Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Kummalised inimesed või ongi nii tavaks
Panen kuulutuse Fb gruppi, kinnisesse, elurajooni omasse, kuulutuses on kogu info, inimene kirjutab, küsib sama üle, vastan viisakalt aga inimene kaob. Ei tänan, ei soovi vms. vastust.
Veidi aega hiljem järgmine sama moodi küsib ja kaob vaikudes.
Kas viisakusreeglid enam ei kehti?
Ostja üritab tingida üleküsimisega. Vastad, et kuulutuses on kõik kirjas. Ostja saab aru, et tingimisruumi pole, tema ei saa soovitud hinda ja ei viitsi viisakalt tänada.
Kui tõsine huvi, küll ta uuesti ilmub. Alles oli endal olukord, kus ostja võttis ühendust ja siis kolm nädalat oli täielik vaikus (kuna mina tol hetkel aru ei saanud, et ta oleks üldse huvitatud, siis müüsin asja teisele huvilisele ära), seejärel tuli teade, et ta on valmis selle ära ostma. Mõnel võtabki otsustamine kaua aega. Sina müü rahulikult edasi, küll ostja tuleb.
Sama kogemus, pidevalt küsitakse midagi, mis kuulutuses kirjas ja siis lihtsalt kaotakse. Imelikud inimesed.
Mina olen palju asju FB Marketplace’is müünud ja see on väga tüütu, et enamik inimesi küsivad lihtsalt “kas see on veel saadaval” ja siis kaovad alatiseks. Eriti häiriv kui müüa mõnd populaarset asja, mille vastu on suur huvi.
Kui ise sealtkaudu midagi ostan, kirjutan alati stiilis “soovin osta, saaksin järele tulla täna kell 13.00”, sest olen õppinud, et lisaks ärakadujatele on veel see kontingent, kes on küll huvitatud, aga saaksid järele tulla alles viis päeva hiljem, samas kui on inimesi, kes on valmis kohe tulema. Olen minevikus ka hoidnud inimestele asju, et las siis tulevad alles nädala lõpus, aga rohkem kui pooltel kordadel kaovad nad selleks hetkeks jälle ära. Nüüd müün lihtsalt sellele, kes esimesena saab tulla.
Ma ei müü, aga vahest anna tasuta asju ära – siis annan ära sellele, kes saab esimesena järgi tulla. Aga paljud näiteks ei tea seda, et kui saadad e-kirja, siis viisaks on vastata, et sain kirja/vastu vms. kätte
Aga paljud näiteks ei tea seda, et kui saadad e-kirja, siis viisaks on vastata, et sain kirja/vastu vms. kätte
Aga mis see sulle annaks, kui keegi lihtsalt vastab, et sai kirja kätte? Mina ei pea sellist vastust üldse oluliseks, ei eraisikute ega ametkondade puhul, kust tuleb üldsõnaline automaatvastus.
Ega need kirjad eriti ei kao ka kuskile tänapäeval, enamasti saadaksegi kätte.
Kui ostjal on huvi millegi vastu, küllap siis millalgi vastab. Sina toimeta ikka omasoodu edasi. Miski ei takista asja kellelegi teisele müümast.
Ma ei müü, aga vahest anna tasuta asju ära – siis annan ära sellele, kes saab esimesena järgi tulla. Aga paljud näiteks ei tea seda, et kui saadad e-kirja, siis viisaks on vastata, et sain kirja/vastu vms. kätte
Kuidas selle esimesena järgi tulemisega ikka on? Kui tahavad mitu inimest ja need mitu hakkavad tulema. Näiteks neli inimest. Ja igaüks tuleb eri kohast, erineva vahemaa tagant. Ja kui kohale jõuab, on 20 km maha sõitnud, aga see, kes elas ligidal, käis enne just ära? Kuidas need, kes nn võidu tulevad, teavad, et nad niisama jupp aega sellele ei kuluta?
Aga paljud näiteks ei tea seda, et kui saadad e-kirja, siis viisaks on vastata, et sain kirja/vastu vms. kätte
Aga mis see sulle annaks, kui keegi lihtsalt vastab, et sai kirja kätte? Mina ei pea sellist vastust üldse oluliseks, ei eraisikute ega ametkondade puhul, kust tuleb üldsõnaline automaatvastus.
