Mul on olnud mitmet moodi.
Ühe kaaslasega oli nii, et üsna tihti kolis tema diivanile, sest noh, paraku ma räägin unes ja esineb vahel unepaanikat, siis ma veel norskan ja vahel togin jalgadega. Mitte küll iga öö, aga jackpot, eks ole.
Teise kaaslasega olin mina see, kes keset ööd ära kolis. Polnud kunagi kuulnud sellist vigurnorskamist – nagu midagi black metali, katkise ukse ja seakisa vahepealset. Küll ma rullisin teda voodis ühtepidi ja teistpidi – ei miskit. Ta kippus rabelema ka veel või mulle peale keerama. Närvid olid mõni öö täitsa läbi sellest kakofooniast ja magamatusest, nii et diivan oli ainuvõimalik. Ta, jobukakk, veel solvus ka, kui hommikul nägi, et mind pole 😀
Praegu olen üksik ja viimane romanss, mis oli kujunemas, sai läbi nii, et ma ei tahtnud tema kõrval magada. Muidu igati tore inimene, aga miski nagu ütles, et ei.
Kokkuvõtet ei oskagi teha. Usun, et harjuda on võimalik lõpuks, aga kui see probleem on tekkinud alles mitu aastat pärast suhte algust, siis ma arvan, et võiks eraldi magamistoad sisse seada. Diivanil magamisele kindel EI, pärast on mees sul küürakas.