Olen oma mehega abielus 18. aastat. Väga hea kooselu ja klapp, 4 last, ilus kodu. Samal ajal minu mehega piidles mind veel teinegi mees, tegin valiku ja ei kahetse. Ometi on läbi abielu varjuna kaasas käinud see teine mees. Temaga me kinoskäigust ja suudlustest kaugemale ei jõudnud. Ta kuulub mu tutvusringkonda ja paar korda aastas kohtume kusagil sünnipäevadel või üritustel. Need kohtingud ajavad mind elevile. Sõbranna kes on asjaga kursis, ütleb, et oleme kohtudes nagu kaks teismelist ja sädemeid lendab. Mees oli ka abielus, kaks last ja nüüd on pikalt olnud üksi. Sõbranna sõnul minu mehevalik oli teisele väga valulik. Väga tobe olukord- abielus ja rahul, ometi ei saa peast seda teist meest. Rääkinud me selles pole, sest no ma ju abielus ja rahul. Kas kellegil on veel südames kaks meest ja ehk on keegi sellisest olukorrast ka väljuda suutnud? Mu mees on olukorrast teadlik ja usaldab mind sest teab, kui väga temast hoolin.
Teema: Kuidas üle saada noorusaja silmarõõmust?
Mu mees on olukorrast teadlik ja usaldab mind sest teab, kui väga temast hoolin.
Ühe korra elus, öeldakse, võid oma meest ka petta.
Lihtsalt selleks, et teada saada, et see teine on tegelikult totaalne töll.
Kui sa seda ei tee, siis mürgitad end ja teid (oma mehega) elu lõpuni. No isegi kui teemat tegemast ei suuda hoiduda…
Ja no mida sädemed, ära kuula seda nõida. (sel on sinu mehega sama teema ja ainult passib võimalust)
Ühesõnaga tee see asi ära ja saad rahu. Pärast mälu restart, kõikide asjade delete jne. Nägu, nagu poleks olnudki.
Kui sellest sõbrannale kasvõi hingad, arvesta, et see võrdub Eesti Elspressi peatoimetajale kirja saatmisega.
Kas sellel jutukesel oli mingi eesmärk ka või tahtsid lihtsalt südamelt ära?
Mulle tundub, et sul pole tahtmist ega põhjust neile liblikatele järele anda, sestap su mees sind usaldab. Järelikult ei ole jutuks armukeseks hakkamine, abielu lõpetamine ja kallimaga kokku kolimine. Lihtsalt tunne.
Igal inimesel võib olla selliseid täitumata unistusi. Põhiline põhjus, miks sa tema järele õhkad, ongi see, et temaga ei ole sul 18a abielu ja nelja last! 😀 Temaga on kõik siiani unistustes ja roosas fantaasiamaailmas. Võib-olla, kui sa oleksid valinud tema, õhkaksid sa praegu hoopis selle mehe järele, kes su praegune abikaasa on!
Mina ei petaks, mulle meeldiks mõelda, et ma olen natuke kõrgema austusega iseenda, oma valitud mehe ja ka selle mehe vastu. Hea võimalus oleks see KÕIK ära lörtsida petmisega.
Ühe korra elus, öeldakse, võid oma meest ka petta.
Ütleb kes? Kahtlase moraalitunnetusega inimesed, kelle jaoks truudus on juhuse puudus? Kuna teemaalgataja mees teab ja usaldab oma naist, siis kui sa peaksid teda petma selle “liblikaga”, siis on selle abieluga kaputt ka. Parim on see, et sa kas midagi selle särinaga ette ei võta, naudid niisama põnevust ja elevust. Või siis distantseerid sellest suhlusest ennast.
Mees võib muidugi sulle silmi teha ja säristada, tema on vaba mees, kes teda keelab.
Kahjuks ma ei ole suutnud sellest olukorrast väljuda. Meest petta ei soovi, ehkki teise mehe lähedus on nii ahvatlev. Austan oma abikaasat nii palju, et ta teab mu tunnetest ja ka sellest, et ma ei peta teda.
Ära nämmuta sellest petmisest või mittepetmisest.
