Ma olen 100% veendunud, et mehel on sama plaan. Koos lapsed suureks ja lahku ära.
Siis on ju kõik korras. Ma olen seda talle muide ka öelnud, aga ta tavaliselt ei kipu minu ütlemisi tõsiselt võtma ja siis kui käes on, siis on sellist nägu, et kust see pauk nüüd tuli ja miks keegi varem midagi ei öelnud, kust tema teadma pidi… aga kui ma ütlen, ei usu. Mõnikord ma siiski arvan, et talle valmistab õudu mõte lahutusest ja siis ta üritab. Natuke aega.
Kunagi ühes teises samasuguses teemas keegi ütles, et aga see on ju mehe jaoks ideaalsuhe ja elu- kodus on naine, kes hoiab “kodukolde leeki” ja lapsed alati hooldatud ja kasitud. Kui see naine ei näägutaks ja mingi emotsioonitsemisega sisse ei sõidaks ja mingeid imelikke tahtmisi ei omaks, oleks kõik lill. Aga naine tahab, et temaga räääägitakse ja… phäh.
Me oleme mõlemad küllalt perele orienteeritud vastutusvõimelised inimesed, et koos üles kasvatada oma sigitatud lapsed. Tegelikult ei ela me halvemini kui vähemalt pooled samasugused paarid, ei tülitse suurt (ainult vahel minu eestvedamisel, kui minul emotsioonid üle pea kokku löövad).
See on tegelikutl päris karm, kui mees sind tõsiselt ei võta. Aga analüüsi natuke oma käituist – kas oled järjepidev oma soovide esitamisel ja ei muuda meelt, kui olukord muutub. See on ka nii tavaline naiste omadus jällegi niimoodi käituda – läbimõtlemata lahmida ja siis meelt muuta, kui aru saadakse, et tõiesti polnud kõigega arvestatud.
Ikka ja jälle see enesekindluse ja eneseväljenduse teema. Mida sa õigupoolest tahad?
Ehk oleks sul perest veidi puhkust vaja? Mine suvel ühele nädalasele reisile ja sa veidi perspektiivi. Siis näed ka, kuidas lapsed isaga omavahel hakkama saavad. Ja kindlasti ära hakka koju tulles tube koristama ja pesu pesema, mis vahepeal tegemata on jäänud. Las nad ikka toimetavad ise oma asjad korda.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 10.06 17:38; 11.06 13:59;
