Miks on suhtumine selline, et vanemad peavad oma lastele hea hariduse tagama? Vanemad hoolitsevad selle eest, et laps lõpetaks keska voi kutseka , edasine on juba täiskasvanud lapse oma otsus ja ka rahakott … Mul on kolm last. Arvan tõesti, et ei suuda kõigi ülikooli kulutusi kanda. Saan kindlasti nüüd suure hukkamõistu…et milleks mulle 3 last 🙂
selleks on olemas õppelaen. laps saab ka ise hariduse eest hea seista.
minul vanim tütar õpib ülikoolis ja käib samal ajal ka tööl. mina käendan õppelaenu. ta ei vaja minu rahalist abi, saab suurepäraselt ka ise hakkama.
jah, arvan, et see on minu kohus oma kolmele lapsele hea haridus tagada. See on elementaarne meie suguvõsas, kõigil on kõrgharidus ja toetame üksteist.
mina toetan oma lapsi kuni ülikooli lõpuni, sama moodi toetasime ka mehe 1-sest abielust lapsi, et saaksid rahulikult õpingutele pühenda ja ülikooli norm.ajaga lõpetada. Õppelaenust selleks ei piisa, eriti kui laps ei asu RE-kohale.
olen lapsi sünnitades sellega ka arvestanud, et nii minu, kui mehe lapsed saaksid rahalise toetuse kuni ülikooli lõpetamiseni.
Mina olen see \”õnnelik\”, kes hakkas osaliselt oma hariduse eest maksma juba peale põhikooli. Ema käis üksi tööl, isa jõi enamuse raha maha ja emal polnud lihtsalt võimalik mind nii palju toetada, põhiharidusega ka jääda ei tahtnud. Nii rügasingi terved suved tööd teha, et saaks pooleks aastaks vähemalt oma raha.
Ülikool on täiesti omast taskust kinni makstud.
Kas tahan oma lapsele samasugust elu? Ei taha, las keskendub õppimisele kui vähegi võimalik.
ma arvan, et suhtumine on pigem, et vanemad TAHAVAD, mitte ei PEA. eks iga vanem teeb kõik, mis ta suudab, nii sinagi. keegi ei eelda lapsevanemalt midagi ülejõu käivat, ka lapsed ise mitte.
ei usu, et on palju selliseid vanemaid, kes põhimõtteliselt keelduvad oma täisealisi kõrgkoolis õppivaid lapsi toetamast, ehkki võimalusi oleks.
ei, sa ei saa hukkamõistu, aga mina lapsevanemana ei saa aru lapsevanemast, kes isegi mitte ei proovi ega pinguta. vaid on juba ette alla andnud. no kui ei saa, siis ei saa. kui juba vanemad kardavad suuri kulutusi (ja lisatöö-otsi), siis võin sulle suure kindlusega öelda, et seda kardavad ka sinu lapsed. see tõenäosus, et laps läheb ja võtab laenu, et õppida, see on suht olematu. just selle koduse eeltöö ja suhtumise pärast, mis talle kodust kaasa on antud.
meil on neli last ja oleme valmis neid ülal pidama ülikooli lõpuni. Mingit erilist pidu ei võimalda, aga elementaarse (üür, söök jne) maksame kinni. Me oleme lapsi kasvatanud teadmises, et haridus on kõige tähtsam ja selle me neile võimaldame. Ok, Eesti piires ülikooli siis sponsoreerime, kui USA-sse tahavad minna, peavad ise vahendeid leidma.
