Ma ei teagi, kust alustada. Kirjutan siia, sest mul pole mitte kellegagi sellest rääkida. Olen mehega suhtes 20 aastat, abielus 15 aastat. Meil on ka kaks vahvat last (12 aastane ja 5 aastane). Lapse isa on tore, igati abiks lastega ja kodutöödes. Majanduslikult saaksime ka eraldi hakkama mõlemad. Mehel oma väike ettevõte, rikkaks ei saa aga toidab ära ning mina töötan juba aastaid kohvikus juhatajana. Ma ei ole oma mehega õnnelik, me elaks nagu korteri kaaslastena. Ma olen palju maininud talle, et me peaks koos midagi ettevõtma. Käisin eelmise aasta suvel hispaanias reisil töökaaslasega, mõtlesin ehk see aitab ja tekib igatsus. Pigem tekkis tõrge koju tulemisel ja pikendasin reisi paari päeva võrra. Ma ei suuda selles suhtes olla enam. Olen mõelnud ka kõrval suhtele. Tõesti üks mees tundub väga sümpaatne ja tahest tahtmata mõtted temal
Teema: Masendus
Kõik sõltub sellest, kui suur on miinimumelatis. Kui ~300€, nagu praegu, saaksid muidugi “üksi hakkama”, sest mees peaks ju 500-600€ lisaks plekkima. Kui 150€, nagu on plaanis, siis küsiksid, kas tasub jätkata korterikaaslastena või üks laps mehele, teine endale.
Kahjuks ei muutu midagi enne, kui ise ei muuda. Mina lõpetasin samasuguse suhte sest elame elus vaid korra ning masenduses veedetud aastaid tagasi ei anta
Kuula oma südamehäält. See ütleb kõige õigemini.
Muidu aga, kui see tõesti liba pole, siis absoluutselt ei soovita nii detailselt ja üksikasjalikult oma elu kirjeldada. Siin teemaalgatuses on juba nii palju asju ära mainitud, et tuttaval väga lihtne ära tunda. Ja võib ka su meheni see jutt kosta, kuidas mingi teine mees on sümpaatne ja temast mõtled. Võib-olla ongi asi pigem selles teises mehes, miks senine kooselu nii vastumeelne tundub.
.
Aga mõned mehed ongi passiivsed? Kas on siis raske sul ise organiseerida midagi teile kahele? Osta üllatusreis või pisike puhkus. Rääkige omavahel, selgita, et sulle on tähtis, et saaksite midagi koos teha. Leppige kokku, et teete 1 x ndl midagi ainult kahekesi. Proovi seda teha nii, et ei nääguta, vaid räägid enda perspektiivist ja läbi tunnete, a la “ma tunnen end üksildasena, a la, mulle oleks oluline, kui me sinuga…”.
Soovitan ka sellist raamatut teile mõlemale “armastuse 5 keelt”, peaksite hakkama mõlemad paremini teineteise soove mõistma.
Argipäev ja rutiin on jama, aga usu mind, võid kunagi oma otsust kibedasti kahetseda. Vähemalt proovi enne tõsiste otsuste tegemist ja räägi mehega südamest südamesse, lihtsalt mitte virinaga.
Loodan, et jääte ikka kokku!
Ise mõtled ka teisele mehele pidevalt
Vat ei mõtle. Polegi meest. Oleks väga tore küll, kui oleks kellelegi mõelda.
Suhtes olles mõtlen ikka oma mehele.
Miks hakkatakse kohe elatisest rääkima? Ei ole kindlalt plaanis hakkata mehelt hiiglama summasi välja nõudma. Pigem loodan, et mees hakkaks ajaliselt panustama lastesse. Ega ma selle raha eest neile uut isa ei saa osta. Muidugi mõne suurema ostu puhul ei välistaks abi palumist.
Ja see ei ole liba teema. Kahjuks mehega selline olukord juba pikemalt. Süütunne ka päris suur, füüsiliselt ma jah ei peta aga vaimselt juba pikemat aega.
Miks sa arvad nagu kõrvalsuhte mees hakkab sinu lapsi kasvatama ja tahab üldse sinuga kooselu? See on täpselt sedasi, sina lõpetad suhte ära ja tema vopsti leiab hoopis uue naise ja sul pole üldse midagi. Teiseks, kas sa ei arva et sinu lapsed ei hakka sind vihkama, sest sina lõhud ära nende perekonna kuna sul on masendus ja sa ei ole õnnelik?
