Teema: maavanaemasid on veel?

#4060232:

tänastes tingimustes on maal elamine luksus ja tasub ainult siis ära, kui töö on lähedal (max 30 min sõitu tööle, 30 tagasi)

Sõltub ikka palgast. Võid tööle sõita ka 45 min, kui palk on hea ja auto, teed korralikud.

Kütsikulu=luksus.

Minulgi polnud maavanaema, nõlemad elasid Tallinnas. Ainuke vanavanaema, keda näinud olen, elas Pärnus. Elame ise ka linnas. Maal käime vahel matkamas vms.

#4060979:

Minulgi polnud maavanaema, nõlemad elasid Tallinnas. Ainuke vanavanaema, keda näinud olen, elas Pärnus. Elame ise ka linnas. Maal käime vahel matkamas vms.

Jah, eks see pisut kurb ole. Kui veel koolis töötasin, kogesin palju, et algklasside õpilased ei tunne puid-põõsaid, igasugused väljasõidud rohelisse olid “iiiigav!” ja maaeluga seotud mõisteid ei tuntud üldse. Päris paljudel lastel tundub, et on ka agorafoobia ja õues ei julgeta üldse käia.

#4061021:

Samas pole vaja maja iga aasta remontida või iga hooaeg uut aiamööblit soetada. Aga jah, selleks et muretult elada, tuleb alguses kõvasti investeerida.

Ja teha seda nooruses ja keskeas, kui jalad võtavad. 70+ alustada raskem, siis kolitakse tagasi linna.

No maal olid talud, mitte niivõrd maamaja aiaga. Talud, isegi väikesed, olid nii piisavalt suured, et aeda kogu maa valduse ümber nüüd küll ei ehitatud. Aed ümbritses heal juhul maja lähimat ümbrust. Talu juurde kuulusid ka põllud, heinamaad, metsad jne.

#4060865:

#4060863:

Kas luksus või siis teine variant – inimesed ongi maausku. Meie mehega ei ole rikkad, kuid elu korteris ei meeldi. Tahaks ikkagi seda vabaduse tunnet, et astud suvehommikul kohvitassiga kodumurule või kui vaja, räägid mehega öösel juttu ilma hirmuta, et naabrid seinale kopsima hakkavad. jah, mõnigi korter on palju luksuslikum ja paremas korras kui see meie tagasihoidlik majake, ja seda oluliselt vähema raha eest, aga oma majas elamine on tihti maitseasi ja võimalus end hästi tunda.

Kui on selline maja, kus on olemas voolav vesi, dušš, kanalisatsioon, ümbritsetud inimestest, asub lähedal linnale, laed on kõrged, toad on suured, putukaid pole, internetiühendus on superhea, kütusekulust kahju pole, bussiga, mis pole ääreni täis, saab linna sõita, miks mitte. Aga sellepärast ma ju ütlesingi, et mina arvan nii. Mul mitu koolikaaslast elavad maal ja mõned peavad isegi loomi, saavad suurepäraselt hakkama ja naudivad seda.

Kirjeldasid minu eluolu. Kui putukad välja arvata…kes on ju samuti toredad! Eile veel nägin liblikat ringi tiirutamas ja uimast mesimummi. Muru niites kohtab aga tirtse, kes niidetavalt rajalt ettenägelikult kõrvale hüppavad. Lisaks kärnkonnade ukerdavad miniversioonid.. Nemadki tuleb kõrvale tõsta. Vist veel nii pea külmaks ei lähe: isiklike loodusvaadete põhjal 🙂

Elan linnast 8 km “kauguses”. Mets on ümberringi. Vesi, dush ja kanalisatsioon on elementaarsed. Et on ka naabrid ümberringi, meeldib mullegi väga! Loob turvatunde.

Hommikumantlite väel käiakse siin samuti ringi. Nii on mulle ka hästi teada, et naabrimehel on tumesinine hommikumantel. Naiskal tumepunane.

Nende eelkäijal (kellelt maja ostsid) oli kombeks garaazhi ees õllekest libistada (naise silma alt eemal). Tal oli musta tooni hommikumantel ja istus madalal pingil, jalad laiali…kellapark õieli :S Emaga ikka naersime, et vaat siis vigurivänta! 🙂

Meie olema maavanaema ja -isa, sest kolisime kümmekond aastat tagasi Tallinnast maale, kus elu odavam ja mugavam ning et sõltuksime vähem teiste inimeste tujudest või arvamustest. Ka oli soov rohkem isemajandavaks saada ja vähem sõltuda hinnatõusudest jne.

Meie lastel olid maavanaemad, aga suviti. St need vaavanaemad ehk meie emad elasid talvel linnas. Minu ema üüris endale igaks suveks suvila, alati samasse kanti, tavaliselt üht mitu aastat järjest. Mehe vanematel oli suvila. Minu enda maavanaema elas tegelikult väiksemas linnas, aga ta maja oli jõe ääres, vaiksel tänaval – minu jaoks oli see maa. Teine vanaema elas veel väiksemas linnas ja neil oli keset kortermaja hoovi kogu maaelu lehmast kanade, partide ja hobuseni.

Minul oli maavanaema ja linnavanaema. Maavanaema elas küll vaid 20 km Tartust, kuid lähim naaber oli ca 200 m. Korralik viljapuuaed, aiamaa. Loomad. Mäletan, et vanaema ja vanaisa päev algas väga vara. Loomade talitamine ning lehmade lüpsmine. Vanaema oli väga töökas, kordagi niisama ei istunud ajaviiteks. Poes käidi harva, sest kogu toit tuli oma aiast-laudast. Mind ei pandud kunagi ühtegi tööd tegema. Vanaisa ütles, et laste töö on mängimine.

Linnavanaema oli pannkoogi-vanaema. Selline soe ja armas linnaproua.

Praegu võin öelda, et olen maavanaema. Mul pole küll loomi (isegi kassi mitte), elan Lõuna -Eesti metsade vahel. Suur aed on küll. Töö on õnneks olemas. Lapselapsed käivad hea meelega külas, kuigi mu elamine pole pooltki nii mugav kui nende kodu. Üle paari päeva ei saa neid vaadata töö tõttu. Pensionini on väga palju aega veel.

Igaüks, kes maavanaema sooviks, saaks ise midagi ära teha. Minna maale, ja ega kaua enam aega ei võtagi, kui lapselapsed sünnivad ja saadki ise olla see maavanaema. St saad ise asju muuta ja teha nii, et sinu lastelastel oleks  see kunagine maavanaema.