Teema: Lapse elukaaslase vanemad

#3656819:

#3656784:

Sellel põhjusel, et mehe ema ja ta isa uus naine ei mahuks ühte ruumi, abiellusime näiteks ilma ainsagi külaliseta.

Ülejäänud 98 külalist oleks ju sinna ruumi mahtunud?

Jah, muidugi oleks. Aga seda kiunumist, klatši ja selgitusi, miks üks kutsuti ja teine mitte, milleks? Milleks mingid pinged ja kohustuslikud külalised, keda kombe kohaselt justkui peaks kutsuma, aga pittu neid küll ei tahaks?

Ja see 98, see on sul saadud nii, et standartne 100 miinus 2? Kui kellegi kutsumata oleks jätnud, siis isa ja ta uue naise, mitte ema ja uue naise (kuna nemad ju ei mahu ühte ruumi). Aga see on ka vaid oleks-vormis öeldud ehk siis tõesti, parem olla uhkelt ilma kui sitalt saanud.

#3656830:

#3656689:

#3656625:

mmm… tunnen oma meest 11 aastat ja abielus neist 6… meil on kolm last. Ja meie vanemad pole kunagi kohtunud ja pole sellist mõtetki tulnud…

Igasugu ekstreemi on maailmas olemas.

Iseasi, kas sellest peaks perekoolis valju häälega kisama? Ma arvan, et mitte.

Miks just ekstreemi? Täiesti juhuste kokkusattumus, ei midagi muud.

Mu mees on oma pere noorim ja seetõttu nö vanade vanemate laps (tema sündides oli ta ema 38), mina olen vastupidi pere esimene ja noorte vanemate laps (ema oli 20, kui sündisin). Meie vanusevahe mehega on 5,5 aastat. On see ekstreemne?

Meie vanemad on niipalju erinevad, et kumbki pool pole tõsisemat huvi tundnud üksteise vastu, seda enam, et elukohad üksteisest 190km kaugusel. Muidugi teatakse üksteisest mõndagi läbi meie juttude, me ise suhtleme ju mõlema poolega.

Kas ma ei oleks tohtinud omale sobivas eas mehega suhet alustada, kuna meie vanemate vanusevahe on juhtumisi ca 25 aastat?

Masendav küll – muidu juba päris täiskasvanud inimesed, aga ikka suudavad suhelda vaid pluss-miinus viis aastat endavanustega…

Mu venna ämm-äi on sinuga sarnastel põhjustel minuvanused, see ei ole takistanud nende ja meie vanemate omavahelist suhtlemist.

#3657267:

Normaalsele, arenenud inimesele oleks imelik, kui ta ei tunneks huvi oma järglase vanemate vastu. On see suhtlus siis positiivne või negatiivne, mida iganes, aga et ÜLDSE ei huvituta, no see viitab ikka tõsisele probleemile.

Sa mõtled ikka järglase elukaaslase vanemate vastu?
Minu meelest ei ole imelik, ja sellel käol, kelle vanemad ämma-äiaga kohtunud polnud, ei olnud ju mingit probleemi.
Probleem oli hoopis teemaalgatajal, kes arvas, et ilmtingimata peab suhtlema. Ei pea. Mina näiteks tunnen, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma viitsin mingite juhuslike tuttavatega suhelda, ja lapse elukaaslase vanemad kuuluvad kindlasti juhuslike tuttavate hulka. Kui kuskil kokku saaksime, vahetaksime muidugi viisakalt mõne sõna, aga kohe kindlasti ei hakkaks nendega aktiivselt läbi käima või spetsiaalselt kokkusaamist organiseerima. Ma ei jõua oma vanade sõpradegagi nii palju suhelda kui tahaks.

#3657369:

#3657267:

Normaalsele, arenenud inimesele oleks imelik, kui ta ei tunneks huvi oma järglase vanemate vastu. On see suhtlus siis positiivne või negatiivne, mida iganes, aga et ÜLDSE ei huvituta, no see viitab ikka tõsisele probleemile.

Sa mõtled ikka järglase elukaaslase vanemate vastu?

Minu meelest ei ole imelik, ja sellel käol, kelle vanemad ämma-äiaga kohtunud polnud, ei olnud ju mingit probleemi.

