Minu jaoks on emadus lihtne ja lõbus.
Eks selleks on mitmeid põhjuseid. 1) Mul on abikaasa jäägitu tugi, kes tegeleb lastega vähemalt sama palju kui mina. 2) Meil on hea ja lai tugivõrgustik, nii et saame ka koos abikaasaga käia seal kus tahame ja millal tahame. 3) Ma olen väga muretu ema ja üldiselt ei põe pseudoteemade pärast. Näiteks ei teki mul mingit valehäbi kui 2aastane titt keset linna end siruli viskab ja jonnima kukub, sest ma tean, et see on tavaline arenguetapp ning sellega tuleb lihtsalt tegeleda. Sassis tuba ei ole minu jaoks olulisem kui väike lõunauinak beebiga. Ma ei poe nahast välja, et ööst väsinuna koristada, pesu pesta, triikida, süüa teha, jne. Lastel on isa ka ???? Kui ma ikka ei jaksa, siis ma ei jaksa. Jne…
Lapsed on vahel väsitavad aga 90% ajast on nad lihtsalt lõbusad ja lahedad.
Ma küsiksin ühe küsimuse, et kas sa päriselt mõtledki nii, et kui tahate laste juurest jalga lasta, kuna olete neist väsinud, siis kohe lasetegi või.
Minu jaoks on emadus lihtne ja lõbus.
Eks selleks on mitmeid põhjuseid. 1) Mul on abikaasa jäägitu tugi, kes tegeleb lastega vähemalt sama palju kui mina. 2) Meil on hea ja lai tugivõrgustik, nii et saame ka koos abikaasaga käia seal kus tahame ja millal tahame. 3) Ma olen väga muretu ema ja üldiselt ei põe pseudoteemade pärast. Näiteks ei teki mul mingit valehäbi kui 2aastane titt keset linna end siruli viskab ja jonnima kukub, sest ma tean, et see on tavaline arenguetapp ning sellega tuleb lihtsalt tegeleda. Sassis tuba ei ole minu jaoks olulisem kui väike lõunauinak beebiga. Ma ei poe nahast välja, et ööst väsinuna koristada, pesu pesta, triikida, süüa teha, jne. Lastel on isa ka ???? Kui ma ikka ei jaksa, siis ma ei jaksa. Jne…
Lapsed on vahel väsitavad aga 90% ajast on nad lihtsalt lõbusad ja lahedad.
Ma küsiksin ühe küsimuse, et kas sa päriselt mõtledki nii, et kui tahate laste juurest jalga lasta, kuna olete neist väsinud, siis kohe lasetegi või.
Kui laste vanavanaema helistab, et tahaks lapsi kaheks päevaks endale maale külla, siis ma ei näe mitte mingit põhjust seda keelata, jah 🙂 Või kui abikaasa tuleb ideega, et “kuule, pole juba kuu aega teatris käinud, bronnisin üheks ööks hotelli ja ostsin piletid, ema hoiab lapsi”, no muidugi!
Mu lastel on kokku kuus vanavanaema-vanavanaisa, neli vanaema-vanaisa, kaks tädi ja üks onu, rääkimata paljudest vanavanatädides-vanavanaonudest…
Täna näiteks helistas minu vanaema õde ja ütles, et tema lapselapsedlapsed tulevad külla ja tahaks minu omasid ka homseni hoida. Lapsed olid väga rõõmsad. Ja saamegi abikaasaga kahekesi kodus veinitada ja mõnuleda 🙂
Ja tunnistan ausalt, korduvalt olen tundnud, et viimased paar nädalat on väga väsitavad olnud ja palun ämmal lastega aega veeta. Noh, tavaliselt asi sinnani ei jõua, sest ta jõuab minust ette aga teoreetiliselt on see võimalus alati olemas 🙂 Ja kohe üldse ei tunne süümepiinu, sest lapsed on rõõmsad, lähedased on rõõmsad ja meie oleme rõõmsad.
