Teema: Mehed, kes ei tule kunagi ise leppima

Mul kunagi oli peika, kes oli veel eriti äge selles mõttes, et ta meie kurameerimise algusest peale alati rõhutas, et ma pean ausalt ütlema, kui miski mind häirib või kui ma tahan, et ta midagi teisiti teeks. Iga kord, kui ma seda aga tegin, siis olenemata sellest kui peenetundeliselt või diplomaatiliselt ma oma muret ka ei sõnastanud, siis ta kas solvus minu peale hingepõhjani selle pärast, et ma midagi ütlesin tema kohta ja oli ka mitu päeva vait või leidis hoopis midagi, mida mina valesti tegin et saaks ikka minu peale solvunud ja mitu päeva vait olla, või kui eelnevad taktikad ei töötanud, siis tegi ennast märtriks ja hakkas jaurama, et kuidas ta on ikka jube paha inimene ja ma ei peaks üldse sellisega koos olema.
Ehk et ükskõik, kuidas ma ka ei üritanud, oli tulemus ikka see, et tema oli kannataja ja mina kas siis pidin vabandama või lohutama.
Paar kuud pidasin vastu ja siis vandusin endale, et ei iial enam.
Samas oli see kasulik kogemus, sest nüüd ma oskan rohkem hinnata oma praeguse elukaaslase võimet probleeme normaalselt lahendada. Isegi kui me vahel teineteise peale solvume, siis võtame kuskil 15-20 minutit kumbki maha jahtumiseks ja seejarel räägime asjad selgeks. Ei kujutaks ettegi, et peaks mingeid mitmepäevaseid draamasid kannatama.
Mina sinu asemel jalutaks ausaltöeldes minema, sest vaevalt, et su mees muutub ja mina sellist elu elada ei tahaks, et kogu aeg käid nagu munakoortel ja vaatad, et härra ikka rahul oleks.

Ma arvan, et te koos vähe aega. Loe nartsisisside kohta….Mu mehel oli ka algul vaid see viga. Soovitan põgeneda.

#3216691:

Täpselt samasugune eksemplar kodus.

Eile otsustasin,et ütlen kõik välja mida tema käitumisest minu suhtes üleüldiselt arvan ning tema esimene otsus oli joosta ja “lahutada”.

Pakkis hommikuks oma 7 asja ja kaduski ära,pole aimugi kuhu.

Muidugi pole ta ealeski ise leppima tulnud,kui tema on silmnähtavalt süüdi ka lausa perekonna silmis,pean ikka mina anuma,et normaalne pereelu jätkuda saaks.Lisaks igasugused erinevad solvangud,keelud,manipulatsioon ning kui nüüd aus olla,siis ühtegi sõpra tal ka praktiliselt ei ole,seegi reedab ilmselt inimese olemuse kohta nii mõndagi.

Koos 10 aastat ja ega paremaks suurt ei lähe,temas on tohutu armukadedus,nuhkimiskihk jne. Soov omada,ise samal ajal alandades ja solvate-ilmselt on temas endas suur ebakindlus mida sellega varjutada püüab.See pole küll igapäevane ning on perioode,kus on tal täiesti okei käitumine ja vahel isegi hoolitsev.

Varjutama halvad küljed siiski jäävad ka “headel päevadel”.

Kui ei oleks väikest last,oleksin ammu juba lahkunud ja uue elu üksi ülesse ehitanud.

Lapse olemasolu tõttu mulle see lahutuse mõte ei meeldi,koos on ikka veidi kergem olnud,ka majanduslikult.

Samas närvid on ära söönud küll.

Nagu keegi ennist mainis “nartsissist’.

