Mul on ema suremas-jälle. Seda on juhtunud juba 4 korda. See olukord, et nüüd on nii paha ja ongi kõik. Esimesed 3 korda olid seepärast, et ta ei tarvitanud ravimeid õigesti, vaid võttis nii nagu tahtis, tulemuseks 3 insulti. Samuti oli juba eelnevalt liikumine tõsine probleem, ta lihtsalt ei tahtnud uksest välja minna. Viimase insuldi tagajärjel muutus liikumine raskeks ( vasak kehapool nõrgenes) ja tekkisid tugevad luulud, panin ta hooldekodusse. Nüüd sai neljanda insuldi. Ta on täiesti kohutavas olukorras haiglas, enam ta ka ei neela, ei suuda rääkida. Arstid teevad talle vere ülekandeid ja ravivad teda, aga prognoosi kohaselt rääkimine ja neelamine ei taastu.
Ma olen tühi, täiesti tühi. Ema nägemine mõjub psühholoogiliselt laastavalt. Eile käison peale haiglat poes ja oleks tahtnud lihtsalt nuttes põrandale viskuda. Ma muidugi ei teinud seda. Mul on lapsed, aga kogu jõud läheb ema peale. Varem oli tal lihtsalt kogu aeg midagi vaja. Nüüd on ta nagu elav laip. Üks käsi veel liigub ja häälitseb jubedalt. Mida ma teen? Ma ei saa ennast ära ka tappa, sest lastele ei saa nii teha. Samas ei ole ma juba mitu aastat olnud hea ema, pidev närvipinge ja ema nagu sööb mind iga kord. Aga ma ei jaksa enam, ma ei jaksa. Mida teha? Kuhu joosta? Ma kardan kohutavalt ema surma, aga veel rohkem kardan seda, et ta jääb ellu ja see põrgu kõik jätkub. Vabandan, keda oma kirjutisega häirisin. Ma ei oska enam kuhugi pöörduda.
Teema: Ma enam ei suuda.
Tean, mis sa tunned. Minu elus on olnud sama periood, kui emal avastati vähk. Aastaga ta ka läks – sinna mahtus lootusi, pettumusi, uusi lootusi ja lõpuks ainult teadmine, et enam ei lähe kaua. Raske oli, õnneks oli pere, isa ja vend (ütlen – just tema aitas kõige rohkem). Mõtlesin ka vihaselt lausa – et kuidas see valu saab olla nii piinav, samas aga ei oleks millegi vastu vahetanud selle, et sain oma ema tütar olla 36 aastat.
Mida sa ei jaksa? Sa ei pea ema hooldama ja oma igapäevaelu seisma jätma, aga leiad ikka, et sul on nii kohutavalt raske ja peaks ennast ära tapma. Ema on parimas kohas, kus olla saab ja tema tervis ei sõltu sinust. Kardad ema surma? Miks ometi?
Sa ei peagi. Ise teed ja tunned. Võid ju lõpetada.
Aga miks sa siis tunned ema tegude pärast häbi teiste ees? Sina ei ole ju neid asju teinud. Ema tegi. Sina ei ole ema, sina oled hoopis teine inimene. Praegu mulle tundub, et oled ise vabatahtlikult võtnud selle ema koorma enda kanda ja tunned teiste ees süüd ema käitumise pärast. Miks? Lõpeta see ja lase lahti. Kui ema ise ei tunne halvasti end oma käitumise pärast minevikus, siis miks peaksid sinagi?
Usin, et vajad tuge. Kui öösiti enam stressi maha ei lae uneaja jooksul, siis ühel hetkel tulebki närvivapustus. Soovitan Mahenasse helistada ja nõustamisele registreerida või siis kui väga halb enesetunne juba on, minna lääne tallinna psühhoneuroloogiahaigla valvetuppa 9-15 valvearsti juurde. Ja soovitan teha eelkõige laste pärast keda sa mõjutad oma käitumisega väga. Praegu on enotsioonid nii üleval et vajad hädasti nõu kuidas toime tulla nii, et ei kahjustaks ennast ja teisi.