mina ei kavatse oma lapsi ülikooliõpingute ajal toetada. ma ei taha, et mu lastest majandusliku mõtlemiseta memmekad kasvavad, seega viskan nad kohe peale keskkooli kodust välja. otsigu omale tuba kuskil, mille eest ise maksavad ja töökoht ja kui tekib tahtmine ülikooli minna, siis pingutagu selle nimel. vanema kohus on last õppimisharjumusele suunata ja tagada järjepidev õpiharjumus lapsepõlves, mitte neid kogu elu üleval pidada. ajutiste kriiside ajal olen nõus aitama, kuid nad peavad ise endaga hakkama saama, et jõuaksid oma naist-lapsi üleval pidada. mitte kui raskeks läheb, siis kohe kergema lahenduse leiavad ja probleemid enda kaelast teiste kaela viskavad. olen ka ise samamoodi kasvanud ja usun, et ise maksmine motiveerib ka haridust rohkem hindama ja töökogemus on vaid kasuks teoreetilise baasi kõrvale.
olen ka ise samamoodi kasvanud ja usun, et ise maksmine motiveerib ka haridust rohkem hindama ja töökogemus on vaid kasuks teoreetilise baasi kõrvale
————————————————-
soovitan psühholoogi seansse, sinu lapsed ei peaks seepärast kannatama, et sa ei viitsi oma lapsepõlve- luukeresid lahti mõtestada. Kui selline jõhker käitumismuster veel paar põlve jätkub, on sinu lapselapsed juba potensiaalsed…ma ei taha öelda, kes.
Olen arvestanud sellega, et toetan oma lapsi ülikooli lõpuni. Kena oleks muidugi, kui nad saaksid riigieelarvelisele kohale, aga olen valmis ka õppemaksuga toetama (sellisel juhul tuleb lapsel küll kodus elada, sest korraga korterit üürida ja õppemaksu maksta küll ei jõua).
Meie suguvõsas on haridust alati väärtustatud, juba minu vanaisa perekond leidis vahendid, et tema linnaminekut ja õppimist toetada, ka minu vanemaid aitasid nende vanemad, ma ise ja minu mees õppisime samuti kumbki oma vanemate toel.
Mingit toimetulematust ja puudulikku majanduslikku mõtlemist see ei kultiveeri, meist kõigist on kasvanud toimetulevad inimesed, kes oma probleeme teiste kaela ei viska.
Vanema asi on tagada võimalused väga \”rikkaks\” eluks. Mitte, et peale keskkooli peab laps tormama tööle ja siis ehk ka kutsekasse või ülikooli kõige selle kõrvalt, muuseas. Peres tuleb luua traditsioon ka varanduse edasikandmises-kasvatamises, mitte ainult päeva nautimises. Eestis on see veel uus teema, kahjuks. Põhjamaades toimib väga ilusti.
Meie peres on asjad selles suhtes paigas alati olnud. Varandus kasvab ja keegi ei pea kusagil oma iseseisva elu otsa peal virelema. Kui soovid oma lapsele head, mõtled ka tema varandusliku poole peale, millega tal elus hea edasi minna. Elementaarne.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vanema asi on tagada võimalused väga \”rikkaks\” eluks. Mitte, et peale keskkooli peab laps tormama tööle ja siis ehk ka kutsekasse või ülikooli kõige selle kõrvalt, muuseas. Peres tuleb luua traditsioon ka varanduse edasikandmises-kasvatamises, mitte ainult päeva nautimises. Eestis on see veel uus teema, kahjuks. Põhjamaades toimib väga ilusti.
Meie peres on asjad selles suhtes paigas alati olnud. Varandus kasvab ja keegi ei pea kusagil oma iseseisva elu otsa peal virelema. Kui soovid oma lapsele head, mõtled ka tema varandusliku poole peale, millega tal elus hea edasi minna. Elementaarne.[/tsitaat]
Kas teie suguvõsas on välistatud abiellumine inimesega, kes peresse varandust kaasa ei too? Mõtlen, et suhtletegi varakatega ja kui keegi tutvustabki vaesest perest väljavalitut, siis mõte laidetakse pere poolt maha?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas teie suguvõsas on välistatud abiellumine inimesega, kes peresse varandust kaasa ei too? Mõtlen, et suhtletegi varakatega ja kui keegi tutvustabki vaesest perest väljavalitut, siis mõte laidetakse pere poolt maha?[/tsitaat]
Kusjuures see pole teema. Minu abikaasa oli täiesti vaene tegelane. Aga mitte kahe kõrva vahelt. Meie varandust on ta kasvatamas ja kenasti hooldamas. Abiellutakse ikkagi rikkusega, mis tuld ei karda. Vms :). Aga samas – normaalses olukorras liigutakse ikkagi ringkonnas, kus rahvas on suht ühel pulgal ja sarnast elukvaliteeti-väärtusi omavad. On ka mõistetav, et sealt ilmub reeglina ka kaaslane eluks.