No kui nii kergelt läks, et pakkis asjad ja lahkuski, siis on sul tegelikult väga vedanud, isegi kui algul tundub raske ja lausa võimatu. Kui asi nii hull on, nagu kirjeldad, on su enda ja lapse heaolu ja tervise pärast lahkuminek ainuõige variant. Kahtlustan aga, et eks mees tule mingil hetkel veel suhtlema ja peate selle lahkumineku üle veel kemplema. Ainus, mida soovitan, on pereteraapia – kui see ka ei toimi, või ei taha seda ette võtta, siis pigem lahutus.

#3216713:

Aitäh teile kommentaaride eest! Enamus teemasid siin Perekoolis selliseks läinud, et hakatakse aiaaugust jahuma ja ühtegi normaalset vastust ei tule, seega tõesti tänulik, et mõistlik arutelu siia alla tekkinud.

Koos oleme me jah vähe elanud – 2 aastat. Lugesin nüüd veidi ka nartsissmi kohta ja kaks suuremat ohumärki sealt välja küll lõid. Esiteks siis see, et ei ole emotsionaalset empaatiat, ehk ta idee tasandil saab aru, et teeb mulle oma väljaütlemistega haiget, aga kuna ise seda ei tunne, siis on suva. Ta tegelikult kohati teeb seda teistele inimestele ka, ma olen seda pidanud alati aususeks ja otsekohesuseks, aga praegu mõtlen, et tegelikult äkki ongi empaatia puudumine.

Teine asi on see, et ei näe tervikut. Ehk siis kas on kõik või mitte midagi. Ja meil koosolemisega ongi täpselt nii – igapäevaselt hoiab, ülistab, kiidab (mitte ainult mulle, aga ka teistele minust rääkides). Ja kohe, kui on minu peale vihane, siis unustab justkui kõik ära (meie head koosolemise ajad, sõnad, mis võis mulle just paar tundi tagasi öelda jne) – samas need sõnad, mis ta vihaga välja ütleb, et ei ole kunagi sellised, mis mind maha teeksid kuidagi (ei sõima, et kole/loll/paks või mis iganes), vaid pigem ongi sellised kommentaarid, mis näitavad, et ta ei hooli üldse selles hetkes. Ja see lööb samuti välja ka muudes valdkondades – ei oska kokkuvõttes näha, et inimesed on oma heade ja halbade isiksusomaduste kogumid ja kui midagi halba kellelgi välja lööb, siis esimese asjana kannab maha.

Samas füüsiliselt vägivaldne ei ole ta kordagi olnud, mingit kontrollivajadust, erilist armukadedust või nuhkimisvajadust tal ka ei ole. Kommenteerija, kes siin ütles, et tema mehel oli ka alguses vaid see viga – millal ja mis veel hiljem juurde avaldusid?

Mingi hetk, kui hakkasin enda soove avaldama ja ei jaksanud enam tema ohkimist, kuidas kõik teised on halvad ja teevad talle liiga, läksid asjad väga hulluks. Solvamises, just sellised, et sa ei saa üksi hakkama jne. Kuni ca 7 aasta pärast hakkas vägivald füüsiliseks minema. Eriti hulluks läks asi siis, kui ta maha jätsin, aga elasime ühe katuse all. Meil kaks last, ta keeldus välja kolimast. Vägivald läks ikka väga teravaks. Ja põhiline, ta siiani süüdistab lagkuminemises mind. Samas keeldus ta nõustamisest. Ja tema löömised polnud löömises, vaid korrale kutsumised. Siiani ta elu eesmärk mind hävitada. Ahjaa, kas ta eksid on ka kõik ilged tegelased? Ma lahutusel rääkisin ta kunagise #kohutava# pruudiga. Ei olnud üldse kohutav…

#3216724:

Ma see, kes oma mõnekuisest suhtest rääkis. Tahtsin öelda, et see empaatia puudumine ja asjade ainult must-valgelt nägemine olid sellel minu peikal ka.

