Teema: maavanaemasid on veel?

Maal läks elu nii kalliks, et ämm ja äi kolisid hiljuti linna, kus elu odavam.

Minu maavanaema oli kodune, siis võis ta pidada loomi ja suurt hoolitsetud aeda. Selline asi töö kõrvalt kuigi hästi välja ei mängi.

Maal on ju elu inimestele võimatuks muudetud. Juba ammu, uue eesti ajal tehti seda ja nüüd ikka edasi tehakse. Noored inimesed , kes ise tõesti tahavad ja on kahekesi koos ja mitte päris vaesed, kolivad mõnda aega maale, aga isegi see pole enam sama, mis kunagi oli. Seda kõike, mis vanasti lähiminevikus maal oli, seda ikka enam ei tule, sest asjad ja inimesed on muutunud.
On peale maa (loomad ja hoolitsetud aed) veel olemas väikelinnad, alevid ja alevikud ja muud sellised kohad. Ka nendel pole tegelikult häda midagi, need on isegi head, võrreldes suurlinnadega.
Aga kokkuvõttes, kui ka vanavanemad kolivad maale või elavad juba seal nüüdsel ajal, ega siis ikkagi seda ei saa tagasi, mis kunagi enne oli. Sest lapsed on ka muutunud ja nende tegevused ja huvid. Mina pole maal vanaema juures omal ajal käinud, sest meie elasime ka maal. Kui maalt alevikku kolisime, siis meie alevikus oli mitu last, kes olid linnast seal siis vanaema juures, ikka kuu või kauem. Ja ma saan öelda, kuidas see siis oli. Vanaema käis tööl ja lapselaps oli ikka üksi kodus. Ühel käis vanaema õhtuti koristamas, teisel oli tavaline päevane töö. Kel tervist midagigi  oli, siis penss oli nii väike, et ikka töötati, kui saadi. Ja need lapselapsed olid alevi vahel, kus tol ajal kortermaju hooga rajati, koos kohalikega terve päeva omapead. Jõe ääres, aimaal raksus õhtuti, onne tegemas ja ehitustel salaja turnimas ootamas ,kui meid keegi taga hakkab ajama, et sealt ära ajada, suuremana koos kohalikega TPL -is kõplamas ja karjas ja heinal. Tahab keegi seda?

Mul on suvemaja maal, kus veedame abikaasaga kõik suved ja ka enamike nädalavahetustest, kuni miinuskraadide tulekuni(maja ei pea hästi sooja). 10a pärast on kindel plaan sinna elama kolida ja maja korralikult talvekindlaks ehitada. Siis ma olengi maavanaema. Mul endal oli ka maavanaema ja kõik suved ja koolivaheajad veetsin maal. Nii tore oli! Tahan, et mu lastelastel oleks ka selline koht. Ülitähtis mu arust selline maavanaema.

Aga eks ta nii ole, et kui inimene teeb plaane siis Jumal naerab 🙂 Loodan, et mu plaan siiski ellu läheb ja minust saab mõnus maavanaema.

Mu lastel maavanaemasid ei ole, mõlemad vanaemad elavad linnas. Üks vanavanaemadest elas maal. Aga ise elame maal, nii et kui mu lastel peaks kunagi lapsed sündima, saab minust maavanaema.

Aga meil ümberkaudu on päris palju vanaemasid-vanaisasid, kelle juures lapsed suvitavad, nii et ei ole päris väljasurnud liik see “maavanaema.”

Endal olid maavanaemad, lapsel on nüüd linnavanaemad, aga hetkel veel “maa”vanavanaisa elus, kuigi laps veel nii väike, et ta seda ei mõista. Maale ilmselt vanavanematest keegi tagasi ei koli – kõigil linnas hooviga (mõned peenrad) majad, küll aga ilmselt jääb siis teine koht kunagi alles suvilaks.

#4060208:

Aega-ajalt jäävad silma-kõrva reklaamid ja ka lasteraamatud, kus räägitakse maale vanaema juurde minekust nagu täiesti enesestmõistetavast asjast. Inimeste suust kuuleb vähem jutte, et keegi läks või käis maal vanaema juures.

Minu lastel ei ole maavanaemasid, mõlemad elavad linnas ja nii mina kui abikaasa oleme sündinud linnas. Mõlemad oleme natuke alla 40 ja lapsi on erinevas vanuses. Minul ja abikaasal oli üks maavanaema, kuid nemad on ammu surnud (elasid kõrge vanuseni). Üsna sama seis on sisuliselt kõigil tutvusringkonnas – meil, praegu lapsevanematel, olid maavanaemad, kuid meie lastel enam mitte. Pigem on nüüdsed lapsevanemad oma peredega linna lähedale maale kolinud, aga vanem generatsioon kolib võibolla suuremast linnakodust väiksemasse linnakodusse, kui üldse kolib. Omal ajal oli nii tore minna linnast ära maavanaema juurde, kus oli meri ja mets, suur hoolitsetud aed.

Palju praegustel lastel siis on neid maavanaemasid? Kas teie lastel on maavanaema või olete ise kellelegi maavanaema?