Aga jah – minu mees on nagu hea näide sellest, et kaasa võib olla varanduse mõttes vaene. Auto ja tsikkel ei lähe varanduse mõttes arvesse. Olgugi, et enamike eestlaste jaoks on auto \”investeering\”.
Oma lapse väljavalitu osas oleks ma küll kahe vahel, kui too vaeseks osutuks – mees, kes hakkab looma peret, ei tohiks olla armas tüüp, kellel kaks kätt taskus ja tikk hamba vahel. :)Et ma ikka vaatan küll, kelle kätte mu varandus lapse ja kaasavara näol liigub. Aga eks lapse valikute alused ole ka meie teha suuresti. Ja pidid nad ju isa järgi valima… 😀 Tüdruk siis laps meil.
Meil on suguvõsas põhimõte, et toetatakse vähemalt esimesed 2-3 kursust, AGA! tasulist õpet kinni ei maksta. Peab ise nii hästi õppima, et RE koht saada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]olen ka ise samamoodi kasvanud ja usun, et ise maksmine motiveerib ka haridust rohkem hindama ja töökogemus on vaid kasuks teoreetilise baasi kõrvale
————————————————-
soovitan psühholoogi seansse, sinu lapsed ei peaks seepärast kannatama, et sa ei viitsi oma lapsepõlve- luukeresid lahti mõtestada. Kui selline jõhker käitumismuster veel paar põlve jätkub, on sinu lapselapsed juba potensiaalsed…ma ei taha öelda, kes. [/tsitaat]
minu lapsepõlv ei puutu asjasse. ma ei ela eestis ja siin riigis on isegi poole kohaga tööl käies võimalik endale väga hea elu tagada, millest laps suudab enda üüri ja toidu eest kenasti maksta ja jääb üle ka. ma ei kavatse hakata teda toetada, kui ta ei suuda ühtegi kuud eelarves püsida ja kulutab üle oma võimete. kui tahab rohkem kulutada millegi peale, siis õppigu millegi muu arvelt seda raha kokku hoidma. riik on täis neid ülikooli lõpetanud luusereid, keda emmed-issid on kogu elu toetanud, kes ei suuda üle paari kuu töökohta hoida ja oma raha majandada, vaid on kolmekümnestenagi emme-issi rahakoti küljes rippuvad. minu arust on see põlastusväärne. minu austus kuulub mu esivanematelt kaasa päritus väärtustele, et kes midagi tahab, see peab selle nimel pingutama, mitte olema kogu elu vatis hoitud.
mind toetati kuni keskkooli l6puni, ylikooliga pidin ise hakkama saama. sain riigieelarvelisele kohale, k6ik kena-tore. yyri ja toidu eest tasumiseks l2ksin oistesse vahetustesse toole. 5 p2eva n2dalas oositi tool ning viis p2eva n2dalas p2eval koolis. see oli nii raske, oli aegu kui olin yleval j2rjest 36-48 tundi. ning teise aasta keskel j2i kool pooleli. ma enam ei jaksanud.