Ega need kirjad eriti ei kao ka kuskile tänapäeval, enamasti saadaksegi kätte.
Kui ostjal on huvi millegi vastu, küllap siis millalgi vastab. Sina toimeta ikka omasoodu edasi. Miski ei takista asja kellelegi teisele müümast.
Ma räägin viisakusest, mitte sellest, mis ta minule annab. Kui keegi küsib, et mis maksab ja ma saadan vastuse, siis on viisakas vastata, et sain kätte, tänan, mõtlen jne. Kui tööl olles saadad näiteks taotluse saada mingi dokument, info ja see saadetakse – siis vastad ju ka – tänan, sain kätte. Või tuleb kutse koosolekule – samamoodi ju saada vastuse. Keegi on näinud vaeva sinule see info, kutse saata.
Inimesed on viimasel ajal naljakad tõesti. Elementaarsest viisakusest jääb suhtlusemisel puudu. Ma müün ka harva mõnda asja. Praegu on üks asi müügis ja kaks viimast kirja copy paste on sellised.
<span style=”color: #000000; font-family: arial, helvetica, sans-serif; font-size: 14px; background-color: #eeeeee;”>Tere</span><br style=”color: #000000; font-family: arial, helvetica, sans-serif; font-size: 14px; background-color: #eeeeee;” /><span style=”color: #000000; font-family: arial, helvetica, sans-serif; font-size: 14px; background-color: #eeeeee;”>Kui vana toode on?</span>
<span style=”color: #000000; font-family: arial, helvetica, sans-serif; font-size: 14px; background-color: #eeeeee;”>Tere,</span><br style=”color: #000000; font-family: arial, helvetica, sans-serif; font-size: 14px; background-color: #eeeeee;” /><span style=”color: #000000; font-family: arial, helvetica, sans-serif; font-size: 14px; background-color: #eeeeee;”>kas see pink on veel saadaval? Ja kus saab seda vaadata?</span>
Mõlemad kirjad said vastuse. Toote juures olid ka pildid, neilt oli hästi näha mis seisukorras toode on. Aga ei saanud ma mingit vastust. Isegi aitäh ei öelda. Kui ei sobi, siis võiks vastata. Näiteks tänan vastuse eest, aga hetkel jätan ostmata vms Aga inimene lihtsalt kaob.
Aga ma olen sellega juba harjunud. Müün edasi ja küll huviline tekib.
Aga te ise käite ka poes, vaatate kaupa, küsite vahel midagi ja siis lähete ära. Mis kirjavahetust ikka pidama hakata kui inimene ei taha osta? Kui kuulutuses on kõik info kirjas mida olete pidanud õigeks avaldada ja keegi tuleb sama asja üle küsima, siis pole vaja talle üldse vastata, ta nagunii ei osta. Kes osta tahab, see on konkreetne. Ei pea ka vastama hinna tingijatele, lihtsalt julgelt ignoreerida ja kui on ikkagi soov osta, siis makstaks ka küsitud hinda.
Müügi tegevus tasuks emotsioonid välja lülitada.
Ma ei müü, aga vahest anna tasuta asju ära – siis annan ära sellele, kes saab esimesena järgi tulla. Aga paljud näiteks ei tea seda, et kui saadad e-kirja, siis viisaks on vastata, et sain kirja/vastu vms. kätte
Kuidas selle esimesena järgi tulemisega ikka on? Kui tahavad mitu inimest ja need mitu hakkavad tulema. Näiteks neli inimest. Ja igaüks tuleb eri kohast, erineva vahemaa tagant. Ja kui kohale jõuab, on 20 km maha sõitnud, aga see, kes elas ligidal, käis enne just ära? Kuidas need, kes nn võidu tulevad, teavad, et nad niisama jupp aega sellele ei kuluta?
Üks miljonist selline juhtum. Kunagi müüsin ühes foorumis mingit makki, siis tekkis ka mitu soovijat, aga müüsin sellele kes esimesena osta soovis ja ta ostis ka ära.
ametkondade puhul, kust tuleb üldsõnaline automaatvastus.
Ega need kirjad eriti ei kao ka kuskile tänapäeval, enamasti saadaksegi kätte.
