Esileht Pereelu ja suhted Mehed, kes ei tule kunagi ise leppima

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 47 )

Teema: Mehed, kes ei tule kunagi ise leppima

Postitas:
Kägu

Uurin, kas mõnel teisel ka kodus selline härra, kes on nii kange, et ise kunagi leppima ei tule? Mul on mees suhteliselt lühikese süütenööriga selle koha pealt, kui julgen talle öelda, et miski tema käitumises mind häirib. Tavaliselt ei lähe ma seda ise talle nina peale viskama, vaid jään näiteks vaiksemaks, kui mingi olukord häirinud on, tema uurib, et mis lahti on ja näiteks viimane olukord oligi selline, et ütlesin, et mul oli seltskonnas ebamugav, kui ta nii ja nii käitus ja seedin nüüd natuke seda. Koju jõudes oli ta selle peale nii ärritunud ja viskas mulle ette, kuidas tema kunagi ei tule mulle ütlema, kui ma midagi (tema arvates analoogse näitena) teinud olen jne. Ma leidsin, et ma ei teinud midagi valesti, kuna tõesti see tema käitumine mu meeleolu muutis, ta uuris ja ma vastasin ausalt. Me ei tülitse tihti, kuid suuremad tülid ongi sellest, kui ma tema jaoks teda ennast kritiseerin. Dramaatiliselt kolib siis teise tuppa magama, võtab oma paar kompsu ka sinna kaasa ja vihahoos ütleb asju, mis haiget teevad mulle väga. Kui mingites varasemates situatsioonides olen tundnud, et võib-olla olingi ülekohtune ja liiga keevaline ise ka, siis seekord ei tunne ennast üldse süüdi. Seega varasemalt olengi mina ise lepitust otsima läinud. Samas ma ei tunne, et peaksin seda seekord tegema, kuna ei tunne ennast süüdi, aga selline tunne, et tema leppimist võibki ootama jääda.

Muidu mees on hästi mõistlik ja hoolitsev jne. Kui olen ise leppima läinud varasemalt, siis räägime alati asjad selgeks ja tunnistab ise ka, et tegi vigu selles olukorras. Ma aga ei taha alati olla see, kes lepitust otsima läheb, eriti, kui ma veel ise ennast süüdi ei tunne. Nüüd ongi nii, et magasime öö eraldi tubades, kodus pilt on, aga häält ei ole. Pole ühtegi sõna vahetanud. Ma juba ei taha seekord lepitust otsima minna seepärast, et kui ärritus, siis ütles mulle paar asja, mis mulle tõsiselt haiget tegid (ta isegi varasemalt öelnud, et ongi jah keevaline ja ütleb siis asju, mida ta tol hetkel vihase peaga mõtleb; saan sellest aru ja olen ise ka selline olnud, viimasel ajal tundub, et olen arenenud ja palju rahulikumaks jäänud nendes olukordades, aga samas, kui olen inetult öelnud, siis olen selle pärast ka hiljem vabandanud).

Küsimus selles, et kas kellelgi on sarnast tüüpi meestega endal kodus kogemust? Kas kui piisavalt kaua oodata, nad ikkagi tulevad ise leppima või ongi täiesti lootusetu oodata? Võib tunduda nagu jonni ajamisena, aga tegi tõesti haiget mulle ja tunnen, et ei ole praegu minu koht minna lepitust otsima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sinu olukorras saadaksin ma mehele sõnumi, kus teataks, et oled tema solvangutest seekord niimoodi solvunud, et kui ta veel sinuga koos elada soovib, siis tulgu ise lepitust otsima (või kolime lahku).

Ma teatasin ükskord sarnaselt oma mehele, kes mulle üritas sellist lapsikut vaikusteraapiat teha. Varsti tuli ta kommikarbi ja lilledega ja saime normaalselt räägitud. Kommid ja lilled oleksid muidugi ka võinud olemata olla, aga noh olukord vähemalt lahenes.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul kunagi oli peika, kes oli veel eriti äge selles mõttes, et ta meie kurameerimise algusest peale alati rõhutas, et ma pean ausalt ütlema, kui miski mind häirib või kui ma tahan, et ta midagi teisiti teeks. Iga kord, kui ma seda aga tegin, siis olenemata sellest kui peenetundeliselt või diplomaatiliselt ma oma muret ka ei sõnastanud, siis ta kas solvus minu peale hingepõhjani selle pärast, et ma midagi ütlesin tema kohta ja oli ka mitu päeva vait või leidis hoopis midagi, mida mina valesti tegin et saaks ikka minu peale solvunud ja mitu päeva vait olla, või kui eelnevad taktikad ei töötanud, siis tegi ennast märtriks ja hakkas jaurama, et kuidas ta on ikka jube paha inimene ja ma ei peaks üldse sellisega koos olema.
Ehk et ükskõik, kuidas ma ka ei üritanud, oli tulemus ikka see, et tema oli kannataja ja mina kas siis pidin vabandama või lohutama.
Paar kuud pidasin vastu ja siis vandusin endale, et ei iial enam.
Samas oli see kasulik kogemus, sest nüüd ma oskan rohkem hinnata oma praeguse elukaaslase võimet probleeme normaalselt lahendada. Isegi kui me vahel teineteise peale solvume, siis võtame kuskil 15-20 minutit kumbki maha jahtumiseks ja seejarel räägime asjad selgeks. Ei kujutaks ettegi, et peaks mingeid mitmepäevaseid draamasid kannatama.
Mina sinu asemel jalutaks ausaltöeldes minema, sest vaevalt, et su mees muutub ja mina sellist elu elada ei tahaks, et kogu aeg käid nagu munakoortel ja vaatad, et härra ikka rahul oleks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

… näiteks viimane olukord oligi selline, et ütlesin, et mul oli seltskonnas ebamugav, kui ta nii ja nii käitus ja seedin nüüd natuke seda.

Kas kui piisavalt kaua oodata, nad ikkagi tulevad ise leppima või ongi täiesti lootusetu oodata?

Ei tule ise. Olen ise samasugune olnud, nii et pikas plaanis ei ole võimalik sellisega koos elada. Sulle ei sobi tema käitumine, tema on ilmselt ebakindel. Või just enesekindel. Solvub, et talle oluline inimene nii mõtleb, või imestab, et sa teda piisavalt ei tunne, et olukorda seedima pead. Üldiselt on ikka parem, kui elad sellise inimesega koos, kellega suheldud saab.

