Mees, kellega sai üle 20 aasta koos elatud, ei teinud kingitusi. Praegune silmarõõm seevastu oskab pidevalt üllatada erinevate kingitustega.
Kas ma peaks ka selle ära mainima, et esimene, kellest jutt oli, on hakanud nüüd kingitusi tegema mulle.
Kunagi ma ei lasknud endale isegi välja teha, sest jäi selline võlgu olemise tunne. Enam seda ei ole, kui ikka tahavad välja teha ja kingitusi osta, siis andku tulla. Kusjuures see, et täiesti võõrad ka välja tahavad teha, on tavaline.
See, mida sa suhtes tahad, tuleb kohe alguses selgeks teha, mitte jääda lootma, et ehk olukord kuidagi maagiliselt paraneb. Kui lased juba esimese tähtpäeva ilma kingituseta mööda nii, et sa ei tee teist nägugi, siis on juba raske midagi üldse muuta. Ja mees tulebki valida selle järgi, kuidas ta alguses sinuga käitub.
Tuleb kohe mehevalikul silmas pidada: kuidas oli esimene kohting, kas see kohtlemine sobis sulle või ootasid enamat, kuidas oli teie esimene ühine tähtpäev jne. Kui ikka naine ootab välja tegemist ja käib esimesel kohtingul mehega, kes arve pooleks lõi, siis enam teist kohtingut ei tule ja nii ongi. (Asendage see väljategemine mis iganes muu nõudega naiselt oma tulevasele mehele, noh mõni soovib, et mees poleks labase kõnepruugiga või ei ülbitseks ettekandjaga või mis iganes muud.) Kui mees juba alguses sinu standarditele ei vasta, siis aidaa ja järgmisega kohtingule, või ütled otse välja, mis ei sobinud ja mida sa ootaksid mehelt.
Kingituste puhul vist naised ütlevad kuidagi imestades, stiilis et mis mees sa siis oled. Teed suured silmad ja näitled täielikku naiivset segaduses olekut: “Sa tulid mu sünnipäevale tühjade kätega? :O Isegi naabri Taivo jooksis hommikul järgi, et mulle see roosikimp anda… ja tööl mehed ka pidasid meeles mind, näed Aivarilt kommikarp ja… ” Hästi naiivselt ja imestunult, mitte bitchilikult 😀 Kes on instas aktiivsem preili, see postitab sinna lillekimpe ja ehtekarpe. Uskuge mind, löögile saada soovivad mehed saavad aru küll, mida see naine ootab ja millega tema tähelepanu püüaks.
Mehed on mulle välja tegema tikkunud kogu aeg, aga päris noorena ma reeglina ei lasknud seda teha – mul oli tunne, et jään neile siis justkui võlgu.
Jah. Ikka päris imelik on suvalistel inimestel lasta endale midagi kinkida, see on ainult väljavalitute eesõigus. Mitte et mulle keegi enam eriti midagi üritakski (peale oma mehe), aga no ikka päris imelik tunne oli eelmisel aastal, kui üks tüüp, kelle lastetooteid müüvale firmale kaastööd tegin, poolvägisi mõne oma toote pihku surus.
Kui ikka naine ootab välja tegemist ja käib esimesel kohtingul mehega, kes arve pooleks lõi, siis enam teist kohtingut ei tule ja nii ongi.
Ma ei ootaks väljategemist esimesel kohtingul, aga kuna mehed söövad üldiselt rohkem ja kallimalt kui mina, siis ütleksin arve poolekslöömise soovi peale, et tänan väga, aga ma ei kavatse kohe esimesel kohtumisel meest sponsoreerima hakata, vaid maksan ainult oma tellitu eest. Ja teine kohting jääks tõepoolest tulemata.
kusjuures enamus selliseid küsivadki jah ise, näiteks kutsuvad poodi kaasa ja ütlevadki, et näe, osta mulle see asi.
