Teema: Kuidas said aru, et oled armunud

#4292728:

Ma sain aru, et südamest lõi tuline jutt tugevalt läbi, nagu päriselt oleks nool sisse tunginud. Nagu välk selgest taevast pauguga. Hea, et samal ajal istusin. Muidu oleks kukkunud. Kas siis avanesid miskid energiad mis minus kinni olid.

See oli siis üht mõned aastad tuttavat naist nähes, kelle vastu ei olnud enne mitte midagi. Tavaline teisteseas.

<!– ezoic_video_placeholder-under_first_paragraph-288×162-999998-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_first_paragraph-288×162-999998-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-under_first_paragraph-240×135-999998-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_first_paragraph-240×135-999998-nonexxxclearxxxblock –> Aga siis muutus kõik. Terve ärkveloleku aja ainult mõtlen ta peale. Tekkis järjest suuremaks muutuv igatsus kuni, et hakka karjuma, tahtmine teda näha. Muudkui meenub temast kõike, enam paremat pole, hakkasin ütlema endale, et on elu armastus, vaatad pilte pisarad voolavad. Olla ei saa, kõrval teised küsivad, et kas midagi on viga, kuna ei saa normaslselt hingata. Umbes 1,5 aastat jutti. Jne. Nüüd vist hakkab järgi andma.

Ilmselt oled rase, siis emotsioonid kõiguvad nii, et kedagi nähes või millestki mõeldes hakkad nutma.

See esimene kirjeldus sul viitab ärevusele, et pidid lausa istuma, muidu kukud pikali, sel pole armumisega midagi pistmist.

Kõik see on mööduv.

Sellist tulist jutti käib mul seest läbi siis, kui inimene on minu jaoks väga ebameeldiv ja ei meeldi mulle, kuid olen sunnitud mõned minutid tema seltskonna ära taluma. Näiteks kohates juhuslikult mõnda eksi. Siis sisendan endale, et jään ikka rahulikuks, kuigi on vastik tunne, aga elan üle ja väldin silmsidet, ei räägi temaga sõnagi ja lasen kiirelt jalga. Paar korda aastas ikka on juhtunud.

#4292728:

Ma sain aru, et südamest lõi tuline jutt tugevalt läbi, nagu päriselt oleks nool sisse tunginud. Nagu välk selgest taevast pauguga. Hea, et samal ajal istusin. Muidu oleks kukkunud. Kas siis avanesid miskid energiad mis minus kinni olid.

See oli siis üht mõned aastad tuttavat naist nähes, kelle vastu ei olnud enne mitte midagi. Tavaline teisteseas.

<!– ezoic_video_placeholder-under_first_paragraph-288×162-999998-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_first_paragraph-288×162-999998-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-under_first_paragraph-240×135-999998-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-under_first_paragraph-240×135-999998-nonexxxclearxxxblock –> Aga siis muutus kõik. Terve ärkveloleku aja ainult mõtlen ta peale. Tekkis järjest suuremaks muutuv igatsus kuni, et hakka karjuma, tahtmine teda näha. Muudkui meenub temast kõike, enam paremat pole, hakkasin ütlema endale, et on elu armastus, vaatad pilte pisarad voolavad. Olla ei saa, kõrval teised küsivad, et kas midagi on viga, kuna ei saa normaslselt hingata. Umbes 1,5 aastat jutti. Jne. Nüüd vist hakkab järgi andma.

Otsi psühholoog endale.

#4292837:

Otsi psühholoog endale

Vastupidiselt enamikele kägudele siin, on see mees tundnud tugevaid tundeid ja neid ka väljendab. Miks tema peaks endale psühholoogi otsima? Temal ju tunded ja asjad töötavad ning see on inimeseks olemise juures parim.

See ongi ju pesuehtne armumine. Idealiseerimine, justkui pilves olek. Vahet pole, kas mees või naine. Seda ka teemaalgataja küsis. Tulekski nüüd teemaalgatuse juurde tagasi.