Ei pea Sina häbenema ega syyd tundma vanainimese pärast, kellel tervis paha & mõistus sassis — Sa ei ole ometigi Jeesus Kristus, kes saax ta yhe pilguga tervex & toredax teha.
Jah, ta on Sinu ema. Ta on Su synnitanud & suurex kasvatanud, nii hästi või halvasti, kui oskas, igatahes tundub, et Sa jäid ellu. Aga paraku on asjade loomulik käik, et meie saame oma vanemaid matma. Vastupidi olex ju jubedam. Nii et jah, lepi mõttega, et teda mingil hetkel enam ei ole.
Et ta mitte kunagi ei ole, mitte mingitel tingimustel ei olex see ema, kellest Sa juba kolmesena jäid puudust tundma: jah, uhhhhh, valus. Aga see ei ole ometigi yhestki otsast Sinu teha.
Mis on täiesti Sinu teha: Sul on lapsed. Ole neile selline ema, keda olexid endale tahtnud. Minevikku me muuta ei saa, aga tulevikku kujundada kyll & rohkem.
Teemaalgataja on vist lihtsalt üks inimtüüp, selline õhukese nahaga ja ülimalt (kaas)tundlik. Mina näiteks ei ole selline ja sellised inimesed on mulle arusaamatud. Kuidas saab midagi nii väga korda minna, et lööb su oma elu sassi? Näiteks sarjas Pulss see Marleena, ühelt poolt hästi tore inimene, eksju, nii empaatiline ja mõistev. Teiselt poolt aga närvipundar, nõrk, selgrootu. Minu jaoks minu enda vastand.
Aga ega ma ei oskagi teemaalgatajale midagi kosta. Enda kohta tean, et selline ema, kellega mul pole eriti sooja suhet kunagi olnud, tema seisukord mind ka väga ei puudutaks. Käiks teda korra nädalas vaatamas ja ootaks tema surma pigem positiivse lahendusena. Mida aga kõrvalised isikud minust arvaks, nagu arstid ja hooldekodu personal, sellest ei hooliks eriti. Kehitaks õlgu, las arvavad, nad on võõrad ega puutu minusse. Oluline on see, mida minu lähedased arvavad. Keskenduks oma perele, mehele ja lastele.
Teemaalgataja on vist lihtsalt üks inimtüüp, selline õhukese nahaga ja ülimalt (kaas)tundlik. Mina näiteks ei ole selline ja sellised inimesed on mulle arusaamatud. Kuidas saab midagi nii väga korda minna, et lööb su oma elu sassi? Näiteks sarjas Pulss see Marleena, ühelt poolt hästi tore inimene, eksju, nii empaatiline ja mõistev. Teiselt poolt aga närvipundar, nõrk, selgrootu. Minu jaoks minu enda vastand.
Aga ega ma ei oskagi teemaalgatajale midagi kosta. Enda kohta tean, et selline ema, kellega mul pole eriti sooja suhet kunagi olnud, tema seisukord mind ka väga ei puudutaks. Käiks teda korra nädalas vaatamas ja ootaks tema surma pigem positiivse lahendusena. Mida aga kõrvalised isikud minust arvaks, nagu arstid ja hooldekodu personal, sellest ei hooliks eriti. Kehitaks õlgu, las arvavad, nad on võõrad ega puutu minusse. Oluline on see, mida minu lähedased arvavad. Keskenduks oma perele, mehele ja lastele.
autist oled?
