Kui tal diagnoosi ei ole ja kõik muidu korras, siis on tegu ju kasvatamatusega! Paraku mingist käitumisest ei kasvata välja, kui ei ole kuhugi suunas kasvatatud ju, püha müristus! Kahjuks see on kõige hullem variant, kui vanem ka ei näe ja tunnista, et see on probleem, st probleem tekib eelkõige teistel lastel õppida ja õpetajal õpetada. Kõik lapsed tahaksid esimesena vastata, kõik lapsed tahaksid olla tähele pandud, paljud lapsed on elava loomuga ja ei täidaks võib olla töövihikust lehekülgegi, jookseksid ka selle asemel ringi, uudistaksid ja avastaksid, aga neile on piirid ja reeglid paika pandud ja neid on järjepidevalt kasvatatud käituma, oma järge ootama, jms. Miks sa selle töö tegemata oled jätnud ja nüüd koolis õpetajate kaela püüad veeretada? Teiste laste õppimistingimuste halvenemise hinnaga! Aga vanem siinkohal mõtleb vaid oma lapsele, peaasi, et ei pandaks “silti külge”…
Mina soovitaksin koduõpet (vajadusel eraõpetajaga).
Ma olen sünnist saadik näinud kohutavalt palju vaeva tema kasvatamisega ja ta läheb järjest paremaks, keskendub järjest rohkem ning võib kooliajaks välja kasvada. Kui sa mind tänaval näeksid, peaksid sa mind ilmselt väga kurjaks ja rangeks lapsevanemaks ja tunneksid mu lapsele kaasa, kuid temaga lihtsalt ei saa teisiti, kui VÄGA rangete piiridega. Kui soovid tulla ise minu lapsega tegelema, sest arvad, et mina pole piisavalt pädev, siis oled sa väga teretulnud. Hukka mõista anonüümses foorumis on loomulikult lihtsam. Ta ei ole mingi koletis, et ta koduõppele panna tuleks.
