Teema: Last ei saa, uus elukaaslane lastega

Olen teemaalgataja.

Jah, seda minagi arvan et laps tahab isa, seetõttu ei kiirustanudki spermapanka. Ja kui näen kuidas kaaslane oma lastega tegutseb, siis olen üsna kindel, et KUI peaks kunagi nii minema et me peaks lahku minema, siis tean et neil oleks isa olemas.

Kui arsti juures käidud, siis võib-olla peaksid teise arsti juurde minema. Arvestades, et sinuga väidetavalt kõik parimas korras on, on üllatav, et sa nii pika aja vältel ja erinevate partneritega rasedaks ei ole jäänud. Miski pidi sellele esimesele arstile siiski kahe silma vahele jääma. Ja ka teine mees peaks arsti juures ära käima.

See on ikka väga suur asi lapsi mitte saada kui sa neid väga tahad. Sul on ainult mõni aasta aega, et rasestumine üldse tõenäoline oleks, sa peaksid sellega praegu aktiivselt tegelema. Eelnevalt soovitati sulle kunstlikku viljastumist, sellele oleksid sa kindlasti kandidaat kui nii pika perioodi jooksul pole õnnestunud last saada. Sul on 40 aastat elu veel ees, kibestumine selles osas, et sul lapsi ei ole, läheb elu jooksul ainult sügavamaks. Aga praegu on sul veel lootust!

Olen 50+ aastane ja minu nooruses s.o. 25-30 aastat tagasi jäid kõik mu sõbrannad suht kiiresti (isegi kiiremini kui vaja) rasedaks. Siis ei kasutatud hormoonpreparaate selliselt nagu nüüd.  Viljatud olid vaid mõned üksikud.  Praegu on probleem ikka palju suurem, endagi lähikonnas. Ise ei ole kuni laste saamiseni kasutanud hormonaalseid ras.vastaseid ravimeid, oli vaid vaskspiraal ning esimese lapsed sain 3 kuu pealt ja teise (41-aastaselt) 5 kuuga.

Praegu kirjutatakse 15-16-aastastele lahkelt hormoontablette välja.

Teema algatajale.

Olen Sinuga samas vanuses ja pole viimased 15 aastat ühtegi rasestumisvastast vahendit kasutanud ja ei plaani ka kasutada. Lapsi ei tule. Minu eelmine abikaasa on tänaseks õnnelik kahe lapse isa, minu praegune elukaaslane on kolme lapse isa eelnevast suhtest. Selles osas meestepoolselt takistusi ei ole. Ootasin 20-ndate alguses väga lapseootele jäämist, käisin ka arstil jne.

Olen kordi ja kordi tundnud end läbikukkununa, õnnetuna, nutnud patja ja mida iganes veel. See, et viga on minus, on selge. Vahepeal aga mõtlesin enda jaoks asjad selgeks. Kui ma lapsi loomulikul teel ei saa, siis ma võtan seda kui märki, et äkki ma ei peakski lapsi saama. Lisaks sellele kardan meeletult igasugust torkimist ja arstide vahet käimist (lükkan naistearstile minekut ka võimalusel maksimaalselt edasi), seega leian et ma ilmselt ei oleks hea kandidaat. Isegi praegu seda kirjutades hakkab sees keerama. Olen selle asemel hea tädi, samuti ka sõber (mitte ema ega kasuema) elukaaslase lastele. Minu puhul on asi mõtlemises. Jah, kui keegi küsib, siis ikka tunnen torget ja see on minujaoks teema, mida ma võimalusel väldin aga ma ei varja, et ma lapsi ei saa loomulikul teel.

Selle asemel, et olla kibestunud, pettunud ja solvunud, mine viljatusravi kliinikusse (kui suudad, saad ja rahakott võimaldab) ja tegelikult võiksid sa ilmselt pöörduda ka psühholoogi või nõustaja poole.

#4070716:

Pole mõtet endale mingeid kunstlikke tõkkeid konstrueerida, et IVF pole ikka “päris”. Kui sul on probleeme rasestumisega, last soovid kindlalt ja vanust 37 aastat, siis tuleb tegutseda. IVF protseduur tähendab ainult munaraku viljastmist ja siirdamist, edasi on tegemist tavalise rasedusega.

Ma ise pole kunagi aru saanud inimestest, kellel on oma kehale mingid romantilised ootused, et kõik peab ikka eriti ehe ja ürgne olema. Kui meditsiini võimalused on olemas, miks neid siis mitte kasutada.

Arvan sama. Ka enne viljastumist on tegelikult tegemist sama protsessiga, mis loomulikul puhul, lihtsalt seda stimuleeritakse ravimitega. Samamoodi kasvab munarakk/munarakud.

