Sain lõpuks maha istutud. Pisikese magama ja toit valmis.
Lugesin ka teemad läbi.
Huvitav, et mees jälle näeb asju teisest küljest. Tema meelest tema ainult rabeleb. Karm on aga see, et kui mees koju tuli, siis karjuti laste peale, sest ühel oli vihik kadunud ja ta tahtis näha, mis on tehtud. Lõpuks leidsime üles ja siis rahuneti.Peale seda arutati lahti arvutijupp ja pisteti see arvutisse. Mina istun praegu diivanil, söön, lapsed istuvad ka laua taga ja mees istub mul hoopis arvutis ja mängib. See on siis nüüd uus tase.
Rääkinud me pole. Mida ma ütlen talle? Kardan, et peale neid tekste, mis siin kirjutati ütleksin ma midagi krõbedat ja siis rikun üldse kõik ära.
Ta on igal õhtul nõudnud näha, mis lpased päeval teinud on. Küsinud minu käest, et palju tegi suurem poiss jne. Olen nagu mingi kana, kes peab ette lugema tööd. Ja näitama ka ette. Dikteerima, et tegime ikka ära. Aga kust ma selle aja leidsin oma pottide ja pannide keskelt ja siis veel tita süles, see ei puutugi asjasse.
Vabandage, mul ongi ühe lolli kanaema tunne praegu. Nagu oleksin sibi ja vastu saan vaid sõimu.
Teema: Meie suhe on metsas – lapsed
No anna talle selle teema link siis, kui ta nagunii arvuti taga on.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Täna öösel mees ei maganud. Teadsin, sest ma kogu aeg lapsega öösel üleval. Küsisin siis hommikul, et milles asi oli. Ütles, et mõtles meie olukorrale. Katastroof. Nojah, üldiselt sain aru, et tema jaoks on seda hetkel liiga palju ja et ta ei tea, kas tahab nii edasi minna…koos minuga. [/tsitaat]
Sellise ülbe jutu peale ma ütleks: Kallis, hea, et sa selle lõpuks teemaks võtsid. Ma ise olen juba ammu selle peale mõelnud. Vanemad lapsed jäävad Sinu hoolde, beebi mulle. Kes ja kus elama hakkab jne.
Su mees on ikka sitaks ebaõiglane. On ikka jultumust:(
Ei taha midagi paha, aga hoia oma silmad teise naise kohapealt lahti. Nii igaks juhuks.
Saamatu mees,kes isegi poes ei saa käidud.
Sina aga oled minu silmis üliinimene-mina küll niimoodi vastu ei peaks.
Süüdi pole sinul küll vaja ennast millestki tunda.Kas mees ise sulle pöörab tähelepanu?-vaevalt küll!
Hetkel on sul rakse,aga mõtle nii,et kunagi,kui lapsed suuremad läheb kergemaks.
pidage vastu, taganeda pole kuskile.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Sain lõpuks maha istutud. Pisikese magama ja toit valmis.
Lugesin ka teemad läbi.
Huvitav, et mees jälle näeb asju teisest küljest. Tema meelest tema ainult rabeleb. Karm on aga see, et kui mees koju tuli, siis karjuti laste peale, sest ühel oli vihik kadunud ja ta tahtis näha, mis on tehtud. Lõpuks leidsime üles ja siis rahuneti.Peale seda arutati lahti arvutijupp ja pisteti see arvutisse. Mina istun praegu diivanil, söön, lapsed istuvad ka laua taga ja mees istub mul hoopis arvutis ja mängib. See on siis nüüd uus tase.
Rääkinud me pole. Mida ma ütlen talle? Kardan, et peale neid tekste, mis siin kirjutati ütleksin ma midagi krõbedat ja siis rikun üldse kõik ära.
Ta on igal õhtul nõudnud näha, mis lpased päeval teinud on. Küsinud minu käest, et palju tegi suurem poiss jne. Olen nagu mingi kana, kes peab ette lugema tööd. Ja näitama ka ette. Dikteerima, et tegime ikka ära. Aga kust ma selle aja leidsin oma pottide ja pannide keskelt ja siis veel tita süles, see ei puutugi asjasse.
