Teema: Kuidas mees normaalselt maha jätta

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma kujutan ette, millised vastused siin oleks, kui üks mees oleks teema püstitanud, et armastus otsas, naine selline igav tavaline pereema, tahaks põnevust, kuidas ta viisakalt maha jätta… Vaevalt siis oleks siin ülaltoodud vastuseid, et mis teha, nii ongi, pane aga graafik paika ja ole ise õnnelik… Olen näinud neid nn graafiku-lapsi, kurb. See jutt, et lapsed on õnnelikud, kui ema on õnnelik, on ideaalne enesepettuseks ja -õigustuseks, tegelikkuses on lapsed õnnelikud, kui neil on terve kodu, mis kahjuks muutub üha haruldasemaks.[/tsitaat]
Su lugemisoskus on ülimalt puudulik, kui sa ei näe, et enamus vastajaid arvab sellisel põhjusel lahkuminekust halvasti.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oleme koos olnud üle 10 aasta, paar last ka. Aga mul on nö siiber. Tahan sellest perekonnast välja saada ja midagi muud elust ka saada. See Eesti keskmise linna keskmine elu ühe keskmise mehega on mind lihtsalt ära tüüdanud.
Probleem on selles, et mees on normaalne, hea südamega ja otsest põhjust lahkuminekuks ei anna. Ei taha teda ka kuidagi solvata või haiget teha ka, sest mingit viha ma ei pea. Ta omamoodi huvitav tegelane, otseselt igavust ma ei tunne, seks on ka seni OK olnud aga lihtsalt ma tahan ÄRA. Mitu aastat juba. Nüüd on otsus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Olen proovinud ka näiteks seksi ärajätmisega aga tal on viimasel ajal nii palju tööd, et jääb õhtul enne magama, kui ma oma ükskõiksust demonstreerida saan.

Te kindlasti soovitate temaga rääkida aga mis ma talle ütlen? \”Kuule, ma nüüd otsustasin ära minna, ära pea pikka viha.\” Või mis?[/tsitaat]

haige !!!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa muidugi usud kõike, mida mees räägib. teema-algatajasuguseid naisi on ikka väga vähe. Enamasti, kui naine mehe laste olemasolust hoolimata maha jätab, on seal taga ikka väga tõsised põhjused, mitte niisama tüdimus. Mina jätsin oma mehe ka maha väga suurte jamad pärast, mida ta tegi ja nüüd olen kuulnud, et ta tema versioon oli see, et ma olevat lihtsalt tahtnud vaba olla ja ilma põhjuseta olevat ta maha jätnud. See on siis see versioon, mida ta oma uutele naistuttavatele serveerib, kes loomulikult teda usuvad…[/tsitaat]

Ohh, rahune:) Need on väga väiksed infokillud ja mees ei räägi mittte midagi halba oma ekskaasast. Me ei räägi üldse endiste kaaslaste teemal, on palju põnevaid muid jututeemasid olemas.

Vaidlen väga vastu. Öeldakse, et nii 80% lahkuminekuid algatavad just naised. Naised on tihti rahulolematud, tahavad tunda tõelist tunnet ja et kõik oleks perfektne jne. Mehed libistaks tihti mugavusest v-o ühe partneriga läbi elu, eriti kui naine tolereerib kõrvalsuhteid või ta lihtsalt neid varjab jne.

Minu meelest täiesti normaalne teemaalgatus. Ma arvan, et nii paljud kommenteerijad on välja vihastanud see, et mehe plaanib maha jätta naine. Et üks suguõde tahab lubada endale seda luksust, jätta maha mees, kellel otseselt suurt viga küljes ei olegi: peab töökohta, ei joo, ei peksa. Samal ajal kui paljud naised hoiavad kümne küünega kinni oma vägivaldsetest joodikutest. Eks teeb tigedaks küll:P
Ma arvan ka, et kui ikka inimene on suisa vastumeelseks muutunud, on ausam teie mõlema suhtes lahku minna. Siiski uisapäisa ei maksaks seda teha. Ma alustaks asja praktilistest külgedest: oleks sul kuhugi minna? Uus elukoht? Kas jääksid samasse linna, või tahaksid kolida mujale? Kas tahaksid võtta lapsed endale kasvatada või jätaksid nende peamise elukoha isa juurde?
Minu meelest võiksid sa esialgu proovida oma ellu vaheldust tuua muul moel. Siis eespool oli hea soovitus, mine mõneks kuuks kruiisilaevale tööle. Või mõni muu selline koht, Soome koristajaks kasvõi. Võibolla on sul isegi selline eriala, et saad otsida erialast tööd?
Võid ka kodumaal kaugemale töökoha otsida. Otsi näiteks töökoht mõnes teises linnas ja serveeri seda kodus nii, et tehti hea pakkumine, millest sa ei saanud keelduda. Veel soovitaks sul seada endale mingi tähtaeg, näiteks neli kuud või aasta, mille jooksul sa pead edasise osas selgusele jõudma. Kas lahutama, või koju tagasi kolima. Kui saad oma lahkumist serveerida kui ajutist head tööd mujal, siis ei pea sa enda järelt sildu põletama.
Usu, kui sa oled kusagil oma perest kaugel, siis võib tunduda su praegune elu lausa imeliselt hea ja huvitav:) Aga kui ei tundu, siis vähemalt on lahutamine õige mõte. Sa ei pea hiljem mõtlema, et äkki toimisid valesti.