Lapsed heidavad sulle seda surmani ette, olen kindel. Kolmandaks miks sa midagi oma suhtega siis ette ei võta peale rääkimise? Miks nii palju perekoolis räägitakse, aga tegusid ei järgne? Ootate, et alati mees kõik ära teeks? Tehke ise oma õnneks ka midagi.
Aga libateema on see raudselt, sul on sama käekiri mis enamustel teemadel.
Rääkige omavahel, selgita, et sulle on tähtis, et saaksite midagi koos teha. Leppige kokku, et teete 1 x ndl midagi ainult kahekesi.
Selgita, mida siis naine kahekesi sedasi mehega teha tahab, ega ometi mitte seksida või siis ikka pajatada suhtest a’la mis sina mees arvad sellest ja tollest ja siis mees on kimbatuses, sest mida sellistele pärimistele ikka vastada. Kui naine tahaks seksida, siis andku mehele märku, vaevalt ta ära ütleks.
Kui naine tahab mehe poolseid kiitimisi, siis peaks midagi selleks ka tegema, no muidu kuidas sa kiidad teist kui teine lihtsalt on. Kiida mind, märka mind – aga mida? Kas naine on seksikamalt riides, ahvatlem, vähem tõrjuvam? Alustage päris asjadest mitte mingist “rääkimisest” – nagu pubekad, me peame oma suhtest rääkima…
Muidugi on, mida sa valetad?
Vaimukas, aga kahjuks pole. Unistan pikalt juba sellest, et oleks, aga vat ei ole. Nii et kadestan neid, kellel üldse mingist mehest mõelda on. Pole isegi silmarõõmu, vot.
Selliseid teemasid lugedes on alati samad küsimused. MIKS ei saa asjaosalistega rääkida! MIKS ei räägi oma mehega?
Naised pidid olema kõvad rääkijad ja mehed pidid vait olema. Ju see naine on tegelikult mees.
Ma ei teagi, kust alustada. Kirjutan siia, sest mul pole mitte kellegagi sellest rääkida. Olen mehega suhtes 20 aastat, abielus 15 aastat. Meil on ka kaks vahvat last (12 aastane ja 5 aastane). Lapse isa on tore, igati abiks lastega ja kodutöödes. Majanduslikult saaksime ka eraldi hakkama mõlemad. Mehel oma väike ettevõte, rikkaks ei saa aga toidab ära ning mina töötan juba aastaid kohvikus juhatajana. Ma ei ole oma mehega õnnelik, me elaks nagu korteri kaaslastena. Ma olen palju maininud talle, et me peaks koos midagi ettevõtma. Käisin eelmise aasta suvel hispaanias reisil töökaaslasega, mõtlesin ehk see aitab ja tekib igatsus. Pigem tekkis tõrge koju tulemisel ja pikendasin reisi paari päeva võrra. Ma ei suuda selles suhtes olla enam. Olen mõelnud ka kõrval suhtele. Tõesti üks mees tundub väga sümpaatne ja tahest tahtmata mõtted temal
Jäta lapsed mehe juurde ja mine ela 1 kuu üürikorteris. Praegu on jube hea mõelda, et oh, küll üksi on hea. Aga tegelikult vahid sa juba uue suhte järgi, mis kohe kohe on samasuguses seisus. Vaja on leida see õnnnelikkus, mis ei sõltu suhtest ega lastest ega heaolust. See õnnelikkus, mis on olemas koguaeg. Ja siis kõik muu annab sellele seisundile juurde, mitte ei ole seisundi põhjuseks. Eksole muidugi on üksi parem? seda saab rääkida inimene, kes teab, mis on üksi elamine. Oled sa üldse üksi elanud? Mine üheks kuuks ja proovi järgi.
Selliseid liblikapüüdjaid on ilm täis, otsivad aina oma sinilindu ja suurt hingematvat armastust. Selle järele õhates raiskavad oma elu ja tallavad enda ümber olevad lilled ära. Olen kõrvalt näinud ka mitut sellist juhtumit, kus naine ei “ole ikka piisavalt õnnelik”. Ühel juhul kolis niisama ära, sest “tal oli igav”, see elab nüüd kord ühega, kord teisega, mõnega kuu, mõnega kolm, lapsed on isaga ja juba häbenevad seda ema, teine läks mingi välismaalasega kaasa, aga tuli aasta pärast, kui selgus, et sellel polnudki naftaväljasid, tagasi. Mees oli seks ajaks leidnud uue naise ja juba laps ka tulekul, nõnda see vananev naine siis ihuüksi oma saatust nutab. Selliseid näiteid on mul veel, ei viitsi neid kõiki siia ümber kirjutada. Muide, ka meestest on samu lugusid rääkida, aga need enamasti lasevad nagu oravad rattas uute naiste tittede ümber, ise tahaks vaid rahus õhtuti oma hobidega tegeleda ja magada, ka pole tore. Jah, elatakse vaid üks kord, kuid eksida võib korduvalt. Mõnikord nii, et ei jõua ära kahetseda.