Need on tüütud ja nõmedad, kirjad ei kao enam aastakümneid ära. Milleks see autom. vastus?
Kui küsitud hind on naeruväärselt kõrge, miks peaksin vastama. Miks peaksin suhtlema mingi tüübiga edasi, kes julgeb teisi alandada absurdse hinna või muude nõuetega.
Kui küsitud hind on naeruväärselt kõrge, miks peaksin vastama. Miks peaksin suhtlema mingi tüübiga edasi, kes julgeb teisi alandada absurdse hinna või muude nõuetega.
Kas esialgest kuulutusest ei näinud hinda?
Need on tüütud ja nõmedad, kirjad ei kao enam aastakümneid ära. Milleks see autom. vastus? Rate this item:Submit Rating00
Tagasiside saatjale. Kiri ei kao, kuid saatja võib eksida nt aadressi trükkimisel ja kiri läheb valesse kohta.
Müüjana eeldan, et kui minu vastusele edasi ei reageerita, siis ei olda huvitatud. Viisakusvormelite vahetamine müügikuulutuse all mõjub mõnikord segavana: nende vahelt vajaliku info otsimine võtab rohkem energiat.
Ma ei müü, aga vahest anna tasuta asju ära – siis annan ära sellele, kes saab esimesena järgi tulla. Aga paljud näiteks ei tea seda, et kui saadad e-kirja, siis viisaks on vastata, et sain kirja/vastu vms. kätte
Kuidas selle esimesena järgi tulemisega ikka on? Kui tahavad mitu inimest ja need mitu hakkavad tulema. Näiteks neli inimest. Ja igaüks tuleb eri kohast, erineva vahemaa tagant. Ja kui kohale jõuab, on 20 km maha sõitnud, aga see, kes elas ligidal, käis enne just ära? Kuidas need, kes nn võidu tulevad, teavad, et nad niisama jupp aega sellele ei kuluta?
Ma vastan kõigile, et on ka teisi huvilisi, aga mis kell sina saaks sellele järele tulla? Neist neljast inimesest üks vastab, et kell 9 hommikul, teine, et millalgi pealelõunat, kolmas, et järgmisel nädalavahetusel ja neljas ei vastagi millegipärast enam.
Seega annan oma aadressi sellele, kes saab kohe hommikul tulla ja kui tema välja ei ilmu, ütlen järgmisele, et asi on endiselt olemas ja kui soovid, võid selle pärastlõunal peale korjata.
Kui küsitud hind on naeruväärselt kõrge, miks peaksin vastama. Miks peaksin suhtlema mingi tüübiga edasi, kes julgeb teisi alandada absurdse hinna või muude nõuetega.
Kas esialgest kuulutusest ei näinud hinda?
Nägin. Aga täpsustasin hoopis mõnda toote omadust (näiteks müüakse ehet, mille kohta on kirjas “kullast” ja ma täpsustan proovi ning kaalu/pikkust/vanust – mida iganes)). Nähes, et need omadused ei klapi hinnaga kohe üldse, ma küll enam ei viitsi ega pea vajalikuks suhelda.
Mina olen palju asju FB Marketplace’is müünud ja see on väga tüütu, et enamik inimesi küsivad lihtsalt “kas see on veel saadaval” ja siis kaovad alatiseks
See on see Marketplace loll automaatsüsteem, ma olen ka korduvalt kogemata seda nuppu vajutanud kerides, ise seda märkamata. Aga ma alati vabandan müüja ees, kui ootamatult kirja saan, et “jah, on alles”. Need automaatküsimused võiks sealt üldse ära kaotada, inimesed suudavad ise ka küsimuse formuleerida kui ikka huvi on.
Kuidas selle esimesena järgi tulemisega ikka on? Kui tahavad mitu inimest ja need mitu hakkavad tulema. Näiteks neli inimest. Ja igaüks tuleb eri kohast, erineva vahemaa tagant. Ja kui kohale jõuab, on 20 km maha sõitnud, aga see, kes elas ligidal, käis enne just ära? Kuidas need, kes nn võidu tulevad, teavad, et nad niisama jupp aega sellele ei kuluta?