Ilmekas näide empaatia puudumisest ja asjade ainult enda mätta otsast nägemisest oli tema puhul näiteks see, et ükskord ma olin ühe asja pärast üsna endast väljas, oli suur mure tervise pärast, mille lahendus ehk testide tulemused pidid selguma järgmisel hommikul, pärast meie kokkusaamist. Seega ma muidugi ei olnud kohtumisel kuigi rõõmsameelne ja jutukas, aga no sellises olukorras eeldakski, et teine mõistab ja püüab toeks olla ja tuju parandada. Minu noormees saatis mulle järgmisel päeval hoopis pika sõnumi, et kuidas tal oli ikka imelik olla kui ma sellises tujus olin ja kuidas see talle ei meeldinud. Ja seda ilma, et ta oleks üldse küsinud, et kas mu proovid olid korras või ei. Minu mure ei olnud üldse tähtis.

Ja samamoodi tema ka kandis inimesi kohe maha kui keegi tegi midagi mis talle ei meeldinud. Töökaaslastega olid probleemid ja väitis et tal puudub nende vastu austus sest nad ei käitu tema normidele vastavalt.Lõpetas ilma igasuguse leppida püüdmiseta sõpradega suhtlust kui keegi käitus temaga tema meelest kuidagi halvasti (meie kurameerimine kestis küll paar kuud, aga tundsime enne mingi 5 aastat ühiste sõprade kaudu nii et tean ta tausta rohkem).

Miks ma temaga siis üldse tegemist tegin? Ta oskas olla ka väga armas, hoolitsev, härrasmehelik, vaimukas ja tore (muidugi seni, kuni kõik oli tema meele järgi) ning samuti pidasin esialgu seda tema must valget maailmapilti otsekohesuseks ja aususeks.

Ja no füüsiline tõmme oli meil ka väga tugev, mis kindlasti pimestas kõvasti.

Ega mul oli päris raske tunnistada endale, et asi on halb, aga kui ta suutis minuga nii vastikult juba käituma hakata, et mul sellest ärevushood olid, kuna oligi pidevalt olukord kus ma pidin iga oma sõna jälgima, et jälle mitu päeva draamat ei oleks, siis lõpuks ma lihtsalt ei suutnud. Minema jalutada oli raske, aga tagantjärgi on mul väga hea meel, et ma seda tegin.

Mul ühel sõbrannal on sama tüüpi mees ja kahjuks ka lapsed (ehk et ei ole nii lihtne minema jalutada) ja no kõrvalt vaadates on mul ainult hea meel, et mina nii kergelt pääsesin.

Kusjuures mul oli kohe alguses temaga palju märke, et peaks asja lõpetama. Just alguses, kui mu tervis oli korrast ära, ta ei olnud kaastundlik. Kokkuvõttes oli temal alati ikka raskem. Kui lapsed olid väikesed ja mul oli borrelioos, vaevu jaksasin ennast liigutada, siis oli ta mu peale vihane!!!! Ega ta ei tulnud selle peale, et küsida, kuidas mul on… Praegu seda teemat lugedes mul tuli uuesti kerge paanikahoog peale. Selles suhtes olid mul paanikahood pidevalt…

#3216711:

#3216634:

Sinu olukorras saadaksin ma mehele sõnumi, kus teataks, et oled tema solvangutest seekord niimoodi solvunud, et kui ta veel sinuga koos elada soovib, siis tulgu ise lepitust otsima (või kolime lahku).

Sõnumi teel mehelt lepituse nõudmine on lapsik.

Muidugi on lapsik. Aga kas pole mitte lapsikum mitu päeva viha pidades vaikida ja mitte suuta oma tunnetest ja vajadustest konstruktiivselt ja selgelt rääkida? Kui inimene sinuga sõna-sõnalist vestlust väldib, siis polegi muud võimalust kui kirja teel…

Aga nagu keegi siin muidugi mainis: ära luba midagi, mida sa ka teoks ei tee. Kui lubad ära kolida, siis kolidki, kui lahendust ei tule.