#4292839:

Otsi psühholoog endale.

Ja mida ta peaks aitama? Ma vahepeal otsisin terapeutide kontakte.

Aga siiani on aidanud aeg. Vähemalt tean, et mingi aeg läheb ikka üle.

Aeg ei aita, siis leiad lihtsalt uue naise, kellest uneleda ja läheb lihtsalt edasi. Tegelikult psühholoog aitab sind sellest välja.

#4292853:

#4292851:

See ongi ju pesuehtne armumine. Idealiseerimine, justkui pilves olek. Vahet pole, kas mees või naine. Seda ka teemaalgataja küsis. Tulekski nüüd teemaalgatuse juurde tagasi.

Pigem on see reaalse suhte vältimine. Siis leitakse endale mingi kättesaamatu objekt, keda nn armastada.

Ma olen ka äkki selles nö süüdi. Sest ükski neist, kes on olnud mulle kättesaadavad ja minust huvitatud, pole kunagi tekitanud nii tugevat sümpaatiat ja tundeid, kui need, kes kindlalt kättesaadavad pole. Need, kellega olen suhteid sõlminud (enamasti lühiajaliselt) on suht kiiresti tekitanud pigem sellise “meh” tunde, isegi kui alguses on selline sümpaatia ja mingi emotsioon, rõõm kontaktist. Aga ikkagi suhteliselt kiiresti hakkan nägema vigu ja asju, mis häirivad ja mis omavahel ei klapi. Siis see tunne lahtub. Tavaliselt kuu-paariga.

Aastaid olen suhtes olnud ainult ühega, kellesse alguses veel kõige skeptilisemalt suhtusin. Ja tagantjärgi sain aru, et täiesti põhjusega. Ta kindlasti polnud mu jaoks õige ja meie suhe polnud loodud õigetel alustel. Ma polnud vist kunagi temasse tegelikult armunud, kiindunud olin lihtsalt. Tema oli armunud vist ja üsna alguses tuli armastuse jutuga ning haavus pisarateni, kui rääkisin kiindumusest. Mulle lihtsalt meeldis see tähelepanu, olla lähedane kellegagi ja see, kuidas ta minuga käitus ja suhtus. Aga endal seda õiget vaimustust kordagi ei tekkinud.

Samas olen mitmeid kordi olnud hullumiseni sisse võetud inimestest, kes on mulle täiesti kindlalt kättesaamatud. Erinevatel põhjustel. Enamasti on nad mu jaoks minu liigast väljas nö. Neid olen küll idealiseerinud, fantaseerinud, vaadanud pilte, unistanud lõputult, mõelnud päeval ja ööl. Ja on tekkinud mõnus pilvel oleku tunne, pidev naeratus ja heaolutunded. Paraku ka magamatus ja ärevus, kui peab nägema.

Mul on olnud ses osas tükk aega rahulik, aga just mõni aeg tagasi tekkis kokkupuude kellegagi, kes on mu jaoks väga-väga atraktiivne nii välimuselt kui olekult ja üritanud vältida ,et liiga emotsionaalseks lähen, aga ei saa sinna midagi parata. Puutun igal nädalal kokku ja kuna mul on madal enesehinnang, siis selliste imetluse objektidega ma reeglina alati pigem väldin igasugust suhtlust ja seda, et nad üldse mind märkaks või vaataks. Sest see teeb mind väga ärevaks ja ebakindlaks. Ei julge oma kiindumusobjektiga isegi rääkida, isegi kui kokkupuude on selline, et mingil põhjusel tegelikult peaks või oleks vajalik. Olgu siis töö, mingi õppe raames vms. Aga siis väldin viimase võimaluseni, sest ei julge rääkida. Mõte sellest ajab juba ärevaks ja paneb südame kiiremini lööma. Päris raske tegelikult.