Vabandage, mul ongi ühe lolli kanaema tunne praegu. Nagu oleksin sibi ja vastu saan vaid sõimu. [/tsitaat]
Tead, mina sinu asemel teeksin ühe korraliku stseeni kõigepealt, et mees üldse ARU SAAKS mida ma tunnen ja ei ma lihtsalt ei jõua enam. Teiseks ütleks ma talle, et ka mina tahan asjade üle järele mõelda, sest niimoodi enam edasi minna ei saa. Järelemõtlemiseks ja närvide puhkamiseks sõidaksin oma vanemate juurde nädalaks ajaks ja jätaksin kogu lastemajanduse selleks perioodiks mehele. Ainul nii saab ta aru, KUI RASKE SUL TEGELIKULT ON ja milline tolvan ta on. Ta lihtsalt peab seda omal nahal kogema!!!! Ära säästa teda sellest kogemusest. Ainult nii on võimalik et ta võtab aru pähe. Ja kui ei võta, saad sellest jobust lahti ja läheb sul emotsionaalselt palju kergemaks.
kui palju see miinimumelatis ongi – ühe lapse pealt? Arvestagu siis ca 400 eurise väljaminekuga, iga kuu. ja see naisteteema – kes sooviks endale sellist meest, kellel on 400 eur elatis, 3 las, kellest 1 beebi? normaalse mõistusega tibi küll mitte.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kui palju see miinimumelatis ongi – ühe lapse pealt? Arvestagu siis ca 400 eurise väljaminekuga, iga kuu. ja see naisteteema – kes sooviks endale sellist meest, kellel on 400 eur elatis, 3 las, kellest 1 beebi? normaalse mõistusega tibi küll mitte.[/tsitaat]
Just-just, lisaks laste elatisele tuleb tal naisele endale ka elatist pidada, sest laps on alla 3-aastane. Teema-algataja, kaua sa kannatad?
Elatis
a`145 e pool miinimumpalka
antud juhul 4-le
ema+3 last = 580 eurot/kuu
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kui palju see miinimumelatis ongi – ühe lapse pealt? Arvestagu siis ca 400 eurise väljaminekuga, iga kuu. ja see naisteteema – kes sooviks endale sellist meest, kellel on 400 eur elatis, 3 las, kellest 1 beebi? normaalse mõistusega tibi küll mitte.[/tsitaat]
Normaalne naine küll jah sellist meest ei tahaks, aga leidub parasjagu palju ebanormaalseid. Minu endist abikaasat tahtis üks 30-aastane inetu naine, keda ükski samavana vaba mees ei tahtnud. Mees muidugi leidis, et tegemist on tõelise armastusega (no pikk kooselu ka seljataga, 3 last ja 1 neist puudega). Lastetul vabal naisel on tegelikult päris lihtne keskealisi (või sellele lähenevaid) mehi võrku püüda. Igas suhtes tuleb ette kriise ja sel ajal on ka muidu tugev abielu haavatav.
Teemaalgatajale ei oskagi midagi muud soovitada kui mõelda läbi kuidas üksi edasi minna, mida lastega ette võtta ja ennast mitte rohkem alandada lasta.
Kannatage see aeg ära. Kevad tuleb, kõik läheb helgemaks.
Miks see suurem laps koolist kõrvaldati? Mina sellega küll nõus poleks. Ema võib ju ütelda, et pole võimalik, beebi kodus. Suur laps kohe kooli tagasi marss! Ja keskmine lasteaeda – see oleks väga oluline, aga muidugi mitte nii oluline, kui suurem kooli saada.
Naine, püüa see titt ikka varem magama õpetada. Hoia kasvõi päeval vägisi üleval, see harjutamine võtab natuke aega. Need õhtud iseendale on väga vajalikud ja mees püsib ka paremini kodus kui sa talle seltsi pakud.
Kannatage ära inimesed, ometi!
Ja teie kõik, \”head\” nõustajad ja lahkuajajad – käige õige kuradile! Selliste asjade pärast mitte ei joosta lahku, vaid olukordi LAHENDATAKSE.
Fakt on see, et see alla-aastase iga on kõige hullem. Mõned emad ei saagi seda kogema. Teemaalgatajal oli ka kaks last varem ja ta kujutas ette, et kõik ongi nii lihtne ja mõnus. Aga lapsed on erinevad. Mõned saavad juba esimese beebiga teada, et beebid võtavad sust viimsed mahlad. Mõned teisega. Mõned ei saagi ja nendel muidugi jätkub arkust ülearugi.
