Hakka ka iga kord näiteks kolm päeva enne “isapäevade” saabumist mehele sõnumeid saatm: “Palun vasta ‘ei’ või ‘jah’, kas tuled lastele kokkulepitud ajal järgi.”
Mm. Ma oma eksiga tegingi umbes nii. Graafiku panime kirja algul lastekaitseametniku juures. Kuna ma teda juba tundsin, siis küsisin eelmisel õhtul sõnumiga: Kas isa-lapse nädalavahetus toimub?
Ta solvus selle peale ka. Muidugi – on ju solvav selline kahtlus? Olenemata sõnastusest.
Aga alguses oli väga palju neid kordi, mil ta helistas vahetult enne kohtumise algust ja teatas, et ei saa tulla. Või lihtsalt hilines mitu tundi. Oli ka neid kordi, mil ma vaatasin, et jälle ta hilineb, helistasin, et millal jõuad ja tema vastas, et aa, jah, kuule, ei jõuagi.
See oli kohutavalt frustreeriv. Kokkulepitud graafik oli olemas, kaks nädalavahetust kuus ja tema ei suutnud sellest kinni pidada. Aga see tähendas, et mina ei saanud oma plaane ka teha või pidin oma plaane tegema kogu aeg tagavaraplaanide paketiga ning selline ebausaldusväärse teise vanemaga asjade ajamine oli pidev rutiin. Väga sageli oli mul endal ka tugev soov lapse ja isa kohtumised üldse lõpetada, eriti kui laps ise ütles kurvalt, et isa peale ei saa üldse kindel olla. NB! Mina lapsele isa kohta selliseid asju ei öelnud! Muudkui pehmendasin: “Isa ei saa seekord tulla…” jne. Aga kui natuke mõelda, siis sellist isapoolset käitumismustrit muudkui ratsionaliseerida ja normaliseerida ei ole kasvatuslikult õige – mida see laps sellest õpib?
Kui ma aga tema käest otse küsisin, kas ta üldse hoolib oma lapsest ja kas ta üleüldse on temaga kohtumistest huvitatud, siis vastas, et muidugi hoolib, ikka tahab kohtuda, kuidas ma võin nii üldse küsida.
Kui selliste ärahiilimiste juurde oleks kuulunud ka see teine pool – et isa laekub ajal, mil tema ja lapse kohtumisi pole kokku lepitud, võtab lapse minule ütlemata enda juurde ja ei tagasta mitmel päeval, jätab mu täielikku teadmatusse – ma oleksin olnud ilmselt veel vihasem, kui teemaalgataja. Ma oleks sõna tõsises mõttes politsei kutsunud. Õnneks seda osa ei tulnud.
Niisiis, mis teha. Jah, säilita külm närv. Ära ütle mitte midagi ülearust. Tõepoolest, tuleta talle meelde, et kokkulepitud aeg on see ja see ja kõik, mitte mingeid täiendusi ega emotsioone (mida tunda on küll loomulik) ära lisa. Külmalt! Ära anna talle seda tükikest endast, ära lase tal ennast närvi ajada. Oled vihane, siis tule perekooli ja tee uus teema, siin ennast välja elada on normaalne. Kui eks ei jõua kokkulepitud graafiku järgi, siist teed omad plaanid ja ei oota.
Lisaks on palju abi psühholoogil käimisest. Kui leiad hea psühholoogi muidugi. Sa oled ise praegu nii katki, et sul on abi vaja iseenese kokkulappimiseks, mitte selle tropi jaoks lahke olemiseks.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 14.09 10:45; 14.09 10:50; 19.09 14:01;
