Esileht Pereelu ja suhted maavanaemasid on veel?

Näitan 20 postitust - vahemik 31 kuni 50 (kokku 50 )

Teema: maavanaemasid on veel?

Postitas:
Kägu

tänastes tingimustes on maal elamine luksus ja tasub ainult siis ära, kui töö on lähedal (max 30 min sõitu tööle, 30 tagasi)

Sõltub ikka palgast. Võid tööle sõita ka 45 min, kui palk on hea ja auto, teed korralikud.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõltub ikka palgast. Võid tööle sõita ka 45 min, kui palk on hea ja auto, teed korralikud.

Seda see luksus tähendab ju. Ma ju seda korrutangi. Ma suvalist maamaja isegi ei arvestanud, mõtlesin kohe samas plaanis majadele, mida linnadeski.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kütsikulu=luksus.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu lapsed on olnud suviti väikelinnas minu ema juures kus ka maja hoolitsetud aiaga. Kas see läheb arvesse?

Väikelinnas, kus majad üksteise kõrval ja elu nagu suurema linna elamurajoonis on midagi muud, kui maal, kus lähim naaber kaugemal.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minulgi polnud maavanaema, nõlemad elasid Tallinnas. Ainuke vanavanaema, keda näinud olen, elas Pärnus. Elame ise ka linnas. Maal käime vahel matkamas vms.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Elame maal, oleme ettevõtjad. Mina kodukontoris, abikaasa ringleb üle Eesti. Igapäevane kilometraaž ~ 200+km. Eks ta pikk ja tüütu ole, aga linna ka ei koli. Siin ikka võimalusi tervislikult ja puhtalt elada palju rohkem.

Linnas elavaid tuttavaid on palju, kuid samapalju ka maakaid (see heas mõttes öeldud). Vanused +/- 40.

Loomulikult, kui raha on (ettevõtja) ja igapäevane kütusekulu, maja ehitamine/parandamine, muud nipet-näpet majaga seotud kulud, alustades aiamööblist lõpetades ma ei tea millega ei võta puupaljaks. Maal elamine on tänapäeval luksus, arvan ma.

Olen nõus!
Samas pole vaja maja iga aasta remontida või iga hooaeg uut aiamööblit soetada. Aga jah, selleks et muretult elada, tuleb alguses kõvasti investeerida.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minulgi polnud maavanaema, nõlemad elasid Tallinnas. Ainuke vanavanaema, keda näinud olen, elas Pärnus. Elame ise ka linnas. Maal käime vahel matkamas vms.

Jah, eks see pisut kurb ole. Kui veel koolis töötasin, kogesin palju, et algklasside õpilased ei tunne puid-põõsaid, igasugused väljasõidud rohelisse olid “iiiigav!” ja maaeluga seotud mõisteid ei tuntud üldse. Päris paljudel lastel tundub, et on ka agorafoobia ja õues ei julgeta üldse käia.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli maavanaema ja linnavanaema, kuid enda lastel on kahjuks elus vaid üks ja seegi elab meie juures. Samas oleme ise 2/3 linnas ja 1/3 maal (aasta lõikes), kuid meie naabrinaised on ise küll nooruslikud ja aktiivsed maavanaemad. Ma leian, et probleem pole iseenesest maavanavanemate kadumises vaid inimeste endi võõrdumisest maaelust. Kui just elama ei taha minna, siis maakodu suvitamiseks või siis mõne maakoduomanikul külas käimine jne. oleksid alternatiivid.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Samas pole vaja maja iga aasta remontida või iga hooaeg uut aiamööblit soetada. Aga jah, selleks et muretult elada, tuleb alguses kõvasti investeerida.

Ja teha seda nooruses ja keskeas, kui jalad võtavad. 70+ alustada raskem, siis kolitakse tagasi linna.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja. Väike vahekokkuvõte on selline, et maavanaemad on tänapäeval tõesti haruldane nähtus, aga siiski neid on ja on lootust, et ka edaspidi on.

