Hea teemaalgataja. Sul on selles mõttes hästi, et mehe laps on juba 14, mitte enam 4 :-). Saan Sinust aru selles mõttes, et mehega koos elama hakates sa eeldasid, et lapsi kasvatab nende ema. Seega jah, kindlasti on Sinu maailm kõikuma löödud. Minu otsus Sinu olukorras sõltuks suuresti sellest, milline on mehe tütar ja Sinu suhted temaga. Kui on normaalne laps, siis võiks ju üritada. Kui tõsiselt probleeme teismeline, siis ma ilmselt lahkuks. Mul on endal 14 aastane tütar. 14-aastasega on olme mõttes üsna vähe muret. Enamus aega on ta toimetab oma tegemisi oma toas ja ei vaja pidevat tähelepanu. Pesen tema pesu ja kutsun sööma kui söök valmis, aga ta oskab ka ise külmkapi ust avada ja sealt toitu võtta. Teda võib koju üksi jätta jne. Seega 14-aastane pole 4-aastane, kellega kooselamine on 24h töö. Kindasti aga lepi mehega kokku, et kasvatusküsimused (mis kellani väljas ollakse, kelle poole külla minnakse , millal õpitakse jne) lahendab mees tütrega omavahel. No et ei tekiks tülisid stiilis, et \”laps on kadunud, sest sina lubasid ta öösel õue\” või \”laps sai halva hinde, sest sina ei sundinud õppima\”
Teema: Mees tahab 14-aastase tütre meie juurde elama võtta
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See, et laps ei saa enam kunagi tagasi minna pole päris tõsi. Kui lapsele ikka ei sobi, siis saab alati tagasi minna. Isegi kui see natukene asjaajamist vajab.
[/tsitaat]
Küsimus ei ole selles, et tagasi ei saaks minna või vajab see asi natuke asjaajamist, vaid lapse enda tunnetes ja suhtumises. Selleks peab ikka tugev isiksus olema, et endale tunnistada, et ei läinud läbi ja tahaks tagasi ema juurde.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Teiseks, mehele ütled kohe, et see on TEMA laps, TEMA vastutus ja sina tegeled sellega ainult niipalju, kui ise heaks arvad. [/tsitaat]
Jälle üks Kägu, kes ei vaevu teemat lugema vaid hakkab kohe paugutama. Teemaalgataja ju ütleb, et mees pikalt kodus eemal ja laps jääks tema vastutada.
Ja kergem on pisikesi potitada kui teismelisega (kelle jaoks ta on tegelt mittekeegi) hakkama saada.
Teemaalgataja pöördugu mehe poole oma jutuga ja siis rääkigu meile ka mida mees ütles.
kui nüüd selle naise vastutuse ajal lapsega midagi juhtub….nt jääb vahele suitsetamisega või rasestub või ei tule ööseks koju…
kes siis vastutab? kas lapse emal on võimalik hakata süüdistama uut naist selles, et ta ei vastuta piisavalt lapse eest?
ma võiks käia mehe lapsega kinos või hoolitseda ta eest küll, pesta pesusid masinaga ja aidata õppida, kui oskan aidata. aga ma ei tahaks seda vastutuskoormat võtta. eriti kui mõlemad vanemad on elus. ma peaks ju järgima ema reegleid lapse kasvatuse osas. aga kui meil on erinevad seisukohad lapsele esitatavate nõudmiste suhtes?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kui nüüd selle naise vastutuse ajal lapsega midagi juhtub….nt jääb vahele suitsetamisega või rasestub või ei tule ööseks koju…
kes siis vastutab? kas lapse emal on võimalik hakata süüdistama uut naist selles, et ta ei vastuta piisavalt lapse eest?
ma võiks käia mehe lapsega kinos või hoolitseda ta eest küll, pesta pesusid masinaga ja aidata õppida, kui oskan aidata. aga ma ei tahaks seda vastutuskoormat võtta. eriti kui mõlemad vanemad on elus. ma peaks ju järgima ema reegleid lapse kasvatuse osas. aga kui meil on erinevad seisukohad lapsele esitatavate nõudmiste suhtes?[/tsitaat]
süüdistamist mina ei kardaks, nu mitte ses mõttes, et keegi tuleb ja nö pahandab minuga, et lasin latsekese rasedaks teha 🙂 see on suva, sest reaalselt ei pane keeegi kätt ette. aga süüdistamise puhul on oht, et heas tahtmises võetakse laps kasida ja hiljem selle sama lapse tõttu saab muidu ilus suhe otsa, kuna see laps mürgitab suhte oma olemasoluga. ja oskavad küll sellised mürgitada – mürgitavad koolikiusamiseg akaaslasi, mürgitavad suhtumisega oma ema-isa-venda jne.