Noo tänapäeval on pigem vastupidi, üks osa peresid läheb maale elama ja siis on tegemist linnavanaemadega. Nõukaajal tähendas suure aiaga maamaja ikkagi seda, et maad ei võetud ära ja inimest ei saadetud Siberisse, mis tähendab ka võimudega kaastöö tegemist.  Aga lapsele tundus ka väike aed suurena, nii et ilmselt ei ole siin kirjas mõeldud küüditajate maamaja.

Mu lastel on samasugused vabadust täis maasuved nagu mul olid, aga loomakasvatajat vanaema polnud ei mul ega ole neil.

(Sõja järel esivanematele aiad jäeti, ülejäänud maa võeti.)

Meil oli Kalamajas elav linnavanaema, kes käis iga päev meie juures, et lastel koolis tulles värske lõunasöök ja keegi kodus oleks.

Koolivaheajal aga sõitsime koos vanaemaga maale, ühte talusse – mis oli pärandus vanematelet põlvkondadelt. Ema ja vanaema jagasid suvist lapsehoidmise aega – kui emal oli puhkus, siis oli ta ise ka maal, kui aga ema oli tööl, siis suvitas koos meiega vanaema. Ema ja vanaema kasvatasid maasikaid, sõstraid, õunu… Nii et loomapidamist ei olnud, aga aiandus oli küll. Loomi nägime naabri juures,  kus vanaperenaine oli vanaema sõbranna ja pidas loomi. Ka teistel kohalikel peredel oli loomi. Seal said kõik loomalaudad läbi käidud. Temal käisid ka igal suvel lapselelapsed seal – tõis, nad ei olnud päris kogu suve nagu meie.

Nüüd elab minu ema Tallinnas, meie aga maal. Nii et meil on maalapsed ja Tallinna vanaema.

Suvitame aga kõik koos maal. Nagu meiegi omal ajal suvitasime kõik koos maal.

Minu lastel on peaaegu-maa vanaema ja päris-maa vanaema. Peaaegu-maa tähendab siis seda, et ei ole põldusid ja värke, elab väikelinnas, kuid ikka oma maja-aiaga. Samamoodi nagu me ise – naabrid on kohe üleaedsed. Aga tegelikult elab ta suuremas kohas kui me ise 😀

Ja on ka “päris” maa-vanaema/isa – talu, põllud, kanad, traktorid jne

Minul maavanaema ei olnud, vanaema elas meiega ühes linnas, hiljem kolis meile elama. Aga on suvila, kus siis isa ja emaga iga suvi 2 kuud puhkasime – ema ja isa võtsid erinevatel aegadel puhkuse, et saaksin maal olla.  Alati võisin võtta ka sõbranna maale kaasa, oli ka üks naabritüdruk, kellega mängisme. Lisaks käis palju huvitavaid külalisi, kelle olid lapsed kaasas.

Ise elan pool aega linnas ja pool maal – vanemate suvila oleme ümberehitanud, kuid maale elama jääda ei plaani. Seega elan maal aprillist-oktoobrini, vahel talvel käin seal. Kui lapselapsed peaksid sündima, siis suvel saaksid nad maal olla küll, ruumi seal on.

Käisin Võrumaal üht maja vaatamas. Küsisn, et kas siinkandis lapsi ka on. Maakler ütles, et kohalikke lapsi ei ole, aga suvel on palju lapsi siin oma vanavanemate juures.

#4060851:

Loomulikult, kui raha on (ettevõtja) ja igapäevane kütusekulu, maja ehitamine/parandamine, muud nipet-näpet majaga seotud kulud, alustades aiamööblist lõpetades ma ei tea millega ei võta puupaljaks. Maal elamine on tänapäeval luksus, arvan ma.

Kas luksus või siis teine variant – inimesed ongi maausku. Meie mehega ei ole rikkad, kuid elu korteris ei meeldi. Tahaks ikkagi seda vabaduse tunnet, et astud suvehommikul kohvitassiga kodumurule või kui vaja, räägid mehega öösel juttu ilma hirmuta, et naabrid seinale kopsima hakkavad. jah, mõnigi korter on palju luksuslikum ja paremas korras kui see meie tagasihoidlik majake, ja seda oluliselt vähema raha eest, aga oma majas elamine on tihti maitseasi ja võimalus end hästi tunda.

https://www.youtube.com/c/tylerandtodd nemad elavad ju nö seda tõelist idülli paljude meelest, aga mina küll ise nii ei sooviks elada.

minu lastel olid isapoolsed maavanaema ja maavanaisa, elasid korralikus talus metsa serval ja mereni 300 meetrit.  minu vanemad elasid Tallinnas ja meie pere ka Tallinnas. kui meie esimene laps sündis 2000.a, siis oli maavanaema  54-aastane ja maavanaisa 63-aastane. mitte iialgi ei olnud nad nõus lapselapsi enda juurde jätma. kõigi aastate jooksul olid nad meie kahe vanema lapsega enda kodus ilma meieta kaks korda kaks tundi ehk kokku kõigi aastate peale 4 tundi. nad hoidsid lapselapsi väga, aga ei olnud nõus nendega üksi olema, ainult meiega koos. see tähendab, et nad armastasid lapselapsi, kuid polnud nõus lapselaste eest hoolitsema.

seega alati ei ole maavanaema see raamatute maavanaema.