Praegu ongi nii, et kui muidu suutnud olla mõistlik ja siiski püüda vältida sellist pilves olekut ja temast mõtlemist, lihtsalt suunata mõte mujale ja tegeleda muude asjadega, sest igapäevaelus on kiire ja palju tegemist, siis viimati juhtus nii, et pidin siiski temaga ka suhtlema. Muidu võiksin narruseni seda kontakti ja suhtlust edasi lükata, aga tuleb endale kahjuks, kui kokkupuude on selline, et enda hüvanguks siiski on vaja ka suhelda ja midagi küsida. Piisas sellest, et lähedalt näost näkku pidin temaga lühidalt vestlema ja ta terve aeg vaatas silma sisse oma imeilusate silmade ja lummava pilguga ja naeratas ülivõluvalt ja pärast seda olen nagu puuga pähe saanud. Pärast oli mitu tundi totralt hea tuju ja hea olla ja see hetk on siiani meeles.

Nüüd on selline tunne, et enam ei suuda üldse temaga lähemalt rääkida. Enne seda intsidenti suhelnud minimaalselt ja kaugemalt distantsilt üle ruumi, siis pole nii hullu, aga pean temaga veel pikemat aega kokku puutuma ja paratamatult ka otse suhtlema millalgi. Kardan, et ei suuda temaga näost näkku lähedalt vestelda, ilma et lollakalt naeratama hakkaks või üldse kinni kiiluks ja sõnatult vahtima jääks

Ise juba keskeale liginev, aga nii tobu 🙂 Tegelikult mul polegi juhtunud sellist sümpaatiat kellegagi, kellega päriselus lähedalt ka kokku puutun. Minu jaoks uudne olukord ja ei teagi, kas ja kuidas saan hakkama sellega, et temaga suhelda normaalselt sellisel viisil, et sümpaatia mitte mingil juhul välja ei paistaks. . See ainuke otsesem kontakt, mis nüüd oli, oli niigi selline kohmetu, kus ta naeratas terve aeg otsa, vaatas silma sisse ja mõttelõng jäi meil mõlemal kuidagi venima. Seda piinlikum mul oli, olin lihtsalt kimbatuses.

#4292904:

#4292870:

#4292853:

#4292851:

See ongi ju pesuehtne armumine. Idealiseerimine, justkui pilves olek. Vahet pole, kas mees või naine. Seda ka teemaalgataja küsis. Tulekski nüüd teemaalgatuse juurde tagasi.

Pigem on see reaalse suhte vältimine. Siis leitakse endale mingi kättesaamatu objekt, keda nn armastada.

Ma olen ka äkki selles nö süüdi. Sest ükski neist, kes on olnud mulle kättesaadavad ja minust huvitatud, pole kunagi tekitanud nii tugevat sümpaatiat ja tundeid, kui need, kes kindlalt kättesaadavad pole. Need, kellega olen suhteid sõlminud (enamasti lühiajaliselt) on suht kiiresti tekitanud pigem sellise “meh” tunde, isegi kui alguses on selline sümpaatia ja mingi emotsioon, rõõm kontaktist. Aga ikkagi suhteliselt kiiresti hakkan nägema vigu ja asju, mis häirivad ja mis omavahel ei klapi. Siis see tunne lahtub. Tavaliselt kuu-paariga.

Aastaid olen suhtes olnud ainult ühega, kellesse alguses veel kõige skeptilisemalt suhtusin. Ja tagantjärgi sain aru, et täiesti põhjusega. Ta kindlasti polnud mu jaoks õige ja meie suhe polnud loodud õigetel alustel. Ma polnud vist kunagi temasse tegelikult armunud, kiindunud olin lihtsalt. Tema oli armunud vist ja üsna alguses tuli armastuse jutuga ning haavus pisarateni, kui rääkisin kiindumusest. Mulle lihtsalt meeldis see tähelepanu, olla lähedane kellegagi ja see, kuidas ta minuga käitus ja suhtus. Aga endal seda õiget vaimustust kordagi ei tekkinud.

