Teema: Lapse nimel kokkukolimine

#3818871:

Küll aga pean pidevalt kuulma oma lähedaste uudishimu ja ahhetusi-ohhetusi teemal,et kes mu lapse isa on, miks kokku ei koli, kas ta üldse ei aita jne.

Tead, sellega on nii, et paratamatult jah ohhetatakse-ahhetatakse, aga see kestab üpris lühikest aega, sest tulevad uued teemad ja sama teema üle keegi enam jahuda ei viitsi, kui seal muudatusi ei tule.

Sa pead lihtsalt vapralt selle esimese laine üle elama, mõtlema välja mingid stampvastused, üldse mitte südamesse võtma ega midagi ausalt rääkima, vaid hästi kergel toonil kahe sõnaga vastama ja siis ise teemat muutma. Kui mõni lähedane väga pealetükkivaks muutub, siis natuke peale käratama, et tead, ma ei viitsi sel teemal enam rääkida, on nagu on, eks, elu läheb edasi ja kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab!

Ära põe nii palju selle pärast, mida teised räägivad, küsivad või ahhetavad. Nad ei saa arugi, kui ebaviisakad nad on. See läheb üle ja elu läheb edasi – on kõigil läinud, läheb sinul ka. Kasvata natuke selgroogu ja ära lase ennast niimoodi retsida, hakka vastu ka ikka. Natuke aega on ebameeldiv ja siis on juba normaalne. Ära karda!

Ei ole hullu, saad hakkama! :)))

Mingite lehmalellepoegade ahhetamine ela üle, see on lõppkokkuvõttes  palju vähem närvesööv, kui koos elada lapse pärast mehega, kes sulle ei meeldi, kellele sina ei meeldi ja mingist armastusest pole juttugi.

Ära koli kokku. Mul on olnud üsna kirju elu. Vanema lapse isaga ei ole koos elanud ja ta ei toeta mind. Tulin sünnitusmajast lapsega koju ja kasvatasin teda üksi. Olin ka kodulinnas üksi kuna olin pärit mujalt ja kõik minu sugulased jäid minu sünnilinna. Sain hakkama. Kõige raskem oli ehk siis kui laps jäi ootamatult haigeks, ma ei saanud liikuma, aga süüa oli vaja. Mäletan, et võtsin paariaastasel lapsel rohuga palaviku alla ja läksin koos temaga poodi.

Kõige raskem oligi see, et samas linnas polnud kedagi abiks. Õnneks käis ema mind kord kuus abistamas või kui ma olin palavikus lapsega terve öö üleval olnud, tuli ta järgmine päev ja lasi mul puhata.

Noorema lapse isaga olime koos olnud 2 aastat kui laps sündis, aga me ei olnud kunagi koos elanud. Kolisime kokku siis kui lapse sünnitusmajast koju tõime. Nüüd oleme koos olnud 11 aastat. Kaks esimest aastat olid tegelikult rasked, väike laps, temaga kohanemine ja teineteise harjumustega kohanemine. Kooselu ja väike laps toovad välja nii endas kui paarilises omadused millest varem polnud aimugi.

Ma olen täiesti kindel, et sa saad hakkama. Omast kogemusest tean, et kui see hetk kätte jõuab, et oled lapsega kahekesi, siis see ongi sinu elu ja sa teed kõik, et toime tulla. Sa lihtsalt toimetad ja teed kõik vajaliku. Kui sul on mõistlikud vanemad ja sugulased, küllap nad aitavad sind. Muidugi oleks hea kui lapse isa toetaks, aga vägisi kokku jääda pole mõtet. Pigem anna endale võimalus leida kõrvale see õige kes on valmis ka sinu lapse eest hoolitsema. Minu noorema lapse isa on väga hea isa ka minu vanemale lapsele.

Sugulaste ohkimisest ära tee välja. Mina lihtsalt ignoreerisin. Küllap jätavad järgi kui laps on sündinud ja on tekkinud rutiin. Praegu on nad lihtsalt uudishimulikud, kõik on ootusärevad, vanemad võivad ka muretseda. Sina ära ette muretse. Kui laps on ära sündinud, siis pakub ta sulle ja ka sinu sugulastele väga palju rõõmu.

#3819021:

Mees toetagu rahaliselt, see nõua välja

Oot, miks mees siin midagi toetama peab, kui ta juba enne lapsetegu naisele teada andis, et ei soovi temaga midagi püsivat luua? Naine hargitas ikka edasi ja nüüd peab mees selle vastutustundetuse kinni maksma? Ei pea!

#3819242:

#3819021:

Mees toetagu rahaliselt, see nõua välja

Oot, miks mees siin midagi toetama peab, kui ta juba enne lapsetegu naisele teada andis, et ei soovi temaga midagi püsivat luua? Naine hargitas ikka edasi ja nüüd peab mees selle vastutustundetuse kinni maksma? Ei pea!