Aitäh, Kägu 31.08.2019 22:00, enda seisukohta avaldamast. Selliseid oleks rohkem vaja, et me mõistaks, mis siis ometi selle mehe peas toimub. Aga neid haruldasi, nagu viidatud Kägu, on kahjuks nii vähe, kes suudavad ennast adekvaatselt kõrvalt näha.

Ärge teemaalgatajat ära ehmatage oma hullude eksmeestega :). Asi ei pruugi nii kehv olla. Siin on juba nimetatud hulk variatsoone. Toon enda oma kõrvale.

Minu mees on täpselt selline, kes iial vabandust ei palu. Enamasti tulid tülid minu algatusel, kuna mul on väga lühike süütenöör. Ilmselt tundis ta tüli lõpus, et olen teda liigselt süüdistanud (mis võib olla tõsi), st miks ta peaks veel vabandama – kuigi algpõhjus võis olla just temas endast lähtuv. Võiksin vihahoos aknast välja hüpata, aga tema vaataks rahulikult pealt: oma otsus, hüppa, kui tahad.
Kui rohkem tülitsesime, siis ajas see suhtumine muidugi hulluks. Ükski probleem ei saanud lahendatud, küll aga saime mõlemad selle pika tüliprotsessi käigus haavu ja lakkusime seda kaua.
Tema oli ka muidugi vastik, aga täna olen mõistnud enda probleemi: olin liiga ründav ja emotsionaalne ja mina-olen-parem-kui-sina-tüüpi (see ajab alati vastaspoole plokki ja ei saagi eeldada, et vabatahtlikult tuhka pähe raputatakse) ja kuna nii pikk ajalugu sama mustriga tülidest oli ees, siis ei osanud ei mina ega ka tema sellest nõiaringist lahti murda. Minu pettumuseks ta ka kunagi ei püüdnud, samuti ta ise kunagi ei alustanud murede lahendamist. Ju kartis, et nagunii hakkan kohe vastu poksima ja ei tahtnud selle jamaga tegeleda. Pea liiva all on kõige lihtsam :(.

Erinevalt kõigist ülaltoodud näidetest: mu mees ei ole manipuleeriv, kontrolliv, pole vägivaldne, meelemürke ei tarvita, ta ei pea üldse pikka viha ja pilt on heli mitte, seda ta kunagi ei harrasta. Pärast rahunemist on ta nagu poleks tüli olnudki. See ajab ka veel närvi 🙂 – ühelt poolt, et järelikult tema arvates probleemi nagu polegi ja teisalt olen kade – miks mina ei suuda samamoodi halbu asju lihtsalt kõrvale jätta ja muudkui kaasas tassin :(.
Tegelikult on ta õrn ja tundlik ning väga uhke. See uhkus ongi kurja juur ja seda on ta ka ükskord tunnistanud, et ehk tema surivoodil võib-olla kuulen vabandust. Kindlasti kannab ka tema vminupoolseid süüdistusi või talle hingeläinud tegusid kuskil kuklas kaasas (see tuleb aeg-ajalt tüli käigus välja), aga ise ta neist esimesena juttu ei tee.

Tema põhiargument mu süüdistustele on ka olnud, et tema kunagi ei ründa mind sarnaste teemadega. Vastasin tavaliselt, et aga no krt, miks mitte, ütle siis! Ongi hea, saab arutada ja ehk parandada. Aga ta ei tee seda, ei teagi miks. Ehk on laisk või lihtsalt ei usu, et see midagi annaks või mind muudaks – pigem see viimane. Ja tüli loob alati negatiivse õhkkonna, seda ta väldib.