Mis mõttes saatku laps kooli tagasi? Lapsed saadetakse koduõppele siis, kui nad on kas vägivaldsed või segavad nii palju tundi, et teised ei saa tema pärast normaalselt õppida. Kui ta kooli tagasi saadetakse, kannatavad kõigi kägude lapsed. Nii et pangu parem pangu mees ka millegi eest vastutama, mitte ärgu hakaku kõike kooli kaela lükkama, selle teooria järgi võiks selle viiekuuse ka sõime ära lükata ju, jääks rohkem aega mehelt suhu võtta, et ta rahul oleks ja ei leiaks, et \”talle aitab\”.
Siin teemas pole täpselt öeldud kui vanade lastega siis ikkagi tegu on. Natuke saamatu inimese mulje jääb emast küll. No kuidas ei saa lastega koos poes käidud? 5-kuune beebi liigub ilmselt vankris ja teeb nagunii vähemalt 2 uinakut päevas. Asjad saab pärast vankri külge riputada ja siis on üks käsi lasteaiaealise lapse kinni hoidmiseks. Koolilaps peaks ju ise kõndima või saama ka tund aega üksi kodus hakkama. No ma muidugi ei tea, kui kaugel pood on, aga ikkagi.
Kui olukorda mehe poolt vaadata, siis temale võib ju tunduda tõesti, et ta rabeleb niigi palju üksi. Kogu rahateenimine on tema õlul ja iga töö pole meelakkumine kah.
Naine võiks oma lastevärki ka võtta rohkem kui tööprojekti. Enesehaletsus ära unustada ja tekidada kindel päevaplaan ja rutiin. Sellega hakkama saamist võib ka eneseteostuseks pidada.
Mitmedki mehed on piisavalt vanamoodsad, et peavad lapsi ja kodumajandust puhtalt naiste alaks ja ei suuda ennast seda tegemas lihtsalt ette kujutada. Seda pole mõtet neile ette heita, saad ainult vinguva naise tiitli. Võibolla aitaks kui pööraduda väga konkreetsete abipalvete või ülesannetega mehe poole. Näiteks leppida kokku, et tema kiigutab beebit, kui sina teed õhtusööki. Või loeb tema keskmisele lapsele ühe jutu sel ajal kui sa dussi all käid. Vingumine, et tee midagi, aita ometi ei lahenda olukorda, sest nagunii ei oska ta ise midagi välja mõelda.
Tõsisem probleem on magamatus. Jube kurnatus tekib, kui beebi ei lase öösel välja magada ja suuremad jõmpsikad päeval möllavad. Võibolla päästaks kindel päevakava, et keset päeva magad ise ka koos kahe nooremaga ja koolilaps vaatab näiteks filmi sel ajal.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kannatage see aeg ära. Kevad tuleb, kõik läheb helgemaks.
Miks see suurem laps koolist kõrvaldati? Mina sellega küll nõus poleks. Ema võib ju ütelda, et pole võimalik, beebi kodus. Suur laps kohe kooli tagasi marss! Ja keskmine lasteaeda – see oleks väga oluline, aga muidugi mitte nii oluline, kui suurem kooli saada.
Naine, püüa see titt ikka varem magama õpetada. Hoia kasvõi päeval vägisi üleval, see harjutamine võtab natuke aega. Need õhtud iseendale on väga vajalikud ja mees püsib ka paremini kodus kui sa talle seltsi pakud.
Kannatage ära inimesed, ometi!
Ja teie kõik, \”head\” nõustajad ja lahkuajajad – käige õige kuradile! Selliste asjade pärast mitte ei joosta lahku, vaid olukordi LAHENDATAKSE.
Fakt on see, et see alla-aastase iga on kõige hullem. Mõned emad ei saagi seda kogema. Teemaalgatajal oli ka kaks last varem ja ta kujutas ette, et kõik ongi nii lihtne ja mõnus. Aga lapsed on erinevad. Mõned saavad juba esimese beebiga teada, et beebid võtavad sust viimsed mahlad. Mõned teisega. Mõned ei saagi ja nendel muidugi jätkub arkust ülearugi.