Praegu on üks suht mõistlik varapuberteetik ja teine eelpuberteetik ja ma pean tunnistama, et pole tükk aega mõelnud sellest, miks teised räägivad, kui suurt rõõmu lastest saab, aga mina seda ei tunne. Ju siis on viimasel ajal vähem jamasid olnud ja nad on iseseisvamad ka. Mõni naine on loomu poolest titemamma, tunneb suurt rõõmu pisikesest beebist. Minu meelest on titeiga kole aeg. Mida suuremaks saavad lapsed, seda rohkem ma rahul olen oma laste ja oma eluga.
Paraku on kohustuslik, et iga laps armastab oma ema kõige-kõige rohkem siin maailmas ja iga laps arvab, et tema ema on kõige-kõige ilusam. Tegelikult võib laps armastada kedagi hoopis teist, isa või vanavanemaid või õde-venda, ei pruugi üldse emme see kõige-kõigem olla. Ja juba üsna väiksed lapsed saavad aru, et mõni ema on ilusam kui teine ja ei arva, et nende mitte nii kena emme on superkaunitar. Samamoodi on emadel kohustuslik oma lapsi ülekeevalt armastada, nendega pidevalt tegeleda, rääkida, mängida jne ja kõigest sellest tohutut rõõmu ja naudingut tunda. Tegelikkuses on palju emasid, kes ei naudi emaduse argipäeva, aga hoidku jumal, kui kusagil avalikult tunnistad, et sul on vahel oma lastest nii villand ja et tegelikult sa vahel ei saa aru, mille pagana pärast inimesed üldse lapsi tahavad.
Minu jaoks on emadus lihtne ja lõbus.
Eks selleks on mitmeid põhjuseid. 1) Mul on abikaasa jäägitu tugi, kes tegeleb lastega vähemalt sama palju kui mina. 2) Meil on hea ja lai tugivõrgustik, nii et saame ka koos abikaasaga käia seal kus tahame ja millal tahame. 3) Ma olen väga muretu ema ja üldiselt ei põe pseudoteemade pärast. Näiteks ei teki mul mingit valehäbi kui 2aastane titt keset linna end siruli viskab ja jonnima kukub, sest ma tean, et see on tavaline arenguetapp ning sellega tuleb lihtsalt tegeleda. Sassis tuba ei ole minu jaoks olulisem kui väike lõunauinak beebiga. Ma ei poe nahast välja, et ööst väsinuna koristada, pesu pesta, triikida, süüa teha, jne. Lastel on isa ka ???? Kui ma ikka ei jaksa, siis ma ei jaksa. Jne…
Lapsed on vahel väsitavad aga 90% ajast on nad lihtsalt lõbusad ja lahedad.
Ma küsiksin ühe küsimuse, et kas sa päriselt mõtledki nii, et kui tahate laste juurest jalga lasta, kuna olete neist väsinud, siis kohe lasetegi või.
Kui laste vanavanaema helistab, et tahaks lapsi kaheks päevaks endale maale külla, siis ma ei näe mitte mingit põhjust seda keelata, jah ???? Või kui abikaasa tuleb ideega, et “kuule, pole juba kuu aega teatris käinud, bronnisin üheks ööks hotelli ja ostsin piletid, ema hoiab lapsi”, no muidugi!
Mu lastel on kokku kuus vanavanaema-vanavanaisa, neli vanaema-vanaisa, kaks tädi ja üks onu, rääkimata paljudest vanavanatädides-vanavanaonudest…
Täna näiteks helistas minu vanaema õde ja ütles, et tema lapselapsedlapsed tulevad külla ja tahaks minu omasid ka homseni hoida. Lapsed olid väga rõõmsad. Ja saamegi abikaasaga kahekesi kodus veinitada ja mõnuleda ????