Kirjutan siia, sest mul pole mitte kellegagi sellest rääkida.
Kuias pole kellegagi rääkida. Mehega pead sellest rääkima! Mis tema selle peale kostad, kui arvad, et sa ei taha puhkuselt enam koju tulla ja võiks kas eraldi elada või avatud suhtes edasi elada, sst lastel ehk ikka tore, kui mõlemad vanemad kodus elavad.
Seda kõike räägi oma mahega. Ja siis koos otsustategi, kas edasi koos või eeraldi.
Ma ei teagi, kust alustada. Kirjutan siia, sest mul pole mitte kellegagi sellest rääkida. Olen mehega suhtes 20 aastat, abielus 15 aastat. Meil on ka kaks vahvat last (12 aastane ja 5 aastane). Lapse isa on tore, igati abiks lastega ja kodutöödes. Majanduslikult saaksime ka eraldi hakkama mõlemad. Mehel oma väike ettevõte, rikkaks ei saa aga toidab ära ning mina töötan juba aastaid kohvikus juhatajana. Ma ei ole oma mehega õnnelik, me elaks nagu korteri kaaslastena. Ma olen palju maininud talle, et me peaks koos midagi ettevõtma. Käisin eelmise aasta suvel hispaanias reisil töökaaslasega, mõtlesin ehk see aitab ja tekib igatsus. Pigem tekkis tõrge koju tulemisel ja pikendasin reisi paari päeva võrra. Ma ei suuda selles suhtes olla enam. Olen mõelnud ka kõrval suhtele. Tõesti üks mees tundub väga sümpaatne ja tahest tahtmata mõtted temal
Jäta lapsed mehe juurde ja mine ela 1 kuu üürikorteris. Praegu on jube hea mõelda, et oh, küll üksi on hea. Aga tegelikult vahid sa juba uue suhte järgi, mis kohe kohe on samasuguses seisus. Vaja on leida see õnnnelikkus, mis ei sõltu suhtest ega lastest ega heaolust. See õnnelikkus, mis on olemas koguaeg. Ja siis kõik muu annab sellele seisundile juurde, mitte ei ole seisundi põhjuseks. Eksole muidugi on üksi parem? seda saab rääkida inimene, kes teab, mis on üksi elamine. Oled sa üldse üksi elanud? Mine üheks kuuks ja proovi järgi.
Mis ema sa oled kui sa jätad 5 aastase lapse üksi? Kas endal ei ole nii imelik nii perevaenulikku juttu ajada, isekalt lähen kuuks ajaks lihtsalt minema? Sul vist pole endal lapsi…
Ma ei teagi, kust alustada. Kirjutan siia, sest mul pole mitte kellegagi sellest rääkida. Olen mehega suhtes 20 aastat, abielus 15 aastat. Meil on ka kaks vahvat last (12 aastane ja 5 aastane). Lapse isa on tore, igati abiks lastega ja kodutöödes. Majanduslikult saaksime ka eraldi hakkama mõlemad. Mehel oma väike ettevõte, rikkaks ei saa aga toidab ära ning mina töötan juba aastaid kohvikus juhatajana. Ma ei ole oma mehega õnnelik, me elaks nagu korteri kaaslastena. Ma olen palju maininud talle, et me peaks koos midagi ettevõtma. Käisin eelmise aasta suvel hispaanias reisil töökaaslasega, mõtlesin ehk see aitab ja tekib igatsus. Pigem tekkis tõrge koju tulemisel ja pikendasin reisi paari päeva võrra. Ma ei suuda selles suhtes olla enam. Olen mõelnud ka kõrval suhtele. Tõesti üks mees tundub väga sümpaatne ja tahest tahtmata mõtted temal
Jäta lapsed mehe juurde ja mine ela 1 kuu üürikorteris. Praegu on jube hea mõelda, et oh, küll üksi on hea. Aga tegelikult vahid sa juba uue suhte järgi, mis kohe kohe on samasuguses seisus. Vaja on leida see õnnnelikkus, mis ei sõltu suhtest ega lastest ega heaolust. See õnnelikkus, mis on olemas koguaeg. Ja siis kõik muu annab sellele seisundile juurde, mitte ei ole seisundi põhjuseks. Eksole muidugi on üksi parem? seda saab rääkida inimene, kes teab, mis on üksi elamine. Oled sa üldse üksi elanud? Mine üheks kuuks ja proovi järgi.