[/tsitaat]
mida seal lahendada, kui ainult üks tombleb ja teist olukorra lahendamine ei huvita. see on ainult kummi venitamine. mina olin see loll, kes ka venitas ja venitas kummi umbes samasuguse mehega. lopuks tegin otsuse ära ja nüüd juba 3 aastat olen lastega onnelikult üksi. närvid jälle korras ja jube kergendustunne, et sellisest tüübist lahti sain, kes toesti ainult lisakoormaks kaelas.
ps! lahendada saab ainult kahekesi, mitte naine üksi!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Mitmedki mehed on piisavalt vanamoodsad, et peavad lapsi ja kodumajandust puhtalt naiste alaks ja ei suuda ennast seda tegemas lihtsalt ette kujutada.[/tsitaat]
No hakaku parem kujutama, kolme lapse isana on üsna tagumine aeg.
asjad on lastud liiga kaugele minna. See, et suuremal lapsel on sellised probleemid, on selge peegeldus kodusest olukorrast. Laps tuleb kiirelt kooli tagasi saata ja teine lasteaeda. Usun, et kolme lapsega kodus on väga kurnav.
Mis point on sellist meest üldse kodus pidada? Täiesti mõttetu isend. Kolm last sellisega? Hämmastav kannatlikkus.
Teie suhe pole mitte laste pärast metsas vaid lapsed on varsti teie suhte pärast metsas.
Meil on neli last, üks neist erivajadusega. Paljulapseline pere eeldab, et mõlemad panustavad, kohustused on jagatud ja võimaldatakse ka teineteisele puhkust. Muudmoodi asjad lähevad lihtsalt rappa. Kui teine pool ei ole suuteline kaasa tulema, siis on üksi lihtsam.
[small]Brigitt06 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mida???
Su mees käib AINULT tööl ja koju j6udes ootab täit teenindust ning kui sina oled päevast kurnatud ning stressis, siis plaanib lahku minna? Ma t6esti ei saa sellest aru, ma arvasin, et ka k6ige k6ige jobumad mehed käivad vähemasti sellises olukorras ise poes ja toovad aegajalt miskit valmissööki koju, et naine nii paljukestki puhata saaks.
Minu EKSMEES mõtles täpselt samamoodi. Rõhutas kroduvalt, tema teenib raha ja mina pean tegema muud asjad kodus söögi jne ja öösel pidin vaid üksi last vaatama, kui laps ei maganud, sest tema käis \”tööl\”. Vahel rööki sme peale, kui magada ei saanud.
Mul on ainult üks laps (6k) ja ma olen nagu hunnik s*tta 6htuks. Mees toob, teeb, kasib ja toimetab. Ma ei kujuta ette, mida ma veel sinu olukorras teeksin.[/tsitaat]
Kus sa elad teemaalgataja? Tulen ja aitan sul paar päeva lapsi kantseldada või lausa hoida, mehega minge välja ja tuulutage end. Ise samuti kolme lapse ema, olen selle kõik üle elanud, nüüd lapsed juba päris suured.Kui vajad abi, võin tulla, jäta kontakt. Nii kahju sinust, oled nii tubli naine, lahku minna jõuab alati.
No on mõned naised ikka äpud, 2-3 last ja juba \”keel täiega vestil\”. Teemaalgataja mees on muidugi paras laiskvorst ka.
Kägu | 26/01/2012 23:25 kirjeldust pereelust lugedes tekib minu peas küll suur küsimärk – miks ometi? ja mis vahet seal on, et vanemate juurde minek on samm tagasi? kas samm tagasi on kuidagi kehvem kui paigal tammumine? sest praegu sibad sa nagu kana takus, ei liigu kuhugi poole ja keel on kogu aeg vestil. pigem astu samm tagasi, vaagi olukord üle ja astu siis jälle edasi, uues suunas. või siis tagasi oma sasipuntra juurde, kui see veel armas on.
meie perre sündisid ka kolm last väikeste vahedega. valetaksin, kui ütleksin, et polnud raske (praegu on mu noorim 1a7k vana), aga tagasi vaadates ütleks, et polnud midagi ületamatut. minu suur eelis oli muidugi toetav abikaasa, aga omalt poolt tegin ma ka kõik, et paremini ellu ja tervele mõistusele jääda. jätsingi nõud pesemata ja tolmu võtmata, terve kolmanda lapse titeea ei võtnud triikrauda kätte. tegin ära hädapärase ja kui vähegi oli võimalik, hoopis puhkasin ja lebotasin. kodukraapimine tittede kõrvalt on täiesti tänamatu töö, eriti kui teine täiskasvanu peres sellesse üldse ei panusta või suisa vastu töötab. korralik toit – jah, triikimine – ei, koristamine – ainult niipalju, et jalgu ei murraks ja saaks toas sokkidega kõndida. kui kallile kaasale ei meeldi, tehku ise.
