Teema: Laste jagamine lahutatud peredes, minu vaatenurk.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Suhelgu, saagu kokku, isa las viib trenni/arstile vms [/tsitaat]

Kas sulle sobiks, kui su ainuke suhtlus omaenda lapsega piirduks 10 min autosõiduga trenni?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas sulle sobiks, kui su ainuke suhtlus omaenda lapsega piirduks 10 min autosõiduga trenni?[/tsitaat]
Kes rääkis 10. minutilisest trennisõidust ja ainult?
Aga üldiselt- kui ei sobi oma lapsega lünklikum suhtlemine , siis tuleb see ära hoida ja mitte iga lehviva seeliku järgi tormates pere maha jätta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sellise asja peale võiks jalgalasknud isa/ema varem mõelda. Et kas tahab ikka seda vabadust endale nii palju või soovib normaalset pereelu. Kui on kange tahtmine pereelu elada, siis peaks selle pere kooshoidmise nimel juba pere loomisel pingutama. Ja kui on soov minema kõndida, siis pole vaja hiljem lapsi pooleks rebida ja nende elu ära solkida. [/tsitaat]

Väga õige, siin pole midagi nõuda, tuleb otsustada seda mis on lapsele parim antud olukorras ja solgutamine minu arvates kindlasti mitte.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

nii et kui ema oli juhtumisi see, kes otsustas lahku minna, siis peaks lapsed jääma isaga ja ema võib mõnikord neid kohvikus näha?

Siinsetest viimastest kommentaaridest ei kostu kuidagi, et teie põhimure lapse heaolu ja lapse huvid oleks. Hoopis eksmehele kättemaksmine tundub see põhimotivaator olevat.[/tsitaat]

Oleneb, mis põhjustel on lahku mindud. Kui ikka ema otsustab näiteks sõltlasest lahku minna, siis oleks üsna ebanormaalne, kui ta lapsed jätaks isale, kes võib-olla ei tunnistagi seda, et tal on sõltuvushäire. Sõltlane ei pea sugugi olema klassikaliselt joodik, võib olla näiteks ka töönarkomaan, kellele koos elades pere pole sugugi tähtis ja ta avastab pere olemasolu alles siis kui seda enam pole. Ja siis püüab lapsi pool aega endale saada, põhimõtte pärast. Endal pole aega ega tahtmistki TEGELIKULT seda pereelu elada ja lapsega koos olla. Alles hiljuti oli siin teema, kus emal oli võimalik väikest last mitte veel lasteaeda panna, hoidjad olemas, töötas ise osaajaga kodus ja siis isa uus naine püüdis seda last niimoodi jagada, et nädal siin nädal seal ja seejuures veel last lasteaeda suruda.

Kui lahku läinud paar on selline, et lastest lahus elav osapool ikka tõepoolest lastest hoolib ja on oma lastele hea isa või ema, siis ei teki lastega suhtlemisel ka mingit probleemi. Käivad külas, kasvõi iga päev pärast kooli saab korra läbi hüpata, jooksvalt kokku leppida, missugusel nädalavahetusel kus olla, pole vaja mingeid kohtu kaudu kokkuleppeid või kahe \”kodu\” vahel pendeldamist. Aga no kui see teine osapool, kes ilma lasteta lahus elab, ikka nii väga tore ja normaalne on, siis niisugusest inimesest lahkuminemiseni ei jõutagi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Oleneb, mis põhjustel on lahku mindud. Kui ikka ema otsustab näiteks sõltlasest lahku minna, siis oleks üsna ebanormaalne, kui ta lapsed jätaks isale, kes võib-olla ei tunnistagi seda, et tal on sõltuvushäire. Sõltlane ei pea sugugi olema klassikaliselt joodik, võib olla näiteks ka töönarkomaan, kellele koos elades pere pole sugugi tähtis ja ta avastab pere olemasolu alles siis kui seda enam pole. Ja siis püüab lapsi pool aega endale saada, põhimõtte pärast. Endal pole aega ega tahtmistki TEGELIKULT seda pereelu elada ja lapsega koos olla. Alles hiljuti oli siin teema, kus emal oli võimalik väikest last mitte veel lasteaeda panna, hoidjad olemas, töötas ise osaajaga kodus ja siis isa uus naine püüdis seda last niimoodi jagada, et nädal siin nädal seal ja seejuures veel last lasteaeda suruda.

