Teema: Mees räägib meie kodusest elust emaga

Ja sa oled sellest mehega rääkinud, et ei ole okei küla peale pereasju “viia”?
Ma küsiks siis sedapidi, et mitu aastat sa seda kannatanud oled? Kui kohe alguses mehele selgeks ei teinud, et teie pere siseasjad on siseasjad ja neid väljapoole ei viida, siis minumeelest on see nüüd (äkki lausa aastaid hiljem) suhtkoht võimatu. Leppida või ära minna?

Kui mehele jääb ette sinu lapsekasvatuse meetodid ja ta seda küla peale laterdamas käib, siis see on veel hullem.
Mina ilmselt kaaluks sellise mehe mahajätmist, kui ühiseid lapsi ega kohustusi ei ole.

#3267227:

räägiks ka emaga, kui oleks temaga väga lähedased suhted, või õega, kui mul öde oleks. Seega ei näe, miks mees ei tohiks oma elust rääkida lähedaste inimestega, kellega jagada tahab.

On vaks vahet, kas sa räägid emale, et “me eile käisime Mardiga Lindora laadal ja Mattias tegi koolis pahandust ja sai õpetajalt märkuse” või “Kujutad sa ette, Mart kasvatab oma last ikka täiesti valesti, minumeelest on ta ikka üks kehva isa oma lapsele ja ei oska üldse lapsega käituda”.

Räägi aga ära halvusta oma elukaaslast – naist / meest, kellega sa ise oled kooselu valinud.

Kust Sa tead, mida mees räägib? Kas see tuleb kuidagi ringiga tagasi? Mees räägib Sulle, mida ema arvab? Või ämm tuleb õpetama teemal, mida Sina temaga jaganud pole. Mina ka räägin oma emaga mõnikord pereasjadest. Aga ainult seetõttu, et ta on piisavalt normaalne inimene ja tean, et sinna see jutt jääb. Kui ta minu jutu peale kohe kõnealusele pereliikmele kõne teeks, siis oleks see viimane asi, mida temaga jagaksin.

ma tunnen, ma tunnen, ma tunnen ja siis peab keegi teine midagi tegema.. masendav rumalus

Ma kommenteeriks veel.
Elan ise kärgperet, st mehel on lapsed, minul ei ole, meil ühiseid ei ole. Isegi kui ma näen, et laste vanemad võiksid mingeid asju lastele teismoodi õpetada või lapsi teisiti distsiplineerida, ma ei lähe iial seda oma vanematele, ammugi mitte oma õdedele või vendadele laterdama. See on ju reetmine!
Kui ma leian, et midagi võiks olla teisiti, siis ma räägin sellest elukaaslasega otse, mitte ei lahenda pereprobleeme küla peal. Minule on lapsepõlvest saadik tehtud selgeks, et pere sisesed asjad lahendatakse peresiseselt, mitte ei räägita asju küla peale laiali.
Kas tõepoolest need, kes sellist asja pooldavad, tahavad teada küla pealt (ehk siis mehe/naise õelt, vennalt, vanaonult), kuidas tegelikult nad peaksid oma lapsi/kassi/koera/kilpkonna kasvatama, kuidas peaks põrandat pühkima või pesu pesema või voodis kaaslast rahuldama? Tegelt ka, oleksite rahul ja rõõmsad, kui teie poeg/tütar tuleks ja räägiks, et ema, kuule Mati/Kati andis täna lapsele šokolaadi ja õpetas matemaatikat valesti? Tahate, et suguvõsa kokkutulekul teid mingid vanatädide lellepojad vaataksid hukkamõistva pilguga, et te oma lapsi kasvatate nii, nagu neile ei meeldi?

Mis mees see on, kes üldse kodus häirivast miskit kellelegi rääkima läheb? Normaalsel mehel polekski kellelegi rääkida. Normaalne mees hakkaks lihtsalt jooma.

Meil on algusest peale reeglid, millest räägime väljaspool kodu ja millest mitte. Kindlasti ei räägi kellelegi voodielust ja rahast (sh raha probleemidest). Samuti otsustasime pikalt mitte rääkida ühe pereliikme haigusest. Ei kritiseeri mina meest ega tema mind väljaspool kodu. Kui on midagi hingel, räägime üksteisega.
Ei saa aru ka neist naistest, kes oma sõbrannadele meest kiruvad-ise valisid ta ju!

#3267398:

Mõnikord aitab selline murede välja rääkimine, kurmtine,

Kas sa tõega arvad, et mehel on sügav “mure” selle naise endisega saadud lapse arvutiaja pikkuse üle?

Ja siis, kui läheb emale sellest kellama, siis see “mõnikord aitab” isegi sellest murest üle saama…

Sa oled koomik.

#3267398:

Tead, tegelikult sellise suhtumisega inimesed nagu sinul on just kõrgendatud riskirühmas stressi, depressiooni jne suhtes – et mitte midagi ei tohi mitte kellegagi rääkida. Kui on mured, tuleb need enda teada hoida, selle asemel et lähedastelt tuge otsida, arutada jne Imed kõik endasse jne. Sama hästi võiks öelda, et naine, keda mees peksab, peaks selle kõik enda teada jätma, ise ta ju valis sellise mehe…

Ma ei mõelnud et kellegagi ei tohi rääkida vaid et peaks üksteisega ikka kõigepealt rääkima. Ma solvuks ka, kui teada saaks et mees räägib mingist minuga seotud asjast kõigepealt emaga, selle asemel et minuga rääkida. Kui talle teeb miskit muret, peaks ikka kõigepealt minuga rääkima.või ole paarisuhte olemusest valesti aru saanud?