Kui emad soovivad vanaduses veidigi abi, muutuvad nad mõnede laste silmis kohe halbadeks emadeks.
kolm last ei saa emale 350 eurot kuus kokku ja kaklevad omavahel ja loodavad riigi abile.
ajuvabaks juba ei muutu see elu? see ema sünnitas ja kasvatas need lapsed ja nüüd ema nende laste jaoks koormis seljas. 350 eurot jagada 3 peale 117 eurot ninapeale kuus.
on ikka inimesed
Kui sinu vastu on ema halb olnud, siis ei pea sa käima seal nii tihti, kui sa sellega tegelikult hakkama saada ei suuda. Kehaliselt hoolitsetakse tema eest, söödetakse, suhelda ta nagunii enam ei saa, meeldiv ei ole tema viimases lõpus kellelgi ja sinu juuresolek ei muuda suurt midagi. Ole kodus, pööra tähelepanu oma perele ja oota tema surma, arvatavasti ei lase see enam kaua oodata. Ma ei mõtle oota surma mitte halvustavad, aga lihtsalt otseses mõttes. Midagi suurt muud sul teha pole kui ise üritada ellu jääda, toetada oma lapsi ja see hull aeg elus kuidagi läbi elada. Ja ära ole enda vastu liiga karm, kui lõpuks surmauudisest kuuldes tunned esimesena põhiliselt kergendust, et see kõik möödas on… see on inimlik.
autist oled?
Ei ole autist, enda teada. Aga kusagil on ju piirid ka. Ei ole nii, et on ainult sellised iga asja peale habisevad inimesed nagu teemaalgataja, ja teised on kohe autistid. Ma mõtlen just seda Pulsi Marleenat, et nii kõiki võõraid emotsioone enda sisse tõmbav käsn ei ole ju ka normaalne. Eks see on siis autisti vastand. Ei ole ju normaalsed kumbki variant.
Kui autistid õpivad teadlikult käituma nii, et nad teiste inimeste tundeid ei riivaks, eks siis need äärmuslikult õhukese nahaga inimesed peavad ka õppima teadlikult mingeid enesekaitse nippe.
Mu meelest teemaalgatajal on ju kõik veel suhteliselt hästi. Tundub, et tal on raha ema hooldekodu arvete maksmiseks. See on ju tohutult suur asi! Mõelda, kui tal oleks see värisev suremas vanainimene oma kodus köögi taga toas! Kui võrreldamatult hullem olukord see oleks.
autist oled?
Ei ole autist, enda teada. Aga kusagil on ju piirid ka. Ei ole nii, et on ainult sellised iga asja peale habisevad inimesed nagu teemaalgataja, ja teised on kohe autistid. Ma mõtlen just seda Pulsi Marleenat, et nii kõiki võõraid emotsioone enda sisse tõmbav käsn ei ole ju ka normaalne. Eks see on siis autisti vastand. Ei ole ju normaalsed kumbki variant.
Kui autistid õpivad teadlikult käituma nii, et nad teiste inimeste tundeid ei riivaks, eks siis need äärmuslikult õhukese nahaga inimesed peavad ka õppima teadlikult mingeid enesekaitse nippe.
Mu meelest teemaalgatajal on ju kõik veel suhteliselt hästi. Tundub, et tal on raha ema hooldekodu arvete maksmiseks. See on ju tohutult suur asi! Mõelda, kui tal oleks see värisev suremas vanainimene oma kodus köögi taga toas! Kui võrreldamatult hullem olukord see oleks.
Aga sina pole tema olukorras ka, sina hindad seda kõrvalt stiilis kui minul nii oleks, mingi teleseriaali järgi. Fantaseerimine ei ole päriselu, see päris haiglas käimine, sureva inimesega igapäevaselt suhtlemine, see on hoopis midagi muud. Pärast suremist tuleb korralda ka matused, kõik see on lisa närvikulu, rahakulu ja pärast seda kõike saabub üks suur tühjus.
Sinu kommentaar oli eluvõõras ja isegi nagu ülbe, seepärast ma küsisingi, kas oled autist kuna neil empaatiaga on kehvad lood.
Mõni lihtsalt ongi oma loomult muretseja, üliempaatiline, nõrgema närvikavaga ja nö emotsionaalne “käsn” nagu üks kägu ütles.
Mina olen ka selline. Mõnes mõttes on see hea omadus aga samas ka vahel kurnav, kuna ka mitte nii lähedaste mured kipuvad südamesse minema ja panevad asjatult muretsema.