Parim soovitus ses olukorras üldse. Proovi veidi aega olla üksi.
Inimesed meie ümber on täpselt nii vastikud, kui vastikuteks me neid mõtleme. Mis õigus on sinul teise inimese elu ära rikkuda, kuna sina oled ta endale nii vastikuks mõelnud? Ta on su laste isa. Ta on teie kõrval, ei ole teid reetnud. Nüüd tahaksid sa ta elule kriipsu peale tõmmata ja seetõttu, et sina seda teed, on ta automaatselt süüdi ja võlgu, peaks hakkama elatist maksma jne., samas ka end kuidagi elatama. Kujutad sa üldse ette, kui raske on kahe lapsega üksi? Jah, üksi, sest isa ja laste vaheline kontakt võib katkeda. Võib ka mitte. Aga varem või hiljem leiaks mees vast ka uue naise, ja seal on kaks varianti- talle kas meeldivad sinu lapsed või ei meeldi. Samuti võib sinu uuel unistuste printsil olla sinu laste suhtes oma arvamus.
Tahad terve psüühhikaga lapsi, pöörduge perenõustaja poole. Lõhkuda jõuab alati, liita mitte. Kiirusta.
Teemaalgataja võiks olla vabalt minu mehe eksabikaasa. Mehe eks jättis mehe maha kuna too oli igav. Mees läks üürikorterisse, kuu aja pärast kohtus minuga. Millegipärast oli mehe eks tige mu peale, ütles mulle, kuidas ma olen abielu lõhkuja. Muidugi ses osas oli tal õigus, et abielu nad lahutasid ja kokkuvõttes tehti mind maailma ees süüdlaseks. Mehe eks leidis ka uue mehe, kellega ta lapse sai ja varsti lahku läks. Nüüd on siis kahe lapsega üksi. Ma olen selle igava, paksu ja kiilaka mehega õnnelik, mulle oligi vaja stabiilsust. Ütlen otse, et olen suht raske iseloomuga naine ja mehe eksiga ma ühtki sõna ei räägi. Mõtle, kas soovid sellist naist oma ellu nagu mina. Kas oled valmis suhtlema või siis mitte suhtlema oma mehe uue naisega, kes on tõeline tulehark. Kas oled nõus oma lapsed saatma isa juurde, kus elab tulehark? Jätad oma mehe maha, aga tulevad uued probleemid. Kohtud mõne eluvennaga, kes sind lihtsalt ära kasutab. Kui sul on hea mees, kes hooliseb sinu ja su laste eest, siis hoia teda. Mina olen väga rahul, et mehe eks otsustas mehe maha jätta, aga ma ei saa aru, kui loll üks naine sai olla. Selline mees maha jätta nagu minu mees.
Ma olen seda näinud, kuidas hoolivast isast saab lahku minnes kuuvarjutus. Meestel nimelt hakkab kohe ego mängima stiilis mina maksan elatist, mina võin teha ja olla kuidas tahan. Seega, praegu ma seda suhet laste nimel ei lõhuks. Võib olla hangiksin kõrvalsuhte.
Peate mehevahetuse tegema siin kõrvalteemas oleva naisega, kus naine tahab saada last, kuid 7a noorem mees mitte. Su mees tundub pereloomiseks hea materjal, lase ta vabaks ja et ta saaks eluga edasi minna.
Selliseid teemasid lugedes on alati samad küsimused. MIKS ei saa asjaosalistega rääkida! MIKS ei räägi oma mehega?
Normaalselt mõtleval inimesel küll selliseid küsimusi ei teki.
Sellepärast need teemad ju ongi, et inimesed on suhtlemispuudega. Kui nad oskaks suhelda, poleks ka selliseid teemasid.
Sinu jaoks võib see rääkimine olla mingi normaalne asi, aga teise jaoks ei ole.
Kas nende ema pole piisavalt seda õpetanud või pole esimene peigmees piisavalt rääkinud, mida iganes.
Ja siis nad tulevadki siia ja teevad neid teemasid.
Minuarust täiesti normaalne.
Ma ei teagi, kust alustada. Kirjutan siia, sest mul pole mitte kellegagi sellest rääkida. Olen mehega suhtes 20 aastat, abielus 15 aastat. Meil on ka kaks vahvat last (12 aastane ja 5 aastane). Lapse isa on tore, igati abiks lastega ja kodutööde.
Eee, masendus?
Supinahk, mitte naine. Kes sind, mitme lapse ema, ikka tahab?