Meie suguvõsas on alati kõiki lapsi õpingute ajal toetatud – selle vahega, et algusest peale on teada, et kui keegi tahab õppida, pingutab ta algusest peale piisavalt, et tasuta kohale saada või rahastab õppemaksu osa ise. See on piisavalt motiveeriv olnud ja minu sugulastest ei ole ükski tasulisel õppima pidanud. Vanemad toetavad täpselt nii palju, et elab vaeselt ära, aga üle midagi ei jää, mis tähendab, et kõik lähevad siiski üsna pea vähemalt poole kohaga tööle. Kusjuures ülejäänud suguvõsa kohta ei tea, aga meie peres pole küll olnud mingit raha juurde lunimist – isegi siis, kui väikevennal boiler katki läks, kannatas ta kaks kuud välja, karastas end külma du¨iga ja ostis siis enda teenitud rahast uue, mitte ei jooksnud emme käest raha nuruma. Nii et ei ütleks küll, et meie majandusliku mõtlemisega midagi valesti oleks või et me esimese raskuse puhul alla annaks ja vanemate poole vaataks.
Aga sellest teemast saab järeldada ainult seda, et tõsi on ütlus, et vaesus sünnitab vaesust.
Meie peres on alati haridust sedavõrd väärtustatud, see lapse toetamine on lihtsalt elementaarne. Tõsi, ka minu vanemad olid mõtlemisega, et kõrghariduse saamise nimel peab täiskasvanud laps pigem ise pingutama, kuid jõudumööda toeasid nad mind alati ja abita pole mind iial jäetud.Endal kaks kõrgharidust
Ise leian, et mina ülikoolitan oma lapsed igaljuhul ära ja see on minu kohus. Mina olen nad siia ilma sünnitanud ja ikka eesmärgiga tagada neile võimalikult hea stradipakett iseseisvaks eluks. Ja lapse totamine ei tähenda veel automaatselt saamatu memmeka kasvatamist. Vanem tütar elab omaette, käib tööl ja õpib ülikoolis. Kuna tal veel pole kõrgharidust, siis peab ka leppima gümnaasiumiharidusele vastava töökohaga ja sellest tulenevalt ka mitte väga suure palganumbriga. Ta saab oma eluga täiesti iseseisvalt hakkama ja rahaliselt ma teda toetama ei pea, küll aga on minu jaoks elementaarne tasuda tema eest õppemaks. Õppelaenu oleme võtnud ka, et ei tekiks sellises tagastamatu abi tunnet, aga laias laastus olen võtnud endale vastutuse aidata tal kindlalt kõrgharidus saavutada. Noorema lapse jaoks olen isegi tekitanud koolifondi, kuhu juba raha kogume.
Mehe peres kolm venda ja ka nende vanemad tegid kõik selleks, et poistel oleks kõrgharidus, mis neil nüüdseks ka loomlikult olemas ning kõigil väga head töökohad. Ja äpud pole need mehed kohe kindlasti-
Pigem ma arvan, et kui laps saab täiskasvanuks, peaks ta võimalikult kiiresti kodust lahkuma ja iseseisvalt elama hakkama, mis aga ei välista tema rahalise toetamise õpingutes.
mina olen oma emale hiiglama tänulik, et ta võimaldas mul ülikoolis õppida. elasin kodus sellel ajal 🙂 .
mul oli valida kas RE koht alal, mis polnud mulle nii meelepärane või REV koht alal, mis mulle väga meeldis. eraiald sh olid täiesti vastandlikud. ema suunas mind REV koha poole.. ütles, et küll saame hakkama. ja saimegi.