ahjaa – poes tuleb käia nimekirjaga. suurem laps ostukäru istekohta, väiksem hälliga ostukärusse või kõhukotti. kõik protestid laste poolt, mis ema elu liiga raskeks teeks (a’la ei taha ostukärus istuda, ei meeldi kõhukotis vms) tuleb karmilt vait käratada. kui vaja, siis vaja ja laps ei prigise.
oled ikka üks hüdapütakas ikka.mis sul viga mees ju iga päev kodus.mul neli last3kuustkuni 5aastenija saan kah üksi hakkama pole probleemi.kui sa tahtsin nii palju lapsi siis ära hädalda.õpi elama on minu soovitus.
Lugesin seda teemat eile ja hiljem küsisin mehelt, kui ta end mõnusalt teki sisse mässis telekat vaatama, kuidas tema pisikestega hakkama saaks. Tema muidugi, et ei enam viitsi, jumal kui palju muresid ja tegemist nendega on. Meil on noorim 10a tüdruk. Selgitasin talle selle peale, et ta peab arvestama, et kui meie abielus inimesed jagame ühte voodit, siis võib juhtuda, et rasestun 😉
Ta oli ikka nii ära ehmatanud, et mis asja, ei juhtu midagi :)) Olen aastatega näinud meeste loogikat , et meestel ongi nii, et nad ei saagi aru enne, kui nad seda omal nahal tunnevad (paljud ).
Mida? Sina kardad, et mees tahab lahku minna?? Sa peaksid ta paika panema ning ütlema, kui selline olukord edaspidi ei muutu, siis sina enam teda ei taha.
Arvan ka ,et mängus teine naine, kes ajude kallal k…b. Selliseid juhuseid näinud elus kyll ja kyll. Mehed ei lähe kuhugi (ega ka ähvärda minna) kui pole teine naine mängus. Tuttava peres oli nii, et igati tore mees ja suhe korras aga äkki hakkas kõik allamäge minema. Omavahel rahulikult probleemidest rääkida polnud võimalik ja kui räägiti siis midagi ei muutunud. Naine tegi otsuse ja saatis mehe kodust minema, mees läkski. Hiljem siis selgus tuttavate kaudu, et mängus teine naine. Ilma teise suhteta poleks mees iial oma kodust lahkunud nii kergelt!
Welcome to the club. Olen teinud läbi umbes sama olukorra, mees ei tahtnud kolmandat last aga mina ära kaotama polnud nõus. Ning siiani on aeg mis kestis kuni kolmanda lapse u 2,5-ks saamiseni meeles kui üks raskemaid perioode elus. Nüüd muidugi mees imestab et kuidas sai nii rumal olla. Me vanemana ei taju, et väiksema lapse sünd lööb tihtipeale vanemad just kooliskäivad lapsed rivist välja. Nad tunnevad armukadedust ja seda et nende jaoks pole enam aega. Ka Sinu väsimust ja õnnetut olemist kipuvad nad alateadlikult enda süüks pidama.Sama tunneb mees. Aga praegu ütlen, et naise ja emana pead selle aja lihtsalt üle elama. Otsi hea psühholoog, kellega probleeme arutada ja võta üks päev korraga. Kuniks Sul endalgi veel hormoonid möllavad, ei ole õige teha kapitaalseid otsuseid mis mõjutavad Teie kõigi elu. Natuke päikest päeva ja hobuse kannatust. See aeg läheb mööda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]oled ikka üks hüdapütakas ikka.mis sul viga mees ju iga päev kodus.mul neli last3kuustkuni 5aastenija saan kah üksi hakkama pole probleemi.kui sa tahtsin nii palju lapsi siis ära hädalda.õpi elama on minu soovitus.[/tsitaat]
Kusjuures mul oli omal ajal samamoodi. Olin nelja lapsega kodune, lasteaias mitte ükski neist ei käinud ja kui kõige vanem kooli läks, siis oli kõige noorem 1-aastane. Sai lastega poes käidud, toit tehtud, õppida aidatud, pesud pestud-triigitud ja toad koristatud. Mees oli küll õhtuti kodus aga hommikul 7.30 läks ja õhtul 18.30 tuli ning 2x nädalas käis veel trennis ka. Ning neid mugavaid ühekordseid mähkmeid sain ainult viimase lapsega kasutada, ennem seda ikka marlimähkmed; millega kaasnesid lisaks mähkmepesule ka meeletud sipukate ja voodipesuhunnikud; sest ikka juhtus vahel kusagilt midagi läbi andma.