Seega mina mõistan teemaalgatajat igati.
Minu soovitus oleks, et kui sa tunned, et enam ei jaksa, õpi ütlema EI ja vahel on vaja süda nö kalgiks teha ja ka enda peale mõelda! Proovi teiste pilkudest ja arvamusest mitte välja teha( nagu sul see haigla personali näide oli).
Kelle ees sul häbi on ema pärast?
see link paneb ikka väga mõtlema ka end ootava hirmsa tuleviku üle. kolm last ei suuda kokku saada 350e ema hooldekodule juurde maksmiseks :(. Mul on ka 3last. Kui me mehega vanaks jääme on neil 2 tudikest kolme peale. Praegu hakkan mõtlema, et kas üldse peaks neile lubama ja võimaldama neid asju, mida nad tahavad. või koguks oma vanaduseks raha. sest kui see aeg käes, kui meie enam ise hakkama ei saa… vaevalt nad meenutavad seda et kui nad olid lapsed tahtsid ja said nad muudki kui kõige hädavajalikumad ostud, maksud ja käigud.
Kui ema kindlasti koju jääb, siis võid perearstilt ema jaoks rahustit küsida. Valu puhul peaks nagunii valuvaigistit andma.
Aga sina pole tema olukorras ka, sina hindad seda kõrvalt stiilis kui minul nii oleks, mingi teleseriaali järgi. Fantaseerimine ei ole päriselu, see päris haiglas käimine, sureva inimesega igapäevaselt suhtlemine, see on hoopis midagi muud. Pärast suremist tuleb korralda ka matused, kõik see on lisa närvikulu, rahakulu ja pärast seda kõike saabub üks suur tühjus.
Sinu kommentaar oli eluvõõras ja isegi nagu ülbe, seepärast ma küsisingi, kas oled autist kuna neil empaatiaga on kehvad lood.
Olen olnud. Matsin aasta tagasi isa, kes enne oli pool aastat hooldekodus. Minul oli veel hullemgi, sest mul oli eelnevalt isaga olnud hea läbisaamine. Isa oli surmani selge mõistusega. Oli raske näha, kuidas selle poole aasta jooksul asendus paranemise soov arusaamisega, et pääsu pole ja ta on surema määratud. Käisin teda vaatamas, üritasin toeks olla. Ma arvan, et päris paljud keskealised inimesed on juba selle “olukorra” läbi teinud. Üksikud suhtuvad nii valuliselt, kui teemaalgataja. Eriti arvestades, et emaga hea läbisaamine puudus ja kuna neid suremise episoode on varemgi ette tulnud, siis ei ole see olukord ka üllatus. Minu isa oli nagu mastimänd ja varises praktiliselt päevapealt, seega arvan, et minu olukord oli hullem. Üks sõbranna põetas kuni viimase ajani voodihaiget isa kodus, üle kümne aasta. Üks tädi on Alzheimeriga, tädilapsed põetavad teda samuti kodus. Palju raskeid olukordi. Teemaalgataja olukorras ma ei näe küll midagi eriti traagilist. Pigem tavaline värk.
Minu isa oli nagu mastimänd ja varises praktiliselt päevapealt, seega arvan, et minu olukord oli hullem.
:eyeroll:
kolm last ei saa emale 350 eurot kuus kokku ja kaklevad omavahel ja loodavad riigi abile.
ajuvabaks juba ei muutu see elu?
Õigluse huvides olgu märgitud, et lapsi oli 2, kolmas oli Hispaanias peidus ja ilmselt süüdimatu kaltsakas, kellelt ema jaoks sentigi ei pigista. Lisaks ei saanud nad ema korterist lahti, ilmselt on see peldikutaoline ja asub kuskil karupees, kus kõik on asotsiaalsed tüübid, kellelgi pole sentigi hinge taga või kui mõnel on, siis ostab endale häärberi põllule, mitte peldikutaolist korterit. Väikeses kohas on korteri küttekulud ka suuremad kui mingis Lasnamäe korteris, kui peaks keskküttega korter olema. Ilmselt on see naine, kes artikli kirjutas, mingi kehvemapoolse palgaga kassapidaja või müüja, 650sest palgast 200 ära anda on ju palju küll. Ja see teine õde on ilmselt siis lihtsalt kitsipung või on nad end lõhki laenanud või nt hasartmänguvõlad. Mitte, et riik just otseselt nende olukorras süüdi oleks, aga eks sel naisel on ilmselt raske, iga kuu peab õega kemplema, et hooldekodu arve tasutud saaks, ja nii ta kurdabki oma kurba elu.