see ongi väga keeruline asi. näitena mäletavad nagunii kõik seda õnnetust, kus ainult 15 aastane tüdruk ellu jäi. kommentaaridest lugesin, et väga paljud küsisid, et mis teeb 15 aastane tüdruk öösel väljas. see oli etteheitev küsimus vanematele.
ma küll ei tahaks, et mind hakatakse sellises olukorras süüdistama. ja süüdistusi tuleb nagu muda, kui olukord on käes.
muidugi, kel üldse mingit süütunnet pole iial tekkinud, see küsib emalt vastu, et kes sellise lapse kasvatas üldse. aga minule läheks küll see süüdistamine hinge ja lapse elu on ka pöördumatult muutunud,kui ta rasestub või invaliidistub. mina kardan sellist vastutust.
ma ei taha, et mu lapse sõbrad isegi öösel meilt koju jala lähevad (nagu on juhtunud minu teadmata). mul on 15 a laps endal.
alati nüüd, kui lapsele sõbrad külla tulevad loen sõnad peale, et nad ei otsustaks öösel liikuma hakata, sest kogu kamp on meie juures ju ka minu vasutusel. või ma muretsen üle?
aga kui juhtub midagi sellise öösel tänaval käiva lapsega, siis on vanemad minult aru pärimas, ma arvan.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]see ongi väga keeruline asi. näitena mäletavad nagunii kõik seda õnnetust, kus ainult 15 aastane tüdruk ellu jäi. kommentaaridest lugesin, et väga paljud küsisid, et mis teeb 15 aastane tüdruk öösel väljas. see oli etteheitev küsimus vanematele.
ma küll ei tahaks, et mind hakatakse sellises olukorras süüdistama. ja süüdistusi tuleb nagu muda, kui olukord on käes.
muidugi, kel üldse mingit süütunnet pole iial tekkinud, see küsib emalt vastu, et kes sellise lapse kasvatas üldse. aga minule läheks küll see süüdistamine hinge ja lapse elu on ka pöördumatult muutunud,kui ta rasestub või invaliidistub. mina kardan sellist vastutust.
ma ei taha, et mu lapse sõbrad isegi öösel meilt koju jala lähevad (nagu on juhtunud minu teadmata). mul on 15 a laps endal.
alati nüüd, kui lapsele sõbrad külla tulevad loen sõnad peale, et nad ei otsustaks öösel liikuma hakata, sest kogu kamp on meie juures ju ka minu vasutusel. või ma muretsen üle?
aga kui juhtub midagi sellise öösel tänaval käiva lapsega, siis on vanemad minult aru pärimas, ma arvan. [/tsitaat]
hästi seletatud, siin on point küll. selise juhtumi puhul oleks kohe vanemad nn kasuemaga kraaklemas, kuigi ise on vanemad lapse sisuliselt hüljanud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kui nüüd selle naise vastutuse ajal lapsega midagi juhtub….nt jääb vahele suitsetamisega või rasestub või ei tule ööseks koju…
kes siis vastutab? kas lapse emal on võimalik hakata süüdistama uut naist selles, et ta ei vastuta piisavalt lapse eest?
ma võiks käia mehe lapsega kinos või hoolitseda ta eest küll, pesta pesusid masinaga ja aidata õppida, kui oskan aidata. aga ma ei tahaks seda vastutuskoormat võtta. eriti kui mõlemad vanemad on elus. ma peaks ju järgima ema reegleid lapse kasvatuse osas. aga kui meil on erinevad seisukohad lapsele esitatavate nõudmiste suhtes?[/tsitaat]
Minu mehe tütar elab poole kohaga meil juba 13 aastat.
Titest peale sai seletamise peale aru, et teatud põhimõtted kehtivad mõlemas kodus, kuid väikesed nüansid on mõlemal pool erinevad.
Ega laps loll pole.