Sinu olukorras saadaksin ma mehele sõnumi, kus teataks, et oled tema solvangutest seekord niimoodi solvunud, et kui ta veel sinuga koos elada soovib, siis tulgu ise lepitust otsima (või kolime lahku).

See sõnumi saatmise idee on hea, kuid siis ole valmis, et kooselu lõpeb (mis on tegelikult hea, aga võib tulla sulle endale ootamatusena).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

või kui eelnevad taktikad ei töötanud, siis tegi ennast märtriks ja hakkas jaurama, et kuidas ta on ikka jube paha inimene ja ma ei peaks üldse sellisega koos olema.

See on ka tuttav. Mitte, et ta jube paha inimene, aga pigem, et ehk ma ikka leian siis kellegi, kes ei ole nii lühikese süütenööriga ja kelle käitumine mulle sobib paremini jne. Minu meelest need väga lapsikud väited, kuna tülitseme tõesti vähe, meil ei ole muus osas lahkarvamusi ega nääklemisi, meil on väga tore koos aega veeta, klapime väga hästi, mees on muidu väga hooliv ja hoolitsev ja üldse parim, keda kohanud olen. Ja siis ongi ainult see üks teema – tülisituatsioonides ei anna tema kunagi järgi ega tule leppima, selle suhtumisega, et tema midagi enda juures muutma ei pea, kuna on rahu teinud endaga sellisena nagu ta on ja kui mulle mingi käitumine tema juures ei meeldi või paneb ebamugavalt tundma, siis olen automaatselt mina süüdi. Mitte, et äkki mõtleks korra ise olukorra peale ja ehk tõesti läks üle piiri ja üritaks lahti mõtestada, miks minu jaoks see ebamugav oli. Kõiki neid asju pärast arutades on ta muidagi mõistlik ja saabki aru, aga samas ei ole kordagi seda, et ise tuleks leppima.

Meie tülid (kui neid on) tavaliselt kulgevadki nii, et tema ärritub väga kiiresti ja keerab ennast üles kohe. Seni veel räägin temaga, kui ta mulle oma sõnadega haiget tegema ei hakka. Kui hakkab, siis jään vait ja ei ütle enam midagi vastu talle, lähen toast ära enda asju tegema. Üksi ta kaua kembelda ei viitsi. Ja nii me siis olemegi vaikinud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei usu, et ta aru saab. Pigem survestamise peale lepite ära. Mõtleb, et no las see tüli siis jääda, arutatud ka juba.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et te koos vähe aega. Loe nartsisisside kohta….Mu mehel oli ka algul vaid see viga. Soovitan põgeneda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täpselt samasugune eksemplar kodus.
Eile otsustasin,et ütlen kõik välja mida tema käitumisest minu suhtes üleüldiselt arvan ning tema esimene otsus oli joosta ja “lahutada”.
Pakkis hommikuks oma 7 asja ja kaduski ära,pole aimugi kuhu.
Muidugi pole ta ealeski ise leppima tulnud,kui tema on silmnähtavalt süüdi ka lausa perekonna silmis,pean ikka mina anuma,et normaalne pereelu jätkuda saaks.Lisaks igasugused erinevad solvangud,keelud,manipulatsioon ning kui nüüd aus olla,siis ühtegi sõpra tal ka praktiliselt ei ole,seegi reedab ilmselt inimese olemuse kohta nii mõndagi.
Koos 10 aastat ja ega paremaks suurt ei lähe,temas on tohutu armukadedus,nuhkimiskihk jne. Soov omada,ise samal ajal alandades ja solvate-ilmselt on temas endas suur ebakindlus mida sellega varjutada püüab.See pole küll igapäevane ning on perioode,kus on tal täiesti okei käitumine ja vahel isegi hoolitsev.
Varjutama halvad küljed siiski jäävad ka “headel päevadel”.
Kui ei oleks väikest last,oleksin ammu juba lahkunud ja uue elu üksi ülesse ehitanud.
Lapse olemasolu tõttu mulle see lahutuse mõte ei meeldi,koos on ikka veidi kergem olnud,ka majanduslikult.
Samas närvid on ära söönud küll.
Nagu keegi ennist mainis “nartsissist’.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Täpselt samasugune eksemplar kodus.

Eile otsustasin,et ütlen kõik välja mida tema käitumisest minu suhtes üleüldiselt arvan ning tema esimene otsus oli joosta ja “lahutada”.

Pakkis hommikuks oma 7 asja ja kaduski ära,pole aimugi kuhu.

Muidugi pole ta ealeski ise leppima tulnud,kui tema on silmnähtavalt süüdi ka lausa perekonna silmis,pean ikka mina anuma,et normaalne pereelu jätkuda saaks.Lisaks igasugused erinevad solvangud,keelud,manipulatsioon ning kui nüüd aus olla,siis ühtegi sõpra tal ka praktiliselt ei ole,seegi reedab ilmselt inimese olemuse kohta nii mõndagi.

Koos 10 aastat ja ega paremaks suurt ei lähe,temas on tohutu armukadedus,nuhkimiskihk jne. Soov omada,ise samal ajal alandades ja solvate-ilmselt on temas endas suur ebakindlus mida sellega varjutada püüab.See pole küll igapäevane ning on perioode,kus on tal täiesti okei käitumine ja vahel isegi hoolitsev.

Varjutama halvad küljed siiski jäävad ka “headel päevadel”.

Kui ei oleks väikest last,oleksin ammu juba lahkunud ja uue elu üksi ülesse ehitanud.

Lapse olemasolu tõttu mulle see lahutuse mõte ei meeldi,koos on ikka veidi kergem olnud,ka majanduslikult.

Samas närvid on ära söönud küll.

Nagu keegi ennist mainis “nartsissist’.

No kui nii kergelt läks, et pakkis asjad ja lahkuski, siis on sul tegelikult väga vedanud, isegi kui algul tundub raske ja lausa võimatu. Kui asi nii hull on, nagu kirjeldad, on su enda ja lapse heaolu ja tervise pärast lahkuminek ainuõige variant. Kahtlustan aga, et eks mees tule mingil hetkel veel suhtlema ja peate selle lahkumineku üle veel kemplema. Ainus, mida soovitan, on pereteraapia – kui see ka ei toimi, või ei taha seda ette võtta, siis pigem lahutus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sinu olukorras saadaksin ma mehele sõnumi, kus teataks, et oled tema solvangutest seekord niimoodi solvunud, et kui ta veel sinuga koos elada soovib, siis tulgu ise lepitust otsima (või kolime lahku).