Kui lahku läinud paar on selline, et lastest lahus elav osapool ikka tõepoolest lastest hoolib ja on oma lastele hea isa või ema, siis ei teki lastega suhtlemisel ka mingit probleemi. Käivad külas, kasvõi iga päev pärast kooli saab korra läbi hüpata, jooksvalt kokku leppida, missugusel nädalavahetusel kus olla, pole vaja mingeid kohtu kaudu kokkuleppeid või kahe \”kodu\” vahel pendeldamist. Aga no kui see teine osapool, kes ilma lasteta lahus elab, ikka nii väga tore ja normaalne on, siis niisugusest inimesest lahkuminemiseni ei jõutagi. [/tsitaat]

Vihjatud teemast lugesid välja selle osa, mida tahtsid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ja stressitase on niisuguse pideva kolimise puhul seega ka ju hoopis teine, kas pole? Iga nädal pole mitte üksnes asukohavahetus, vaid ka lahkuminek. [/tsitaat]Isal on ka praeguse kohtupraktika kohaselt õigus lapsega kohtuda iga nädal või äärmisel juhul üle nädala. Nii et lahkuminekute suhtes ei muutu midagi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Vahet pole kas ema või isa, kelle juures tahab laps elada? Kui ta on nii väike, et ei oska otsutada või ei saa aru, siis tuleks elada ema juures (kui ema muidugi sellega nõus on).

Inimesed, kes ei ole antud olukorras ega ei puutu sellega otseselt kokku, siis millegipärast osad nendest ei saa sellest tõesti aru, et tegemist ei ole mingi kättemaksuga (kui üks lapsevanem ei ole nõus 50-50).

Miks ei jõua kohale, et selline elukorraldus ei ole lapsele normaalne, sest tegemist ei ole maakodusse minemisega.

Samuti nõustun eelmise kommentaariga, kui inimesed on normaalsed, siis saavad nad alati lapsele parima lahenduse.[/tsitaat]Miks see pole sinu arvates normaalne? Kas sul mõni teaduslik argument ka on või ainult \”mulle tundub\”?
Kui ema on sinu arvates olulisem vanem, siis tuleks ehk proportsionaalselt langetada isade osa väikelapse elus? Ei saa nõuda nendelt panustamist võrdselt emaga, sest ema vajab laps rohkem? Kas tahad sinnavälja jõuda?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuule Kägu, kes sa seda ema ärajalutamist ja 10 minuti asja jaurad, tsiteerisid isegi mu postitust. Ma selge sõnaga seal kirjutan, et jalgalasknud ISA/EMA võiks selle peale varem mõelda.

Seega jah, kui ema on selline, kes on perest loobunud ja lapsed mehe kasvatada jätnud, siis loomulikult on ema see, kes näeb lapsi vähem.[/tsitaat]Eesti õigussüsteem ei selgita teatavasti välja kes on lahutuses \”süüdi\” (nagu ameerikamaal), kas \”ärajalutanud\” isa või psühhoterroristist ema, kas liiderdav ema armukese kaisus või joodikust mees.
Need naljakad teismelise tüdruku kategoorilisusega tehtud väited \”jalgalaskja\” tohutu süükoorma kohta on absoluutselt tühised ja kohatud.

Päris nalja teevad need teaduslike argumentide nõudjad kui nad kaitsevad aastatuhandete jooksul kujunenud igiväärtusi olematuks kuulutavaid ja parasjagu moekaid hit seisukohti.
Arvestades, et laperguse maa seismine nelja elevandi turjal oli ka lugupeetud teadusmeeste poolt teaduslikult tõestatud ja pesupulbreid käsitlevaid sõltumatute instituutide teaduslike uuringuid võib näha telekast iga päev, on nn teaduslike argumente seinast seina ja iga asja tõestamiseks täiesti olemas, kes milistega kõvemini tuult lehvitada jõuab, see on teaduslikum.

Keldris on sul kasvulava ilmselt endal olnud, kui ei tea sedagi, et laps peaks elama isa ja emaga, mitte pendeldama kahe erineva peavarju vahet, mida kumbagi koduks ei saa pidada, sest üks eluruum on nimetusega ema juures ja teine nimetusega isa juures.
Kodusid selle õiges ja turvalises tähenduses saab lapsel olla 1 ja ainus.
Vanemate koerapulmalaadsed ringijooksmised ei tohi last kodust ilma jätta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuule Kägu, kes sa seda ema ärajalutamist ja 10 minuti asja jaurad, tsiteerisid isegi mu postitust. Ma selge sõnaga seal kirjutan, et jalgalasknud ISA/EMA võiks selle peale varem mõelda.
Seega jah, kui ema on selline, kes on perest loobunud ja lapsed mehe kasvatada jätnud, siis loomulikult on ema see, kes näeb lapsi vähem. [/tsitaat]