Väga vähestel on ideaalne kogemus kõikide lapsesaamise osadega. Mõni ei viljastu ilma meditsiinilise kaasaaitamiseta, teisel ei lähe sünnitus nii nagu lootis, kolmandal ei ole piisavalt piima, neljandal…

Aga enamik inimesi ei jaga teistega neid asju, mis neil ebaõnnestuvad ja nii jääbki meile mulje, justkui oleks teistel kõik hästi. Kindlasti otsi abi ja anna endast parim, et su unistus teoks saaks.

#4070924:

Olen teemaalgataja.

Mul jäi tõesti täpsustamata, et olen arstil käinud – vereproovid, ovulatsioonide toimumised jms – kõik on ok. Eelmise partneriga arvaski arst et äkki on asi lihtsalt sobimatuses – eksil ka arstil käidud. Ja nii ma siis arvasin, et äkki uue partneriga peaks asi toimima.

Neile kes arutlevad selle üle miks praegune partner juba lapsi tahab ja et kui peaks lahku minema siis on tal alimente liiga palju maksta – ärge muretsege – enne temaga kohtumist kaalusin spermapanka minemist, mis tähendab seda, et ma olen valmis vajadusel last (lapsi) üksinda, ilma rahalise toeta üles kasvatama. Isana on ta väga armas ja see on kõige olulisem.

Kolme järjestikuse katkemise puhul hakatakse ka geneetiliselt uurima, kas sind uuriti?

Kui soovid last, siis 37a pole küll enam see vanus, kus mõelda, et äkki lähiajal pöördun arstile kunstlikuks viljastamiseks. Sul on tagumine aeg ja ülikiire selle asjaga.

Visiidid, uuringud, ravimid ise võtavad 6 kuud, enne kui sa üldse siirdamisele jõuad. Ooteaeg. Katsetatakse kordi! Ei õnnestu ju reeglina esimesel korral. Mitu aastat sebimist õnneliku raseduse nimel on tegelikkus.

Kui veel soovid mitut last, arvesta ise…

Lihtsalt su vanust arvestades on väga väga kiire sul. Minu meelest pole küll ühtki kuud enam aega kodus loomulikult proovida ja loota.

#4073825:

nimesed on ikka erinevad ???? mul mõlemad sünnitused esile kutsutud ja ma pole selle 20+ aasta jooksul kordagi mõelnud, et see võiks mingil moel probleem või läbikukkumine olla. teist sünnitust kutsuti lausa 2x esile, praegu sinu kirjutist lugedes tekkis mõte, et on inimestel ikka igav elu, et sellisest asjast probleemi teha

Jah, mina tean naisi, kes peavad keisrit mingiks meeletuks läbikukkumiseks. Et pole ikka piisavalt naine ja jäin ilma mingist meeletust ülevast hetkest nagu pärissünnitus. Mul on tehtud nii kunstlik viljastamine kui keiser ja ei pea ennast või oma last kuidagi teistsuguseks. Mis mõttes mina vähem naine olen, et lapse isa sperma oli kehv või et laps jäi sünnitusteedesse nii kinni, et loomulikul teel välja ei saanud. Väga hea, et tänapäeval on need tühiasjad.

#4070536:

Mul on mure. Üritasin oma eelmise elukaaslasega ca 5 aastat last saada – tulemuseks 3 raskelt saadud, ja ühtlasi katkenud rasedust. Läksime 1,5 aastat tagasi lahku. Nüüd on juba mõnda aega olnud uus elukaaslane, kaitsevahendeid pole viimasel poolel aastal kasutanud – rasedaks pole ikka jäänud. Olen juba 37. Lähiajal on plaan ilmselt kunstlikku viljastamist proovida, aga no see kõik on omaette teema.

Küll aga olen avastanud endas (armu)kadeduse elukaaslase kahe lapse ja tema eksi vastu. Nad kõik on väga toredad ja ma tahan nendega aega koos veeta, aga mul on kuidagi läbikukkunud tunne. Olen kade, sest nendel olid nende “esimesed” hetked. Said koos lapsed ja kõik läks planeeritult ja toredasti (v.a siis see osa kui lõpuks lahku läksid). Ja siis mina, samuti naine, ei ole võimeline lihtsalt lapsi saama ja neid ilusaid hetki ühele mehele pakkuma. Lisaks sellele et tunnen iseenda ees ennast läbikukkununa, siis tunnen seda ka elukaaslase ees. Ja kui ma näen teda oma lastega, siis tuleb mul endal lihtsalt haletsuse hoog peale, ja olen armukade. Mitte halvas mõttes, aga lihtsalt.. no et kui peaksimegi kunstlikul teel lapse(d) saama, et see tundub kuidagi mitte-nii-päris-ja-tõeline kui see et ta oma esimesed lapsed kõik kenasti loomulikul teel sai.

Kas keegi suudab midagi mõistlikku sel teemal kaasa arutada?

Mis tööd sa teed? Tean, et tööstress on tihtipeale põhjuseks, miks naine rasedaks ei jää, aga põhjuseid võib olla palju