Üksasi on titest peale last kasvatada, teine asi alustada siis, kui kasvatustöö põhimõtteliselt on tehtud. Teismelist ISIKSUST enam ei muuda. Kaldun arvama, et neiul Soomes migid jamad, mille eest soovib põgeneda. Teemaalgatajal soovitan samuti rääkida mehega – kuidas ta toimiks siis, kui teda pildil poleks lapse eest teoreetiliselt hoolitsemas. Ehk on Eestis lapsel ka vanavanemad, kes saaksid isa komandeeringute ajal lapse eest hoolitseda?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Just täpselt. Mina oleksin ka olukorraga nõus, kui mina oleksin lihtsalt selle lapse sõber ja see oleks vabatahtlik. St, et absoluutselt kõik lapse kasvatusega seonduvad probleemid, et teda õigel ajal magama utsitada, otsustada kas ja millal ta tohib külalisi vastu võtta, tema noomimine ja igasuguste kodureeglite järgimise nõudmine ja õppimises aitamine ja trennidesse või mingitele üritustele transportimine oleks ISA POOLT või kui mind ilusti palutakse, siis võin ka aeg-ajalt seda teha, kui mul endal midagi olulist teha pole. Kui aga isa pool ajast komandeeringus, siis oleksin just mina see, kes KÕIGE eest vastutama peaks. Mõlemad vanemad vaataksid siis minu otsa ja muudkui nõuaksid… väga tore :)))[/tsitaat]
Ah ole normaalne, nii ei ole võimalik elada ühe katuse all. Sõpra ju aitad ka või mis sõber see laps nagu oleks? Kui sul mingeidki emainstikte sees on, siis tuleb edaspidine käitumine loomulikult.
Aga sellistel tingimustel ei elaks sinusugusega ükski mees.
On ikka lolle.
Antud juhul pole ju üldse küsimus selles, kuidas teemaalgataja lapsesse suhtub. Küsimus on hoopis selles, et mees tahab teda oma manöövrite tarvis tanki lükata.
See on mehe poolt nii inetu käitumine, et teemaalgataja nördimus MEHE suhtes on täiesti mõistetav.
Ma tõepoolest ei näe, et ta lapsesse halvasti suhtuks. Ilmselt saaksid nad ühe katuse all ilusti hakkama, tingimusel, et peamine vastutus ja hoolitsus jääb õige inimese teha.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]see ongi väga keeruline asi. näitena mäletavad nagunii kõik seda õnnetust, kus ainult 15 aastane tüdruk ellu jäi. kommentaaridest lugesin, et väga paljud küsisid, et mis teeb 15 aastane tüdruk öösel väljas. see oli etteheitev küsimus vanematele.
ma küll ei tahaks, et mind hakatakse sellises olukorras süüdistama. ja süüdistusi tuleb nagu muda, kui olukord on käes.
muidugi, kel üldse mingit süütunnet pole iial tekkinud, see küsib emalt vastu, et kes sellise lapse kasvatas üldse. aga minule läheks küll see süüdistamine hinge ja lapse elu on ka pöördumatult muutunud,kui ta rasestub või invaliidistub. mina kardan sellist vastutust.
ma ei taha, et mu lapse sõbrad isegi öösel meilt koju jala lähevad (nagu on juhtunud minu teadmata). mul on 15 a laps endal.
alati nüüd, kui lapsele sõbrad külla tulevad loen sõnad peale, et nad ei otsustaks öösel liikuma hakata, sest kogu kamp on meie juures ju ka minu vasutusel. või ma muretsen üle?
aga kui juhtub midagi sellise öösel tänaval käiva lapsega, siis on vanemad minult aru pärimas, ma arvan. [/tsitaat]
Mulle tundub, et sa pole vaimselt kõige vastutusvõimelisem lapsevanem nii või naa. Et lausa kommentaarides öeldi? Oh õudust küll.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mulle tundub, et sa pole vaimselt kõige vastutusvõimelisem lapsevanem nii või naa. Et lausa kommentaarides öeldi? Oh õudust küll.[/tsitaat]
see mis kommentaarides, eriti anonüümsetes kommentaarides öeldakse, näitab, mida ja kuidas inimesed mõtlevad.