Samas olen mitmeid kordi olnud hullumiseni sisse võetud inimestest, kes on mulle täiesti kindlalt kättesaamatud. Erinevatel põhjustel. Enamasti on nad mu jaoks minu liigast väljas nö. Neid olen küll idealiseerinud, fantaseerinud, vaadanud pilte, unistanud lõputult, mõelnud päeval ja ööl. Ja on tekkinud mõnus pilvel oleku tunne, pidev naeratus ja heaolutunded. Paraku ka magamatus ja ärevus, kui peab nägema.

Mul on olnud ses osas tükk aega rahulik, aga just mõni aeg tagasi tekkis kokkupuude kellegagi, kes on mu jaoks väga-väga atraktiivne nii välimuselt kui olekult ja üritanud vältida ,et liiga emotsionaalseks lähen, aga ei saa sinna midagi parata. Puutun igal nädalal kokku ja kuna mul on madal enesehinnang, siis selliste imetluse objektidega ma reeglina alati pigem väldin igasugust suhtlust ja seda, et nad üldse mind märkaks või vaataks. Sest see teeb mind väga ärevaks ja ebakindlaks. Ei julge oma kiindumusobjektiga isegi rääkida, isegi kui kokkupuude on selline, et mingil põhjusel tegelikult peaks või oleks vajalik. Olgu siis töö, mingi õppe raames vms. Aga siis väldin viimase võimaluseni, sest ei julge rääkida. Mõte sellest ajab juba ärevaks ja paneb südame kiiremini lööma. Päris raske tegelikult.

Praegu ongi nii, et kui muidu suutnud olla mõistlik ja siiski püüda vältida sellist pilves olekut ja temast mõtlemist, lihtsalt suunata mõte mujale ja tegeleda muude asjadega, sest igapäevaelus on kiire ja palju tegemist, siis viimati juhtus nii, et pidin siiski temaga ka suhtlema. Muidu võiksin narruseni seda kontakti ja suhtlust edasi lükata, aga tuleb endale kahjuks, kui kokkupuude on selline, et enda hüvanguks siiski on vaja ka suhelda ja midagi küsida. Piisas sellest, et lähedalt näost näkku pidin temaga lühidalt vestlema ja ta terve aeg vaatas silma sisse oma imeilusate silmade ja lummava pilguga ja naeratas ülivõluvalt ja pärast seda olen nagu puuga pähe saanud. Pärast oli mitu tundi totralt hea tuju ja hea olla ja see hetk on siiani meeles.

Nüüd on selline tunne, et enam ei suuda üldse temaga lähemalt rääkida. Enne seda intsidenti suhelnud minimaalselt ja kaugemalt distantsilt üle ruumi, siis pole nii hullu, aga pean temaga veel pikemat aega kokku puutuma ja paratamatult ka otse suhtlema millalgi. Kardan, et ei suuda temaga näost näkku lähedalt vestelda, ilma et lollakalt naeratama hakkaks või üldse kinni kiiluks ja sõnatult vahtima jääks

Ise juba keskeale liginev, aga nii tobu Tegelikult mul polegi juhtunud sellist sümpaatiat kellegagi, kellega päriselus lähedalt ka kokku puutun. Minu jaoks uudne olukord ja ei teagi, kas ja kuidas saan hakkama sellega, et temaga suhelda normaalselt sellisel viisil, et sümpaatia mitte mingil juhul välja ei paistaks. . See ainuke otsesem kontakt, mis nüüd oli, oli niigi selline kohmetu, kus ta naeratas terve aeg otsa, vaatas silma sisse ja mõttelõng jäi meil mõlemal kuidagi venima. Seda piinlikum mul oli, olin lihtsalt kimbatuses.