no mida siit õppida? otsi tööd, mis on tasuv. osta korter maja linna ja sunni lapsi rohkem püüdma elus. siis on vast vanaduspäevad paremad. vähemalt ei võta sa nii suurt ja märgatavat tükki laste rahakotist oma vanaduses.
Esimene mõte su teksti lugedes, oled täitsa napakas! Tundub, et oma peas sul ema juba maha maetud, justkui oleksid juba leinafaasis milles tuleb meeletu enesehaletsus peale (miks mina, miks mul nii rakse on, kõik on nii hirmus). Hale ja nõrk tüüp oled. Milleks mingit pereliiget taga nutta, kes sinuga inetult käitunud on, milleks? Inimesest kellest tõeliselt hoolid, toetad viimase hetkeni ja siis hakkad leinama. Sinu puhul on palju??????? Tee end korda.
Esimene mõte su teksti lugedes, oled täitsa napakas! Tundub, et oma peas sul ema juba maha maetud, justkui oleksid juba leinafaasis milles tuleb meeletu enesehaletsus peale (miks mina, miks mul nii rakse on, kõik on nii hirmus). Hale ja nõrk tüüp oled. Milleks mingit pereliiget taga nutta, kes sinuga inetult käitunud on, milleks? Inimesest kellest tõeliselt hoolid, toetad viimase hetkeni ja siis hakkad leinama. Sinu puhul on palju??????? Tee end korda.
Häbi sul olgu sellise jutu peale!
Ta ongi leinafaasis, sest ema ei ole suuteline enam ise sööma ja rääkima. Inimene ongi ju ühe jalaga hauas.
Iga inimese lein on isemoodi.
Üksikud suhtuvad nii valuliselt, kui teemaalgataja. Eriti arvestades, et emaga hea läbisaamine puudus ja kuna neid suremise episoode on varemgi ette tulnud, siis ei ole see olukord ka üllatus. Minu isa oli nagu mastimänd ja varises praktiliselt päevapealt, seega arvan, et minu olukord oli hullem. Üks sõbranna põetas kuni viimase ajani voodihaiget isa kodus, üle kümne aasta. Üks tädi on Alzheimeriga, tädilapsed põetavad teda samuti kodus. Palju raskeid olukordi. Teemaalgataja olukorras ma ei näe küll midagi eriti traagilist. Pigem tavaline värk.
Empaatiavõimetu egoist oled. Minu, minu minu… sina ei otsusta seda, kui tõsine ja dramaatiline see olukord tema jaoks on. Et siis nagu sinu isa oli tähtis ja teemaalgata ema surm on tühine?
Uskumatult egoistlik suhtumine.
Sul on sõltuvussuhe. Ema ei ole sulle parim ema olnud ja ilmselt oled suure osa oma elust saanud vaevelda küsimusega, miks ja mida sa valesti teinud oled jne. Oled oma elus ilmselt nahast välja pugenud, et vaid ema käest kiitust ja tunnustust kuulda.
Nüüd, kui ta on vana ja eluõhtul, vajab tema sind. Oskab oma olemisega sinus süütunnet tekitada.
Muidugi, ema on ema. Nii vähemalt öeldakse.
Aga lase lahti. Meditsiiniliselt on olukord selline nagu ta on. Sinu lapsed on sinu pere ja nemad vajavad sind. Katsu tervena püsida, vaimselt tervena, lapsed toetuvad ju sulle.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
