folliikulid võivad olla liiga vähe või üleküpsenud, miks sinu meelest saadakse erinevate ivf skeemidega väga erineva arvu ja viljastumise tulemuslikkusega munarakke, ühel korral nt minu puhul 1-16 näiteks? (üks kõige esimesel, pikk skeem lihtsalt ei töötanud nii hästi, hiljem rohtude vahetamisel olukorda paranes).

Ei tasu nokkida iga sõna kallal ja pilduda “suvalisi linke”, kui sul endal pole asi sügavuti selge. 7 kommentaari lihtsalt targutad, kui teema on tegelikult palju keerulisem, sul pole isegi mitte ivf kogemust.

Teemaalgataja, me tegime välismaal, mitte eesti kliinikus.

Kallis teemaalgataja,

esiteks pikk pai sulle ja kõva kallistus!

Teiseks, ma saan sinust hästi aru. Olen 5a viljatusravil olnud, kokku 10a lastetust. Kokku 7 IVF, neist vaid üks laps. Ja ülejäänud olid kõik ebaõnnestumised, kas lihtsalt ei midagi või rasedused järjest peetusid ja arstid ei leidnud midagi. Lugu on muidugi natuke teistsugune, vanus ka, kuid see valu hinges, see ülivalus kukkumine ja oma unistuste purunemine, see on sama, kõik me oleme siis ühtemoodi katki. Oi kuidas olen halbade uudiste järel ulunud ja röökinud… Päris hirmus meenutadagi. Kuid mida ma tahan öelda Sulle, seda, et inimese psühhika on nii võimas, eriti kui on olemas suur unistus! Muidugi tuleb alguses elada minutihaaval, nagu sa ütled ja see on õige. Ära tee pikki plaane, lihtsalt püüa iga päev endaga hakkama saada ja järjest hakata uuesti elus ilusat nägema. Küll tuleb see hetk, kui Sa oled taas jalul ja tunned endas jõudu, ma olen kindel! Sa oled tugev!

Mu arust ka ei olnud Su jutus seda, et sa soovid vaid oma munarakkudega last saada. Seda mõtles ise keegi juurde. Kui meie olime sellised situatsioonis, nagu enne kirjutasin, siis algul oli küll raske leppida, mõtlesin, et proovime veel ja veel ise, aga siis tuligi ka minu murdumine, kui käivitus enesekaitse, et mina enam haiget saada ei taha ja ma ei tahtnud enam üldse rasedaks jäädagi ja IVF-idest midagi kuulda. Läks aasta aega kuni ma leidsin endas jälle jõudu. Kuid selle aasta jooksul me olime tasapisi leppinud doonori mõtetega ja see polnud enam mingi probleem, mis seal vahet on, beebi on ju tähtsaim. Kui endal ei õnnestu, tuleb kasutada abi. (lihtalt mul olid külmas veel viljastunud rakud ja lasime siirdada, mis õnnestuski lõpuks).

Teiseks me panime kohe peale viimast raseduse katkemist ennast lapsendamisele järjekorda. Algul (aastaid varem) see mõte oli mulle võõras, kuid lõpuks jõudsin ma selleni ja rõõmuga. See oli nii positiivne, see mõte, et enam ei pea läbikukkumisi taluma ja ennast pärast jälle taastama, vaid me ootame ja saamegi ca 2aastaga beebi (suuremat last saaks kiiremini). Ja see on mul Sulle suurim soovitus. Enda taastamine ja uus IVF’i tee võtavad aega, pane aga ennast juba praegu lapsendamisele kirja! Seal on ka oma protseduurid, mis võtavad aega, aga Sa saad pihta hakata ja Sa enam ei kaota aega, vaid aeg hakkab töötama Su kasuks lõpuks!  Aastaid tagasi me käisime kohapeal erinevates valdades, praegu on neil vist tehtud ühtne süsteem ja tuleks ära käia vaid oma valla linnavalitsuses.

Elu on seebra. Vahest oleme me kõik nii katki ja õnnetud, mõtled, kas oledki veel kunagi üldse rõõmus jne, kuid möödub aeg ja elus juhtuvad imelised asjad ning kõik läheb hästi. Siis mõtled, vot kui oleks siis tol raskel hetkel peatunud… poleks siis seda head nüüd.

Kogu südamest soovin Sulle kiiret vaimset taastumist, elurõõmu üles leidmist ja muidugi unistuse peatset täitumist!

#3619177:

Vaatan, et kõik soovitavad lahkelt siin doonormunaraku kasutamist.

Mul on küll jäänud mulje, et neid doonorrakke ei ole nii laialt saadaval, et muudkui vali, vaid pigem on pikad ootejärjekorrad. Munarakudoonorlus ei ole kahjuks nii kerge nagu seemnerakkude võtmine.

Ehk oskab keegi täpsemalt-värskemalt kommenteerida?

Soovitus ka teemaalgatajale: vaheta kliinikut ja proovi näiteks Fertility Clinic Nordicus, nad pidid olema ühe suurima valikuga munarakudoonoritega ja spermadoonoritega Eesti kliinikutest. Ehk ikka tasub veel ühe arsti, dr Aluri on imeline – konsultatsioonis ära käia ja tema ausat arvamust ka küsida. Minul on seal kliinikus üldse on ainult positiivsed kogemused, mul õnneks doonorrakke vaja ei olnud praegu.

Elitest saab osta doonormunarakke 500 eur tk, soovitatakse osta korraga 4-6. Endal õnnestus doonormunarakkudega kohe esimesel korral, eelnevalt seljataga 5 IVF täisringi oma rakkudega, tulemusteta. Lihtsalt otsus oma peas vaja vastu võtta.