mu mees ka üldiselt midagi ei kingi, ühest küljest oleks muidugi tore kinke saada, teisest küljest eks ma ju ise oskan ikka paremini valida ja kui ma täpselt ütlen, mida ma tahan, siis ta ostab mulle niikuinii kõik, mis ma soovin, nii et see variant on ilmselt siiski parem
<p style=”text-align: left;”>Oi, mis tuttav tunne! Mina olen täpselt sama mõelnud. Kahjuks parim, milleni jõudud olen, on see, et ma vähemalt ei maksa mehe eest vaid kõik kulud teeme väga täpselt pooleks. Mul küll boheemlastega kogemust ei ole, kõik on olnud IT inimesed, aga üks kitsim kui teine. Küllap peab nõustuma ühe eelneva käoga, kes rääkis armastuse erinevatest keeltest. Millest on küll väga kahju, aga eks ma poputa siis ennast ise.</p>
Hästi palju on kinni tänamatus ja ülinõudlikus iseloomus.
Huvitav, ma just kirjeldasin, et tänamatud ja nõudlikud on need, kes kingitustes suplevad.
Meie tutvusringkonnas on kuidagi välja paista see, et kingitusi teevad need mehed, kes millegagi hakkama on saanud. Üks töökaaslane ütles kunagi otse välja, et komandeeringust koju minnes ei tohi kunagi abikaasale lilli viia, siis saab ta kohe aru, et oled armukesega olnud. Ka suurte õhkavate sõnade puhul olen täheldanud, et nurga taga püüab see suur oma naisele näo ees kiitja ja õhkaja hoopis minule kätt saba alla ajada. Kuidagi võlts on see suur kingituste tegemine ja lillemeri, tundub mulle aastate jooksul omandatud kogemuste põhjal.
Mulle meeldib pigem see, kui mees arvestab minu ja minu soovidega – reisime sinna, kuhu mina tahan, teeme puhkepäeval seda, mida kõik tahavad, parandab mu auto kui midagi juhtub jne.
Ka suurte õhkavate sõnade puhul olen täheldanud, et nurga taga püüab see suur oma naisele näo ees kiitja ja õhkaja hoopis minule kätt saba alla ajada.
Oi kui palju kogetud. Muuhulgas ka sellesama kunagise sõbranna mees. Nii et sobib hästi.
Ma ei taha loomulikult öelda, et kõik mehed sellised on, kindlasti mitte.
Oli endalgi kunagi noormees, kes tegi palju kingitusi. Niisama, ilma põhjuseta väikeseid asju ja sünnipäeva ning jõulude puhul palju kingitusi korraga. Tema aga sidus nende kingituste tegemise oma ootustega minu suhtes, küsis iga kord, kas ma olen ikka hea tüdruk olnud ja neid kingitusi väärt. Ehk see polnud selline heast südamest kingituste tegemine, et mind rõõmustada, vaid rohkem manipuleerimine. Asja iroonia seisnes selles, et ega ma väga nendest kingitustest ei hoolinudki, tekkis kuidagi üleküllastus neist hoopis.
Meie tutvusringkonnas on kuidagi välja paista see, et kingitusi teevad need mehed, kes millegagi hakkama on saanud. Üks töökaaslane ütles kunagi otse välja, et komandeeringust koju minnes ei tohi kunagi abikaasale lilli viia, siis saab ta kohe aru, et oled armukesega olnud. Ka suurte õhkavate sõnade puhul olen täheldanud, et nurga taga püüab see suur oma naisele näo ees kiitja ja õhkaja hoopis minule kätt saba alla ajada. Kuidagi võlts on see suur kingituste tegemine ja lillemeri, tundub mulle aastate jooksul omandatud kogemuste põhjal.
Mulle meeldib pigem see, kui mees arvestab minu ja minu soovidega – reisime sinna, kuhu mina tahan, teeme puhkepäeval seda, mida kõik tahavad, parandab mu auto kui midagi juhtub jne.
peaaegu nõus, aga kui ma näiteks üksi reisil käin (st. sõbrannadega), siis oon tulles alati midagi lastele ja abikaasale. Mingit petmist ma sellega küll heastada ei soovi. Samamoodi toob mees mulle reisilt midagi – no veiniriigist veini või iseloomuliku rahvusliku maiustuse lastele degusteerimiseks.
