Mina lõpetasin ka suhted kauaaegse sõbrannaga põhimõtteliselt üleöö. Ma ei suutnud enam konkureerida, kellel on parem elu, kes on tublim ja kes käib kõrgema rankinguga ülikoolis. Tädi oli oma läbipõlemises muutunud nii tähtsaks ja õelaks, et kõikide teiste probleemid ja mured olid tühised ning andsid alust teravusteks. Saigi kopp ette pidevast sarkasmist, klähvimisest ja ärapanemisest. Elu on kohe poole rahulikum.
Mul on ühe sõbrannaga vastupidi. Päris katkestanud ma suhteid veel pole, aga olen selle piiril ja väldin, kui saan. Me oleme sõbrannad 7. klassist alates. Suhtlesime igapäevaselt kuni umbes 20. eluaastani, aga siis tekkis 5-6 aastane paus, mil saatsime ainult teineteisele aegajalt postkaardi või kellegi kaudu tervisi. Nõukogude aeg, tal ega mul polnud telefoni ja mina elasin teises linnas. Mõlemad abiellusime, saime lapsed, aga ei kohtunud ega rääkinud. Siis ühel päeval ta helistas mulle tööle ja hakkasime uuesti suhtlema. Ta kiitis ja kiidab alati ja ülevoolavalt, kui huvitav ja kena inimene olen. Enda asjade suhtes on väga kinnine.T ean, et ta on kaks korda lahutatud ja et tütardega ei saa hästi läbi. Minu kohta küsib kõike, tean ka, et kui ei luba, siis ta edasi ei räägi. Aga näiteks ma ei teagi, miks ta tütardega läbi ei saa. Kui ta kukkus kaheks kuuks haiglasse, ma kuulsin sellest pärast. Kui tal polnud enam tööd, kuulsin mujalt ja pärast. Kui oli üürivõlg ja pidi kolima, panin ise detailidest pildi kokku. Tema jututeemad on peamiselt “pean terve pühapäeva tööd rabama” või “hea päev, sain raha, ostsin terve paki võid ja sõin kohe veerandi saiaga ära” ja “ma pole päeval kodus, linna teises otsas seal Rimis on uus -40-50% lett, sõidan bussidega sinna ja tagasi, võtab palju tunde, aga äkki on soodsat kaalikat”.
Kui olen pakkunud, et ma saadan sulle Woldiga süüa, siis jääb vait ja viib jutu mujale. Kui pakun ruumi küttepuid, ütleb, et oi kütte puudust tal pole, kuigi kaks päeva varem kurtis mokaotsast, et tuba niiske ja külm. Kui kutsun restorani minu sünnipäeva puhul ja ütlen, et ei ole vaja kinki ja käristan välja, valetab, et on haige – ta lihtsalt kardab, et ootan sisimas siiski kingitust ja ta ei taha, et talle välja tehakse. Häbi on. MIKS? Miks küll peaks olema häbi öelda sõbrannale, et palun jah, saada mulle natuke kana ja kartuleid. Ja et tal pole midagi selga panna, nagu ma hooliks või nagu ma korraldaks balli.
Ei tea, miks ta mind vanuse edenedes ei usalda. Omal ajal oli kõik normaalne – kui tema koristajast emal polnud kodus eriti süüa, küsis otse, et kui jalutama tulen, kas saan võileiva kaasa teha. Muidugi sain. Sõprade värk. Ilma igasuguse žestita. Päriselt. Kõik need ca paarkümmend sõprusaastat pole meil olnud ühtki tüli ega tagarääkimist. Mul lausa polegi kellelegi otseselt teda kui konkreetset inimest taga rääkida, sest meil ei ole enam ühiseid tuttavaid. Kui ma ka tahaks. Õigemini ju nad on, aga ta teab suurepäraselt, et tema nimi minu tuttavatest ei ütleks kellelegi midagi, isegi kui ma temast nimepidi räägiks (mida ma ei tee, ei ole teinud ega hakka tegema). Ma ei jõua enam võistelda kurbuses ja ängis ja kellel on kõike vähem, samas kuulda kiitmisjutte, kui lahke, tore ja vahva ma olen. Deprekas ta ka pole, lihtsalt võistleb haleduses. Mul aga tekivad süümekad, et ma ei ela keldris vaid pisikeses majakeses ja mul on tõesti igal ajahetkel see 10 eurot, et talle kott kartuleid ja kana saata. Ning ma ei taha neid süümekaid tunda.
Ei jõua temaga võistelda, kumb on vaesem ja samas õilsam.