inimesed saavad kommentaarides ilma näiliselt parem olemiseta öelda seda, mis nad arvavad. nagu näha, ei ole inimesed kuigi sallivad, toetavad ja mõistvad, kui on juhtunud õnnetus vaid otsivad ja kindlasti ka leiavad süüdlase. sest sellist asja ei saa olla, et keegi poleks süüdi. pärast seda, kui neti vahendusel inimestesse on võimalik vaadata, avaneb inimeste mõttemaailmast ausate mõtete inetu pilt.
elatise teema ja astustuse koha pealt. ma küll leian, et mul pole midagi eriti kobiseda, kuipalju isa lapsele elatist maksab, aga kui lapse emaga peaks midagi juhtuma, olib laps isa juurde… selge see. ise olen pagasiga mehe vötnud ja pean ka leppima, kuigi alati ei meeldi…
Lugupeetud teemaalgataja
Tee nii, kuidas õigeks pead:) ma olen olnud selle lapse rollis, kus mu kasuema võttis minud ja mu venda kasvatama, ta tegi enamus kasvatuse.oli ema nii mulle kui vennale, nyyd ma ei tea, kuidas ma nii tänumatu oli vahete vahel, kuid praeguseks olen andeks palunud, et ma olin selline:S
Selgitusse, et isa võttis meid 10 aastat hiljem meid enda juurde elama, muidu oleks meid viidud ema juurest lastekodusse, ema oli sel ajal nii põhjas, kui olla saab. Seda ka et ema ei lasknud meil isaga pea 10 aastat suhelda, vaid kolis pidevalt ja varjas meid kättemaksust, kuna isa ei maksnud emale alimente, kuid see ei ole õige käitumine mu ema poolt tol ajal. Ma olin 2 aastane, kui isa mind viimati nägi,. Ausalt hindad neid naisi ja mehi, kes võtavad elukaaslase lapsi kui omi, samuti kasvatas mu isa ka kasuema lapsi. Siiit arvamus, et tee nii teemaautor,kuidas su sisetunne ytleb sullle, las teised mölisegu , kuid tähtsam on see,mis sa ise tunned.
Vabandan kirjavigade pärast. Parandage,kui vigasid
Seda teemat lugedes tuli mulle meelde \”kartulid ja apelsinid\” ühes osas öeldu: Advokaadid ei võta kunagi omale klienti, kellel on vähemalt 1 teismeline tütar.
Siin on täpselt sama asi, ära võta kunagi meest kellel on teismeline tütar. Tütarde võim käib isast alati üle ja kunagi ei tea millega asi võib lõppeda.
Mina küll 14 aastasena pesu ei pesnud ise (kuna meil oli vaja vett sisse tassida selleks jnejne) aga aitasin pesu kuivama viia, vahel vett vedada. Süüa tegin ammu juba ise. 15 aastasena kolisin kodust välja ja jäin ellu.
mina kardaks samuti seda vastutust. Ma juba pelgaks seda pidevat muretsemist lapse pärast, kui ta liiga hilja koju tuleb, kuigi reeglid majas on teised. Seega kui isa kohal ei ole, peab ju naine sellega tegelema ja reeglite järgimist nõudma- vastasel korral, mis tüdrukust nii kasvab. Ja teismelisega kembelda ja võidelda ja talle aru pähe panna, teda eluks ette valmistada – see on tohutu vastutus !
kui lapsel jällegi järelevaatajat ei ole, siis läheb laps hukka ju.
Johhaidii, minu mees minu lapsed oma hoole alla võttis sõadega, et pole probleem ! ja kui vaja siis hoiab, toidab ja sõidutab kuidas vaja. Ja nii ongi, ma teisugust suhtumisega ma poleks seda meest oma koju lasknud ka mitte. Ja ma ei kujutaks ette, et ma käituks vastupidi. Minu elu ja lapsed on mu mehe elu osa ja minu mehe lapsed on osa minu elust. Nii lihstalt on ja kõik. Miks küll mõned naised sellest nii suurt draamat teevad?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Johhaidii, minu mees minu lapsed oma hoole alla võttis sõadega, et pole probleem ! ja kui vaja siis hoiab, toidab ja sõidutab kuidas vaja. Ja nii ongi, ma teisugust suhtumisega ma poleks seda meest oma koju lasknud ka mitte. Ja ma ei kujutaks ette, et ma käituks vastupidi. Minu elu ja lapsed on mu mehe elu osa ja minu mehe lapsed on osa minu elust. Nii lihstalt on ja kõik. Miks küll mõned naised sellest nii suurt draamat teevad?[/tsitaat]
Johhaidii, sinu mees teadis juba sinuga tutvudes, et sul on lapsed ja sa eeldad temalt täiskohaga isateenust, teemaalgataja seda ei teadnud. Johhaidii, kas sina ka oled kolmandiku kuni poole ajast komandeeringus, lihtsalt lambist eeldades, et mees on samal ajal täiskohaga üksi lapsevanem?
