Teema: Laps kohe teise klassi?

see igavlemisejutt on sutsu ületähtsustatud. ei ole seal koolis nii titekas ühti. pikk päev kollektiivis (millega sinu laps seni pole harjunud) on päris väsitav.

miks sa teda siis 6-aastaselt kooli ei pannud, kui laps nii andekas?

[small]kunstiõpetaja kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mul on rohkem lapsi kui üks ja ma ei ole üheltki oma lapselt lapsepõlve röövinud, tal on olnud soov õppida ja lugeda, võibolla sellepärast, et ta pole pidanud viis päeva nädalas lasteaaias käima ja energiat on üle jäänud. [/tsitaat]

Pole pidanud lasteaias käima? Siit paistab, et sa ei suhtu lasteaedadesse hästi ja kiidad seda, et lasteaias kulutamata jäänud energia on laps pannud õppimisse. Minu meelest on see küll ohumärk. Lasteaias kulutatud energia ei ole asjatult kulutatud energia. Milles asi on, kas teil on kohalik lasteaed nii vilets või on lapsel muud probleemid, et ta lasteaias ei käi?

Mina isiklikult ei paneks kohe teise klassi.
Su laps oskab päris palju, samas ei saaks öelda, et ma ise lapsena vähem oleksin osanud.

Tähed ja lugemise õppisin selgeks 4-aastaselt, kirjutasin kirju, vigadega, aga täiesti arusaadavalt.
Oskasin 5a arvutada nii peast kui arvelauaga!
Käeline tegevust oli hea, kell oli selge.
Oskasin linnas üksi liigelda, mitte Tallinnas, aga veidi väiksemas linnas.

Mu oma lapsed on arukad ja õpihimulised tegelased, kes lähevad omal ajal ikka esimesse klassi, ehkki eeldusi ehk isegi oleks…

[small]kunstiõpetaja kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Jah, viimase aasta jooksul on vaimses \”küpsemises\” toimunud oluline areng. Aasta tagasi ta ei olnud kooliküps, nüüd on.[/tsitaat]
See ongi siis see aeg, mil sa oled ise kodune olnud ja lapsega pidevalt tegelenud? Loomulikult toimub siis areng 🙂
Nagu ütlesid, laps tunneb kella vaid niipalju kui eelkoolis on õpetatud.
Tõeliselt andekas laps oleks ka kellatundmise muude asjade kõrvalt ise \”üles noppinud\”, kas sa ei leia? Ja kui tema lugemus on juba sedavõrd suur, siis peaks ju ka grammatikavead praktiliselt puuduma?

Vabanda, aga sa vist ei ole päris objektiivne ning hindad oma lapse võimeid pisut üle. Või siis alahindad oma lapse tulevast kooli ning klassikaaslasi.

Meie silmis on on su laps lihtsalt väike inimene, kellel on terav uudishimu maailma asjade vastu ja kellega on palju tegeletud, nö ette õpetatud. Samas ei ole selline laps tänapäeval haruldus, temasuguseid on sadu. Kõik nad ei alusta ju ometi kohe teisest klassist.

Ma ei räägi seda kadedusest, sest minu täiesti tavaline keskmine laps saab koolis igati hästi hakkama. Ta on ühes heas koolis klassi parimate seas nii spordis, matemaatikas kui etteütlustes. Ma pole temaga pooltki niipalju vaeva näinud kui teemaalgataja oma lapsega.

Minu lapse inglise keele eriklassis käib üks poiss, kes sai alles veebruaris 7-aastaseks. Väga tubli ja arenenud poiss on, sotsiaalselt küps ning andekas mitmel alal (nt laulab kooliaktustel soolot jne). Kuigi ta on eakohaselt lühike pean õigeks ta vanemate otsust last koolikatsetel testida ja võimalusel 6,5-aastaselt I klassi saata.

Sellised lapsed, nagu teemaalgataja oma, on meil esimeses klassis kõik peale ühe erandi – linna poolt määratud poiss, kes saab kahtesid ja ma ei tea, kui tänapäeval veel klassikursust kordama jäetaks, siis ilmselt teda on üks nendest. Ülejäänud aga kõik oskasid esimesed klassis soravalt lugeda või õppisid selle ära esimse paari kuuga. Ma tõesti ei arva, et teemaalgataja laps oleks \”eriline\”, pigem just selline, nagu esimesse klassi minev laps olema peaks.
Kui laps nii tubli ja andekas tundub, siis varem oleks pidanud selle peale mõtlema ja lapse 6-aastaselt I klassi katsetele saatma, et ta 6,5-aastaselt I klassi astuda saaks.