SA oled oma meest juba AMMU JA VAIMSELT petnud, mida siin enam kaotada on?
Ja kui ütled, et sinu mees teab….noookas ikka teab?
Kui minu naine tuleks jutuga, et kuule, ma ikka ei saa sellest noorpõlve Antsust üle ja üleüldse, mul on tema suhtes sädemed ja liblikad, oleks hoobilt: Naine, sul on aeg minema hakata.
Ei viitsiks mina su liblikatega elu lõpuni tõmmelda. Kuni surivoodini välja, kui tuled uuesti oma jutuga, et tead, ikks Antsu oleks pidand proovima vms….
Fkk.,..
Tead kui sa oma mehest ja teie õnnest ja armastusest tõesti hoolid, siis suudad ka ennast oma mehe asemele panna. Kas talle meeldiks, kui sa tõesti teda petad? Kas talle ka see meeldib, kui sa kellestki teisest unistad? Minule küll ei meeldiks. Sul pole sealt muud saada kui oma põnevusejanu rahuldada. Aastatepikkuse õnneliku suhte, mida paljudel inimestel pole ja ei saa kunagi olema, lihtsalt rikud ära niiviisi.
Nii et soovitus on, et väldi seda meest ja väldi ka vajadusel seda seltskonda. Kui vaja siis räägi sellele mehele asi ära ja las väldib ka ise sind.
See on muidugi arusaadav, et peale 18 aastast suhet on vaja põnevust. Aga mõtle sellele, mida sul kaotada on.
praegu turvalises tsoonis on tõesti ju jube mõnus nämmutada võimalikke variante. tegelikkus oleks aga ju kohutav, jauramine kohtus 4 lapse ülalpidamise eest, varade jagamine, lisaks on uuel mehel veel 2 lapse ülalpidamise kohustus. kuue lapsega kärgpere pole küll see platvorm, millele oma õnne ehitada. vesista oma suud mujal, näiteks oma abikaasa peal. ma siiralt usun, et kahe lapse isa ei soovi nelja võõrast last lisaks oma pinnale (ka mitte imelise seksi nimel), seega mingit imelist lahendust sellest niikuinii ei tule.
Salapära köidab. Käi korra voodis ära selle teisega ja ei ole enam mingeid sädemeid.
Kindlasti ka see, et noorusaja tunded ja romantika. Igapäevaelu oleks ikka täpselt samasugune ja kui oleksid temaga abielus, siis õhkaksid enda praeguse mehe järele.
Scarlet O´hara raiskas poole elust Ashleyst loodud unelmat armastades…
Tgelikult saan mõnes mõttes sinust aru. Minu esimene “armastus” (suur armumine, mis kestis ikka mitu aastat) oli teismelisena. Seksinud temaga pole, suudelnud ühel jaaniööl, lõkke ääres, küll. Nägin seda kutti viimati vist ca 25 aastat tagasi…aga mõtlen ta peale mõnikord siiani ja aegajalt ilmutab ta end täiesti ootamatult mu unenägudes. Siis on ta ikka samasugune, noor ja ilus nagu meie viimasel kohtumisel. Alati tahame kokku saada ja jääda, aga kunagi ei saa. Erinevatel põhjustel oleme sunnitud ikka lahus olema…ja siis ärkan ja taipan, et see oli vaid uni.
Kui sattun vahel harva tema mulle teadaolevast elukohast läbi sõitma, loodan teda autoaknastki näha. Seal on tee ääres üks hea söögikoht ja kui mõnikord perega (20a abielus, neli last) peatuse teeme, siis samuti sisimas loodan, et äkki seekord kohtan teda. Nii tahaks kordki veel näha, kas või selleks, et endise kena poisi asemel nüüd õllekõhuga, kiilakas ja hambutu parm ilmuks. 😀 ma ju ei tea, mis temast saanud või milliseks ta vananedes muutunud on. Isegi seda tegelikult ei tea, kas ta enam seal üldse elabki..või kas üldse enam elab… 🙁
Võibolla kohtumine reaalsusega aitakski mul sellest lapsepõlvelummusest lõpuks vabaneda?