Meil juhtus ühe teenusega nii, küsisime hinnapakkumist, paar pakkujat küsis veel täpsustavaid küsimusi. Ühega sai kokkulepe tehtud, tuli kohale ja tegi töö ära, veel üks kes ka täpsustavaid küsimusi küsis, hakkas ka kohe sõitma ja helistas siis uuesti kui pea-aegu kohal oli, et kuhu ikka täpsemalt (täpseid kordinaate me hinnapakkumisse ei pannud, oli vaid asula lähedal). Oli ebamugav küll ära öelda kui inimene juba pea-aegu kohal, samas me polnud talle ka öelnud, et hind sobib ja millal saaks tulla jms.
Sellist, kes esimesena kohale jõuab võistlus küll ei teeks, pigem lepiks ühe inimesega kokku ja teistele teataks, et huvilisi on veel ja annan teada kui vabaks jääb. Kui see esimene kokkulepitud ajal ei tule, siis vast teataks järgmisele jne. Tüütu küll, aga soovijate vastu minu arvates aus.
Kas viisakusreeglid enam ei kehti?
Millised? Küsis, sai vastuse, otsustas ümber – mida sa eeldad või ootad?
Kas viisakusreeglid enam ei kehti?
Millised? Küsis, sai vastuse, otsustas ümber – mida sa eeldad või ootad?
Ma ei ole küll teemaalgataja, aga samas olukorras mina näitaks eeldan ja ootan, et inimene vastaks, et ta ei soovi seda asja või mõtleb veel vms. Aga kuna pikaajaline müügikogemus on mulle näidanud, et paljude jaoks selline ärakadumine tähendabki loobumist, siis mina sellistele kaupa kinni ei hoia, saab järgmine soovija endale. Ja muidugi osad neist ilmuvad hiljem välja ja on nördinud, et ma asja neile ei hoidnud, meil oli ju kaup pooleli, eksole. Kui mõni on väga ebaviisakas, siis talle ma põhimõtteliselt ei müü, isegi kui asi on veel alles, ise valin, kellega kaupa teen 😛
Veel üks tähelepanek. See kes telefoniga helistab, see on reaalsem ostja, kui see kes kirjutab ja täpsustavaid küsimusi esitab. Telefoniga saab paari minutiga kokku leppida, kus ja millal tehing toimub. Need “kas asi on veel alles”? küsijad kaovad tihti ära.
Veel üks tähelepanek. See kes telefoniga helistab, see on reaalsem ostja, kui see kes kirjutab ja täpsustavaid küsimusi esitab. Telefoniga saab paari minutiga kokku leppida, kus ja millal tehing toimub. Need “kas asi on veel alles”? küsijad kaovad tihti ära.
Mina ei lepi eales midagi kokku telefoni teel. Kõik kellaajad, summad, kohad ja muud detailid saan ja saadan kirjalikult. Mul pole vaja, et ostja pärast vaidlema hakkab, et mida ma talle polevat öelnud. Või et kui mina ostan, siis müüja pärast saaks väita, et ütles ju mulle seda või toda.
See, et telefonis detaile edastada, on osadel inimestel erakordselt loll komme. Mul on korduvalt jäänud mingi asi ostmata (paar korda auto näiteks, viimati aga üks lapitekk). Mis mõttes, et helistagu ma numbril see ja see? Et hakkab mulle auto kõiki omadusi telefonis üles lugema ja dikteerima viimaste ülevaatuste ja remonttööde aegu ja firmasid, kus tehti? Istmekangast kirjeldama? Lapiteki puhul dikteerima lappide suuruste numbreid ja tekkide pikkuste millimeetreid koos vatiini paksuse kirjeldusega? Värvi telefonis kirjeldama?
Selle asemel ma saadan kirja, kus küsin kõik küsimused ja siis saan konkreetsed vastused. Ja saan vajadusel pildid. Kui müüja ei taha müüa, aga tahab telefonis lobiseda, siis kama temaga, teine tahab.
Mina ei lepi eales midagi kokku telefoni teel. Kõik kellaajad, summad, kohad ja muud detailid saan ja saadan kirjalikult. Mul pole vaja, et ostja pärast vaidlema hakkab, et mida ma talle polevat öelnud. Või et kui mina ostan, siis müüja pärast saaks väita, et ütles ju mulle seda või toda.