Nüüd noorim laps 18 ja kui eile seda teemat lugesin, siis mõtlesin, et no mida nii hirmrasket saab olla kolme lapsega. Praegusel ajal poed ka kaua avatud, saab valida, millal see poetiir teha. Tookord olid poed avatud 18(19.00) seega ei saanud isegi õhtul hiljem poes käia. Nüüd jäta mees peale tööd lastega koju ja käi õhtul ise rahulikut poes; enamus poode avatud 21.00 (22.00).
Kuniks Sul endalgi veel hormoonid möllavad, ei ole õige teha kapitaalseid otsuseid mis mõjutavad Teie kõigi elu. Natuke päikest päeva ja hobuse kannatust. See aeg läheb mööda.[/tsitaat]
natukene mööda jutt ju Sul. otsust hakkab tegema mees, mitte naine. mees ju ei tea, \”mis saab\”- seega mida naine siis peab tegema?
Lahkuminekuni on teil veel aega. Proovige oma elukorraldus paika saada ja sa näed kuidas te beebigi maha rahuneb.
Te rääkige, alguses sina ja mees ja pärast terve perega koos. Üksteist süüdistada pole môtet, sest ilmselt ongi nii, et kumbki pool rabab, aga tulemust pole. Alustage juttu nii – sinul pole hea, minul pole hea, ometi môlemad rabelevad. Kuidas teha nii, et môlemal oleks hea, sest sellega kaasneb ka terve pere heaolu. Lapse koolist kôrvaldamine viitab justnimelt segadusele perekonnas.
Kui vanad lapsed teil on? Ma môtlen need 2 vanemat last. Terve perekonna toimimiseks peavad ka lapsed oma moel panustama. Vanemate kohustus on koos lastega neile jôukohased ülesanded välja môelda. Milliseid kohustusi iga pereliige tahaks endale vôtta?
Veel üks asi, mis riivas mu silma. Perekonnas süüakse koos, kui on nii, et ema sööb diivanil, üks näksib köögis ja iga pere liige omal ajal ja ise toitu, siis ei tule sellest midagi välja. Palju musti nôusid, suur ajakulu, kôhud jäävad ikka tühjaks ja igasugune ülevaade külmkapi sisust puudub. Kui tihti sa poes käid? Vabalt saab 2-3 päeva tagant poes käia kui korralikult läbi môelda. Patt ei ole ka kirjutada nimekirja, mida osta, sest osad asjad muidu ununevad.
Te peate kôik koos vôitlema oma pere eest ja pereliikmetes ühtsustunnet tekitama. Rääkige lastele, et kuna te pisike on hetkel probleemne, siis olete nôus, et talle kulub palju teie tähelepanust ja ajast. Aga lubage, et suvel selle eest lähete perega nädalaks kôik koos puhkama. Minge kuskile maale vôi turismitallu, suvilasse, telkima.
Suurem laps saagu oma ôppimine korda. Hetkel tundub justkui kogu vastutus oleks sinu ôlgadel, aga lapse ôppetöö eest vastutab laps ise. Ilmselt tuleb sul teda praegusel perioodil aidata, aga ette taha ära tegemine ja sel viisil lapse eneskindluse ära vôtmine ei vii kuhugi. Küsi lapselt, mis ta ise lahenduseks välja pakub. Mis takistab tal ôppimast vôi miks ta tunnis vahele segab? Muidu poleks teda ju koolist kôrvaldatud.
