Loen ja imestan, kuidas siin tõsimeeli räägitakse salati sissesöötmisest ja trenni sundimisest. Olen nõus, et takka ei tohi kiita ja kindlasti peaks midagi ette võtma, aga kuni 16-aastasele midagi peale suruda on ääretult vale.
Mina olin terve puberteediea vältel ülekaaluline ja 19-aastasena sain psühhiaatritädilt teada, et mul on tugev alaväärsuskompleks, depressioon ja obsessiiv-kompulsiivne häire. Hiljem hakkas meenuma, mis seda süvendada võis ???? Kuidas ema ikka madalast saati käis haletsus näos rääkimas ,,sa oled ikka natuke liiga paks”; ,,võid siis selle pluusi saada, kui 3 kilo alla võtad” jm. Tänase päevani on mul ikka väääga suured raskused enda aktsepteerimisega. Nüüd on emal piinlik ja minul lihtsalt si*t tunne. Tõsiselt ka, mõelge enne, mida te oma dieeditamiste ja tugevate piiramistega teete. Kui 12-13 aastane ei ole motiveeritud kaalu langetama, ei tee ta seda enne neiuks saamist mitte mingil moel. Teisiti tambite lapse enesekindluse lihtsalt nulli oma suurte foobiatega ”paksu lapse” ees.
tead, nii või teisiti oleks sul jama ja hea on vanemaid süüdistada. Ma olen seda olukorda täpselt kahte pidi kogenud ja kogemas. Sellele ei olegi head lahendust.
Ma olin ka lapsena veidi pontsik ja kuna päris pikk (kasvasin varakult pikkuse täis), siis on ja olid ka kompleksid (9 klassis 170cm ja 70kg). Ja ma süüdistasin 20+ vanuses ka oma vanemaid, et kodus oli koguaeg küpsist ja kommi ja saiakesi. Ei teadnud keegi midagi tervislikust toitumisest ega dieedist jne. Mul oleks palju kergem ja mul oleks palju vähem komplekse kui keegi oleks suunanud ja mitte lasknud mul paisuda selliseks kakukeseks….samas oleksin siis süüdistanud vanemaid jälle selles, et sunniti dieedile ja naaksuti paksuse kallal.
Nüüd olen 30+ tean kõike tervislikust toitumisest ja olen elu parimas vormis. Ja vanemad ei ole ei ühte ega teistpidi süüdi. Mida iganes nad oleks teinud, ikka oleks ma nooremas eas seda vastutust neile tahtnud lükata.
Nüüd on mul tütar 10a ja kaalub 50kg. Toit maitseb, nii soolane kui magus ja just ka kogustega ei saa pidama nagu ma isegi. Ja ma tõesti ei tea mida teha, et see oleks kõige valutum ja õigem. Suunan ja õpetan ja selgitan….aga sellises vanuses laps ei saa sellest eriti aru või vähemalt ei ole tal niipalju enesekontrolli, et kui sõpradega poeskäik on siis piirduks ühe väikese jäätisega.
Igatepidi võib ta 10 a pärast mind süüdistada ja tal võivad olla igasugu kompleksid tänu sellele.
a) ema naaksus koguaeg ära söö magusat, lähme rattaga sõitma, olgu külm ja tuuline jne
b)lasen minna, suunan aga ei kontrolli rangelt – läheb veel paksemaks, vbl hakatakse narrima, riided selga ei lähe, liikuda eriti ei viitsi, sest raske on. Miks vanemad midagi ei teinud?
Ükskõik kumma taktika ma valin, tulemus ei pruugi olla selline nagu ma sooviksin ja lapsele parem oleks.