See on ikkagi see, et esiteks sa mõtled paljusid asju üle ja ikka leiad enda jaoks põhjuseid, miks üks või teine inimene sulle väga meeldib või üldse ei sobi. Nagu kõik oleks mustvalge. Naeratus ja silma vaatamine pole midagi väga erilist, pigem tavalise suhtluse osa. See võib ka inimese omapära olla, mis polegi otseselt sinuga seotud, kuid sa ei julge avatult naistega suhelda ja seetõttu genereerid iseendale vastused selmet küsida, kuidas päriselt on.

Huvitav, et tead nii hästi, kuidas ja mida ma mõtlen. Ei mõtle üle ega mustvalgelt. Aga nii lihtsalt ju asjad täpselt ongi, et osad inimesed meile meeldivad ja osad mitte. Eriti kui asi puudutab romantilist suhtlust. Pole ju mõtet hakata suhet aretama mingi “halli alaga”, et tegelikult väga ei meeldi, aga natuke meeldib ka. Need, keda kohanud, pole piisavalt meeldinud, et tahaks päriselt ja pikemalt koos olla.

Ja ma olen naine ning räägin mehest. Ta ongi väga sõbralik, tore, rõõmsameelne inimene, kes on ühtlasi välimuselt väga atraktiivne ning karismaatiline kuju. Tegus ja sotsiaalselt väga aktiivne ka. Mina olen selline igav tagasihoidlik mitte edukas ja mitte eriti ilus introvert. Seetõttu polegi mingit võimalust, lisaks veel mõned muud põhjused nagu vahemaa ja et tal kindlasti on juba naine. Naeratab ja vaatabki silma kõigile ilmselt, aga kuna nii väga meeldib siis mul on raske sealjuures normaalseks jääda. Lihtsam oleks, kui ta räägiks tõsiselt ja ei vaataks väga otsa.

#4293022:

#4292967:

#4292904:

#4292870:

#4292853:

#4292851:

See ongi ju pesuehtne armumine. Idealiseerimine, justkui pilves olek. Vahet pole, kas mees või naine. Seda ka teemaalgataja küsis. Tulekski nüüd teemaalgatuse juurde tagasi.

Pigem on see reaalse suhte vältimine. Siis leitakse endale mingi kättesaamatu objekt, keda nn armastada.

Ma olen ka äkki selles nö süüdi. Sest ükski neist, kes on olnud mulle kättesaadavad ja minust huvitatud, pole kunagi tekitanud nii tugevat sümpaatiat ja tundeid, kui need, kes kindlalt kättesaadavad pole. Need, kellega olen suhteid sõlminud (enamasti lühiajaliselt) on suht kiiresti tekitanud pigem sellise “meh” tunde, isegi kui alguses on selline sümpaatia ja mingi emotsioon, rõõm kontaktist. Aga ikkagi suhteliselt kiiresti hakkan nägema vigu ja asju, mis häirivad ja mis omavahel ei klapi. Siis see tunne lahtub. Tavaliselt kuu-paariga.

Aastaid olen suhtes olnud ainult ühega, kellesse alguses veel kõige skeptilisemalt suhtusin. Ja tagantjärgi sain aru, et täiesti põhjusega. Ta kindlasti polnud mu jaoks õige ja meie suhe polnud loodud õigetel alustel. Ma polnud vist kunagi temasse tegelikult armunud, kiindunud olin lihtsalt. Tema oli armunud vist ja üsna alguses tuli armastuse jutuga ning haavus pisarateni, kui rääkisin kiindumusest. Mulle lihtsalt meeldis see tähelepanu, olla lähedane kellegagi ja see, kuidas ta minuga käitus ja suhtus. Aga endal seda õiget vaimustust kordagi ei tekkinud.

