Mina ka ikka jälgin endiselt siinseid grupi postitusi, facebooki grupiga pole veel kiirustanud liituma ja ei teagi kas plaanin seda teha ( kui siis ehk väiksemaga)
Meil sai 12nädalat täis, enesetunne on võrreldes teistega ilmselt üpris ok. Naeran ikka, et iga päev kerge pohmaka tunne 🙂 🙂 Uuel nädala alguses KV.
Minul tekkis paanika üks päev seoses veritsusega. Mingil põhjusel ajas tavapärasest veel sagedamine wc-sse. ( pea iga 10 min tagant) Ja ühel hetkel oli ehmatus suur kui paberile jäi veritsust, millele ei eelnenud mingeid kõhuvalusid või teistmoodi tunnet. Ülepingutanud ka ei ole, oma kiire elutempo juures olen üritanud aja nii maha võtta. Mõtlesin, et ootan veidi ja vaatan kas veritsus jätkub enne kui EMOsse torman. Hoiatasin veel kaaslastki, et olgu valmis ehk on vaja emosse veel minna..ja öösel pool 5 paiku ärkasin taas sellise tundega nagu miskit lekiks ja ei eksinud. Taaskord pühkides verine, aga see ka kõik.
Hommikul helistasin kohe ämmakale, kes kindluse mõttes kutsus vastuvõtule. Elu pikim hommik, kord üritasin end rahustada teisel hetkel käisid jälle kõiksugused mõtted peas. Vastuvõtul olles lamasin, ämmakas aina otsis ja otsis uh-s beebit. See pikk vaikus ja ei ühtki sõna..jõudsin juba mõelda, et noo niii vist pole hästi. Lõpuks ütles ämmaemand, et millegi pärast on pilt nii udune ja ei suuda beebit leida, kuigi VIST süda lööb. Käisime kindluse mõttes ka teises UH-s..Ohh ja see kergendus kui ta ütles , et “oi näed, see beebi tunneb end siin küll väga hästi ja mugavalt. Beebiga on küll kõik korras” Veritsuses põhjust ta seletada ei oskand, seda lähen uuel nädalal täpsustama. Vähemalt kergendus seegi, et kõik korras. Muidu oleksin terve nädalavahetuse närveerinud, et äkki on rasedus peetunud või miskit halvasti.
-mukkel-