Kuidas saavutada seda, et et mehed üle kuldaks ja kuu taevast alla tooks. Hea küsimus. Mina olen näinud kahte varianti, et mõnel inimesel joppab kohe alguses mehega, et armastus ja siis tulevad rahad ja edu järgi. Ja teine variant on see, et naine peabki enda põhitööks pidama enda eest hoolitsemist ja siis otsima omale rikast meest, kes siis mõnuleda laseks raha aupaistel.
Võib olla on variante veel, ei ole süvenenud. Ise olen tavaline naine , mehe sain ka täitsa tavalise keskmise mehe. Raha teenime ka võrdselt ja mingit nunnutamist ja kingitustega ülekuldamist pole.
Pigem on ikka nii, et kas esimene pikem suhe on kas hea mehega või siis lõpuks ebameeldiva mehega. Jätame selle ebameeldiva välja, jätame selle hea mehe. See hea mees muutub igavaks, tahaks naine ikka ärevamat elu ka, just kasvõi võrdluseks. Kui pole elus rohkem kooselusid olnud kui üks, siis ei tea kunagi kas see on hea või igav, oleks äkki rohkemat väärt. Sellepärast esimesed kooselud kipuvadki rappa minema, loodetakse huvitavamat leida. Aga pärast enam ei leitagi, siis see esimene hea mees oligi elu tipp mees, mis siis et igav.
Raha ja edu ei tee suhet heaks, vastupidi, veel vähem aega üksteisele. Sest peab edu ja raha taga ajama ja teine siis vähevõimekam on rohkem üksi, jälle suhe igavam. Paradoksaalsel kombel kui mees peab üleval naist, siis on suhe naise jaoks okei, aga kui naine hakkab teenima mehest rohkem, siis suhe laguneb. Aga uus mees kelle naine leiab, pole poolt ka nii hea suhtematerjal kui see edutuma mehega oli, üksteise mõistmist on veel vähem. See edu ja raha jutt on ikka nende naiste pärusmaa kes seda ise ei teeni, sest tegelikult pole mingit vahet kas sul on arvel 100 eurot või 100 000, pereelu või suhe sellest ei muutu.
rikaste elu pole õnnelikum kui vaeste oma ja tülisid on veel rohkem.
<p style=”text-align: center;”>
</p>
Niisama lõunaid-veiniklaase teevad sageli välja lihtsalt sõbrad, austajad on muidugi välja käristanud ka reise, hotellide presidendisviite ja muud üsna kulukat, lõbusat, aga samas fantaasiavaest.
Kas need austajad on mehed, kellega sa seksid, teil on suhe? Või võõras mees astub ligi, kiidab ilusaid silmi ja käristab sulle reisi välja? Üksi? Koos temaga?
Üritan lihtsalt defineerida, kes on austaja.
Need on mehed, kes on küllap tõesti tahtnud, et ma nendega seksiksin, aga ilmselt ka midagi enamat soovinud, sest ainult seksi nimel vist ei raatsiks ega viitsiks teisele poole maakera lennata ja nädal otsa truult mööda näitused ja kontserdisaale käia? Paraku olen ma nii pipar, et minu voodisse saamiseks on vaja mind enne endasse armuma saada ja selleks lihtsalt kingitustest ei piisa. Ja argpüks olen ka, seega reisile ei läheks ühegi mehega, kellega eelnevalt juba mõnda aega kohvikus ja teatris poleks käinud. Ehk siis neid reise lasin välja käristada ikka meestel, kellest nägin, et nad must on sisse võetud ja kelle puhul lootsin, et ehk uues keskkonnas võin ka ise neisse armuda. Igaks juhuks lisan, et need mehed on olnud vallalised ning reisisihtkoht valitud nii, et austajal oleks tore ka siis, kui ma siiski vedu ei võta.
Tasakaaluks, olgu öeldud, olen ka ise meestele reise välja teinud. Naistele ka.
Mulle isegi on kingitud, 10+ aastat tagasi austajate poolt telefon, soojamaareis, spaahotellikülastus jms. Ühe päris kalli käekella olen ka saanud. Muud nagu ei tule meelde…praegu olen abielus ja kingitusi eriti ei saa :/
/20 a abielus ja hakkan kohe praegu oma viimase kingituse viiendat osa lugema/
Minul pikka aega sissetulekut polnud, seetõttu mees maksis kõige eest – riided, söök jne. Ja kingitusi teeb sünnipäevaks või jõuludeks. Midagi luksuslikku pole saanud, kulda või reise vms, paljud on praktilised asjad.
