Mitte, etta paneb enda tehtut tähele, vaid ta on lihtsalt NÄÄGUTAJA. Naised võivad samasugused olla.
Selliseid näägutamisi on lihtsaim mitte isiklkult võtta. Kuigi see on muidugi vahel raske.
Põhjus võib olla näiteks selles, et mees ei tunne, et on sinu poolt piisavalt hinnatud. Sellele on lihtne lahendus. Kui hakkab jälle pihta, siis sa ei hakka kohe kindlasti mitte üles lugema oma tegemisis vaid hakkad teda ülevoolavalt kiitma. “Küll sa oled tubli! Sinu koristatud köök näeb alati nii imeline välja! Söök on imemaitsev! Mida ma küll ilma sinuta teeksin!!!” Oleneb kui mitteirooniliselt suudad seda teha – kas mees saab oma kiitusehulga täis, hakkate koos naerma või ta solvub veelgi rohkem…
Aga teine võimalus on muidugi vastu nähvata. Ma ütleks: “Aga ära tee siis kõike seda koristamist, kui see sul tuju halvaks ajab. Las olla sassis ja räpane, ega me selle kätte ära ei sure. Minul on igasugune motivatsioon kodus panustada sinu näägutamise peale ära kadunud, et las me siis elame natuke sita sees ja vaatmae, mis edasi…”
Enda kallal näägutada ma pikalt ei laseks tõesti. Jalutaks lihtsalt minema sealt kodust ja ööbiks kas ajutiselt või tähtajatult mujal.
Läheduse piiramisest ma ei saa muidugi üldse aru… kas ta siis lükkab su kõrvale, kui sa kallistama või musitama lähed? See on küll sürr.