Salapära köidab. Käi korra voodis ära selle teisega ja ei ole enam mingeid sädemeid.
Aga mees ka ei usalda sind kunagi ja suhe võib olla läbi. Ja kui te ütlete, et mees ei saa teada, siis unistage edasi, et naine, kelle mees juba praegu teab, et tol teise mehega liblikad lendavad, suudab sellist asja varjata.
Ära nämmuta sellest petmisest või mittepetmisest.
SA oled oma meest juba AMMU JA VAIMSELT petnud, mida siin enam kaotada on?
Huvitav, enamik mehi arvab, et füüsiline petmine on vaimsest ikka veel hullem. Mina olen naine ja arvan seda. Ilmselt on asi ikka inimtüübis. Kuigi tõsi on see, et see sööb ka hinge seest ja ajab närvid krussi, kui keegi on sinuga, aga unistab hoopis kellestki kolmandast. Vastik.
Scarlet O´hara raiskas poole elust Ashleyst loodud unelmat armastades…
Nojah, aga Rhett jättis ju Scarleti lõpuks maha, teda kurnas ära sellise illusioonides teise mehe jumaldajaga elamine.
Mulle jääb arusaamatuks, miks sa oma mehele üldse oma teise mehe liblikatest pidid rääkima. Ükski oma kaaslasest lugu pidav inimene ‘aususe’ egiidi all sellest ei räägi. Põe omaette oma liblikaid. Selle rääkimise eesmärk on mu meelest oma kaasaga ka pisut manipuleerida, et vaata kui kõva tahetud mutt ma olin ja võin nüüd isegi teelt veidi eksida, kui sa mulle meelepäraselt ei käitu. Neid nö liblikaid ja meeldimisi tuleb kõigil elu jooksul ette, aga igaüks ei jookse sellest kohe kaasale pasundama, sest eriti kui pole plaaniski midagi kunagi ette võtta, on see tarbetu teisele haiget tegemine.
Võib-olla su mehel on ka mõne teise naise vastu liblikad? See muidugi sinu suure egoga peakesse ei mahu, aga vabalt võib olla, ta pole lihtsalt nii ‘ausameelselt’ jõhker või loll kui sina. Mul eksmees ka üritas ühe tuttavaga mind pisut nagu ärritada, et kobe naine jne, aga ma tean, et rohkem kui seda naist jahtiski ta seda, et ma hakkaks võistlemiseks mehele eriti meele järele olema. Lõppkokkuvõttes see oma eesmärki ei kandnud, vaid hoopis murendas meie suhet muule lisaks. Kui oli lahkuminekuoht, siis polnud see printsess kuidagi meeles ega saanud neist ka pärast paari, kuigi naine (siiani) vaba, mees lunis kaua aega hoopis mind tagasi, aga minul olid tunded juba kadunud.
Mina olen oma elus kolme meest armastanud, neist viimane on mu mees. Võin öelda, et armastus esimese kahe vastu pole kadunud, aga see armastus on “ära pakitud” ega mängi mu elus mingit rolli (ühega kohtun sageli, kuna töötame sarnases valdkonnas, teine on piisavalt avaliku elu tegelane, et teda ja tegemisi näha). See, mis mind nende juures köitis, on alles, aga pole oluline. Iga armastus on isemoodi, sest inimesed on ju erinevad, suhe ühega oli teistsugune kui teisega, ise olen muutunud… Ma ei kujuta ette, et ma nende vanade armastustega enam mingit rida hakkaksin ajama, isegi kui võimalus tekiks, sest me kumbki pole päriselt need,kes me olime. Isegi kui see “miski”, mis köitis, on endiselt alles. Aga peale selle on ju veel palju teisi asju.
Jama on ilmselt selles, et too teine on parasjagu üksi ja võibolla õnnetu. Nt minu kunagine armastatu on praegu toredas suhtes, me käime peredega sageli läbi ja mul on tema üle väga hea meel. Tõsi, mingeid sädemeid meie vahel enam ei lenda, lihtsalt südame teeb soojaks teda näha (loodetavasti vastupidi ka).
Kokkuvõttes on see veidi siiski…. igavleval naisel tekkinud mõttelend.
