Riigis nagu Eesti, kus enamiks isasid lastekasvatuses eriti aktiivselt ei osale või on üldse Soomes tööl, on see mõtteviis tavaline, et lapse stabiilne füüsiline asukoht on olulisem kui lähedane suhe mõlema vanemaga.
Paraku on maailmas ka selliseid isasid, kes kasvatusest aktiivselt osa võtavad ning kelle laps elab parema meelega kahes kohas kui et hakkab ühe vanema juures lihtsalt külas käima.
Aga teema-algataja, neid peresid on ju Eestiski palju, kus lapsed väga sageli vanavanemate juures, kas see on ka solgutamine? Mina leian, et kõige olulisem on siiski lähedane suhe mõlema vanemaga ja suhe ei ole see kui ühel vanemal ainult külas käiakse. Kui lapsel on mõlema vanema juures hea olla, siis see kaalub üle ainult ühe vanema juures elamise. Kahjuks on paljudel emadel oma laste suhtes omandiinstinkt ja nii jäetakse peale lahutust laps ja isa ilma piisavast koosolemiseajast.
Loomulikult tuleb arvestada ka isa ja lapse suhtega ja kui laps tõesti ei taha isaga olla, siis sundima ei peaks, aga peaks tähelepanu pöörama sellele, kas see on siis lapse enda soov või esindab laps oma ema vaatenurka, on ema mõjuväljas.
Laste jaoks on kõige olulisem ikka hea suhe kui selline, mõlema vanemaga. Kui on valida, kas kaks kodu ja kaks head suhet või üks kodu kahe vanemaga, kus kummagagi pole mingit suhet, siis ma valiksin pigem esimese. Ma ise olen klassikalises kahe vanemaga kodus kasvanud, aga mind kasvatanud on ainult ema, sest ta lihtsalt on nii domineeriv inimene, lisaks arvas et isade asi ei olegi lastega tegeleda. Mul on seetõttu isaga väga pinnapealne suhe. Ilmselt kui mu vanemad elanuks eraldi ja ma oleks saanud võimaluse isa juures ka olla, oleks ma isaga lähedasem. See on muidugi juba hoopis teine teema.