Kui jah, siis johhaidii, sul on 1. mehega rämedalt vedanud, 2. vaene mees. Mitte keegi ei peaks sellist koormat üksi vedama, ammugi aga mitte siis, kui see on teise inimese poolt peale sunnitud, mitte oma valik.
[tsitaat]Seda teemat lugedes tuli mulle meelde \”kartulid ja apelsinid\” ühes osas öeldu: Advokaadid ei võta kunagi omale klienti, kellel on vähemalt 1 teismeline tütar. [/tsitaat]Kuidas tütarde vanemad endale siis õigusabi saavad? Ise esindavad end kohtus vä?
Minult ei ole ükski advokaat küsinud, et kui vanad mu lapsed on.
Üldiselt – õõvastav teema ja õõvastav teema-algataja. Kui armastatud mehel on laps, kel on vaja elamiseks kohta ja peret, siis kuhu see laps peaks tema arust minema?
Mis siis, kui lapse asemel oleks mehe ema, kes enam üksi elatud ei saaks? Jätaksite õue surema?
[tsitaat]2. vaene mees. Mitte keegi ei peaks sellist koormat üksi vedama, ammugi aga mitte siis, kui see on teise inimese poolt peale sunnitud, mitte oma valik. [/tsitaat]Mis koormat, mis sunnitud? Kui ma võtan lapsega naise (või mehe), siis nagu eelevalt kirjutati, saavad tema lapsed meie pere osaks. Kui nad elavad vahepeal mujal, elagu, aga nad ei ole ega saa olla võõrad.
Mul pole isiklikku kogemust ja loodetavasti ei tule ka. Aga mu sõpradel on ja ma ei näe, et keegi väga kempleks selle pärast. Kui ollakse \”teisel ringil\”, siis on sellised kärgpere-asjad paramatud ja loomulikud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Seda teemat lugedes tuli mulle meelde \”kartulid ja apelsinid\” ühes osas öeldu: Advokaadid ei võta kunagi omale klienti, kellel on vähemalt 1 teismeline tütar.[/tsitaat]Ma ei saa ka aru. Kui mu isa peaks näiteks ebaseadusliku parkimistrahvi vms sellise asja pärast kohtusse minema, kas siis tõesti tema käest küsitakse, mis vanuses ja soost lapsed tal on? Ja kas ta jääb esindamata? Täiesti sisutühi avaldus selle \”advokaadi\” poolt.
Üleüldse, mis autoriteediallikas see kartulid ja apelsinid on?
Imelikud inimesed olete siin, piinlik on lugeda. Kumb nüüd olulisem on – kas oma laps või mingi naine, kellega ei olda isegi mitte abielus?!?
Endal see asi minevikus üle elatud – 15a olin, kui tuli teatud põhjustel isa juurde kolida. Vanemad lahutasid, kui olin 9a ning terve see kuus aastat oli mulle isa poolt vägagi selgeks tehtud, et misiganes ka elus ei juhtuks, et mina võin iga kell temaga arvestada ning sisse kolida. Mul oli oma isa maja võti ning mul oli oma isa majas täitsa oma tuba. Kui isal uuel elukaaslasel oleks kasvõi üks kobin minu sinna kolimisel olnud, oleks isa ta hoobilt ka pakkima saatnud. Mis minu meelest on ka ainuvõimalik suhtumine.
Ei tasu võtta endale meest, kellel on juba pere olemas, sest eksnaine lahkub küll mehe elust, aga Õige Mees ei jäta oma lapsi iial. Kui need \”uued naised\” ei suuda leppida ja oma peresse vastu võtta uue mehe lapsi, siis tuleks endale lastetu mees leida. Lihtne ju?! Mina isiklikult ei suudaks meest, kes oma lapsi ei hoia, tõsiselt võttagi.