Sõnumi teel mehelt lepituse nõudmine on lapsik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh teile kommentaaride eest! Enamus teemasid siin Perekoolis selliseks läinud, et hakatakse aiaaugust jahuma ja ühtegi normaalset vastust ei tule, seega tõesti tänulik, et mõistlik arutelu siia alla tekkinud.

Koos oleme me jah vähe elanud – 2 aastat. Lugesin nüüd veidi ka nartsissmi kohta ja kaks suuremat ohumärki sealt välja küll lõid. Esiteks siis see, et ei ole emotsionaalset empaatiat, ehk ta idee tasandil saab aru, et teeb mulle oma väljaütlemistega haiget, aga kuna ise seda ei tunne, siis on suva. Ta tegelikult kohati teeb seda teistele inimestele ka, ma olen seda pidanud alati aususeks ja otsekohesuseks, aga praegu mõtlen, et tegelikult äkki ongi empaatia puudumine.

Teine asi on see, et ei näe tervikut. Ehk siis kas on kõik või mitte midagi. Ja meil koosolemisega ongi täpselt nii – igapäevaselt hoiab, ülistab, kiidab (mitte ainult mulle, aga ka teistele minust rääkides). Ja kohe, kui on minu peale vihane, siis unustab justkui kõik ära (meie head koosolemise ajad, sõnad, mis võis mulle just paar tundi tagasi öelda jne) – samas need sõnad, mis ta vihaga välja ütleb, et ei ole kunagi sellised, mis mind maha teeksid kuidagi (ei sõima, et kole/loll/paks või mis iganes), vaid pigem ongi sellised kommentaarid, mis näitavad, et ta ei hooli üldse selles hetkes. Ja see lööb samuti välja ka muudes valdkondades – ei oska kokkuvõttes näha, et inimesed on oma heade ja halbade isiksusomaduste kogumid ja kui midagi halba kellelgi välja lööb, siis esimese asjana kannab maha.

Samas füüsiliselt vägivaldne ei ole ta kordagi olnud, mingit kontrollivajadust, erilist armukadedust või nuhkimisvajadust tal ka ei ole. Kommenteerija, kes siin ütles, et tema mehel oli ka alguses vaid see viga – millal ja mis veel hiljem juurde avaldusid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul oli samasugune mees. Vägivald tuli 6.-7. aastal. Seejärel veel ühe korra. Lahutasin.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh teile kommentaaride eest! Enamus teemasid siin Perekoolis selliseks läinud, et hakatakse aiaaugust jahuma ja ühtegi normaalset vastust ei tule, seega tõesti tänulik, et mõistlik arutelu siia alla tekkinud.

Koos oleme me jah vähe elanud – 2 aastat. Lugesin nüüd veidi ka nartsissmi kohta ja kaks suuremat ohumärki sealt välja küll lõid. Esiteks siis see, et ei ole emotsionaalset empaatiat, ehk ta idee tasandil saab aru, et teeb mulle oma väljaütlemistega haiget, aga kuna ise seda ei tunne, siis on suva. Ta tegelikult kohati teeb seda teistele inimestele ka, ma olen seda pidanud alati aususeks ja otsekohesuseks, aga praegu mõtlen, et tegelikult äkki ongi empaatia puudumine.

Teine asi on see, et ei näe tervikut. Ehk siis kas on kõik või mitte midagi. Ja meil koosolemisega ongi täpselt nii – igapäevaselt hoiab, ülistab, kiidab (mitte ainult mulle, aga ka teistele minust rääkides). Ja kohe, kui on minu peale vihane, siis unustab justkui kõik ära (meie head koosolemise ajad, sõnad, mis võis mulle just paar tundi tagasi öelda jne) – samas need sõnad, mis ta vihaga välja ütleb, et ei ole kunagi sellised, mis mind maha teeksid kuidagi (ei sõima, et kole/loll/paks või mis iganes), vaid pigem ongi sellised kommentaarid, mis näitavad, et ta ei hooli üldse selles hetkes. Ja see lööb samuti välja ka muudes valdkondades – ei oska kokkuvõttes näha, et inimesed on oma heade ja halbade isiksusomaduste kogumid ja kui midagi halba kellelgi välja lööb, siis esimese asjana kannab maha.

Samas füüsiliselt vägivaldne ei ole ta kordagi olnud, mingit kontrollivajadust, erilist armukadedust või nuhkimisvajadust tal ka ei ole. Kommenteerija, kes siin ütles, et tema mehel oli ka alguses vaid see viga – millal ja mis veel hiljem juurde avaldusid?

Mingi hetk, kui hakkasin enda soove avaldama ja ei jaksanud enam tema ohkimist, kuidas kõik teised on halvad ja teevad talle liiga, läksid asjad väga hulluks. Solvamises, just sellised, et sa ei saa üksi hakkama jne. Kuni ca 7 aasta pärast hakkas vägivald füüsiliseks minema. Eriti hulluks läks asi siis, kui ta maha jätsin, aga elasime ühe katuse all. Meil kaks last, ta keeldus välja kolimast. Vägivald läks ikka väga teravaks. Ja põhiline, ta siiani süüdistab lagkuminemises mind. Samas keeldus ta nõustamisest. Ja tema löömised polnud löömises, vaid korrale kutsumised. Siiani ta elu eesmärk mind hävitada. Ahjaa, kas ta eksid on ka kõik ilged tegelased? Ma lahutusel rääkisin ta kunagise #kohutava# pruudiga. Ei olnud üldse kohutav…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma see, kes oma mõnekuisest suhtest rääkis. Tahtsin öelda, et see empaatia puudumine ja asjade ainult must-valgelt nägemine olid sellel minu peikal ka.
Ilmekas näide empaatia puudumisest ja asjade ainult enda mätta otsast nägemisest oli tema puhul näiteks see, et ükskord ma olin ühe asja pärast üsna endast väljas, oli suur mure tervise pärast, mille lahendus ehk testide tulemused pidid selguma järgmisel hommikul, pärast meie kokkusaamist. Seega ma muidugi ei olnud kohtumisel kuigi rõõmsameelne ja jutukas, aga no sellises olukorras eeldakski, et teine mõistab ja püüab toeks olla ja tuju parandada. Minu noormees saatis mulle järgmisel päeval hoopis pika sõnumi, et kuidas tal oli ikka imelik olla kui ma sellises tujus olin ja kuidas see talle ei meeldinud. Ja seda ilma, et ta oleks üldse küsinud, et kas mu proovid olid korras või ei. Minu mure ei olnud üldse tähtis.
Ja samamoodi tema ka kandis inimesi kohe maha kui keegi tegi midagi mis talle ei meeldinud. Töökaaslastega olid probleemid ja väitis et tal puudub nende vastu austus sest nad ei käitu tema normidele vastavalt.Lõpetas ilma igasuguse leppida püüdmiseta sõpradega suhtlust kui keegi käitus temaga tema meelest kuidagi halvasti (meie kurameerimine kestis küll paar kuud, aga tundsime enne mingi 5 aastat ühiste sõprade kaudu nii et tean ta tausta rohkem).
Miks ma temaga siis üldse tegemist tegin? Ta oskas olla ka väga armas, hoolitsev, härrasmehelik, vaimukas ja tore (muidugi seni, kuni kõik oli tema meele järgi) ning samuti pidasin esialgu seda tema must valget maailmapilti otsekohesuseks ja aususeks.
Ja no füüsiline tõmme oli meil ka väga tugev, mis kindlasti pimestas kõvasti.
Ega mul oli päris raske tunnistada endale, et asi on halb, aga kui ta suutis minuga nii vastikult juba käituma hakata, et mul sellest ärevushood olid, kuna oligi pidevalt olukord kus ma pidin iga oma sõna jälgima, et jälle mitu päeva draamat ei oleks, siis lõpuks ma lihtsalt ei suutnud. Minema jalutada oli raske, aga tagantjärgi on mul väga hea meel, et ma seda tegin.