Samas on ta mingites olukordades väga vastikult kriitiline ja olen märganud, et see lööb välja ainult kas avalikes kohtades või sõpradel/tuttavatel külas. Siis ta leiab, et ma ütlen või teen midagi jube valesti või mõttetult. Vot seda ma pole suutnudki lahti mõtestada, mis on selle käitumise põhjus. Kas tal on siis nii jube piinlik minu pärast või mis, aga miks peaks, inimesed on ju nii erinevad? Ja ma ei tee ju kellelegi teisele liiga ega halba. Vanasti läksime tihti tülli kas kohapeal või pärast kodus, tänaseks oleme nii kaua koos olnud, et ma enam ei viitsi, ausalt :). Ma ei allu provokatsioonidele. Las jaurab seal kontserdil, et mis sa seda ostad, mis sa nii kaua valid ja me seega teistel jalus tolkneme. Tahan ja tolknen :). Ütlen, et mingu siis istugu ise maha, kui ei suuda kõrval seista ja mu “lollusi” pealt vaadata. Kuna ma enam emotsionaalseks ei lähe, siis ei lähe tüli teravaks. Natuke valus on, aga mõtestasin selle nii, et mitte mul, vaid tal on selle avalikkusega mingi probleem ja vaatlen seda täna kui eripära. Samuti on tal probleem sellega, et loll ei tohi olla. Vanasti väga kartsin loll olla, täna vaatan, et las ta põeb, tahan ja olen siis loll (tema arvates). Meie ümber on TÄPSELT samasugused “lollid” inimesed :), ma ei peagi “targem” olema.

Suuremat sorti empaatiavõimet tal ka pole, no nt kui ma või lapsed olen/oleme haige/d, ikka ise pean vaatama kuidas saan, aga samas ta kõik toob ja teeb ja korraldab, kui palun. Ta pole lihtsalt üldse selline hoolitseja-nunnutaja tüüp. Ei teagi, kas kahjuks või õnneks, võib-olla oleks sellel jälle mingi teine negatiivne pool :).

Meie oleme oma piigid ära murdnud ja nurgad ümaramaks. Väga tore ja tark mees on, ainult hirmus uhke, selle avalikkuses “imelikuks” muutumise kiiksuga ja pideva loll/tark skaalaga. No las ta siis olla. Ei oled ju keegi ideaalne :). Sh ma ise ka ei nõua enam endalt ideaalne olemist ja see teeb elu nii palju kergemaks.
Tänu pikale nö rahuajale (meil toimus pereelus mitmeid positiivseid muudatusi) ja minu enda enesekindluse kasvule suudame täna tülitseda nii, et suuri hingehaavu ei tekigi. Suudame olla neutraalsed ja faktipõhiselt arutleda. Neid tõsiseid emotsionaalseid tülisid polegi enam :).

#3216857:

Ärge teemaalgatajat ära ehmatage oma hullude eksmeestega :). Asi ei pruugi nii kehv olla.

Loomulikult, asi ei ole nii kehv.
Lihtsalt need “kaebajad” siin unustavad sujuvalt asjade teise poole rääkimata; vastasel korral ei jõuaks ju “seast” mehe kirjeldus nii jõuliselt mõjule.

Tõsi, üks küll mainis borrelioosi ja paniköörlust…
Eks need on selliste naiste jäämäe veepealne tipp.

#3216875:

Mina olen ka selline kahjuks. Ka uhkust täis ja vabandan väha harva. St.ma vabandan kui saan aru, et olen valesti käitunud. Tegelikkuses ilmselt käitun ikkagi rohkem talumatult, aga ise ei näe seda valena. Ma lihtsalt loen siin seda teemat ja tunnen ära. Ma ei kannata rumalust, ebaviisakust. Hoian sellistest inimestest eemale ja suhetest olen ka valmis lahkuma kui mingi minu jaoks täiesti vastuvõetamatu asi on. Olen üsna paindumatu, ei kannata alandusi ja minu jaoks on alandus ka see, kui kaaslane ei oska käituda. Töö juures ka, on inimesi kellele ma meeldin ja on neid kellele ma ei meeldi üldse. Olen idealist, mingid piirid on kuhumaani pigistan silma kinni, sealt edasi on juba halvasti. Saan aru, et inimesi ja suhtumisi on igasuguseid, aga osad asjad on vastuvõetamatud ja ma ei oska muutuda. Ise järgin ka käitumises neid oma ideaale ja norme, seetõttu vabandangi väga harva. Kurb tegelikult, aga ei oska teistsugune olla.