Ja armuke on mulle kinkinud veel ebaromantilisemaid asju – tööriistu, sokid, vahvli 😀 Kuigi iseloomult ja käitumiselt on ta palju romantilisem kui mu abikaasa.
Mees telefoni kinkis tõesti. Meil üldiselt on nii, et minu kooneri hing ei luba eriti korralike asju osta, lepin odavamatega. Mees ostab vähem aga maksab kvaliteedi eest – nii ongi kallimad asjad mis mul on, mehe ostetud. (Kuigi ma tegelikult polegi aru saanud, mille poolest see minu kallis telefon parem on kui odavad…) Samas pigem on mehe ostetud asjad siiki praktilised, eriti romantilist kinkimist meil ei ole. Ju ma ka ei oska vastavalt käituda.
Meil just vastupidi. Mina panustan pigem kvaliteedile, aga mees ei raatsi kalleid asju osta ja ostab mingeid odavaid nartse, mis heal juhul ühe hooaja vastu peavad (nt jalanõud, joped). Samas kulutab ta (minu arust) arutult palju täiesti ebavajalike asjade peale, aga eks see on ilmselt paljude meeste teema, et riided, jalanõud jms ei ole nii tähtsad kui naistele.
Mina arvan, et see lihtsalt sõltubki inimesest, kes on kinkija ja kes mitte. Kindlasti on see seotud ka inimese enda tarbimisharjumustega – kui mees ise kasutab 100-eurost telefoni, siis vaevalt ta hakkab naisele 1000-eurost kinkima.
Minule ei ole ka kalleid kingitusi tehtud, me ei ole ka mehega kumbki mingi ülikõrge sissetulekuga ja minu mees on ka seisukohal, et kes midagi tahab, see ostab ise. Mõnele mu sõbrannale on küll mehed kinkinud kalleid asju ja mõni eeldabki, et kingitus peab uhke ja kallis olema, aga selline naine siis lihtsalt ei vali sellist meest, kes niikuinii selliseid kingitusi ei tee. Boheemlase ülal pidamine oleks minu jaoks küll välistatud – mees peab ikka ise endaga hakkama saama.
/20 a abielus ja hakkan kohe praegu oma viimase kingituse viiendat osa lugema/
Tõde ja õigus loodetavasti?
Selliseid teemasid ja kommentaare lugedes, lähen ma alati abikaas ajuurde ja suudlen teda. Kus küll minule selline hea mees sattus.
Olin 17a ja sõbranna hängisime toidupoe parkla kõrval väljakul. Juurde sõitsid noormehed, keda sõbranna teadis, aga mina teadain neist natuke ainult ühte ühest sünnipäevast(ja ta oli nii kena mees veel). Ja no kui too mees mainis, et sa jäid mulle juba tookord silma, olen su tel numbrit otsinud, kas sa annaksid selle? Siis endale üllatuseks ma selle andsin. Ja no enam kõnevaba hetki polnud 🙂
Lillekimbud hakkasid maja ette aiapostile tekkima kaardikestega jne.
Ja no polnud palju seejärel vaja armumiseks.
Möödas on 17 aastat, 4 poega, ilus kodu, 15 aastat abielu, autod ja ilusad üllatuskingid mulle(ka naistepäevadel jms). Muide ta polnud minuga kokku saades rikas, vastupidi, tal oli arve veel KT poolt arestitud, kuna oli 17-aastasena isa autoga ilma juhiloata vahele jäänud. Aga kuna ta muutus jalapealt, et minuga suhelda, siis julgesin proovida. Ehitas ennast nii üles ja nüüd on mõnus elu. Sain koolitada end kõvasti, sest pole pidanud palju oma elus tööl käima. Tegu on suurepärase isaga, kes käib ja möllab aina nendega, kodus on võrdväärne partner ja ei leia et naine oleks “koduabiline”, teeb maistvaid sööke, hoolitseb et auto mis mulle on alati korras, kütust täis ja omab korralike uusi rehve, arved on kõik makstud ajaliselt.