Mul ühel sõbrannal on sama tüüpi mees ja kahjuks ka lapsed (ehk et ei ole nii lihtne minema jalutada) ja no kõrvalt vaadates on mul ainult hea meel, et mina nii kergelt pääsesin.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma see, kes oma mõnekuisest suhtest rääkis. Tahtsin öelda, et see empaatia puudumine ja asjade ainult must-valgelt nägemine olid sellel minu peikal ka.

Ilmekas näide empaatia puudumisest ja asjade ainult enda mätta otsast nägemisest oli tema puhul näiteks see, et ükskord ma olin ühe asja pärast üsna endast väljas, oli suur mure tervise pärast, mille lahendus ehk testide tulemused pidid selguma järgmisel hommikul, pärast meie kokkusaamist. Seega ma muidugi ei olnud kohtumisel kuigi rõõmsameelne ja jutukas, aga no sellises olukorras eeldakski, et teine mõistab ja püüab toeks olla ja tuju parandada. Minu noormees saatis mulle järgmisel päeval hoopis pika sõnumi, et kuidas tal oli ikka imelik olla kui ma sellises tujus olin ja kuidas see talle ei meeldinud. Ja seda ilma, et ta oleks üldse küsinud, et kas mu proovid olid korras või ei. Minu mure ei olnud üldse tähtis.

Ja samamoodi tema ka kandis inimesi kohe maha kui keegi tegi midagi mis talle ei meeldinud. Töökaaslastega olid probleemid ja väitis et tal puudub nende vastu austus sest nad ei käitu tema normidele vastavalt.Lõpetas ilma igasuguse leppida püüdmiseta sõpradega suhtlust kui keegi käitus temaga tema meelest kuidagi halvasti (meie kurameerimine kestis küll paar kuud, aga tundsime enne mingi 5 aastat ühiste sõprade kaudu nii et tean ta tausta rohkem).

Miks ma temaga siis üldse tegemist tegin? Ta oskas olla ka väga armas, hoolitsev, härrasmehelik, vaimukas ja tore (muidugi seni, kuni kõik oli tema meele järgi) ning samuti pidasin esialgu seda tema must valget maailmapilti otsekohesuseks ja aususeks.

Ja no füüsiline tõmme oli meil ka väga tugev, mis kindlasti pimestas kõvasti.

Ega mul oli päris raske tunnistada endale, et asi on halb, aga kui ta suutis minuga nii vastikult juba käituma hakata, et mul sellest ärevushood olid, kuna oligi pidevalt olukord kus ma pidin iga oma sõna jälgima, et jälle mitu päeva draamat ei oleks, siis lõpuks ma lihtsalt ei suutnud. Minema jalutada oli raske, aga tagantjärgi on mul väga hea meel, et ma seda tegin.

Mul ühel sõbrannal on sama tüüpi mees ja kahjuks ka lapsed (ehk et ei ole nii lihtne minema jalutada) ja no kõrvalt vaadates on mul ainult hea meel, et mina nii kergelt pääsesin.

Kusjuures mul oli kohe alguses temaga palju märke, et peaks asja lõpetama. Just alguses, kui mu tervis oli korrast ära, ta ei olnud kaastundlik. Kokkuvõttes oli temal alati ikka raskem. Kui lapsed olid väikesed ja mul oli borrelioos, vaevu jaksasin ennast liigutada, siis oli ta mu peale vihane!!!! Ega ta ei tulnud selle peale, et küsida, kuidas mul on… Praegu seda teemat lugedes mul tuli uuesti kerge paanikahoog peale. Selles suhtes olid mul paanikahood pidevalt…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh teile kommentaaride eest! Enamus teemasid siin Perekoolis selliseks läinud, et hakatakse aiaaugust jahuma ja ühtegi normaalset vastust ei tule, seega tõesti tänulik, et mõistlik arutelu siia alla tekkinud.

Koos oleme me jah vähe elanud – 2 aastat. Lugesin nüüd veidi ka nartsissmi kohta ja kaks suuremat ohumärki sealt välja küll lõid. Esiteks siis see, et ei ole emotsionaalset empaatiat, ehk ta idee tasandil saab aru, et teeb mulle oma väljaütlemistega haiget, aga kuna ise seda ei tunne, siis on suva. Ta tegelikult kohati teeb seda teistele inimestele ka, ma olen seda pidanud alati aususeks ja otsekohesuseks, aga praegu mõtlen, et tegelikult äkki ongi empaatia puudumine.

