Jäin täna õhtul mõtlema,jälgides teiste sotsiaalmeediat,fotosid.Tuli kurb tunne hinge. Kõgil oleks justkui hingesugulased,eluaegsed sõbrannad. Isegi need kooliaegsed tuttavad kes mulle hinge jäid on koguaeg fotodel oma uute toredate tuttavatega,eks ma eemaldusin peale abielu ja lapsi,lihtsalt ei olnud aega. Paljud neid siiani üksikud,reisivad ja lõbutsevad.Saan aru,kohustustevaba elu ja see on mugav,palju sõpru, täna siin -homme seal. Ma ju samuti reisin ja avastan maailma,aga alati koos perega,puudu oleks nagu kellestki… Tuleb ikka meelde kodune kool, gümnaasium,üldse terve kohaliku kooli seltskond kus oli paar inimest kes olid tähtsad,kahjuks need teed on peale kooli ammu-ammu lahku läinud. Kuidagi elu viib kaugele ja enam ei ole hiljem ka suheldes tunne “see”. Muidugi on pere ja lapsed tähtsad ning viimased üheksa aastat olengi selle nimel elanud ja pingutanud,aga ikka on hinges lootus,et kunagi veel ma kohtan kedagi kellest väga hoolin, seda head ja õiget sõbrannat. Paljud inimesed ei tahagi suhelda ega olla sotsiaalsed,mõistan,aga minu elu on selle aja jooksul küll muserdanud see kodu, abielu ja mehe, laste teemad,tahaks kedagi ja midagi muud,aga aastaid kodus töötades on see ilmselgelt võimatu. Hing on kuidagi valus ja miskit on puudu. Loomulikult on mul peretuttavad(suures osas seonduvad ka mehega), sugulased, inimesed kellega koos aega aeg-ajalt veeta,aga see tunne pole seesama. Usun,et olen väliselt ka kena ja olemuselt sotsiaalne inimene,aga tee ei vii mind kuidagi inimeseni kelle seltskonda ma naudiks,ei leidu ka suurelt võimalusi,niiöelda kodukanana.
On keegi veel analoogses olukorras?
N30
