5aastane ei saa nüüd kolm päeva oma isaga (!) oldud, vaid nutab ohjeldamatult! Nagu võõra mehega oleks jäetud. Kas isa pole senini üldse lapsega siis tegelenud?
Sealsamas oli ju öeldud ka olulisem info – laps ongi ESIMEST KORDA ELUS emast eemal paar päeva sh pole ka ainult isaga aega veetnud. See on jabur, aga teemaalgataja on ise niimoodi lapse kasvatanud siiani.
Vanavanemad küll süüdi ei ole. Kuidas see teises riigis elav poolvõõras vanaema oskakski midagi paremat lapsega ette võtta kui mängida
100% nõus sellega.
Ema ise ongi tegelikult tänaseks juba suurt last kiivalt oma rinnale surunud, teda mitte sotsialiseerinud ja reaalse normaalse eluga tutvustanud ja nüüd kurdab haiglaselt klammerduva lapse üle.
Silma hakkab ridade vahelt veel mitu moodalaskmist just teemaalgataja enda poolt.
Esiteks. Kui arvata on, et laps niigi liinist lahti selle “esmakordse” kogemuse üle, siis tuua samaks ajaks koju temale voorad inimesed? On ju öeldud, et elavad valisriigis ega kohtuta. Tõesti poleks parem turvalises keskkonnas turvalise ja tuttava isikuga? Või tõesti selliseid inimesi lapsel peale ema ja isa polegi?!
Teine tähelepanek. Ega teemaalgatajagi mehe vanematesse hästi suhtu ega neid usalda. Väikesed sonakesed ja valjendusnüansid, aga see on selge. Ehk et laps tunnetab ju seda. Mis shanss neil vanavanematel selles olukorras olekski?! Teemaalgataja ise nullib vanavanemate autoriteeti, samuti nagu ilmselt on aastaid juba nullinud isa autoriteeti. Ja saanud vastu lõugava, eakohaselt sotsialiseerimata lapse.
Ega muid valikuid polegi kui padavai tiivad laiali kanaemana koju panna ja tupsununnuga ise diivanil istuda või lõpuks ometi alustada lapse kasvatamist terve käitumisega ühiskonnaliikmeks.
Veelkord, teema pole imikust, kelle puhul oleks veel moistetav, vaid suurest 5-aastasest lapsest! Paljud käivad selles vanuses juba vanemateta laagrites ja naudivad iga hetke sellest:)