Kas sa lähed inimestele kallale Ka, kui sul tööl halvad ajad? Kas sul sõpru on? Kas kõi eksid on süüdi kõiges? Kas su ümber on pidevalt konfliktid?

#3216878:

#3216875:

Mina olen ka selline kahjuks. Ka uhkust täis ja vabandan väha harva. St.ma vabandan kui saan aru, et olen valesti käitunud. Tegelikkuses ilmselt käitun ikkagi rohkem talumatult, aga ise ei näe seda valena. Ma lihtsalt loen siin seda teemat ja tunnen ära. Ma ei kannata rumalust, ebaviisakust. Hoian sellistest inimestest eemale ja suhetest olen ka valmis lahkuma kui mingi minu jaoks täiesti vastuvõetamatu asi on. Olen üsna paindumatu, ei kannata alandusi ja minu jaoks on alandus ka see, kui kaaslane ei oska käituda. Töö juures ka, on inimesi kellele ma meeldin ja on neid kellele ma ei meeldi üldse. Olen idealist, mingid piirid on kuhumaani pigistan silma kinni, sealt edasi on juba halvasti. Saan aru, et inimesi ja suhtumisi on igasuguseid, aga osad asjad on vastuvõetamatud ja ma ei oska muutuda. Ise järgin ka käitumises neid oma ideaale ja norme, seetõttu vabandangi väga harva. Kurb tegelikult, aga ei oska teistsugune olla.

Kas sa lähed inimestele kallale Ka, kui sul tööl halvad ajad? Kas sul sõpru on? Kas kõi eksid on süüdi kõiges? Kas su ümber on pidevalt konfliktid?

Kallale ei lähe loomulikult, aga keel on kahjuks terav, võin valusasti öekda. Sõpru on ja inimesi ei süüdista, pigem nendin, et nii on lihtsalt. Konflikte on kahjuks palju jah.

Mul on paar tuttavat sellist, kes seda “pilt on, häält ei ole” harrastavad. Mu onu ja onunaine suutsid vaikida aastaid. Nüüd on ammu lahus. Teisel paaril kestis ka vaikuseperiood kuid, nemad ka lahus. Sul on kaks võimalust: kas otsid ise lepitust või lased sel suhtel minna. Tülisid tuleb ju veel ja veel, pead alati ise leppima. Kas see on see, mida tahad?

#3216969:

Aga need mitte vabandajad ja mitte leppijad ju ei viitsigi probleemidesse süveneda ja neid lahendada. Selles asi ongi.

Me ei tea ju seda.
Isegi teemaalgataja, kelle mureks on, et “mees ei tule leppima”, alustab oma lugu sellest, et HOOPIS TA ISE mängib katkist telekat. Se, mees tegi midagi seltskonnas (huvitav, mida?) ja teemaalgataja tõmbas hääle maha. Ehk siis alustas vaikimise terroriga.
Kui mees küsis, mis värk, siis ei seletanud. Nüüd vaid kommenteerib, et “tõmban vaiksemaks” ja “tema käitumine muutis meeleolu”.
No halloooo.

Siin pole ju midagi objektiivselt edasi arutada. Naine vaikib, sest mees käitus ja vabandab, et tema seedib? No otsusta siis ära, kas see sobib sulle või ei sobi, mitte ära seedi…
Kui mees ütles, et käis kolleegist sõbrannaga teatris, siis see ei sobi ja kui mees ütles, et naine ei pesnud kolmapäeva õhtul nõusid ära, siis sobib. (pesnud siis ise)