Ma siis oponeerin pisut. Minu praktika on selline. Müün näiteks okidokis mingit mööblitükki, kolm pilti, seisukord näha, mõõdud on kuulutuses kirjas, hind on kuulutuses kirjas. Inimene helistab ja küsib, millal ta võib autoga järele tulla ning kuhu. Lepime kokku kellaaja, aadressi saadan sms-ga. Telefonikõne kestab umbes 1-2 minutit. Inimene saabub kokkulepitud kellaajal ja saab oma mööblitüki kätte. Mida sellise tehingu puhul kirjalikult vaja täpsustada ja kokku leppida on (summad, detailid):)))
Enne helistajat sain kaks kirja.1. Tere, kus asub? Vastan ja inimene kadus. 2. Tere, kas alles? Vastan, et alles. Millal saaks näha. Vastan laupäeval kell 13.00 ja inimene kadus. 3. Tere, kui vana toode on? Vastan ja inimene kadus. Nii et ma eelistan helistajat. Kirja teel ajad üks kiri päevas asju ja kõik see võtab aega mitu päeva (või nädal), isegi kui inimene ära ei kao. Telefoniga lepid 1-2 minutiga kõik kokku ja reeglina saab tehing tehtud. Kuulutuses on pildid olemas ja ostja ju näeb, mida ta ostma hakkab.
Mul on korduvalt jäänud mingi asi ostmata (paar korda auto näiteks, viimati aga üks lapitekk). Mis mõttes, et helistagu ma numbril see ja see? Et hakkab mulle auto kõiki omadusi telefonis üles lugema ja dikteerima viimaste ülevaatuste ja remonttööde aegu ja firmasid, kus tehti? Istmekangast kirjeldama?
Auto ost vast eraldi jutt. Ma ei näe mingit vajadust mingeid pikki kirju vahetada, sest nagunii saa ei osta ilma autot ennast nägemata seda ära. Lihtsam on kokku leppida, millal saab autot vaatama tulla ja kuhu kohta. Vaatad auto üle, näed seda istmekangast ka oma silmaga, näed neid remondiarveid ka oma silmaga, teed proovisõitu, küsid oma küsimused näost näkku, võtad ehk isegi spetsialisti kaasa või käite müüjaga kuskil ülevaatuspunktis või töökojas autot üle kontrollimas ja siis otsustad kas ostad, ei osta, võtad veel mõtlemisaega.
Olen näinud mõnede automüügikuulutuste juures- ei otsi kirjasõpru. Kirjasõprade all mõeldakse neid inimesi, kes kõiki detaile kirja teel uurivad?
Auto ost vast eraldi jutt. Ma ei näe mingit vajadust mingeid pikki kirju vahetada, sest nagunii saa ei osta ilma autot ennast nägemata seda ära. Lihtsam on kokku leppida, millal saab autot vaatama tulla ja kuhu kohta
Paljude inimeste aeg maksab. Minu oma ka. Ei kavatsegi minna kuskile autot vaatama, kuni ei tea vastuseid umbes 10 küsimusele, mis on mulle olulised. Mark ja aasta lisaks.
Et kui soovin osta näiteks Fiat Pandat ( 🙂 ) alates aastast 2012, käin ja sõidan kõik näidatavad-müüdavad Pandad läbi? No ei.
Mina ei lepi eales midagi kokku telefoni teel. Kõik kellaajad, summad, kohad ja muud detailid saan ja saadan kirjalikult. Mul pole vaja, et ostja pärast vaidlema hakkab, et mida ma talle polevat öelnud. Või et kui mina ostan, siis müüja pärast saaks väita, et ütles ju mulle seda või toda.