Tänan selliste teemade eest, siis kui jälle “igavus” peale tuleb, saan aru kui palju rämpsu ikka ringi liigub ????
Mulle, jälle, ei ole kunagi niisama lampi “külge löödud”. Kõik muudkui räägivad, kuidas võõrad mehed neid nii tänaval, töö juures, poes kui facebookis piidlevad ja nendega muudkui flirdivad, külge löövad – mul ei ole ühtegi sellist kogemust.
Ju siis ei näe nii hea välja.
Mulle, jälle, ei ole kunagi niisama lampi “külge löödud”. Kõik muudkui räägivad, kuidas võõrad mehed neid nii tänaval, töö juures, poes kui facebookis piidlevad ja nendega muudkui flirdivad, külge löövad – mul ei ole ühtegi sellist kogemust. Ju siis ei näe nii hea välja.
Asi ei ole üldse välimuses, ma arvan. Sind ehk ei huvita ja sa ei oska ehk ka tähele panna. Mulle on tagantjärele mitu meest öelnud, et oh, ma olin sinusse toona nii armunud, aga sa nagu ei märganudki mind ja noh… Veidi nokastanud külgelööjaid on olnud küll, aga ma ei ole kunagi seda milleski tõsiseltvõetavaks pidanud.
Ehk siis – mõnikord on inimesel (teadvustamatult) selline hoiak, et “ära puutu” või “ei huvita”. Ja tegelikult nii ongi, et mind ei ole kunagi huvitanud populaarsus meeste seas, meeste manipuleerimine, neilt kingituste väljapressimine… ja nii ma siis seda teadvustamatult ka tõrjun.
Olen kahjuks ennast jaganud vaesete, põhiharidusega meestega, kelle kõrval olen mina olnud stabiilse sissetulekuga. Ei ole saanud kingitusi ning tegelikult pidanud seda oluliseks.
Hetkel olen suhtes mehega, kellega kohtume 2 korda kuus ning minu suu vajus ammuli, kui ta jõulukingiks ulatas 400 eur käekella. Pani mõtlema. Elasin meestega, kes tegid mulle haiget ning saagisid sente, olles ise alkohoolikud jne vaesed. Nüüd kohtun mehega 2 korda kuus ning mees tahtis raha lugemata mulle rõõmu valmistada.
Kui ikka naine ootab välja tegemist ja käib esimesel kohtingul mehega, kes arve pooleks lõi, siis enam teist kohtingut ei tule ja nii ongi.
Ma ei ootaks väljategemist esimesel kohtingul, aga kuna mehed söövad üldiselt rohkem ja kallimalt kui mina, siis ütleksin arve poolekslöömise soovi peale, et tänan väga, aga ma ei kavatse kohe esimesel kohtumisel meest sponsoreerima hakata, vaid maksan ainult oma tellitu eest. Ja teine kohting jääks tõepoolest tulemata.
Lugesin huviga ja ei olegi varem mõtelnud sellele, aga just nii ongi olnud, et kes alguses kohtingutel (kohvikus/baaris) penne pooleks liidab lahutab ongi mõttetuks meheks osutunud.
Ihnuritel on ka muus osas nõmedam iseloom. Ära tee tegemist sellistega. Lahked, keda elus olen kohanud, on igas mõttes ägedamad, võtavad üldiselt vabamalt ja ei muretse/põe, ja neil on ka muul rindel rohkem pakkuda olnud. Ihnur tahab enamasti vaid saada ????.
Ja ihnurist lahutamisest ma ei räägigi, selle kohta leiad ajakirjandusest lugusid, et hoia kahe käega peast.
minu suu vajus ammuli, kui ta jõulukingiks ulatas 400 eur käekella. Pani mõtlema. Elasin meestega, kes tegid mulle haiget ning saagisid sente, olles ise alkohoolikud jne vaesed. Nüüd kohtun mehega 2 korda kuus ning mees tahtis raha lugemata mulle rõõmu valmistada.
400 eurot on nagu mingi ‘raha lugemata’ sinu jaoks?
Kui ikka naine ootab välja tegemist ja käib esimesel kohtingul mehega, kes arve pooleks lõi, siis enam teist kohtingut ei tule ja nii ongi.