Pole ju mingit tõsist probleemi tegelikult?
Kõrvale armumisi tuleb ikka ette, olgu siis mingi hull ajalugu veel juures asjal lisaks, millega ennast meelitada või lihtsalt elu jooksul tekkinud sidemed. Ei maksa üle mõelda sellistele asjadele ja pööra parem enda kasuks – positiivne ju, et oled veel võimeline liblikaid tundma 🙂
Loomulikult ei pea neid mõtteid reaalsesse ellu tooma ega mingitviisi nende ajel tegutsema hakkama. Ela oma elu (ja leia rohkem tegevusi omale)
Põgened unistuste maailma, sest sul on elus mingis muus aspektis puudujäägid. Stress või igavus. Lahendus on väga lihtne. Nii öelda “osta omale elu”. Tee endaga midagi targemat nii et pole aega uneleda kaugetest inimestest ja kaugest minevikust. Kui sul tekiks elus mingi pärisprobleem, siis oleks asi kohe peast pühitud. Energia tuleb suunata millessegi kasulikku, muidu hakkab see väljaelamata energia oma elu elama ja probleeme välja mõtlema.
Ja ma ütlen veel, et see on inimloomuses, et kui partner käitub sinuga hästi ja poputab, siis on kalduvus hakata unistama mingitest teistest eludest. Aga kui su mees hakkaks eemale hoidma, salapäraseks muutuma või niisama teatab, et enam sind näha ei taha, siis suunaksid oma energia mehe tagasivõitmisele. Nagu näha on sul praegu päris rahulik mees, et muudkui “teab ja usaldab”. Siis tundubki selline mees nii isenesest mõistetavana, nagu mingi tugev kalju su selja taga, alati hoiab ja mõistab sind, ning nojaa.. maksab vast mõned arved ka. Kui see kalju peaks kaduma ja ees ootab tundmatu elu üksinda, siis muutuks kohe oma mees kallimaks kui võõrad unistused. Ei ole vaja oodata seda kriisi, et kohe mõistus pähe võtta.
Muus osas täiesti tavaline olukord, aga “Mu mees on olukorrast teadlik ja usaldab mind sest teab, kui väga temast hoolin” – sa oled vist liiga palju seebikaid vaadanud.
Ükski normaalne mees ei tolereeri seda, et naine elab temaga kuna “hoolib” (ohh milline eneseohverdus!) – samas liblikaid tekitab mingi teine, hetkel abielus mees.
Sina oled 18 täisaastat juba abielus, järelikult sinu suhe selle nooruspõlve armastusega oli viimati seksuaalsusele lähenev umbes 21 aastat miinimum tagasi. Ja nüüd sa kaalud võimalust tollase 20-aastase keha ja iseloomu asemel oma keskealise tagumiku tema voodisse vedada? No ma ei tea. Isegi ei kaaluks. Milleks mulle see risk, et ta hommikul pead vangutades minema läheb – “oi, oli säde! oli äge pliks minevikus! nüüd aga…nojah, aastad ja rohke laste arv on teinud temaga oma töö”. Või et mina hommikul nendin, et vanadus pole talle kasuks tulnud ja parem olnuks, kui oleks jäänud ilus mälestus. Või on üldse mees voodis väga kehv ja mul ilus armastus läinud.
Sina oled 18 täisaastat juba abielus, järelikult sinu suhe selle nooruspõlve armastusega oli viimati seksuaalsusele lähenev umbes 21 aastat miinimum tagasi.
Tegelt, kui nüüd pisut mõelda, siis kogu see teema on ju liba. No sry, ma isegi ei MÄLETA mismoodi nägi välja mõni inimene, kellega ma 20a tagasi suhtlesin.
Veel vähem tunneks mingit liblikat sellise minevikuvarju vastu.
VÕI on siis TÕESTI see juhtum, et kui naisel on kõik olemas, mida tavaliselt naised elult tahavad, 4 last, ilus kodu, mees, kes pole “paha poiss” vaid pigem mõistab ja annab kõik andeks (armastab, noh), siis naine LIHTSALT KEERAB LAMBIST ÄRA.