Tegelikult on hea, kui koolidel on katsed, toob emad pilvedelt maa peale.
Iseenesest on see teema mõttetu, sest last ei ole võimalik II klassi \”panna\”, selleks on ikka Haridusameti ja kooli luba vaja.

ei tea, jah, mis see kõige õigem oleks.
saan rääkida meie koolisüsteemist läbi oma nüüdseks 23aastase poisi.
nüüd võin ütelda, et oleks pidand varem panema. klassis on tase ikka nii erinev ja keegi mingit lisamaterjali tekitama ei hakka.
teismelisel oli koolis juba nii igav, et kui tagant ei oleks utsitanud, poleks üldse õpikuid lahti teinud, koolist tunnist jäi kõik külge. ja muutus loheks. kodutööd viksis teistelt maha.
meie süsteemi viga on ka see, et korratakse aina ühte ja sama ja nö \”targemad\” ei saa aru, miks peab juba selget asja uuesti õppima. ja see tekitas trotsi.
gümna lohistas läbi normaalselt, ja lõpuks lõpueksamitel läks alt ajaplaneerimisega, ei jõudnud puhtandeid õigeks ajaks tehtud ja sai seetõttu vähem punkte.:)) ülikooli küll sai sisse.
nii et, soovitaks kindlasti vanemasse klassi panna. et kui maakool, siis asi rahulikum kah, kui ongi midagi, siis teised aitavad järgi ja teises klassis lapsed juba asisemad-targemad.

Ei ole seal koolis asi ühti nii hull, et kohe nii igav hakkab. Ja kui hakkabki siis õpetajad annavad ju lisatöid mida siis saavad need teha kes kiirema taibuga.
Õpib teistega koos olema, koostööd tegema, kooli reeglitele alluma, õpib õpetajat kuulama, teistega arvestama, oma järjekorda ootama jne jne

Mõtle ka sellele, et kui sa paned ta kohe teise klassi siis klassikaaslased on vanemad aasta jagu, ja see aasta annab tulevikus kõvasti tunda.

Minu poeg luges vabalt, kirjutas vigadeta, arvutas kuskil 30 piires vabalt, numbreid tundis saja piiris, inglise keelt oskas juba natuke rääkida jne. Eelkooli õpetaja vaid kiitis ja ütles, et oleks võinud ta vabalt 6selt juba kooli panna, panime 7selt. Vahel küll mainib, et teised ei saa aru või teevad mõnda ülesannet nii kaua, aga ta ei ütle, et tal on igav koolis, õpetaja annab pidevalt talle raskemaid ülesandeid ja jälgib, et lapsel poleks igav.

Meie peres on kogemusi mitme põlvkonna jagu. Kõik lapsed on läinud kooli esimesse klassi ja sama klassiga ka gümnaasiumi lõpetanud. Jah, kooliprogrammist tulenevalt annan siin variante, mis juhtub kui programm on liiga lihtne:

1) tüdruk luges, kirjutas, fantaseeris ja arvutas juba kooli minnes. Algklassides oli elu ilus – tunnistusel ainult viied, klassi priimus, õpetaja tegi pai ja kiitis takka… põhikoolis selgus, et mingit õpioskust noorel ei ole, trots kasvas ja kuskil 7-8klass olid tunnistusel pooled kahed. Põhikooli lõputunnistuse tegi ilusa. Gümnaasiumis sama jätk: 10-11 klass hinded nullis, lõputunnistus neljade ja viitega. Ülikooli sisseastumiseksamid tegi pea maksimumile, kuid kõrgkool sai lõpetatud neljandal katsel, sest mingit õpiharjumust lihtsalt ei olnudki.

2) tüdruk – kooli minnes oskas matemaatikat vanemate vendade kaudu kuni kuuenda klassini (omas nii murdude kui negatiivsete arvude loogikat), kuid keeleliselt areng nõrk. Algklassides sattus hea matemaatika õpetaja, kes pani tüdruku iseseisvalt lahendama olümpiaadiülesandeid, trikiga materjali, vanemate klasside õpikutest ülesandeid. Viiendaks klassiks läks keeleliselt järgi ja teistest möödagi. Hinded enam-vähem (neljad-viied), õpiharjumus null. Riigieksamid 90-100p, kuid kõrgharidus püüdmatu (õpiharjumus puudulik).

3. tüdruk luges enne kooli pakse raamatuid. Õpetaja jagas talle tunni ajaks käibelt maha võetud vanemate klasside lugemikke, et lapse aega sisustada (lihtsalt aabitsast liiga kaugel juba võrreldes klassikaaslastega). Sisemise korralikkuse pealt lõpetast keskkooli kuldmedaliga, kuid kõrgkooli lõpetas kauem kui paljud nõrgemate sisseastumistulemustega kaaslased (õpiharjumus poolik). Samas, tänaseks PhD tudeng.

4. Noormees, algklassides düsgraafiline, kuid põhikoolis igas suunas avanenud – rahvusvahelised olümpiaadid, uurimustööd… Õpiharjumus olemas -> PhD

Kõik need variandid oleks sobinud kas kohe algul või mingil hilisemal hetkel klassist üle hüppamiseks – ehk oleks akadeemilised tulemused täna paremad. SAMAS koos alustanud kaaslased võtsid neid kui \”normaalseid omade kiiksudega\” – kiusamist polnud, sotsiaalseid lõhesid oli, kuid neist ei tehtud välja. Kujunesid ka sõbrad ja kaaslased.