Teine asi on see, et ei näe tervikut. Ehk siis kas on kõik või mitte midagi. Ja meil koosolemisega ongi täpselt nii – igapäevaselt hoiab, ülistab, kiidab (mitte ainult mulle, aga ka teistele minust rääkides). Ja kohe, kui on minu peale vihane, siis unustab justkui kõik ära (meie head koosolemise ajad, sõnad, mis võis mulle just paar tundi tagasi öelda jne) – samas need sõnad, mis ta vihaga välja ütleb, et ei ole kunagi sellised, mis mind maha teeksid kuidagi (ei sõima, et kole/loll/paks või mis iganes), vaid pigem ongi sellised kommentaarid, mis näitavad, et ta ei hooli üldse selles hetkes. Ja see lööb samuti välja ka muudes valdkondades – ei oska kokkuvõttes näha, et inimesed on oma heade ja halbade isiksusomaduste kogumid ja kui midagi halba kellelgi välja lööb, siis esimese asjana kannab maha.

Samas füüsiliselt vägivaldne ei ole ta kordagi olnud, mingit kontrollivajadust, erilist armukadedust või nuhkimisvajadust tal ka ei ole. Kommenteerija, kes siin ütles, et tema mehel oli ka alguses vaid see viga – millal ja mis veel hiljem juurde avaldusid?

Mingi hetk, kui hakkasin enda soove avaldama ja ei jaksanud enam tema ohkimist, kuidas kõik teised on halvad ja teevad talle liiga, läksid asjad väga hulluks. Solvamises, just sellised, et sa ei saa üksi hakkama jne. Kuni ca 7 aasta pärast hakkas vägivald füüsiliseks minema. Eriti hulluks läks asi siis, kui ta maha jätsin, aga elasime ühe katuse all. Meil kaks last, ta keeldus välja kolimast. Vägivald läks ikka väga teravaks. Ja põhiline, ta siiani süüdistab lagkuminemises mind. Samas keeldus ta nõustamisest. Ja tema löömised polnud löömises, vaid korrale kutsumised. Siiani ta elu eesmärk mind hävitada. Ahjaa, kas ta eksid on ka kõik ilged tegelased? Ma lahutusel rääkisin ta kunagise #kohutava# pruudiga. Ei olnud üldse kohutav…

Üks ühele minu lugu. Kirjutasin eespool, vägivald tuli 7. aastal.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sinu olukorras saadaksin ma mehele sõnumi, kus teataks, et oled tema solvangutest seekord niimoodi solvunud, et kui ta veel sinuga koos elada soovib, siis tulgu ise lepitust otsima (või kolime lahku).

Sõnumi teel mehelt lepituse nõudmine on lapsik.

Muidugi on lapsik. Aga kas pole mitte lapsikum mitu päeva viha pidades vaikida ja mitte suuta oma tunnetest ja vajadustest konstruktiivselt ja selgelt rääkida? Kui inimene sinuga sõna-sõnalist vestlust väldib, siis polegi muud võimalust kui kirja teel…

Aga nagu keegi siin muidugi mainis: ära luba midagi, mida sa ka teoks ei tee. Kui lubad ära kolida, siis kolidki, kui lahendust ei tule.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oeh, ma täpselt nagu su mees. Milline kohutav iseloomujoon. Üritan sellest lahti saada, aga ei ole veel päris vabaneda õnnestunud. Sellised inimesed näevad ainult teiste silmas palki ja enda omas mitte kunagi. Kui kritiseerid, siis sellele järgneb vastulauseks see, mida sina valesti teed. Muidugi meesterahvaga on natuke erinev see asi, aga ära lase enda peal trampida. Sulle istutakse pähe, kui sa ise alandlik oled. Midagi ei muutu ja käitumisprobleem saab hoogu juurde. Kui ma vihastan, siis muutub kaaslane minu jaoks vaenlaseks, kes tuleb pihuks ja põrmuks teha ning teen väga haiget oma sõnadega. Mul on ka mees ähvardanud ära minna ja õige on ka. See ongi mind parandanud. Saan mõistusega aru, et see on nii vale, aga ma ei tea, mis selliseid asju minus esile kutsub.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Saada see elukas p..sse. Ja tule aita minu oma ka saata.
Kogu see värk läheb ainult hullemaks. Sa muutud leplikumaks ja püüad tülisid vältida. Tema peab seda alandlikkuse ja nõrkuse märgiks. See annab talle veelgi rohkem õigust, et manipuleerida ja dramatiseerida. Lõpuks oled süüdi, sest oled kellegagi liiga lahke või räägid liiga vaikselt või liiga kõvasti. Minu peatset eksmeest häirib nüüdseks ka see, et ma suudan rahulikuks jääda. Siis irooniliselt torkab, et ma “olen ju nii ideaalne, et isegi ei vihasta”. Tema meelest ma seesmiselt vihast värisen. Noh, tegelikult mul on praeguseks ükskõik lihtsalt.
Mul on vanas töökohas avaldus sees. Ja uus koht ootamas. Pangaarvele olen uue elamise ostmiseks sissemakse kokku kogunud. Ja siis aidaa, 200 km eemale.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh, Kägu 31.08.2019 22:00, enda seisukohta avaldamast. Selliseid oleks rohkem vaja, et me mõistaks, mis siis ometi selle mehe peas toimub. Aga neid haruldasi, nagu viidatud Kägu, on kahjuks nii vähe, kes suudavad ennast adekvaatselt kõrvalt näha.

Ärge teemaalgatajat ära ehmatage oma hullude eksmeestega :). Asi ei pruugi nii kehv olla. Siin on juba nimetatud hulk variatsoone. Toon enda oma kõrvale.

Minu mees on täpselt selline, kes iial vabandust ei palu. Enamasti tulid tülid minu algatusel, kuna mul on väga lühike süütenöör. Ilmselt tundis ta tüli lõpus, et olen teda liigselt süüdistanud (mis võib olla tõsi), st miks ta peaks veel vabandama – kuigi algpõhjus võis olla just temas endast lähtuv. Võiksin vihahoos aknast välja hüpata, aga tema vaataks rahulikult pealt: oma otsus, hüppa, kui tahad.
Kui rohkem tülitsesime, siis ajas see suhtumine muidugi hulluks. Ükski probleem ei saanud lahendatud, küll aga saime mõlemad selle pika tüliprotsessi käigus haavu ja lakkusime seda kaua.
Tema oli ka muidugi vastik, aga täna olen mõistnud enda probleemi: olin liiga ründav ja emotsionaalne ja mina-olen-parem-kui-sina-tüüpi (see ajab alati vastaspoole plokki ja ei saagi eeldada, et vabatahtlikult tuhka pähe raputatakse) ja kuna nii pikk ajalugu sama mustriga tülidest oli ees, siis ei osanud ei mina ega ka tema sellest nõiaringist lahti murda. Minu pettumuseks ta ka kunagi ei püüdnud, samuti ta ise kunagi ei alustanud murede lahendamist. Ju kartis, et nagunii hakkan kohe vastu poksima ja ei tahtnud selle jamaga tegeleda. Pea liiva all on kõige lihtsam :(.