tegelikult on väga normaalne minna lahku ja öelda teisele osapoolele, et see suhe ei toimi enam. Tobe on yritada ja yritada tuues ettekäändeks lapsi, maj. olukorda, yhisvara vms. See on nii loll, elada koos kellegagi keda sa tegelikult ei armasta ja tundeid pole. Ja ma imetlen neid tarkpäid, kes kohe köigile teisiti mötlejatele keskeakriisi diagnoosivad 🙂 Muide ega se körvalt armukese pidamine ka just teab kui öilis pole. Räägi mehele asi ilusti ära ja tuult sulle tiibadesse 🙂

No tundub libateema aga no arutleda ju v6ib.

Ehk siis lubage mul ainult korraks ja hästi vähe kahtlustada et teemaalgataja on armunud ja kahjuks mitte oma mehesse…

ma hoian mehele pöialt, et sellisest pooletoobisest naise asemele parema leiaks.

aga ütle mehele välja, mida meilegi räägid ja hakka pakkima. mina sinusugust küll tagasi ei hoiaks.

mees on igav ja tavaline ja keskmine, aga mille poolest oled sina huvitav ja eriline, mida põnevat oled korda saatnud, kui huvitav ema sa kasvõi omaenda lastele oled? ilmselt oled täiesti tavaline ja pigem igav, sest ootad oma elu värvikaks muutmist teistelt.
pean perekoolis teemaalgataja tavapärast materdamist halvaks tooniks, aga vot sinule küll kuidagi kaasa elada ei oska. kui sa oleks nii tohutult põnev inimene nagu arvad end olevat, siis ei oleks mees kuidagi takistuseks. sest nagu ise ütled ei ole tegemist tropiga, kes naisel elada ei luba. aga sa mine ja proovi, ehk saad vähemalt veidigi targemaks.

25-aastane naiivne neiu????
No kestab see beebipõlv ikka tänasel päeval kaua, enne jõuab pinsi-iga kätte kui noorukitest ja neidudest mehed ja naised saavad!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu meelest täiesti normaalne teemaalgatus. Ma arvan, et nii paljud kommenteerijad on välja vihastanud see, et mehe plaanib maha jätta naine. Et üks suguõde tahab lubada endale seda luksust, jätta maha mees, kellel otseselt suurt viga küljes ei olegi: peab töökohta, ei joo, ei peksa. Samal ajal kui paljud naised hoiavad kümne küünega kinni oma vägivaldsetest joodikutest. Eks teeb tigedaks küll:P
Ma arvan ka, et kui ikka inimene on suisa vastumeelseks muutunud, on ausam teie mõlema suhtes lahku minna. Siiski uisapäisa ei maksaks seda teha. Ma alustaks asja praktilistest külgedest: oleks sul kuhugi minna? Uus elukoht? Kas jääksid samasse linna, või tahaksid kolida mujale? Kas tahaksid võtta lapsed endale kasvatada või jätaksid nende peamise elukoha isa juurde?
Minu meelest võiksid sa esialgu proovida oma ellu vaheldust tuua muul moel. Siis eespool oli hea soovitus, mine mõneks kuuks kruiisilaevale tööle. Või mõni muu selline koht, Soome koristajaks kasvõi. Võibolla on sul isegi selline eriala, et saad otsida erialast tööd?
Võid ka kodumaal kaugemale töökoha otsida. Otsi näiteks töökoht mõnes teises linnas ja serveeri seda kodus nii, et tehti hea pakkumine, millest sa ei saanud keelduda. Veel soovitaks sul seada endale mingi tähtaeg, näiteks neli kuud või aasta, mille jooksul sa pead edasise osas selgusele jõudma. Kas lahutama, või koju tagasi kolima. Kui saad oma lahkumist serveerida kui ajutist head tööd mujal, siis ei pea sa enda järelt sildu põletama.
Usu, kui sa oled kusagil oma perest kaugel, siis võib tunduda su praegune elu lausa imeliselt hea ja huvitav:) Aga kui ei tundu, siis vähemalt on lahutamine õige mõte. Sa ei pea hiljem mõtlema, et äkki toimisid valesti.[/tsitaat]