Mitte näägutamiseks, vaid lahenduse leidmiseks. Milline vôidurôôm on lastel kui nad omal käel mingi probleemi on lahendanud ja neid veel selle eest tunnustatakse. Samuti räägi suuremale, et alati on elus second chance. Tal on vôimalik kooli naastes näidata ennast uuest küljest, mis siiani veidi peidus on olnud. Tähtis on vaid see, et meie vanematena anname kanda vastutuse, mis on lapsele jôukohane.
Sulle soovin hunnik naiseliku tarkust, kodus olek ei ole orjamine ja teiste tagant koristamine, vaid peen planeerimine ja korraldamine. Ning intiimsemast poolest – mees tahab seksi. Kas sa ei taha? Liiga väsinud? Siis ütle mehele nii, oh kuidas ma ihaldan sind, aga iga kord kui beebi magama jääb,magad ka sina. Selline mees ei lähe nii kiiresti kodunt välja. Ta teab, et sa armastad ja soovid tema lähedust, teil on ühised vajadused. Môistlik mees lööb käed külge. Kokku on see udupeen poliitika, aga haara härjalt sarvist, sest muidu lähebki pere lôhki. Kui mees hakkab ise mingit lahkumineku juttu tegema, siis vasta kindlameelselt, et teie 3 last ja sinu armastus su mehe vastu väärivad kindlasti veel viimast pingutust. Vôid ka välja tuua selle maj.arvestuse, mida keegi vastaja varem kirjutas. Suure elatisraha ja laste arvuga meest, ei taha tôesti keegi môistlik naine.
Kergemaks teeb ka kui panete nt. mingi tähtaja paika. Proovite uut moodi kuni 1. juunini ja vaatate, millised muudatused on toiminud. Arvutis vôib mees ikka käia, aga jäägu see peale 9, kui lapsed teoreetiliselt juba magavad.
Lahkuminek viisil, et tema \”alustab rahus ja vaikuses\” on sinu jaoks paras enesetapp…
Lapsed tegi, nüüd panustagu nende kasvatamisse. Ja mitte ainult rahaga!
Kui lahkuminek tõesti teemaks tuleks, siis mina teeksin südame külmaks ja nõustuksin vaid beebi endalejätmisega. Vanemad lapsed issile. Küll sa näed, sellist lahkuminekut kardab mees nagu tuld!
meil on täpselt sama olukord. vean ka beebiga raskeid kotte poest. õnneks autoga, aga ega need ise tuppa tule mööda treppe. ja olen 24 h lastega koos, öösel magan stabiilselt 4-5 h.
kodutööd kasvavad üle pea.
Ja mehel (nagu ka sinu omal) ikka esikohal enda heaolu. ohib, et saab liiga vähe. ise midagi teha ei taha. ainult ootab, et mina kõike teen.
kõnnib lihtsalt minema kui on mingi eriti närviline olukord lastega. kasvõi jätab meid keset teed autosse ja lahkub.
olen nüüdseks aru saanud, et mehed on:
-äärmiselt egoistlikud ja enesekesksed
-väga nõrgad
-naisega koos vaid seksi pärast
-lastega koos vaid siis kui need tema enesetunnet tõstavad
seega mida teha? kas elada nii, et peres on veel neljas närviline kuri ja vastikult käituv täiskasvanud laps?
kui sa saad rahaliselt hakkama, siis minge lahku. vähemalt tead, et pead kõike üksi tegema. praegu ju loodad, et äkki aitab millegagi, aga teed ikkagi kõike üksi. Lisaks pidevad pettumused, mis tekitavad stressi.
paari aasta pärast on lapsed suured ja siis leiad ehk mõne normaalsema inimese enda ellu.
seda ilmselt pole mõtet loota, et mees aru saab oma vigadest. läheb edasi oma eluga ja küllap varsti järgmine naine mitme lapsega teda närvi ajamas on.
[small]Mutsamamma kirjutas:[/small]
[tsitaat]ahjaa – poes tuleb käia nimekirjaga. suurem laps ostukäru istekohta, väiksem hälliga ostukärusse või kõhukotti. kõik protestid laste poolt, mis ema elu liiga raskeks teeks (a’la ei taha ostukärus istuda, ei meeldi kõhukotis vms) tuleb karmilt vait käratada. kui vaja, siis vaja ja laps ei prigise.[/tsitaat] No ma ei tea, mees käitub siin nagu tõbras ja sina soovitad naisel laste peale kärkida… Mehele peaks siin käratama, mitte lastele.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