Probleem oli hoopis teemaalgatajal, kes arvas, et ilmtingimata peab suhtlema. Ei pea. Mina näiteks tunnen, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma viitsin mingite juhuslike tuttavatega suhelda, ja lapse elukaaslase vanemad kuuluvad kindlasti juhuslike tuttavate hulka. Kui kuskil kokku saaksime, vahetaksime muidugi viisakalt mõne sõna, aga kohe kindlasti ei hakkaks nendega aktiivselt läbi käima või spetsiaalselt kokkusaamist organiseerima. Ma ei jõua oma vanade sõpradegagi nii palju suhelda kui tahaks.

Jagan sinu arvamust, lapse elukaaslase vanemad on juhuslikud tuttavad. Kui teie lapsed ei oleks omavahel kohtunud, ei oleks sul ju mingit põhjust ka su lapse elukaaslase vanematega üldse kokku puutudagi. Seda arvamust, et oii, ikka peaks ju suhtlema kõik omavahel ja toredat perekonda mängima, milleks? Muidugi võib minna nii, et saate lapse elukaaslase vanematega parimateks sõpradeks, aga võib minna ka nii, et hädavaevu ütlete poes kohtudes üksteisele tere. Minu jaoks kuulub juhusliku tuttava alla ka mu mehe isa uus naine. Mul pole tema suhtes mingit austust ega soovi temaga suhelda. Loodetavasti hooldab isa vanaks saades ära. Pigem küll arvan, et paarkümmend aastat vanusevahet teeb oma töö ja jookseb minema kui selleks aeg. Ja siis lapsed, kelle kodu see noor naine kaks aastakümmet tagasi lõhkus, rookigu vanamehe tagumikku.

#3657369:

#3657267:

Normaalsele, arenenud inimesele oleks imelik, kui ta ei tunneks huvi oma järglase vanemate vastu. On see suhtlus siis positiivne või negatiivne, mida iganes, aga et ÜLDSE ei huvituta, no see viitab ikka tõsisele probleemile.

Sa mõtled ikka järglase elukaaslase vanemate vastu?

Minu meelest ei ole imelik, ja sellel käol, kelle vanemad ämma-äiaga kohtunud polnud, ei olnud ju mingit probleemi.

Probleem oli hoopis teemaalgatajal, kes arvas, et ilmtingimata peab suhtlema. Ei pea. Mina näiteks tunnen, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma viitsin mingite juhuslike tuttavatega suhelda, ja lapse elukaaslase vanemad kuuluvad kindlasti juhuslike tuttavate hulka. Kui kuskil kokku saaksime, vahetaksime muidugi viisakalt mõne sõna, aga kohe kindlasti ei hakkaks nendega aktiivselt läbi käima või spetsiaalselt kokkusaamist organiseerima. Ma ei jõua oma vanade sõpradegagi nii palju suhelda kui tahaks.

vau.

sa oma lapsele seda ka ütled?

#3659082:

#3659016:

Probleem oli hoopis teemaalgatajal, kes arvas, et ilmtingimata peab suhtlema. Ei pea. Mina näiteks tunnen, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma viitsin mingite juhuslike tuttavatega suhelda, ja lapse elukaaslase vanemad kuuluvad kindlasti juhuslike tuttavate hulka. Kui kuskil kokku saaksime, vahetaksime muidugi viisakalt mõne sõna, aga kohe kindlasti ei hakkaks nendega aktiivselt läbi käima või spetsiaalselt kokkusaamist organiseerima. Ma ei jõua oma vanade sõpradegagi nii palju suhelda kui tahaks.

vau.

sa oma lapsele seda ka ütled?

No ma kujutan ette, et kui mu lapse (või tema elukaaslase või nende laste) jaoks oleks see mingil põhjusel oluline, et me elukaaslase vanematega aktiivselt suhtleme, siis loomulikult teeksin seda. Aga ma ei suuda hetkel ise välja mõelda ühtki põhjust, miks see vajalik peaks olema. Mingitel üritustel (näit. sünnipäevadel) paar korda aastas koos võime muidugi olla ja viisakalt vestelda.

aktiivse suhtlemise ja juhuslike tuttavate vahele mahub ikka päris pikk maa.

ma ei väidagi, et peab olema tihe suhtlus ja läbikäimine. lihtsalt veider on lugeda, et lausa juhututtavateks peetakse oma lapse ämma-äia. kas see lastelastega suhteid raskeks ei tee?