Õige jutt. Olen ise ka enam-vähem samas olukorras, koos oldud pea 11 aastat. Viimased 6 kuud olen tundnud,et mul on siiber, mul on oma mehest kopp ees. Ma vaatan teda ja mõtlen,et no kas tõesti ma pean elama temaga seda elu oma päevade lõpuni? Tahaks ka põnevust, romantikat, armastust! Aga ma olen kaine loogikaga, nii et uisa päisa ma teda maha jätma ei hakka. Lubasin endale,et üritan ka ennast natuke muuta ning hakata rohkem koos (ilma lasteta) midagi ette võtma, et minust ja temast saaks jällegi meie, need, kellesse me armusime. Mõtlesin, et annan aega nii 4-5 kuud, kui siis ka midagi paremaks ei lähe, siis ilmselt tuleb ette võtta drastilisemaid meetoteid. Loen su kirjast välja,et olete majanduslikult normaalsel järjel – miks te siis ei võta midagi koos ette? Minge kuhugi kahekesi, teise linna,teise riiki, midagi muud kui oma kodune miljöö. Hetkel tundub mullegi natuke,et olen nagu puuris,et mu elu on enam-vähem elatud ,kool lõpetatud, lapsed olemas,töö ok,tahaks ju midagi muud.. Elan samuti keskmises linnas, keskmise perega – aga samas,mida ma saada tahan? Suuremasse linna ei taha kolida, kuna olen maja inimene ja siin on see olemas. Paremat meest ma vaevalt saaks, sest praegune on aastatega nagu minu osaks muutunud, vaevalt keegi teine mu veidrusi välja kannataks. Vaevalt keegi mu lastele parem isa oleks, kui tema. Ilmselt minule piisaks praegu ka reis kahekesi,et natukenegi rutiini lammutada, sest olen teda aastaid armastanud ja ehk leian selle algse armastuse ka veel üles. Vaatan ka oma sõbrannat, kes enam- vähem samal põhjusel jättis oma mehe maha, no ja ei saa öelda,et ta oleks õnnelik. Leidis küll uue mehe, aga samuti,mees kes alguses hiilgas nagu kuld, kelle järgi sõbrants õhkas, osutus jällegi tavaliseks paekiviks. Nüüd ikkagi mured ja arusaamatused seal peres. Ja sõbranna tahaks jällegi midagi muud, kuigi ta ei ole enda jaoks lahti mõtestanud,mis see muu küll olla võib.

Loomulikult, kui sa tunned et ei taha, ei suuda , ei jõua, siis mine. Aga katsu enda poolt enne midagi ära teha, ehk on vaja vaid pisikest muudatust. Kui asi ei muutu paremaks, siis võid rahuliku südamega suhtest lahkuda, kuna sa tead,et oled vähemalt üritanud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Elu on ikka huvitav…:) Tutvusin 32-sena endast 7 a. vanema mehega, kellest vist enam-vähem sama moodi \”tüdineti\” ja vasakule pandi. Väga hea ja suhtele keskendunud mees on.
Muidugi ei teinud ma nüüd mingeid etteheiteid, ära saa valesti aru. Meil alles kõik värske, pealegi pole mul lapsi jne. Muide sellest \”survest\” laps saada ma su jutus absoluutselt aru ei saanud. Kuidas saab seda üldse survestada? Sa ikka ise tahtsid last onju? Mina näiteks tean, et ei soovi. (mehel laps olemas, juba suht suur, seega kõik õnnelikud).[/tsitaat]

Issand, võib see tõsi olla, et kahel erineval inimesel on umbes samasugune saatus? Pean sind, kägu ja ennast silmas.

Tutvusin 30-sena sama vana mehega, kes KA oli selline \”maeiviitsienamsinugamängida\” naisest \”järele jäänud\”. Mina lapsi ei saa, mehel 2 last, kellest üks tahtis emaga elada ja teine isaga ehk siis minust sai ühtäkki kasuema. Õnneks oli laps piisavalt suur (9a), ei vajanud enam potitamist ja lutitamist.
Ma olen vahel mõelnud, et see on vist mu elu ainuke kord, kui sattusin nö. õigel ajal õiges kohas olema ja selle inimesega tutvusin.
Detsembris saab 8a. koos elatud.

Palju õnne meile!

Teemaalgatajale ei oska midagi öelda. Loodetavasti mõni teine naine oskab tema meest väärilisemalt hinnata. 35-sena nii nõmedate meelemuutustega? Perekonna lõhkumine on ikka väga karm asi! See ei ole kleit, et ah, ei meeldi, panen uue selga. See on PEREKOND, elu ja ühiskonna alustala. Kui sa oma peret ei oska väärtustada, mida sa siis üldse hindad?

Kas laste jaoks on ikka alati oluline, et ema ja isa oleksid koos, olgugi et nad teineteist enam ei armasta ega austa?

Elu on lühike, me elame igaüks enda elu selle järgi, kuidas me sisimas tunneme. Ei saa sundida südant ja hinge koos olema inimesega, kelle vastu tunned ainult tüdimust. Ja vahest on kõigile parem lihtsalt kummalgi oma teed minna, milleks punnitada?

Ma lugesin esmalt pealkirja \”Kuidas mees normaalselt maha matta\” aga teemat avades tundub, et samasse potti ta lähebki…