Täna on koolis sama pere järgmine põlvkond – vanemad poevad nahast välja, et lapsed ka õppima õpiksid (erinevalt meie põlvkonnast), kuid sotsiaalne turvalisus on nii pagana oluline, et klassist üle viskamisele ei mõtle keegi. Teate, see on väärtus omaette, kui sul on klass, kes aktsepteerib, et keegi loeb vahetunni ajal raamatut või keegi saabki kontrolltööd viie minutiga tehtud. Üle hüppamisega on oht jääda valgeks vareseks ja siis on kahjud psüühhikale märksa suuremad (õppima õpetamine on ikka kinni kooli ja kodu koostöös ning hariduslike erivajadustega lastele on tänapäeval IÕK olemas – kasutagem siis neid võimalusi).

Ka minul on küsimus selle Potteri kohta. Kas see on ikka uhkustamise teema, et laps loeb raamatuid, millest ta oma elukogemuse baasil aru saada ei suuda? Mida ta neist raamatutest loeb? Mul on küll suhteliselt terava taibuga ja üsna empaatiline laps, kuid ma ei kujuta ette, et ta oleks 6-aastasena suutnud mõista Harry dilemmat kolmandas raamatus – soov näha dementoreid, et saaks näha ja kuulda oma ema ning surmahirm samaaegselt. Mul on raske kujutada ette kuueaastast nautimas neid lehekülgi viiendas raamatus, kus Harry Dumbledore’i kabintetis Siriust leinab. Ja ma ei kujuta ette, et üks kuueaastane suudaks hoomata Umbridge’i võikust täies hiilguses.

Meie majas luges laps neid üheksa-aastasena ning ausalt öeldes jäi tal ka sel hetkel vajaka teismelise mõistmise oskusest – viienda raamatu pikad enesehalalised monoloogid muutusid tema jaoks veidi tüütuks. Minu jaoks, suure inimesena lugedes, olid need aga oivaline pilt teismelise tagumikus emotsionaalsusest ja mõistusest. Kui ta need viimased raamatud kaks aastat hiljem üle luges, oli hoomamine ja nautimine juba hoopis teisel tasandil.

Miks ei võiks lapsed lugeda lasteraamatuid? Teismelised pubekate raamatuid ja täiskasvanud suurtele kirjutatut? Kas tõesti on mingi küpsuse mõõdupuu, kui laps oskab lugeda ka asja sügavust hoomamata? Ma arvan, et kuueselt Potterit lugedes oleks arusaamine sama hea kui kümneselt Sinuhe lugemisel… ja see ei tundu just ülemäära normaalse mõtlemisena. Sealjuures meeldib Potter ka mule endale raamatuna ning raamatule antireklaami ma teha ei taha. Lihtsalt iga asja jaoks on oma aeg ja koht.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ka minul on küsimus selle Potteri kohta. Kas see on ikka uhkustamise teema, et laps loeb raamatuid, millest ta oma elukogemuse baasil aru saada ei suuda? Mida ta neist raamatutest loeb? Mul on küll suhteliselt terava taibuga ja üsna empaatiline laps, kuid ma ei kujuta ette, et ta oleks 6-aastasena suutnud mõista Harry dilemmat kolmandas raamatus – soov näha dementoreid, et saaks näha ja kuulda oma ema ning surmahirm samaaegselt. Mul on raske kujutada ette kuueaastast nautimas neid lehekülgi viiendas raamatus, kus Harry Dumbledore’i kabintetis Siriust leinab. Ja ma ei kujuta ette, et üks kuueaastane suudaks hoomata Umbridge’i võikust täies hiilguses.

Meie majas luges laps neid üheksa-aastasena ning ausalt öeldes jäi tal ka sel hetkel vajaka teismelise mõistmise oskusest – viienda raamatu pikad enesehalalised monoloogid muutusid tema jaoks veidi tüütuks. Minu jaoks, suure inimesena lugedes, olid need aga oivaline pilt teismelise tagumikus emotsionaalsusest ja mõistusest. Kui ta need viimased raamatud kaks aastat hiljem üle luges, oli hoomamine ja nautimine juba hoopis teisel tasandil.

Miks ei võiks lapsed lugeda lasteraamatuid? Teismelised pubekate raamatuid ja täiskasvanud suurtele kirjutatut? Kas tõesti on mingi küpsuse mõõdupuu, kui laps oskab lugeda ka asja sügavust hoomamata? Ma arvan, et kuueselt Potterit lugedes oleks arusaamine sama hea kui kümneselt Sinuhe lugemisel… ja see ei tundu just ülemäära normaalse mõtlemisena. Sealjuures meeldib Potter ka mule endale raamatuna ning raamatule antireklaami ma teha ei taha. Lihtsalt iga asja jaoks on oma aeg ja koht.[/tsitaat]

Loeb sel lihtsal põhjusel, et huvitav on. Esimesed osad on ju enam-vähem lasteraamatud ka ja järgmised loeb juba põnevusest. Sügavuti muidugi aru ei saa, aga eks suuremana loeb üle.