õppelaenu eest maksin pool õppemaksu. ülejäänud+ülalpidamine oli ema poolt.
peale bakat läksin tööle. magistrisse ei läinud just seetõttu, et töö kõrvalt ei saanud ja tundsin, et ei taha rohkem ülalpidamisel ka olla.
ma pole kindlasti äpu 😀 . peale tööle minekut pole ma vanematelt enam raha vajanud. pigem olen neile tagasi andnud.
ise arvan ka, et toetan oma lapse (või laste, kui neid veel tuleb) ülikooliõpinguid. mulle meeldib, kui õppimise ajal saab keskenduda ainult õppimisele.
enda kursuse pealt oli näha, et töölkäivad kursakaaslased nominaalajaga hakkama ei saanud.
mul on hea ema 🙂 . ma vahepeal mõtlen, et mis oleks saanud, kui ta poleks mind toetanud sedasi. elu oleks hoopis teistmoodi. kõrgharidus minu arvates on üks põhiline eeldus hea töökoha saamisel. v noh, see on hea stardipakk.
tuleb aru saada, et RE ja RE kohal on väga suur vahe. Pedasse õpetajaks kvalifitseerub põhimõtteliselt igaüks, aga Tartu Ülikooli juurat või arsti ülimalt vähesed. Nüüd küsimus- kumb on siis tublim, kas Tartu juurakas, kus REV kohal on kõrgem lävend kui mujal RE? Idiootne oleks vanemate põhimõtete pärast minna siis pedasse õpetajaks minna, eks? Ainus koht, kus ma oma last iial ei toetaks, on kassikooli \”kõrgharidus\”, see oleks lapse suhtes suur ülekohus. Õieti oleks riigi asi sekkuda ja sellised moodustised Eesti haridusmaastikult kaotada. Muus osas minu toetus lapsele ülikooli lõpuni elementaarne.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mind toetati kuni keskkooli l6puni, ylikooliga pidin ise hakkama saama. sain riigieelarvelisele kohale, k6ik kena-tore. yyri ja toidu eest tasumiseks l2ksin oistesse vahetustesse toole. 5 p2eva n2dalas oositi tool ning viis p2eva n2dalas p2eval koolis. see oli nii raske, oli aegu kui olin yleval j2rjest 36-48 tundi. ning teise aasta keskel j2i kool pooleli. ma enam ei jaksanud.[/tsitaat]
Ja kui palju aega sul sellest pooleli jäänud ülikoolist nüüd möödas? Peaks ju olema piisav raha selle ajaga kogutud, et uuesti ülikooli minna? Mul jäi ka esimene ülikool pooleli, kuigi mitte küll kõrvalt tööl käimise pärast, vaid et jäin rasedaks. Kui teine laps sündis, siis läksin uuesti ülikooli ja lõpetasin selle tite, töökoha ja lasteaialapse kõrvalt nominaalajaga ära. Samuti oli motivatsiooni minna magistriõppesse, sest oli juba oskus aega võimalikult targasti kasutada, et kõik tehtud saaks. Ma usun, et su ülikool oleks ka vanemate toetusest hoolimata pooleli jäänud, oleksid mingi teise vabanduse leidnud pooleli jätmiseks. Samamoodi nagu sa praegu leiad sada vabandust, miks sa enam ülikooli minna ei saa.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja kui palju aega sul sellest pooleli jäänud ülikoolist nüüd möödas? Peaks ju olema piisav raha selle ajaga kogutud, et uuesti ülikooli minna? Mul jäi ka esimene ülikool pooleli, kuigi mitte küll kõrvalt tööl käimise pärast, vaid et jäin rasedaks. Kui teine laps sündis, siis läksin uuesti ülikooli ja lõpetasin selle tite, töökoha ja lasteaialapse kõrvalt nominaalajaga ära. Samuti oli motivatsiooni minna magistriõppesse, sest oli juba oskus aega võimalikult targasti kasutada, et kõik tehtud saaks. Ma usun, et su ülikool oleks ka vanemate toetusest hoolimata pooleli jäänud, oleksid mingi teise vabanduse leidnud pooleli jätmiseks. Samamoodi nagu sa praegu leiad sada vabandust, miks sa enam ülikooli minna ei saa. [/tsitaat]
Pigem on tõenäoline, et see ülekoormus mõjus talle lihtsalt nii rängalt, et ta murdus ja see oli talle selline ¨okk, et juba ülikoolile mõtlemine ajab praegu südame pahaks. Olen mitmeid selliseid inimesi näinud, mõned murduvad, mõned saavad mingi ime läbi hakkama, aga oma jälje jätab see peaaegu kõigile, on edaspidi närvilisemad vms. See, mis ei tapa, teeb nõrgemaks, kui inimene juba viimse piirini viidud on.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Rääkisin siiski rahalisest poolest… LOOMULIKULT olen alati lastele toeks ja tagan neile kodu ja söögi…sellest polnud ju jutt. Ja kui vähegi võimalik, toetan ka rahaliselt. Aga arvan, et laste muretsemise ajal ei pea küll garanteerima, et suudan kõigi kõrghariduse kinni maksta. Loen oma lastele ja suurem loeb hea meelega ise.