Erinevalt kõigist ülaltoodud näidetest: mu mees ei ole manipuleeriv, kontrolliv, pole vägivaldne, meelemürke ei tarvita, ta ei pea üldse pikka viha ja pilt on heli mitte, seda ta kunagi ei harrasta. Pärast rahunemist on ta nagu poleks tüli olnudki. See ajab ka veel närvi 🙂 – ühelt poolt, et järelikult tema arvates probleemi nagu polegi ja teisalt olen kade – miks mina ei suuda samamoodi halbu asju lihtsalt kõrvale jätta ja muudkui kaasas tassin :(.
Tegelikult on ta õrn ja tundlik ning väga uhke. See uhkus ongi kurja juur ja seda on ta ka ükskord tunnistanud, et ehk tema surivoodil võib-olla kuulen vabandust. Kindlasti kannab ka tema vminupoolseid süüdistusi või talle hingeläinud tegusid kuskil kuklas kaasas (see tuleb aeg-ajalt tüli käigus välja), aga ise ta neist esimesena juttu ei tee.

Tema põhiargument mu süüdistustele on ka olnud, et tema kunagi ei ründa mind sarnaste teemadega. Vastasin tavaliselt, et aga no krt, miks mitte, ütle siis! Ongi hea, saab arutada ja ehk parandada. Aga ta ei tee seda, ei teagi miks. Ehk on laisk või lihtsalt ei usu, et see midagi annaks või mind muudaks – pigem see viimane. Ja tüli loob alati negatiivse õhkkonna, seda ta väldib.

Samas on ta mingites olukordades väga vastikult kriitiline ja olen märganud, et see lööb välja ainult kas avalikes kohtades või sõpradel/tuttavatel külas. Siis ta leiab, et ma ütlen või teen midagi jube valesti või mõttetult. Vot seda ma pole suutnudki lahti mõtestada, mis on selle käitumise põhjus. Kas tal on siis nii jube piinlik minu pärast või mis, aga miks peaks, inimesed on ju nii erinevad? Ja ma ei tee ju kellelegi teisele liiga ega halba. Vanasti läksime tihti tülli kas kohapeal või pärast kodus, tänaseks oleme nii kaua koos olnud, et ma enam ei viitsi, ausalt :). Ma ei allu provokatsioonidele. Las jaurab seal kontserdil, et mis sa seda ostad, mis sa nii kaua valid ja me seega teistel jalus tolkneme. Tahan ja tolknen :). Ütlen, et mingu siis istugu ise maha, kui ei suuda kõrval seista ja mu “lollusi” pealt vaadata. Kuna ma enam emotsionaalseks ei lähe, siis ei lähe tüli teravaks. Natuke valus on, aga mõtestasin selle nii, et mitte mul, vaid tal on selle avalikkusega mingi probleem ja vaatlen seda täna kui eripära. Samuti on tal probleem sellega, et loll ei tohi olla. Vanasti väga kartsin loll olla, täna vaatan, et las ta põeb, tahan ja olen siis loll (tema arvates). Meie ümber on TÄPSELT samasugused “lollid” inimesed :), ma ei peagi “targem” olema.

Suuremat sorti empaatiavõimet tal ka pole, no nt kui ma või lapsed olen/oleme haige/d, ikka ise pean vaatama kuidas saan, aga samas ta kõik toob ja teeb ja korraldab, kui palun. Ta pole lihtsalt üldse selline hoolitseja-nunnutaja tüüp. Ei teagi, kas kahjuks või õnneks, võib-olla oleks sellel jälle mingi teine negatiivne pool :).

Meie oleme oma piigid ära murdnud ja nurgad ümaramaks. Väga tore ja tark mees on, ainult hirmus uhke, selle avalikkuses “imelikuks” muutumise kiiksuga ja pideva loll/tark skaalaga. No las ta siis olla. Ei oled ju keegi ideaalne :). Sh ma ise ka ei nõua enam endalt ideaalne olemist ja see teeb elu nii palju kergemaks.
Tänu pikale nö rahuajale (meil toimus pereelus mitmeid positiivseid muudatusi) ja minu enda enesekindluse kasvule suudame täna tülitseda nii, et suuri hingehaavu ei tekigi. Suudame olla neutraalsed ja faktipõhiselt arutleda. Neid tõsiseid emotsionaalseid tülisid polegi enam :).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh, Kägu 31.08.2019 22:00, enda seisukohta avaldamast. Selliseid oleks rohkem vaja, et me mõistaks, mis siis ometi selle mehe peas toimub. Aga neid haruldasi, nagu viidatud Kägu, on kahjuks nii vähe, kes suudavad ennast adekvaatselt kõrvalt näha.

Ärge teemaalgatajat ära ehmatage oma hullude eksmeestega :). Asi ei pruugi nii kehv olla. Siin on juba nimetatud hulk variatsoone. Toon enda oma kõrvale.

Minu mees on täpselt selline, kes iial vabandust ei palu. Enamasti tulid tülid minu algatusel, kuna mul on väga lühike süütenöör. Ilmselt tundis ta tüli lõpus, et olen teda liigselt süüdistanud (mis võib olla tõsi), st miks ta peaks veel vabandama – kuigi algpõhjus võis olla just temas endast lähtuv. Võiksin vihahoos aknast välja hüpata, aga tema vaataks rahulikult pealt: oma otsus, hüppa, kui tahad.

Kui rohkem tülitsesime, siis ajas see suhtumine muidugi hulluks. Ükski probleem ei saanud lahendatud, küll aga saime mõlemad selle pika tüliprotsessi käigus haavu ja lakkusime seda kaua.

Tema oli ka muidugi vastik, aga täna olen mõistnud enda probleemi: olin liiga ründav ja emotsionaalne ja mina-olen-parem-kui-sina-tüüpi (see ajab alati vastaspoole plokki ja ei saagi eeldada, et vabatahtlikult tuhka pähe raputatakse) ja kuna nii pikk ajalugu sama mustriga tülidest oli ees, siis ei osanud ei mina ega ka tema sellest nõiaringist lahti murda. Minu pettumuseks ta ka kunagi ei püüdnud, samuti ta ise kunagi ei alustanud murede lahendamist. Ju kartis, et nagunii hakkan kohe vastu poksima ja ei tahtnud selle jamaga tegeleda. Pea liiva all on kõige lihtsam :(.