Samas olen mitmeid kordi olnud hullumiseni sisse võetud inimestest, kes on mulle täiesti kindlalt kättesaamatud. Erinevatel põhjustel. Enamasti on nad mu jaoks minu liigast väljas nö. Neid olen küll idealiseerinud, fantaseerinud, vaadanud pilte, unistanud lõputult, mõelnud päeval ja ööl. Ja on tekkinud mõnus pilvel oleku tunne, pidev naeratus ja heaolutunded. Paraku ka magamatus ja ärevus, kui peab nägema.

Mul on olnud ses osas tükk aega rahulik, aga just mõni aeg tagasi tekkis kokkupuude kellegagi, kes on mu jaoks väga-väga atraktiivne nii välimuselt kui olekult ja üritanud vältida ,et liiga emotsionaalseks lähen, aga ei saa sinna midagi parata. Puutun igal nädalal kokku ja kuna mul on madal enesehinnang, siis selliste imetluse objektidega ma reeglina alati pigem väldin igasugust suhtlust ja seda, et nad üldse mind märkaks või vaataks. Sest see teeb mind väga ärevaks ja ebakindlaks. Ei julge oma kiindumusobjektiga isegi rääkida, isegi kui kokkupuude on selline, et mingil põhjusel tegelikult peaks või oleks vajalik. Olgu siis töö, mingi õppe raames vms. Aga siis väldin viimase võimaluseni, sest ei julge rääkida. Mõte sellest ajab juba ärevaks ja paneb südame kiiremini lööma. Päris raske tegelikult.

Praegu ongi nii, et kui muidu suutnud olla mõistlik ja siiski püüda vältida sellist pilves olekut ja temast mõtlemist, lihtsalt suunata mõte mujale ja tegeleda muude asjadega, sest igapäevaelus on kiire ja palju tegemist, siis viimati juhtus nii, et pidin siiski temaga ka suhtlema. Muidu võiksin narruseni seda kontakti ja suhtlust edasi lükata, aga tuleb endale kahjuks, kui kokkupuude on selline, et enda hüvanguks siiski on vaja ka suhelda ja midagi küsida. Piisas sellest, et lähedalt näost näkku pidin temaga lühidalt vestlema ja ta terve aeg vaatas silma sisse oma imeilusate silmade ja lummava pilguga ja naeratas ülivõluvalt ja pärast seda olen nagu puuga pähe saanud. Pärast oli mitu tundi totralt hea tuju ja hea olla ja see hetk on siiani meeles.

Nüüd on selline tunne, et enam ei suuda üldse temaga lähemalt rääkida. Enne seda intsidenti suhelnud minimaalselt ja kaugemalt distantsilt üle ruumi, siis pole nii hullu, aga pean temaga veel pikemat aega kokku puutuma ja paratamatult ka otse suhtlema millalgi. Kardan, et ei suuda temaga näost näkku lähedalt vestelda, ilma et lollakalt naeratama hakkaks või üldse kinni kiiluks ja sõnatult vahtima jääks

Ise juba keskeale liginev, aga nii tobu Tegelikult mul polegi juhtunud sellist sümpaatiat kellegagi, kellega päriselus lähedalt ka kokku puutun. Minu jaoks uudne olukord ja ei teagi, kas ja kuidas saan hakkama sellega, et temaga suhelda normaalselt sellisel viisil, et sümpaatia mitte mingil juhul välja ei paistaks. . See ainuke otsesem kontakt, mis nüüd oli, oli niigi selline kohmetu, kus ta naeratas terve aeg otsa, vaatas silma sisse ja mõttelõng jäi meil mõlemal kuidagi venima. Seda piinlikum mul oli, olin lihtsalt kimbatuses.

See on ikkagi see, et esiteks sa mõtled paljusid asju üle ja ikka leiad enda jaoks põhjuseid, miks üks või teine inimene sulle väga meeldib või üldse ei sobi. Nagu kõik oleks mustvalge. Naeratus ja silma vaatamine pole midagi väga erilist, pigem tavalise suhtluse osa. See võib ka inimese omapära olla, mis polegi otseselt sinuga seotud, kuid sa ei julge avatult naistega suhelda ja seetõttu genereerid iseendale vastused selmet küsida, kuidas päriselt on.