#3267418:

Olen teemaalgataja. Eelmisele kommenteerijale-mehe mure sellistel teemadel on tõesti suur.

Sellisel juhul ei ole see mitte arvutiaja pikkus oluline, vaid midagi muud.
See “arvutiaeg” (nimetagem seda nii, see on vaid lambinäide) on kattevarjuks mingile muule, plju tõsisemale murele, millest isegi see suss EI JULGE oma emmele rääkida…

Aga noh, anyway, kui ta keeldus sellel teemal vestlusest, siis sellise nö. murtud mehega ei ole mõtet mingil juhul jätkata.
Pane ta näiteks mõttes vanusesse mingi 70+, loll jutt ja mõtlemine süveneb eksponentselt ja siis selline seniil ajab su täiesti hulluks ära…
Mingit rahulikku koos vananemist pole juttugi, et oleks.

Ma saadaks ta kellegi teise närve rikkuma.

P.S. To kägu 14:12. Mõtle ja tule oma jutuga uuesti.

#3267223:

Mees on aastaid kurtnud emale, kui meil suhtes keerulisemad ajad ja tülid.

Sa käi ämmale mehe kohta kaebamas.

Mina räägin ka oma emaga asjadest, mis mind minu mehe puhul närvi ajavad. See on väga hea meetod oma frustratsioon kusagil lahti rääkida. Me mehega tegelikult peaaegu üldse ei tülitse, ütleme üksteisele, kui oleme eriarvamusel, kuid tülli ei lähe. Ema on mul diskreetne ja kusagil edasi seda ei räägi. Mina aga olen pärast rääkimist maha rahunenud, saanud tõdemuse, et ka minu isa on umbes sama moodi käitunud, mehed ongi mehed, rahunen maha ja olen taas oma mehele hea naine. minu mehe reputatsioon mu ema silmis on ikka veel piisavalt hea. Keegi lähedane võiks ju olla kellega saab suhteprobleemidest rääkida. Rääkides kaob probleemist pool kusagile ära, sest kõva häälega välja öeldes justkui ei tundugi see enam nii suur probleem kui oma peas mõeldes. Ma arvan, et probleem ei ole selles emale rääkimises vaid selles, et ema ei ole diskreetne ja tormab miniale kohe õpetama, kuidas elada. Suhted ämmaga ei saagi superhead olla, kui teil on elust ja asjadest väga erinev arusaam. Isegi kui poeg ei räägiks, mille üle te tülitsete, siis vestluse käigus saab ju see erinev maailmanägemus ikka selgeks.

#3267264:

Tegelt ka, oleksite rahul ja rõõmsad, kui teie poeg/tütar tuleks ja räägiks, et ema, kuule Mati/Kati andis täna lapsele šokolaadi ja õpetas matemaatikat valesti? Tahate, et suguvõsa kokkutulekul teid mingid vanatädide lellepojad vaataksid hukkamõistva pilguga, et te oma lapsi kasvatate nii, nagu neile ei meeldi?

See oleks ilmselt probleemiks siis, kui ma ei oleks oma tegevuste õigsuses veendunud. Aga miks teha midagi risti vastupidi oma mehe soovidele, kui isegi ei ole ise veendunud, et see on mõistlik tegu? Minul ei ole kunagi olnud probleeme toetada oma valikuid ka vastavate argumentidega ja öelda “lehmalellepojale”, et aitäh arvamast aga mina arvan teisiti. Leian, et lapsi kasvatada nii kaheldaval pinnal, et ma ei julge seda kasvatusmeetodit isegi üldsuse ees kaitsta, ei tasu. Kui ma õpetan matemaatikat valesti, julgen seda ka tunnistada, iseenese üle naermine ei ole minu jaoks probleem.

Tegelikult oma ema ongi minu pere ja lähiringkond. Peaasi on arutada neid asju kellegagi, kes on üldjoontes arutluse all oleva lähedase inimese suhtes heasoovlik. Hoopis teine asi on see, kui arutad privaatseid asju kellegagi, kes ongi juba sinu partneri suhtes vaenulik ja võib infot kurjasti ära kasutada. Võibolla teemaalgataja mure ongi see, et privaatseid asju arutatakse juba ette vaenuliku osapoolega. See tõepoolest ei ole ok.

#3267223:

Mees on aastaid kurtnud emale, kui meil suhtes keerulisemad ajad ja tülid. Peamiselt lastekasvatuse teemal ja eelkõige minu “valest” lapse kasvatamisest, kes on minu eelnevast kooselust. Kodune kasvatus on meil olnud erinev ja seega ka väärtushinnangud. Siiski tunnen, et see ei ole õigustus meie asju arutada päritoluperega (vahel kaasatakse ka õde, vend). Tunnen, et mees on rikkunud niimoodi käitudes minu suhted tema perega ja võtnud võimaluse hoida sooje suhteid. Mida teeksite antud olukorras? Hetkel tunnen ise, et
lahendust ei ole peale mehe otsuse võtta vastu muutus.

Julged teha-julged ka tunnistada. Ju sa puhas pole, kui kardad suhteid rikkuda mingi jutu pärast, mis sinu kohta räägitakse.
PS: Väga armas, et mees oma perega nii lähedane on, müts maha.
PPS: Tulebki rääkida teiste inimestega, et saada ka teistsuguseid arvamusi peale kallutatud asjaosaliste.

Mees tuleb koju ja ütleb. Kallis naine. Ma arutasin oma ema ja õega ja me otsustasime, et poiss võib arvutit kasutada 15 min päevas.

Kuidas see teile kõlaks?