Erinevalt kõigist ülaltoodud näidetest: mu mees ei ole manipuleeriv, kontrolliv, pole vägivaldne, meelemürke ei tarvita, ta ei pea üldse pikka viha ja pilt on heli mitte, seda ta kunagi ei harrasta. Pärast rahunemist on ta nagu poleks tüli olnudki. See ajab ka veel närvi 🙂 – ühelt poolt, et järelikult tema arvates probleemi nagu polegi ja teisalt olen kade – miks mina ei suuda samamoodi halbu asju lihtsalt kõrvale jätta ja muudkui kaasas tassin :(.

Tegelikult on ta õrn ja tundlik ning väga uhke. See uhkus ongi kurja juur ja seda on ta ka ükskord tunnistanud, et ehk tema surivoodil võib-olla kuulen vabandust. Kindlasti kannab ka tema vminupoolseid süüdistusi või talle hingeläinud tegusid kuskil kuklas kaasas (see tuleb aeg-ajalt tüli käigus välja), aga ise ta neist esimesena juttu ei tee.

Tema põhiargument mu süüdistustele on ka olnud, et tema kunagi ei ründa mind sarnaste teemadega. Vastasin tavaliselt, et aga no krt, miks mitte, ütle siis! Ongi hea, saab arutada ja ehk parandada. Aga ta ei tee seda, ei teagi miks. Ehk on laisk või lihtsalt ei usu, et see midagi annaks või mind muudaks – pigem see viimane. Ja tüli loob alati negatiivse õhkkonna, seda ta väldib.

Samas on ta mingites olukordades väga vastikult kriitiline ja olen märganud, et see lööb välja ainult kas avalikes kohtades või sõpradel/tuttavatel külas. Siis ta leiab, et ma ütlen või teen midagi jube valesti või mõttetult. Vot seda ma pole suutnudki lahti mõtestada, mis on selle käitumise põhjus. Kas tal on siis nii jube piinlik minu pärast või mis, aga miks peaks, inimesed on ju nii erinevad? Ja ma ei tee ju kellelegi teisele liiga ega halba. Vanasti läksime tihti tülli kas kohapeal või pärast kodus, tänaseks oleme nii kaua koos olnud, et ma enam ei viitsi, ausalt :). Ma ei allu provokatsioonidele. Las jaurab seal kontserdil, et mis sa seda ostad, mis sa nii kaua valid ja me seega teistel jalus tolkneme. Tahan ja tolknen :). Ütlen, et mingu siis istugu ise maha, kui ei suuda kõrval seista ja mu “lollusi” pealt vaadata. Kuna ma enam emotsionaalseks ei lähe, siis ei lähe tüli teravaks. Natuke valus on, aga mõtestasin selle nii, et mitte mul, vaid tal on selle avalikkusega mingi probleem ja vaatlen seda täna kui eripära. Samuti on tal probleem sellega, et loll ei tohi olla. Vanasti väga kartsin loll olla, täna vaatan, et las ta põeb, tahan ja olen siis loll (tema arvates). Meie ümber on TÄPSELT samasugused “lollid” inimesed :), ma ei peagi “targem” olema.

Suuremat sorti empaatiavõimet tal ka pole, no nt kui ma või lapsed olen/oleme haige/d, ikka ise pean vaatama kuidas saan, aga samas ta kõik toob ja teeb ja korraldab, kui palun. Ta pole lihtsalt üldse selline hoolitseja-nunnutaja tüüp. Ei teagi, kas kahjuks või õnneks, võib-olla oleks sellel jälle mingi teine negatiivne pool :).

Meie oleme oma piigid ära murdnud ja nurgad ümaramaks. Väga tore ja tark mees on, ainult hirmus uhke, selle avalikkuses “imelikuks” muutumise kiiksuga ja pideva loll/tark skaalaga. No las ta siis olla. Ei oled ju keegi ideaalne :). Sh ma ise ka ei nõua enam endalt ideaalne olemist ja see teeb elu nii palju kergemaks.

Tänu pikale nö rahuajale (meil toimus pereelus mitmeid positiivseid muudatusi) ja minu enda enesekindluse kasvule suudame täna tülitseda nii, et suuri hingehaavu ei tekigi. Suudame olla neutraalsed ja faktipõhiselt arutleda. Neid tõsiseid emotsionaalseid tülisid polegi enam :).

No sinu lugu lugedes, pole eriti nartsissistlike jooni. Juba see, et ei pea viha. Tema põetas sind haiguse ajal, minu oma sõimas. Ja tundub, et ta ei arva, et kõik inimesed talle halba tahavad

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ärge teemaalgatajat ära ehmatage oma hullude eksmeestega :). Asi ei pruugi nii kehv olla.

Loomulikult, asi ei ole nii kehv.
Lihtsalt need “kaebajad” siin unustavad sujuvalt asjade teise poole rääkimata; vastasel korral ei jõuaks ju “seast” mehe kirjeldus nii jõuliselt mõjule.