#3658993:

Jagan sinu arvamust, lapse elukaaslase vanemad on juhuslikud tuttavad.

Suurem osa inimesi, kellega elu jooksul kokku puutume, on meie teele sattunud üsna juhuslikult. Olgu nendeks siis klassikaaslased, töökaaslased või naabrid. Isegi su vanad sõbrad olid kunagi uued 🙂

#3656072:

Kuidas saate läbi oma lapse elukaaslase vanematega? Mul on ühele pojale sattunud selline elukaaslane, kelle mõttemaailm ja tõekspidamised meie pere omadega kuidagi ei klapi. See on ka meie kohtumistel näha, et naeratava maski taga valitseb peidetud pinge. Ma ei ole veel kohtunud tema vanematega, aga tunnen juba ette vastumeelsust

Meie lastest kolm on abielus. Neljas pidi abielluma kevadel, aga pulmad lükkusid, sest pruut ja tema isa haigestusid koroonasse. Nüüd loodavad nad need sel suvel ära pidada.

Kõigi vanematega oleme kohtunud. Ühe paariga klappis suhtlemine hästi. Meie mehega ei ole tõsised inimesed. Meile meeldivad laua- ja kaardimängud, vestlused, peolauad, grilliõhtud, väljasõidud, veinikoolitused jne. Selle paariga me oleme teinud koos nn lauamängulaagreid. Sõidame kuskile väiksemasse hotelli või spaasse. Jalutame, mängime bridži, sööme koos õhtust jne.

Teise kolme paariga on suhtlus vähene ja viisakas. Ühed on puisevõitu ja meile igavad. Meie eluviis neile ilmselgelt ei meeldi ning arvustada oli neil meie kodus oi kui palju asju. Noh, et kõik pole “soliidne”.

Teised kaks paari lihtsalt pole kuidagi sõpradeks saanud ega polegi seda vaja. Normaalselt saame läbi, sünnipäevadel kohtume jne.

#3659523:

#3656625:

Hmmm… tunnen oma meest 11 aastat ja abielus neist 6… meil on kolm last. Ja meie vanemad pole kunagi kohtunud ja pole sellist mõtetki tulnud… Miks PEAB? Ei pea ju…

Laste sünnipäevi ei pea kuhu mõlemad vanaemad – vanaisad kutsutud?

Tavaolukorras, kus vanaemad-vanaisad kenasti koos, kannataks selliseid üritusi pidada. Aga kui on tegu kärg-teemaga, nt kus vanaemad-vanaisad lahus ja neil uued kaaslased, no ei pruugi tore üritus olla. Meie lapse puhul näiteks ei kutsu me ka mehe last varasemast ja ka laps ise pole kordagi soovi avaldanud teda oma peol näha.

#3656072:

Ma ei ole veel kohtunud tema vanematega, aga tunnen juba ette vastumeelsust. See tunne pole tulnud tühja koha pealt, vaid on tekkinud nooriku juttudest oma vanemate kohta.  Noh, nagu ikka räägitakse oma vanematest aegajalt. Pojal on selle noorikuga vastsündinud laps, nii et ilmselt me siiski peame neid nö. minia vanemaid mingil hetkel nägema.

Ma arvan, et te ei peakski kohtuma. Milleks. Ükski meeldiv inimene ei nimetaks oma poja naist ja oma lapselapse ema nö miniaks. Poja naise vanematel võib väga ebameeldiv olla oma tütre ämmaga kohtuda. Kitsarinnaline eelarvamustega inimene, kes oma poja valikusse nii halvustavalt suhtub.

1. #3662021:

   Meil ei ole nende vahel õe-venna teemat ega sellelaadset suhtlust. Seda minu, mitte mehe soovil.Tema on aktsepteerinud.

   Teil ongi selline “keelan-käsin-poon-ja-lasen” suhe???? Sina otsustad, kas mees tohib oma lapsega suhelda ja mees aktsepteerib… Nojah…