Ja tunnistan ausalt, korduvalt olen tundnud, et viimased paar nädalat on väga väsitavad olnud ja palun ämmal lastega aega veeta. Noh, tavaliselt asi sinnani ei jõua, sest ta jõuab minust ette aga teoreetiliselt on see võimalus alati olemas ???? Ja kohe üldse ei tunne süümepiinu, sest lapsed on rõõmsad, lähedased on rõõmsad ja meie oleme rõõmsad.
Sa ennist lihstalt väitsid, et saad lahkuda, millal tahad. Ma ise ei kujuta seda ette, et ma lahkun laste juurest, millal mina tahan ega arvesta laste olude ja soovidega.
Minu jaoks on emadus lihtne ja lõbus.
Eks selleks on mitmeid põhjuseid. 1) Mul on abikaasa jäägitu tugi, kes tegeleb lastega vähemalt sama palju kui mina. 2) Meil on hea ja lai tugivõrgustik, nii et saame ka koos abikaasaga käia seal kus tahame ja millal tahame. 3) Ma olen väga muretu ema ja üldiselt ei põe pseudoteemade pärast. Näiteks ei teki mul mingit valehäbi kui 2aastane titt keset linna end siruli viskab ja jonnima kukub, sest ma tean, et see on tavaline arenguetapp ning sellega tuleb lihtsalt tegeleda. Sassis tuba ei ole minu jaoks olulisem kui väike lõunauinak beebiga. Ma ei poe nahast välja, et ööst väsinuna koristada, pesu pesta, triikida, süüa teha, jne. Lastel on isa ka ???? Kui ma ikka ei jaksa, siis ma ei jaksa. Jne…
Lapsed on vahel väsitavad aga 90% ajast on nad lihtsalt lõbusad ja lahedad.
Ma küsiksin ühe küsimuse, et kas sa päriselt mõtledki nii, et kui tahate laste juurest jalga lasta, kuna olete neist väsinud, siis kohe lasetegi või.
Kui laste vanavanaema helistab, et tahaks lapsi kaheks päevaks endale maale külla, siis ma ei näe mitte mingit põhjust seda keelata, jah ???? Või kui abikaasa tuleb ideega, et “kuule, pole juba kuu aega teatris käinud, bronnisin üheks ööks hotelli ja ostsin piletid, ema hoiab lapsi”, no muidugi!
Mu lastel on kokku kuus vanavanaema-vanavanaisa, neli vanaema-vanaisa, kaks tädi ja üks onu, rääkimata paljudest vanavanatädides-vanavanaonudest…
Täna näiteks helistas minu vanaema õde ja ütles, et tema lapselapsedlapsed tulevad külla ja tahaks minu omasid ka homseni hoida. Lapsed olid väga rõõmsad. Ja saamegi abikaasaga kahekesi kodus veinitada ja mõnuleda ????
Ja tunnistan ausalt, korduvalt olen tundnud, et viimased paar nädalat on väga väsitavad olnud ja palun ämmal lastega aega veeta. Noh, tavaliselt asi sinnani ei jõua, sest ta jõuab minust ette aga teoreetiliselt on see võimalus alati olemas ???? Ja kohe üldse ei tunne süümepiinu, sest lapsed on rõõmsad, lähedased on rõõmsad ja meie oleme rõõmsad.
Sa ennist lihstalt väitsid, et saad lahkuda, millal tahad. Ma ise ei kujuta seda ette, et ma lahkun laste juurest, millal mina tahan ega arvesta laste olude ja soovidega.
Eks ma idee poolest saangi lahkuda millal soovin, koos abikaasaga või ilma, paariks tunniks või terveks ööpäevaks. Aga ma lihtsalt ei taha kui lapsed on haiged, kurvad, stressis jne. Ikka siis kui kõigile sobib.