Minu maavanaema ja -vanaisa olid küüditatud, nende suur aed oli umbes 1500 m2, mis on 2-3x suurem tavalisest linna-aiast. Käisin nende juures koos vanematega, alles teismelisena käisin ka üksi, sest tee sinna oli pikk ja keeruline. Mul on nendest külaskäikudest väga ilusad ja erilised mälestused, kuigi me suure vahemaa tõttu ei saanud seal sageli käia ja ega me üle mõne päeva saanud ka olla. Minu vanemad kasvatasid mind ikka ise, ei saadetud mind kuudeks kellelegi hoida. Kui päris pisike olin, siis vahel hoidis mind mu linna-vanaema, kes elas samas lähedal. Hiljem käisin tal niisama seltsiks ja abiks.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No maal olid talud, mitte niivõrd maamaja aiaga. Talud, isegi väikesed, olid nii piisavalt suured, et aeda kogu maa valduse ümber nüüd küll ei ehitatud. Aed ümbritses heal juhul maja lähimat ümbrust. Talu juurde kuulusid ka põllud, heinamaad, metsad jne.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu generatsioonil (40+) Lõuna-Eestis olid küll enamvähem kõigil maavanaemad. Meie vanemad aga olid juba linna tulnud ja kortermajadesse kolinud. Seega nendest alates ahel on katkenud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas luksus või siis teine variant – inimesed ongi maausku. Meie mehega ei ole rikkad, kuid elu korteris ei meeldi. Tahaks ikkagi seda vabaduse tunnet, et astud suvehommikul kohvitassiga kodumurule või kui vaja, räägid mehega öösel juttu ilma hirmuta, et naabrid seinale kopsima hakkavad. jah, mõnigi korter on palju luksuslikum ja paremas korras kui see meie tagasihoidlik majake, ja seda oluliselt vähema raha eest, aga oma majas elamine on tihti maitseasi ja võimalus end hästi tunda.

Kui on selline maja, kus on olemas voolav vesi, dušš, kanalisatsioon, ümbritsetud inimestest, asub lähedal linnale, laed on kõrged, toad on suured, putukaid pole, internetiühendus on superhea, kütusekulust kahju pole, bussiga, mis pole ääreni täis, saab linna sõita, miks mitte. Aga sellepärast ma ju ütlesingi, et mina arvan nii. Mul mitu koolikaaslast elavad maal ja mõned peavad isegi loomi, saavad suurepäraselt hakkama ja naudivad seda.

Kirjeldasid minu eluolu. Kui putukad välja arvata…kes on ju samuti toredad! Eile veel nägin liblikat ringi tiirutamas ja uimast mesimummi. Muru niites kohtab aga tirtse, kes niidetavalt rajalt ettenägelikult kõrvale hüppavad. Lisaks kärnkonnade ukerdavad miniversioonid.. Nemadki tuleb kõrvale tõsta. Vist veel nii pea külmaks ei lähe: isiklike loodusvaadete põhjal 🙂

Elan linnast 8 km “kauguses”. Mets on ümberringi. Vesi, dush ja kanalisatsioon on elementaarsed. Et on ka naabrid ümberringi, meeldib mullegi väga! Loob turvatunde.

Hommikumantlite väel käiakse siin samuti ringi. Nii on mulle ka hästi teada, et naabrimehel on tumesinine hommikumantel. Naiskal tumepunane.

Nende eelkäijal (kellelt maja ostsid) oli kombeks garaazhi ees õllekest libistada (naise silma alt eemal). Tal oli musta tooni hommikumantel ja istus madalal pingil, jalad laiali…kellapark õieli :S Emaga ikka naersime, et vaat siis vigurivänta! 🙂

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanemad on “linnainimesed” – kuigi Laagri oli siis veel maakoht, sovhoos, sigalate, lehmalautade ja põldudega, nii et pigem oli mul maaka lapsepõlv ja Tallinna kesklinna sattusin siiski harva.