Selle teema point ongi ju, et kumbki vanem ei taha lastest loobuda, laste juurest ära jalutada ja neid teise kasvatada jätta.
Aga siin leitakse, et lapsed jäägu emale ja kui isa juhtumisi enam emaga koos olla ei taha, siis ei saa ta koos olla ka lastega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Pane näpp selle koha peale, kus on kirjas , et lapsed jäägu emale. Lapse jäävad sellele, kes nende juurest minema ei jaluta.
Juhtumisi võib sul püksi tulla,
juhtumisi enam ei taha laste emaga koos olla- nii arenemata vastutustundega inimene ei saagi lapsi kasvatada vaid sobibki ainult aeg-ajalt võõrustama, kui juba viga on tehtud ja sihukesega laps saadud.
Juhtumisi!
Oi pergele, mis tase![/tsitaat]Paraku kohut ei huvita, kas ja kes ära jalutas. Lihtsalt 98% juhtudest, kui mõlemad vanemad SOOVIVAD lapsi kasvatada, siis jäetakse laps emale.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Riigis nagu Eesti, kus enamiks isasid lastekasvatuses eriti aktiivselt ei osale või on üldse Soomes tööl, on see mõtteviis tavaline, et lapse stabiilne füüsiline asukoht on olulisem kui lähedane suhe mõlema vanemaga.
Paraku on maailmas ka selliseid isasid, kes kasvatusest aktiivselt osa võtavad ning kelle laps elab parema meelega kahes kohas kui et hakkab ühe vanema juures lihtsalt külas käima.

Aga teema-algataja, neid peresid on ju Eestiski palju, kus lapsed väga sageli vanavanemate juures, kas see on ka solgutamine? Mina leian, et kõige olulisem on siiski lähedane suhe mõlema vanemaga ja suhe ei ole see kui ühel vanemal ainult külas käiakse. Kui lapsel on mõlema vanema juures hea olla, siis see kaalub üle ainult ühe vanema juures elamise. Kahjuks on paljudel emadel oma laste suhtes omandiinstinkt ja nii jäetakse peale lahutust laps ja isa ilma piisavast koosolemiseajast.
Loomulikult tuleb arvestada ka isa ja lapse suhtega ja kui laps tõesti ei taha isaga olla, siis sundima ei peaks, aga peaks tähelepanu pöörama sellele, kas see on siis lapse enda soov või esindab laps oma ema vaatenurka, on ema mõjuväljas.

Laste jaoks on kõige olulisem ikka hea suhe kui selline, mõlema vanemaga. Kui on valida, kas kaks kodu ja kaks head suhet või üks kodu kahe vanemaga, kus kummagagi pole mingit suhet, siis ma valiksin pigem esimese. Ma ise olen klassikalises kahe vanemaga kodus kasvanud, aga mind kasvatanud on ainult ema, sest ta lihtsalt on nii domineeriv inimene, lisaks arvas et isade asi ei olegi lastega tegeleda. Mul on seetõttu isaga väga pinnapealne suhe. Ilmselt kui mu vanemad elanuks eraldi ja ma oleks saanud võimaluse isa juures ka olla, oleks ma isaga lähedasem. See on muidugi juba hoopis teine teema. [/tsitaat]

Loe siit lugematute uute naiste kirjutisi stiilis: me leppisime mehega kokku, et tema \”vanad lapsed\” meie perre ei tule…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Miks see pole sinu arvates normaalne? Kas sul mõni teaduslik argument ka on või ainult \”mulle tundub\”?
Kui ema on sinu arvates olulisem vanem, siis tuleks ehk proportsionaalselt langetada isade osa väikelapse elus? Ei saa nõuda nendelt panustamist võrdselt emaga, sest ema vajab laps rohkem? Kas tahad sinnavälja jõuda?[/tsitaat]

Mul on kogemus mu igapäevasest elust. Minu silmis pole vägagi vahet, et kelle juurde laps elama jääb. Mis võrdsest panustamisest me siin räägime, räägime parem lapse elukvaliteedist. Mis võrdsust siin taga ajada? Kordan, kui laps soovib elada kahes kodus, siis olgu nii aga enamus juhtudest laps seda ei soovi ja seda ei peaks ka vägisi rakendama.

Sellist juttu nagu teemaalgataja, räägivad vaid need naised, kelle lapse isa jalga laskis ,kes ei teagi, kes lapse isa on ,lapse isa on täielik jobu või kiusu pärast lahku minnes ei lase lapsel isaga kohtuda.
Õiged lapsevanemad on need, kes osalevad mõlemad lapse kasvatamises olenemata sellest kas isa ja ema on veel koos või mitte.