Hakkab mingeid liblikaid ette kujutama, mäletab täpselt mingeid 20a taguseid asju (isegi suudlust vist polnud nagu aru sain?) jne
No käitub nagu täielik hull, ühesõnaga.
Siis on tõesti vaid see lahendus, et mees peaks korra metsa poole (loe: võõra naise) vaatama ja naine oleks sekundiga rajal tagasi.
Ma olen seda teooriat varem ka kuskilt kuulnud.
No sry, ma isegi ei MÄLETA mismoodi nägi välja mõni inimene, kellega ma 20a tagasi suhtlesin.
Ma ei tea. Enamik naisi siiski vist mäletavad seda meest, kelle ja oma praeguse abikaasa vahel nad omal ajal valisid ja kellega nad mitu korda aastas sellest ajast alates sotsiaalse suhtluse raames kohtuvad.
Samal ajal minu mehega piidles mind veel teinegi mees, tegin valiku ja ei kahetse. Ometi on läbi abielu varjuna kaasas käinud see teine mees. Temaga me kinoskäigust ja suudlustest kaugemale ei jõudnud.
Sina oled 18 täisaastat juba abielus, järelikult sinu suhe selle nooruspõlve armastusega oli viimati seksuaalsusele lähenev umbes 21 aastat miinimum tagasi. Ja nüüd sa kaalud võimalust tollase 20-aastase keha ja iseloomu asemel oma keskealise tagumiku tema voodisse vedada? No ma ei tea. Isegi ei kaaluks. Milleks mulle see risk, et ta hommikul pead vangutades minema läheb – “oi, oli säde! oli äge pliks minevikus! nüüd aga…nojah, aastad ja rohke laste arv on teinud temaga oma töö”. Või et mina hommikul nendin, et vanadus pole talle kasuks tulnud ja parem olnuks, kui oleks jäänud ilus mälestus. Või on üldse mees voodis väga kehv ja mul ilus armastus läinud.
Noh siin Perekoolis arutas ka üks pealtneljakümnene naine, kellel suus ainsatki hammast järgi ei olnud jäänud, kuidas kavatseb paarikümneaasta taguse armastuse, kellega asjast välja ei tulnud, üles otsida ja pooleli jäänud kohast edasi minna….
Sina oled 18 täisaastat juba abielus, järelikult sinu suhe selle nooruspõlve armastusega oli viimati seksuaalsusele lähenev umbes 21 aastat miinimum tagasi. Ja nüüd sa kaalud võimalust tollase 20-aastase keha ja iseloomu asemel oma keskealise tagumiku tema voodisse vedada? No ma ei tea. Isegi ei kaaluks. Milleks mulle see risk, et ta hommikul pead vangutades minema läheb – “oi, oli säde! oli äge pliks minevikus! nüüd aga…nojah, aastad ja rohke laste arv on teinud temaga oma töö”. Või et mina hommikul nendin, et vanadus pole talle kasuks tulnud ja parem olnuks, kui oleks jäänud ilus mälestus. Või on üldse mees voodis väga kehv ja mul ilus armastus läinud.
Noh siin Perekoolis arutas ka üks pealtneljakümnene naine, kellel suus ainsatki hammast järgi ei olnud jäänud, kuidas kavatseb paarikümneaasta taguse armastuse, kellega asjast välja ei tulnud, üles otsida ja pooleli jäänud kohast edasi minna….
Siin on ka naisi, kes koorina kiitsid, et keskiga algab jupp aega pärast 50. sünipäeva. Sinnani on noorus.