Tõsi, üks küll mainis borrelioosi ja paniköörlust…
Eks need on selliste naiste jäämäe veepealne tipp.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen ka selline kahjuks. Ka uhkust täis ja vabandan väha harva. St.ma vabandan kui saan aru, et olen valesti käitunud. Tegelikkuses ilmselt käitun ikkagi rohkem talumatult, aga ise ei näe seda valena. Ma lihtsalt loen siin seda teemat ja tunnen ära. Ma ei kannata rumalust, ebaviisakust. Hoian sellistest inimestest eemale ja suhetest olen ka valmis lahkuma kui mingi minu jaoks täiesti vastuvõetamatu asi on. Olen üsna paindumatu, ei kannata alandusi ja minu jaoks on alandus ka see, kui kaaslane ei oska käituda. Töö juures ka, on inimesi kellele ma meeldin ja on neid kellele ma ei meeldi üldse. Olen idealist, mingid piirid on kuhumaani pigistan silma kinni, sealt edasi on juba halvasti. Saan aru, et inimesi ja suhtumisi on igasuguseid, aga osad asjad on vastuvõetamatud ja ma ei oska muutuda. Ise järgin ka käitumises neid oma ideaale ja norme, seetõttu vabandangi väga harva. Kurb tegelikult, aga ei oska teistsugune olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen ka selline kahjuks. Ka uhkust täis ja vabandan väha harva. St.ma vabandan kui saan aru, et olen valesti käitunud. Tegelikkuses ilmselt käitun ikkagi rohkem talumatult, aga ise ei näe seda valena. Ma lihtsalt loen siin seda teemat ja tunnen ära. Ma ei kannata rumalust, ebaviisakust. Hoian sellistest inimestest eemale ja suhetest olen ka valmis lahkuma kui mingi minu jaoks täiesti vastuvõetamatu asi on. Olen üsna paindumatu, ei kannata alandusi ja minu jaoks on alandus ka see, kui kaaslane ei oska käituda. Töö juures ka, on inimesi kellele ma meeldin ja on neid kellele ma ei meeldi üldse. Olen idealist, mingid piirid on kuhumaani pigistan silma kinni, sealt edasi on juba halvasti. Saan aru, et inimesi ja suhtumisi on igasuguseid, aga osad asjad on vastuvõetamatud ja ma ei oska muutuda. Ise järgin ka käitumises neid oma ideaale ja norme, seetõttu vabandangi väga harva. Kurb tegelikult, aga ei oska teistsugune olla.

Kas sa lähed inimestele kallale Ka, kui sul tööl halvad ajad? Kas sul sõpru on? Kas kõi eksid on süüdi kõiges? Kas su ümber on pidevalt konfliktid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõige rohkem kardavad enamik mehi psühholooge ja perenõustajaid. Tuttaval oli sama probleem, mees käitus valesti, aga vot vabandus suust ei tule. Üks kord sai hing täis ja teatas, et järgmine reede läheme perenõustaja juurde. Ossa tont, kuidas mees tõmbas tagasi, vabandas ka kohe ja palus, et ei peaks minema, tema võõrastele ei julge avada ennast jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen ka selline kahjuks. Ka uhkust täis ja vabandan väha harva. St.ma vabandan kui saan aru, et olen valesti käitunud. Tegelikkuses ilmselt käitun ikkagi rohkem talumatult, aga ise ei näe seda valena. Ma lihtsalt loen siin seda teemat ja tunnen ära. Ma ei kannata rumalust, ebaviisakust. Hoian sellistest inimestest eemale ja suhetest olen ka valmis lahkuma kui mingi minu jaoks täiesti vastuvõetamatu asi on. Olen üsna paindumatu, ei kannata alandusi ja minu jaoks on alandus ka see, kui kaaslane ei oska käituda. Töö juures ka, on inimesi kellele ma meeldin ja on neid kellele ma ei meeldi üldse. Olen idealist, mingid piirid on kuhumaani pigistan silma kinni, sealt edasi on juba halvasti. Saan aru, et inimesi ja suhtumisi on igasuguseid, aga osad asjad on vastuvõetamatud ja ma ei oska muutuda. Ise järgin ka käitumises neid oma ideaale ja norme, seetõttu vabandangi väga harva. Kurb tegelikult, aga ei oska teistsugune olla.

Kas sa lähed inimestele kallale Ka, kui sul tööl halvad ajad? Kas sul sõpru on? Kas kõi eksid on süüdi kõiges? Kas su ümber on pidevalt konfliktid?

Kallale ei lähe loomulikult, aga keel on kahjuks terav, võin valusasti öekda. Sõpru on ja inimesi ei süüdista, pigem nendin, et nii on lihtsalt. Konflikte on kahjuks palju jah.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõige rohkem kardavad enamik mehi psühholooge ja perenõustajaid.

Ärge kujutage jälle midagi ette omale. Rumal mees, kes probleemidesse ei viitsi/oska süveneda, see muidugi kardab.
Aga normaalne inimene saab ikkagi aru, et tõli tekib kahe inimese vahel ja ei ole päris nii, et üks on 100% “süüdi” ja teine 0%.
Ja enamik perenõustajaid näeb ikkagi ainult ühte poolt sõimava ja oma vigu varjava partneri reeglina läbi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on paar tuttavat sellist, kes seda “pilt on, häält ei ole” harrastavad. Mu onu ja onunaine suutsid vaikida aastaid. Nüüd on ammu lahus. Teisel paaril kestis ka vaikuseperiood kuid, nemad ka lahus. Sul on kaks võimalust: kas otsid ise lepitust või lased sel suhtel minna. Tülisid tuleb ju veel ja veel, pead alati ise leppima. Kas see on see, mida tahad?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõige rohkem kardavad enamik mehi psühholooge ja perenõustajaid.

Ärge kujutage jälle midagi ette omale. Rumal mees, kes probleemidesse ei viitsi/oska süveneda, see muidugi kardab.

Aga normaalne inimene saab ikkagi aru, et tõli tekib kahe inimese vahel ja ei ole päris nii, et üks on 100% “süüdi” ja teine 0%.

Ja enamik perenõustajaid näeb ikkagi ainult ühte poolt sõimava ja oma vigu varjava partneri reeglina läbi.

Aga need mitte vabandajad ja mitte leppijad ju ei viitsigi probleemidesse süveneda ja neid lahendada. Selles asi ongi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga need mitte vabandajad ja mitte leppijad ju ei viitsigi probleemidesse süveneda ja neid lahendada. Selles asi ongi.

Me ei tea ju seda.
Isegi teemaalgataja, kelle mureks on, et “mees ei tule leppima”, alustab oma lugu sellest, et HOOPIS TA ISE mängib katkist telekat. Se, mees tegi midagi seltskonnas (huvitav, mida?) ja teemaalgataja tõmbas hääle maha. Ehk siis alustas vaikimise terroriga.
Kui mees küsis, mis värk, siis ei seletanud. Nüüd vaid kommenteerib, et “tõmban vaiksemaks” ja “tema käitumine muutis meeleolu”.
No halloooo.

Siin pole ju midagi objektiivselt edasi arutada. Naine vaikib, sest mees käitus ja vabandab, et tema seedib? No otsusta siis ära, kas see sobib sulle või ei sobi, mitte ära seedi…
Kui mees ütles, et käis kolleegist sõbrannaga teatris, siis see ei sobi ja kui mees ütles, et naine ei pesnud kolmapäeva õhtul nõusid ära, siis sobib. (pesnud siis ise)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 47 )


Esileht Pereelu ja suhted Mehed, kes ei tule kunagi ise leppima