Ise veel viimaseid kuid lastetu, abielus ning mehel eelmisest suhtest teismeline poeg. Poleks abiellunudki, kui tema last võõraks peaks, minu varsti sündiva lapse poolvend ju. Ja kui peaks juhtuma, et ta tahab meile kolida – koligu! Loomulikult võtan ka mina tema avasüli vastu ning tegelen temaga palju vaja. Oleme üks pere.
eks ole kummaline… laps saab mõelda, et ükskõik mis ka ei juhtuks, võib laps isaga arvestada.
mul keerasid lapsed tülli.
me elame mehega koos. tülitsevatel lastel polegi võimalust midagi muud teha, kui minna oma tuppa, leppida või taluda oma õde.
lahutatud lastel on isegi suuremad võimalused juhtumi \”ükskõik, mis ka ei juhtuks\” korral, minna isa juurde elama.
kui ei saa vennaga läbi, läheb isa juurde. on võimalus. saab arvestada sellega. aga mis teevad need lapsed, kes on tervest perest, sellise juhtumi korral, kui ei saa vennaga läbi? kannatavad 😛
lapsel võimalus valida, kus elada. emal võimalus öelda lapsele, et mine ela siis isa juures, kui kodus vennaga on nii halb koos olla.
kui meie laste tülid kestavad edasi, siis meie peame hoopis psühholoogile pöörduma, kui me ise ei suuda neid üksteiselt taluvaks kasvatada 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas tütarde vanemad endale siis õigusabi saavad? Ise esindavad end kohtus vä?
Minult ei ole ükski advokaat küsinud, et kui vanad mu lapsed on.
Üldiselt – õõvastav teema ja õõvastav teema-algataja. Kui armastatud mehel on laps, kel on vaja elamiseks kohta ja peret, siis kuhu see laps peaks tema arust minema?
Mis siis, kui lapse asemel oleks mehe ema, kes enam üksi elatud ei saaks? Jätaksite õue surema?[/tsitaat]
Mis sellesse viimasesse puutub, siis mina küll töölt ära ei tule, et mehe ema eest hoolitseda. Just seda viimast on nii mõnigi mees enesestmõistetavaks pidanud. Või siis seda, et naine ongi see, kes mehe ema eest hoolitsema hakkab.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Või siis seda, et naine ongi see, kes mehe ema eest hoolitsema hakkab.[/tsitaat]Samal ajal kui mees teiste naistega ringi õitseb, sest oma naine \”on nii igavaks muutunud ja oma välimuse ka käest lasknud…\”
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Johhaidii, sinu mees teadis juba sinuga tutvudes, et sul on lapsed ja sa eeldad temalt täiskohaga isateenust, teemaalgataja seda ei teadnud. Johhaidii, kas sina ka oled kolmandiku kuni poole ajast komandeeringus, lihtsalt lambist eeldades, et mees on samal ajal täiskohaga üksi lapsevanem?
Kui jah, siis johhaidii, sul on 1. mehega rämedalt vedanud, 2. vaene mees. Mitte keegi ei peaks sellist koormat üksi vedama, ammugi aga mitte siis, kui see on teise inimese poolt peale sunnitud, mitte oma valik. [/tsitaat]
Siis tuleb oma suhte üle veidi järele mõelda kui \”ootamatult tekkinud suured lapsed\” on selline tingimus, mis enam ei sobi. Täiskavanud inimene on titt nüüd, kes mõistusega võttes kohaneda ei saa v?
Seda, kuidas keegi meist komandeeringus peab käima hakkama, ei tea küll keegi ette, see ka mõni argument. Homme jääb võibolla mehe ema auto alla ja vajab püsivat hoolt, jätame siis mehe maha, kuna ei teadnud ette, et teda selline koormis ründab?
Nii heas kui halvas…..kuidas keegi sellesse suhtub, ega siin muud pointi polegi.
See, et \”esialgne olukord voib muutuda\” on siililegi selge! Ja nyyd ongi see muutumas… Naita mehele oma postitust, perekoolis seletamine sind ei aita. Teil tuleb mingi kompromiss leida.Kui ei leia, lase jalga, eriti kui sa en lapse juures olekul yleval pidada ei oska!
See, et sa tydruku sealolekuga n6us ei ole, saab lapsele varsti selgeks!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