Mulle seletas üks ameeriklane kunagi nii, et väga paljudel inimestel on oma Great White Buffalo (ehk suur valge pühvel). See on siis noormees/neiu, kes nooruses käest lipsas. Selleks võib olla lihtsalt silmarõõm, flirt või n-ö pooleli/lõpetamata jäänud suhe. Ta on see, kelle peale ka aastaid hiljem mõeldakse, et mis oleks võinud olla, kui…
See ei tähenda, et praegune abikaasa oli vale valik või oma noorusaja armastusega voodisse ronida tahaks. Minu arvates rikuks praegune sebimine mingite noorpõlve peikadega kõik ilusad mälestused ära, sest siis oleks viimane mälestus temast mingi räpane kõrvalepanek. Praegu on aga nii hea mõelda ja õhata, et oh, millised ajad olid. Teemaalgataja jaoks on see muidugi raske, kui ta selle mehega ikka veel kohtub, aga usu mind, see on lihtsalt sinu pühvel, muud midagi. Ja parem on pühvlitel vabalt joosta lasta, kui nad kinni püüda. Las olla sädemed. Naudi seda oma südames, aga ära oma mehele selle teadmisega haiget tee.
Ükski normaalne mees ei tolereeri seda, et naine elab temaga kuna “hoolib” (ohh milline eneseohverdus!) – samas liblikaid tekitab mingi teine, hetkel abielus mees.
OLeneb mehest, oleneb suhtest.
Ära lase ennast mehe poolt alandada! Kus Su eneseuhkus on? Ma arvan, et kui ta peaks midagi selle koha pealt kobisema, siis jäta ta maha. Aja majast välja ja pane alimendid peale! Ei tohi lasta ennast meeste poolt kohelda nagu mingit jalamatti. Ära raiska oma elu. Otsi omale mees, kes sind armastab ja austab.
Elame ju ainult üks kord!
Mis ei tapa, see teeb tugevamaks!
Olen samuti püüdnud noorusaegset silmarõõmu unustada, aga ei suuda. Aegade jooksul olen siiagi sellest postitusi teinud. Esmalt siinset pealkirja nähes arvasin, et ei tea kas keegi mu vana postituse üles kaevanud. Mõned aastad tagasi kustutasin temast kõik pildid ja nö materjali ära, jubedalt kahetsen nüüd. Kahetsen, et varem veel rohkem materjali temast ei kogunud. Hetkel üritan tema kohta infot koguda ning siis loodan ehk leida.
Tundsin end ära ka sellest postitusest kus kirjutati, et autoga sõites või söögikohas loodab teda näha. Surnud ta vist ei ole, kalmistute registrist olen vaadanud.
Mul on elukaaslane olemas aga elame töö tõttu eraldi ja tegelikult ei soovi ma temaga üldse suhtes olla.
Loodan südamest, et me teed viivad veel kokku.
No sry, ma isegi ei MÄLETA mismoodi nägi välja mõni inimene, kellega ma 20a tagasi suhtlesin.
Tõsiselt räägid või?
Hea küll et ei mäleta viimset kui inimest, kellega 20 a või rohkem tagasi põgusalt suhtlesin, võibolla ühe korra mingil peol isegi kurameerisin. Aga neid, kellesse armunud olin (alates 13. eluaastast kuni 25ndani oli neid ikka hea kümmekond) mäletan loomulikult. Tõsi, need, keda ma hiljem enam kohanud ei ole, on tõesti hägusemalt meeles. Kellest mul foto(sid) on (olnud), ilmselt meenuvad esmalt just fotol jäädvustatud hetke järgi. Vat ühe noormehe nägu, kellesse armumist mäletan (olin 18, see on siis nüüd 30 aastat tagasi) on tõesti peast kadunud – aga teda ma vist tõesti kordagi hiljem ei kohanud kui vaid noil kahel tormilisel päeval…
Aga neid, kellesse armunud olin (alates 13. eluaastast kuni 25ndani oli neid ikka hea kümmekond) mäletan loomulikult.
Ma mäletan neid ka, kellesse 13. – 25. armunud olin.
Ja neid oli lausa 2. Üks selline eemaltõhkamine ja teine ka noorte kohta päris pikk suhe.
Aga mingit liblikatunnet nendest ma küll enam ei mäleta. Peale selle lihtsalt sooja tunde, et loodan, et neil ikks hästi läheks ja mõlemal läheb ka. Ja muud midagi.
Aga siin ma sain aru, et noormees ei osutunud teemaalgataja poolt valituks.
Ei tea.
Vblla siis teisel oli rohkem raha või oma korter ja esimest armastas; siis võib tõesti piinama jääda, kui mõistusega, mitte tunnetega valid.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