Mis varandusse puutub, siis lastele jääb ju minu maja… Muidugi tuleb lastele elada, aga pisut siiski endale ka :)[/tsitaat]
Laste õpinguid toetades on neil suurem tõenäosus elus paremini hakkama saada. Mida nad teevad sinu majaga, mille nad tõenäoliselt ca. 60 aastaselt pärivad?
[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Pigem on tõenäoline, et see ülekoormus mõjus talle lihtsalt nii rängalt, et ta murdus ja see oli talle selline ¨okk, et juba ülikoolile mõtlemine ajab praegu südame pahaks. Olen mitmeid selliseid inimesi näinud, mõned murduvad, mõned saavad mingi ime läbi hakkama, aga oma jälje jätab see peaaegu kõigile, on edaspidi närvilisemad vms. See, mis ei tapa, teeb nõrgemaks, kui inimene juba viimse piirini viidud on.[/tsitaat]
ma vist ei eksi, kui pakun, et sa pole ülikoolis käinud? kui inimene õpib talle südamelähedast eriala, miks peaks sellest ¨okk tekkima? pigem oleks ta ju võinud töökohta vahetada, öötöö asemel mujal tööl käia. ülikoolid on suurlinnades, kus on valikut piisavalt. ja ülikoolides on ainult kaks korda aastas, sessiaegadel, kiire. muu aeg on lihtsalt kohal käimine ja kuulamine. ja kui kohal käia alati ei jõua, siis materjalid on kättesaadavad, et ise pärast järele õppida, et eksam tehtud saaks.
Olen veendunud, et samal ajal tööl käimine ei võimalda kõrgkooliõpingutest maksimumi saada. Seega, jah, toetati mind ja toetan ka oma lapsi.
Õppemaksu ei toeta – laps on väärt ülikooliõpinguid, kui suudab riigieelarvelisele kohale pääseda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]tuleb aru saada, et RE ja RE kohal on väga suur vahe. Pedasse õpetajaks kvalifitseerub põhimõtteliselt igaüks, aga Tartu Ülikooli juurat või arsti ülimalt vähesed. Nüüd küsimus- kumb on siis tublim, kas Tartu juurakas, kus REV kohal on kõrgem lävend kui mujal RE? Idiootne oleks vanemate põhimõtete pärast minna siis pedasse õpetajaks minna, eks? Ainus koht, kus ma oma last iial ei toetaks, on kassikooli \”kõrgharidus\”, see oleks lapse suhtes suur ülekohus. Õieti oleks riigi asi sekkuda ja sellised moodustised Eesti haridusmaastikult kaotada. Muus osas minu toetus lapsele ülikooli lõpuni elementaarne. [/tsitaat]
Kui laps valib arstikutse, peabki palju pingutama. Eeldan, et mu lapsed valivad eriala ikka südame, mitte sissesaamise lihtsuse järgi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ma vist ei eksi, kui pakun, et sa pole ülikoolis käinud? kui inimene õpib talle südamelähedast eriala, miks peaks sellest ¨okk tekkima? pigem oleks ta ju võinud töökohta vahetada, öötöö asemel mujal tööl käia. ülikoolid on suurlinnades, kus on valikut piisavalt. ja ülikoolides on ainult kaks korda aastas, sessiaegadel, kiire. muu aeg on lihtsalt kohal käimine ja kuulamine. ja kui kohal käia alati ei jõua, siis materjalid on kättesaadavad, et ise pärast järele õppida, et eksam tehtud saaks.[/tsitaat]