Seadus on teist meelt ja tark mees arvestab sellega.

Soovitasin esimeses vastuses mitte kokku kolida. Peale TA teist vasust, olen valmis kompromissiks. Siiski ei saa unustada, et mees arvas, et TA pole tema tüüp. See teeks ikkagi ettevaatlikuks. Kui peres on väike laps ja vanemadki teineteist vähe tunnevad võivad probleemid väga kergelt tekkida. See mis algul häirib vähe võib aja jookus palju rohkem häirima hakata. Ja need asjad mis praegu ei häiri võivad häirida 2-3 aasta pärast. Samas kes teab. Mõned asjad mida ette kardad ei pruugi üldse olla nii hullud.

Võiksid olla ehk võimalustele avatud.  Veetke peale lapse sündi võimalikult palju aega koos, anna mehele võimalust ka lapse eest vastutada, teda hoida. Õppige teineteist rohkem tundma. Mehe seksuaalsust võib pärssida väsimus. Las tegeleb võimalikult palju lapsega.  Oleks ju väga tore kui lapsele jääks isa siiski alles, isegi kui te koos ei ole. Selle nimel tasuks küll natuke pingutada ja häid suhteid hoida. Kui teie kokku ei jää, siis üsna tõenäolilset leiab ta kellegi sobivama kellega ka lapsed muretseda ja siis võib olla juba hilja. Igal juhul palju jõudu.

#3819331:

Mehed teatavasti rasedaks ei jää, ja kui naisele on sõnaselgelt teada antud, et temaga püsisuhet ei soovita, see aga jätkuvalt kaitseta seksib, siis on see rasedus küll absoluutselt ainult selle naise probleem.

Püsisuhe ja laps on teatavasti kaks eri asja. Koos elama ei saa keegi sundida, aga kui laps sünnib, on mõlemad lapsevanemad kohustatud selle lapse eest ka vastutama ja hoolt kandma. Kui mees  arvab, et tema ütlemine, et ta püsisuhet ei soovi, on piisav igasugustest tagajärgedest käed puhtaks pühkimiseks ja ta ikka kaitseta seksib, siis on ta ise loll ja see on absoluutselt ainult selle mehe probleem.

Kirjutatu on vägagi õige, aga nad pole ju isegi proovinud kooselu. Kui mõlemad on nõus proovima, sest on siiski tunded teineteise vastu, siis ehk tasuks ära. Kui üks tunneb, et kooselu on ainult kohusetundest, siis muidugi ei tasu.

Natuke hilja ei ole kiselda, kelle süü see rasedus on?! Naine on 7. kuud rase… mida teie targutamine annab?

Kondoomi tuleb osata kasutada.

Pealkiri ei lähe teemaga üldse kokku.

Olles lugenud TA teist kommentaari, soovitaksin mina siiski kooselu proovida. On üsna tõenäoline, et kaua see suhe ei kestaks, seega ühist kinnisvara ei ostaks ja pikki plaane ei teeks. Kooselu oleks rohkem sellel eesmärgil, et isa lapsega hea kontakti looks. Kui laps elab ainult sinuga, siis see mõni tund nädalas, mis isa lapsega veedab, tekitab mehes pigem hirmu lapsega omaette jäämise ees (appi, mis ma teen kui ta nutma hakkab?). Võib tekkida see olukord, et alguses on laps isaga jäämiseks liiga pisike, siis liiga emmekas ja ühel hetkel on nad teineteisest totaalselt võõrdunud. Lisaks annab kooselu sulle võimaluse näha, kas tegemist on asjaliku isaga, või on selline umbluu, et nühib rahumeeli diivanil telefoni, samal ajal kui äsja kõndima õppinud laps kruvikeerajat pistikupesasse topib.

Muidugi kolige kokku. Jube kurb oleks lapsele teismeliseeas vastata, et me isegi ei proovinud, kuna kartsin, et ei tule välja. Vähemalt proovige.

Enda kogemusest võin öelda, et seksuaalsus on nii muutuv nähtus, et kunagi ei tea, mis suunas see kellegil läheb. Rasedana võib libiido nii lakke minna ja selliseks jäädagi, tean omast käest. Kui mees ikkagi soovib kokku kolida, siis ta on hea lastetoaga ja kohusetundlik inimene, see on väga oluline, tähtsam kui tüpaaz, mis on selline idee mitte päriselus.

Rasedana ja alla aastase lapse emana on hormoonidest tunded nii üle pea, et naised on suht segod sellel ajal. Olen isegi tahtnud alati lahku minna kui laps beebi aga siiani koos, juba 17 aastat ja 3 last.

Mina omal ajal tahtsingi mehelt eelkõige last, see et me kokku jäime ja abiellusime ning neid veel 2 saime on puhtalt mehe kannatlikkus ja armastus ja hoolivus.