Ma ei ootaks väljategemist esimesel kohtingul, aga kuna mehed söövad üldiselt rohkem ja kallimalt kui mina, siis ütleksin arve poolekslöömise soovi peale, et tänan väga, aga ma ei kavatse kohe esimesel kohtumisel meest sponsoreerima hakata, vaid maksan ainult oma tellitu eest. Ja teine kohting jääks tõepoolest tulemata.
Lugesin huviga ja ei olegi varem mõtelnud sellele, aga just nii ongi olnud, et kes alguses kohtingutel (kohvikus/baaris) penne pooleks liidab lahutab ongi mõttetuks meheks osutunud.
Ihnuritel on ka muus osas nõmedam iseloom. Ära tee tegemist sellistega. Lahked, keda elus olen kohanud, on igas mõttes ägedamad, võtavad üldiselt vabamalt ja ei muretse/põe, ja neil on ka muul rindel rohkem pakkuda olnud. Ihnur tahab enamasti vaid saada ????.
Ja ihnurist lahutamisest ma ei räägigi, selle kohta leiad ajakirjandusest lugusid, et hoia kahe käega peast.
Arve pooleks löömise soov on üldse kuidagi… imelik juba iseenesest. Kui muidugi on sedasorti koht, kus kamba peale tellitakse paar pitsat ja vaat veini või nii, siis küll, aga kui igaüks tellib oma prae, siis mille pagana pärast peaks arvet jagama kuidagi teisiti kui igaühele oma? Ning kui ei ole kambaga, vaid oled kellegi kohtama kutsunud, siis eriti – kui sa ise oled söönud suurema summa eest, siis on see teise kulul elada püüdmine; kui sa ise oled söönud väiksema summa eest ja mõtledki, et teed teisele natuke välja, siis tee juba pigem kogu summa, jääb parem mulje, Või maksku igaüks enda eest.
Kas ostate endale ise näiteks uue telefoni või ei pea teatavaid oste tegema, sest mees kingib?
Meil on ühine rahakott. Seega pole vahet, kumb parajasti pangakaardi välja võtab. Üldiselt ma eelistaksin oma telefoni ikka ise valida. Kui aga ma olen mehele ajju vajutanud, et ma tahan seda telefoni toda värvi ja sellise mäluga – siis pole see ju üldse mingi üllatus. See on umbes sama palju üllatus, kui ma mehele ütlen, et tahaks vist õhtul kohupiimatorti. Ilmselgelt tuleb ta siis ju tordiga, üllatusmoment puudb.
/20 a abielus ja hakkan kohe praegu oma viimase kingituse viiendat osa lugema/
Tõde ja õigus loodetavasti?
Dorothy Sayers, Lord Peter Wimsey seeria. Nüüd kuues raamat käsil, kuus veel ees, aga kahjuks me vaatasime enne enamuse filmidena ära (samas, sealt tal see idee tuligi).
Hetkel olen suhtes mehega, kellega kohtume 2 korda kuus ning minu suu vajus ammuli, kui ta jõulukingiks ulatas 400 eur käekella. Pani mõtlema. Elasin meestega, kes tegid mulle haiget ning saagisid sente, olles ise alkohoolikud jne vaesed. Nüüd kohtun mehega 2 korda kuus ning mees tahtis raha lugemata mulle rõõmu valmistada.
See on nagu rohkem seksi eest maksmine ju hoopis?
See on nagu rohkem seksi eest maksmine ju hoopis?
Kui mees iga kuu kahe seksi eest teeb 400 euri kulutust, siis on ok. Kui aga ilma armastuseta iga kuu keppi saab ja vaid korra aastas annab 400 euri maksva kella, siis on niru tasu
Mina olen selline, kes isegi ei teaks kallist kella saades, et see nii palju maksab, sest ma ei tuleks iial selle peale, et kella rahalist väärtust välja uurida. Kord-paar kuus kohtumisi ja kallid kingid minu jaoks viitavad klišeelikule armukesesuhtele. Pole kuulnud, et päris armastussuhte puhul keegi niimoodi pidevalt kinkdega üle kuldaks, see tekitaks kooselu eel ebarealistlikke ootuseid ülejäänud elule.