Huvitav, et tead nii hästi, kuidas ja mida ma mõtlen. Ei mõtle üle ega mustvalgelt. Aga nii lihtsalt ju asjad täpselt ongi, et osad inimesed meile meeldivad ja osad mitte. Eriti kui asi puudutab romantilist suhtlust. Pole ju mõtet hakata suhet aretama mingi “halli alaga”, et tegelikult väga ei meeldi, aga natuke meeldib ka. Need, keda kohanud, pole piisavalt meeldinud, et tahaks päriselt ja pikemalt koos olla.

Ja ma olen naine ning räägin mehest. Ta ongi väga sõbralik, tore, rõõmsameelne inimene, kes on ühtlasi välimuselt väga atraktiivne ning karismaatiline kuju. Tegus ja sotsiaalselt väga aktiivne ka. Mina olen selline igav tagasihoidlik mitte edukas ja mitte eriti ilus introvert. Seetõttu polegi mingit võimalust, lisaks veel mõned muud põhjused nagu vahemaa ja et tal kindlasti on juba naine. Naeratab ja vaatabki silma kõigile ilmselt, aga kuna nii väga meeldib siis mul on raske sealjuures normaalseks jääda. Lihtsam oleks, kui ta räägiks tõsiselt ja ei vaataks väga otsa.

Mis temas siis nii meeldivat on? Kui sulle see silmavahtimine ja naeratamine juba praegu ei meeldi, veel enam, kui on teada, et suhtlebki naistega nii, siis suhtesse minnes hakkaks see veel rohkem häirima.

Loomulikult mulle meeldib see ja seetõttu hakkabki veel imelikum olla. Kellele ei meeldiks, kui talle väga sümpaatne mees teda vaadates naeratab ja silma sisse vaatab. Seda raskem on olla. Mitte naistega ei suhtle nii, vaid kõigiga. Sõbralik ja meeldiv inimene lihtsalt. Hea suhtleja.

#4293043:

See mees võib seda toredat iseloomu ka teeselda, tegelikult eraelus võib iseloom olla teistsugune. Ma soovitaks vaadata endataolist või endast koledamat ja igavamat meest edukaks suhteks. Mitte arvata, et võlud selle mehe ära, sest seda tõenäoliselt ei juhtu. Samas mõni igavam mees võib olla väga hea kaaslane ja siis juba harjud ka keskpärasema välimusega ära.

Mida soovitused sul on, nagu biorobot valib suvalt mingeid vastuseid välja, sest midagi peab vastama.

Silma vaatamist ja naeratamist saab tähele panna vaid see, kes ise ka silma vaatab ja vastu naeratab. Kui sa teda ise ei vaataks nii pingsalt, siis sa ei näeks, kas ta naeratab või vaatab sulle silma või mitte.

#4292728:

Aga siis muutus kõik. Terve ärkveloleku aja ainult mõtlen ta peale. Tekkis järjest suuremaks muutuv igatsus…

Oled siis naisele ka sellest kuidagi märku andnud? Või niisama marineerid omas mahlas?

Süda on seal, kus on su mõtted. Nii saingi aru.

#4293346:

#4293157:

#4292728:

Aga siis muutus kõik. Terve ärkveloleku aja ainult mõtlen ta peale. Tekkis järjest suuremaks muutuv igatsus…

Oled siis naisele ka sellest kuidagi märku andnud? Või niisama marineerid omas mahlas?

Jah, ta teab, ma ütlesin talle.

Öelda võib paljugi, aga kus on teod, mis seda kinnitaks? Mida näitavad sinu teod naisele? Kas ikka seda, mis sa ütlesid või midagi muud?