Kuigi kolmanda raseduse ajal oli küll üks kord kui mul oli käes raseduse viimased nädalad, ülisuur väsimus ja tüdimus, no nutt oli kurgus. Küsisin keset hommikust trianglit abikaasalt mis ta arvab kui 24h lahkuksin. Ilmselgelt see polnud talle ega ka lastele tol hetkel parim aga oli sellega nõus. Võtsin hea raamatu ja läksin ema juurde. Lebasin ööpäeva voodis, lugesin, vaatasin seriaali, magasin ja järgmisel hommikul naasesin rõõmsa ja rõõsana 🙂
Hea teema! Minule jääb mulje, et on kahte sorti emasid, need, kes on sündinud emaks ja need, kes peavad hullumoodi vaeva nägema, et ema olla. Mina olen see teine variant. Ei ole mul kunagi olnud mingit vaimustust teiste lapsi nähes või beebisid vaadates titeisu tekkinud. Ei meeldi mulle selline ninnu-nännutamine ja ma ei suudaks oma lastega 24/7 koos olla. Mul on neid 2 ja vanem on juba sellises eas, kus temaga saab asju läbi rääkida ja kellega on juba lõbus koos aega veeta. Jutt on 5 aastasest. Noorem saab varsti 2 ja ta selles eas, kus kisa ja protesti jätkub terveks päevaks ja ma ootan tema ööund nagu mingit maailma imet. Minu meelest alates 4ndast eluaastast läheb mõnusaks, beebiiga pole ma kummagi lapsega nautinud sest fakt, et üks väike abitu inimene sinust täielikult sõltub on minu jaoks lämmatav. Lisaks veel magamata olek jms. See on ka põhjus, miks piirdun 2 lapsega. Õnneks olen emana palju arenenud ja kasvanud ja vaatamata sellele, et ma pole emalik tüüp ja vajan palju oma ruumi ja aega ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu.
Pigem on ka selles erinevus, kuidas asjasse suhtud. Minu jaoks on emaks olemine mõnus ja tore aga ma ei tunne absoluutselt rõõmu ninnu-nännutamisest ja kindlasti mitte teiste inimeste laste eest hoolisteemisest. Ma ei armasta ei mängida ega mürada, aga ma võin anda ideid ja uue mängu puhul otsa lahti aidata. Tegin mitu last ja mängu ning müramiskaaslased peres on teised lapsed, mitte mina. Mina olen ideede generaator. Aga minu jaoks on täiesti loomulik pereelu osa, et lapsevanemale antakse vahel rahu ja aega, ja kogu elu ei käi väikelapse diktaadi järgi. Seega juba pidikesed lapsed pidid vahepeal ise mängima ja lubama minul põrandal nende keskel raamatut lugeda, käsitlööd teha vms. Sest see on normaalne, laps ei pea kogu aeg jäägitut tähelepanu lapsevanemalt nõutama. See oma aeg ja oma ruum on enda teha, õpetad lapsed ise tegutsema. Ma kirjutasin isegi magistritöö niimoodi kõhuli madratsil valmis, et lapsed võisid üle minu roomata ja turnida, mänguasjadega minu ümber mängida, aga mina tegutsesin arvutis ja minuga suhelda polnud mõtet, sest parasjagu oli “emme töö aeg” ja lapsed emmet sel ajal ei kiusa. Eks põlvele ikka puhusin kui vaja aga ilma asjata mind segada ei tohtinud. Igas päevas on ka aega, kus ma jäägitult lastele ja nendega suhtlemisele pühendun, aga mitte 24h ööpäevas.
Tegelikult võib laps armastada kedagi hoopis teist
Selles osas õigus – mina oleksin tahtnud, et mu emaks oleks mõne mu sõbra ema, kes tundus nii mõnus ja lahe, mitte (üleväsimusest) kuri nagu minu oma. Ma ei ütle, et ma oma ema ei armastaks, aga tsiteerin ühte klassikut: “oma sugulaste armastamine on normaalne, hoopis iseasi on see, kas nad meile meeldivad.” Minu ema ei meeldi mulle (ma ei räägi välimusest).
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