Lisaks oli vana talukoht, kus linnavanaema ja -vanaisa varakevadest külmani elasid, suur aiapidamine, kartulitest ja tomatitest marja- ja viljapuudeni + laste pärast “laenati” naaberperelt suveks küülikud, kanad, vahel muskuspardid, ühel aastal ka 2 kitse, sügisel läksid loomad oma talusse tagasi.

Enam ei ole ühtegi maakohta, kuhu minna. Suvilagi sai peale mitmekordset tühjaks varastamist maha müüdud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie olema maavanaema ja -isa, sest kolisime kümmekond aastat tagasi Tallinnast maale, kus elu odavam ja mugavam ning et sõltuksime vähem teiste inimeste tujudest või arvamustest. Ka oli soov rohkem isemajandavaks saada ja vähem sõltuda hinnatõusudest jne.

Meie lastel olid maavanaemad, aga suviti. St need vaavanaemad ehk meie emad elasid talvel linnas. Minu ema üüris endale igaks suveks suvila, alati samasse kanti, tavaliselt üht mitu aastat järjest. Mehe vanematel oli suvila. Minu enda maavanaema elas tegelikult väiksemas linnas, aga ta maja oli jõe ääres, vaiksel tänaval – minu jaoks oli see maa. Teine vanaema elas veel väiksemas linnas ja neil oli keset kortermaja hoovi kogu maaelu lehmast kanade, partide ja hobuseni.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii minu kui minu mehe vanemad on linnainimesed, mina ise elan perega maal. Aga kui kõik lapselapsed mõneks nädalaks vanavanemate juurde lähevad, võtavad vanavanemad suviti neid ikka maal suvilas vastu, kohas kus ahjud köetakse puudega, käimla on õues ja vesi tuleb kaevust. Ise võtame sugulaste lapsi ka vahel maale enda juurde nädalaks külla.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli maavanaema ja linnavanaema. Maavanaema elas küll vaid 20 km Tartust, kuid lähim naaber oli ca 200 m. Korralik viljapuuaed, aiamaa. Loomad. Mäletan, et vanaema ja vanaisa päev algas väga vara. Loomade talitamine ning lehmade lüpsmine. Vanaema oli väga töökas, kordagi niisama ei istunud ajaviiteks. Poes käidi harva, sest kogu toit tuli oma aiast-laudast. Mind ei pandud kunagi ühtegi tööd tegema. Vanaisa ütles, et laste töö on mängimine.

Linnavanaema oli pannkoogi-vanaema. Selline soe ja armas linnaproua.

Praegu võin öelda, et olen maavanaema. Mul pole küll loomi (isegi kassi mitte), elan Lõuna -Eesti metsade vahel. Suur aed on küll. Töö on õnneks olemas. Lapselapsed käivad hea meelega külas, kuigi mu elamine pole pooltki nii mugav kui nende kodu. Üle paari päeva ei saa neid vaadata töö tõttu. Pensionini on väga palju aega veel.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli linnavanaema, mis oli haruldus. See-eest ise olin maakas. Küünarnukkideni nii lehma ees-kui tagapooles käidud, kõik mis korraliku maaeluga seondub, tehtud lapsesest alates. Praegu peetakse mind õrnaks linnaprouaks, kes sõnniku peale minestaks, samas sõnnikut loobin iga kevad.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igaüks, kes maavanaema sooviks, saaks ise midagi ära teha. Minna maale, ja ega kaua enam aega ei võtagi, kui lapselapsed sünnivad ja saadki ise olla see maavanaema. St saad ise asju muuta ja teha nii, et sinu lastelastel oleks  see kunagine maavanaema.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Igaüks, kes maavanaema sooviks, saaks ise midagi ära teha. Minna maale, ja ega kaua enam aega ei võtagi, kui lapselapsed sünnivad ja saadki ise olla see maavanaema. St saad ise asju muuta ja teha nii, et sinu lastelastel oleks see kunagine maavanaema.

Just seda me tegimegi. Lapselapsed riburada muudkui tulevad.

0
0
Please wait...

Näitan 20 postitust - vahemik 31 kuni 50 (kokku 50 )


Esileht Pereelu ja suhted maavanaemasid on veel?