Ma siis oponeerin pisut. Minu praktika on selline. Müün näiteks okidokis mingit mööblitükki, kolm pilti, seisukord näha, mõõdud on kuulutuses kirjas, hind on kuulutuses kirjas. Inimene helistab ja küsib, millal ta võib autoga järele tulla ning kuhu. Lepime kokku kellaaja, aadressi saadan sms-ga. Telefonikõne kestab umbes 1-2 minutit. Inimene saabub kokkulepitud kellaajal ja saab oma mööblitüki kätte. Mida sellise tehingu puhul kirjalikult vaja täpsustada ja kokku leppida on (summad, detailid):)))
Enne helistajat sain kaks kirja.1. Tere, kus asub? Vastan ja inimene kadus. 2. Tere, kas alles? Vastan, et alles. Millal saaks näha. Vastan laupäeval kell 13.00 ja inimene kadus. 3. Tere, kui vana toode on? Vastan ja inimene kadus. Nii et ma eelistan helistajat. Kirja teel ajad üks kiri päevas asju ja kõik see võtab aega mitu päeva (või nädal), isegi kui inimene ära ei kao. Telefoniga lepid 1-2 minutiga kõik kokku ja reeglina saab tehing tehtud. Kuulutuses on pildid olemas ja ostja ju näeb, mida ta ostma hakkab.
Jah, arusaadav. Lihtsalt erinevad inimesed ja vajadused. Kui mina ostaks kasutatud mööblitüki, ütleme diivani, siis mull ei piisaks piltidest ja mõõtudest ning sellest tavalisest lühikirjeldusest. Oleks mitu küsimust veel. Vanus, jalgade materjal, jalgade kõrgus, jala alumise osa läbimõõt/mõõdud (liiga alt kitsenevad jalad vajutavad parketti jälgi), tagakülg, kas alumine osa on kaetud või ei, vedrustuse tüüp, kanga eripärad (puhastatav, veniv, läikiv vms), kas majas on suitsetatud, kas on puhastatud, käetugede kõrgus võrreldes istumisosaga, peatoe kõrgus võrreldes käetugedega, missuguse lakiga on lakitud puitosad (kui on lakitud), palun pilti kunstliku valgustusega vms. Ja ei, ma ei hakka helistama ja toru otsas ootama, mil müüja käib ja kontrollib, kas tagaküljel on kunstnahk või pärisnahk ning kas vedrustus on nii- või naasugune. Lõpuks olen viisakas inimene, annan teisele aega, et ta saaks rahul vaadata aspekte, mida muidu pole mõelnud. Kui ta ei viitsi, siis mul kama, müüb see, kes viitsib. Nii lihtne ongi.
Müüja seisukohalt on sageli muidugi lihtsam, nagu sa ütled, kui inimene küsib mõõte telefonis (1-2 minutit kümme korda päevas sobimatutel ja sobivatel hetkedel) ja siis KOHE lajatab rahapakiga.
Olles ka ise asju müünud siiski eelistan, et 17 tüüpi ei kolista koju diivanit vaatama, vaid 15 neist küsivad enne kõik küsimused ära, mis neile on olulised ja teavad varakult loobuda. Ise tõesti ei tule kõige peale, mis konkreetset ostjat võib huvitada.
Müüja seisukohalt on sageli muidugi lihtsam, nagu sa ütled, kui inimene küsib mõõte telefonis (1-2 minutit kümme korda päevas sobimatutel ja sobivatel hetkedel) ja siis KOHE lajatab rahapakiga. Olles ka ise asju müünud siiski eelistan, et 17 tüüpi ei kolista koju diivanit vaatama, vaid 15 neist küsivad enne kõik küsimused ära, mis neile on olulised ja teavad varakult loobuda. Ise tõesti ei tule kõige peale, mis konkreetset ostjat võib huvitada.
Mõõte keegi telefoni teel ei küsi, sest need on kuulutuses juba kirjas. Kui isegi mõni küsib, siis loen need kolm numbrit ette. Rahapakiga lajatamine…kasutatud mööblitükk maksab tavaliselt 10 kuni 50 eurot. Olen müünud kappe, kummuteid, toole, köögilauda, magamistoa, lastetoa voodit. Keegi neid asju vaatamas ei käi. Kes helistab ja kohale sõidab, see 100% ka ära ostab. Seega mingit 17 vaatajat mul praktikas ei ole. Sinu detailsed küsimused on pigem suur erand, mul ei olegi praktikas sellist juhust olnud, et keegi sellist “uurimistööd” teeb kasutatud mööbli puhul. Vaatasin huvi pärast, kui sagedasti ma asju müün, 15 mööblitükki viimase nelja aasta jooksul.
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Kummalised inimesed või ongi nii tavaks