Normaalselt mõtleval inimesel küll selliseid küsimusi ei teki.
Sellepärast need teemad ju ongi, et inimesed on suhtlemispuudega. Kui nad oskaks suhelda, poleks ka selliseid teemasid.
Ma räägin kuidas meie peres see asi käib:
Mina räägin enda jaoks olulisest probleemist. Mehe tähelepanu hajub juba poole teksti pealt, sest talle tundub see teema nii väheoluline, ta nagu sisimas ei suuda kuidagi aru saada, et ma tõsiselt ka mõtlen seda mingi olulise probleemina. Seejärel ma kirjutan mehele pika kirja, küsin, et mul oleks vaja vastust, et oma edasisi plaane teha, kas äkki me peaksime eraldi jätkama. Mees hoiab sel teemal suu kinni, kui näeb, et olen tõesti pisarais ja õnnetu, võtab ümbert kinni. Aga ühtegi sõna ei vasta, mitte ühtegi. Vahel, kui ta siis pikalt vaagides asja enda jaoks läbi mõtleb, siis u. mõne nädala pärast ta mõneks ajaks muudab end, katsub veidi minu soovidega arvestada, aga ei räägi sõnagi. Lihtsalt keeldub ja kõik. Muudel teemadel, räägib küll, aga sellistel emotsionaalsetel teemadel vajutab suu kinni ja vaikib. Mõnes asjas on muutus olnud pikaajaline, mõnes asjas tuleb kogu stsenaariumit korrata iga paari aasta järel. Meie suhtlus minule olulistel valulistel teemadel käib sellise tumm-mänguna.
Ma ei teagi, kust alustada. Kirjutan siia, sest mul pole mitte kellegagi sellest rääkida. Olen mehega suhtes 20 aastat, abielus 15 aastat. Meil on ka kaks vahvat last (12 aastane ja 5 aastane). Lapse isa on tore, igati abiks lastega ja kodutöödes. Majanduslikult saaksime ka eraldi hakkama mõlemad. Mehel oma väike ettevõte, rikkaks ei saa aga toidab ära ning mina töötan juba aastaid kohvikus juhatajana. Ma ei ole oma mehega õnnelik, me elaks nagu korteri kaaslastena. Ma olen palju maininud talle, et me peaks koos midagi ettevõtma. Käisin eelmise aasta suvel hispaanias reisil töökaaslasega, mõtlesin ehk see aitab ja tekib igatsus. Pigem tekkis tõrge koju tulemisel ja pikendasin reisi paari päeva võrra. Ma ei suuda selles suhtes olla enam. Olen mõelnud ka kõrval suhtele. Tõesti üks mees tundub väga sümpaatne ja tahest tahtmata mõtted temal
Ei mõista, ei saa aru, miks küll inimesed tahavad ära visata oma pere ja 20 aastat kestnud suhte? Mida sa siis elult ootad? Et oleks ikka elu lõpetuseks kärgpere? Jutt nagu 15- aastasel.
Aga teises teemas saan mina sõimata, kui ma ei plaani niipea abielu lahutada, kuigi ma abielus ei ole rahul, sest lapsed on väikesed. Käib ulg, kuidas ma oma elu raiskan ja yolotajad karjas üritavad selgeks teha, kuidas see on õudsalt vale ja kaltslik tegevus, lapsed sind ei täna jne.
Ei jaksa kõige ilmarahva meele järele keegi olla.
Tahab mehega midagi koos teha ning siis läheb töökaaslasega Hispaaniasse. Njah, ka nii ju võib, kuid arvan, et see pole parim lahendus.
Soovitaks taaselustada see tunne, ms teid 2o aastat tagasi kokku tõi ning 15 aastat tagasi abielluma pani. Mida te esimesed 8 aastat (enne lapsi) koos tegite?
Ka meil on kooselu 20 aastat, abielu 7 aastat, poisid juba 19 ja 16 aastased. Tean omast käest, et selle erilise tunde uuesti tekitamisel on kõige raskem esimene samm, edasine läheb juba lihtsalt. Kui tahet on.
Kuigi, mina ilmselt ei oleks 20 aastat koos elanud, kui mees “aitab laste ja majapidamisega”. Pereelu vedamine on siiski paarisrakend, mitte üks teeb ja teine vahetevahel aitab.
Enne lahkuminekut otsige hea pereterapeut. Sarnane olukord, teraapia päästis abielu.
Raiu endale otsa ette (et iga kord, kui peeglisse vaatad, näeksid) – KÄRGPERENDUS ON OKSE!!!