Eksid päris palju. Esiteks olen ülikoolis käinud (jah, ka lõpetanud) ja teiseks olen ülikooli kõrvalt töötanud, nii poole kohaga kui täiskohaga, sh ka öistes vahetustes. Õnneks taipasin kiiresti, et see viimane hävitaks mu õppetulemused ja tulin töölt ära (mis oli võimalik suures osas tänu sellele, et mees käis samuti tööl). Lisaks töötasin ülikoolis käies ka ise üliõpilatega, mistõttu olen päris paljusid õpilasi kõrvalt näinud ja nende muresid kuulnud ja kursis rohkem kui ühe erialaga. Mõnel erialal või mõnel õppejõul on kohustuslik sada protsenti kohal käimine. Päris mitmel erialal 70 protsenti. On palju aineid, kus peab pidevalt õppima, muu oleks mõeldamatu (no näiteks kõrgemas matas on see üsna loogiline, et tuleb jooksvalt kontrolltöid sooritada, sest muidu avastaks õpilane eksamiks õppima hakates, et tegelikult ei oskagi midagi, ei saa millestki aru ja kuskilt alustada ka ei oska). Arstiteaduses peab kogu aeg õppima. Lisaks on Eestis \”pidev kontroll\”, st see, et hinne koguneb semestri jooksul, jälle moes (mis on tegelikult muidugi tervitatav, sest materjal kinnistub nii paremini).
Tööst. Eestis ei ole ühtki suurlinna, aga mõni inimene käib siiski ka siin koolis. Tartus ei ole sugugi nii lihtne poole kohaga tööd leida, sest üliõpilasi on ju palju, kes kõik just selliseid ameteid jahivad. Võtsin praegu huvi pärast CVkeskuse lahti ja Tartus on küll kokku 124 tööpakkumist, aga neist poole kohaga ainult mõni üksik. Tõsi küll, täiskohaga, aga üliõpilasele sobivaid, oli veel, aga üliõpilasi on Tartus ju tuhandeid. Ja ¨okki ei tekita mitte eriala või õppimine, vaid just ületöötamine. Kui sa ühtki tõeliselt kurnatud inimest näinud ei ole, on sul lihtsalt vedanud. Mina olen näinud ka selliseid, kes haiglasse jõudnud on. Üks neist muuhulgas nälja ja ületöötamise koosmõjul, sest tema ema oli seisukohal, et ülikooli kõrvalt on inimese oma asi end üleval pidada ja keeldus talle ka kartuleid andmast, kuigi neid ise kasvatas – poja oma süü, et neid ema käest turuhinnast 30% odavamalt osta ei tahtnud.
Olen oma lapsi kasvatanud teadmises , et hariduse, esimese töökoha ja esimese korteriga aitan. Edaspidine peab tulema ise. Te võite kirjutada et hea haridus on peamine aga teatud erialade lõpetajatel hea töökoht sõltub ikkagi vanemate sidemetest. Vanemale tütrele ostsime korteri, mille kommunaalkulud peab ta tasuma ise, maksan poole tema õppemaksust ja aitasime saada töökoha kus kooli kõrval töötada. Ja ma olen tõeliselt uhke tema motivatsiooni üle õppida ning elus edasi jõuda. Loomulikult on ka meie külmkapp talle valla. Päris öelda, et vaata nüüd ise kuidas saad- seda küll süda ei lubanud .
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
